24 juuni, 2019

Paharet

Eile oli klassika. Laps kadus teise tuppa ning järgnes pikk vaikus. Iga mudilase ema teab...

Mõne aja pärast läksin vaatama - Oscar oli ühe Vana Tallinna kommi kätte saanud ja nagu üks tüüpiline pooleteisene kunagi, teadis otsekohe, et sellega peab kõige kaugemasse nurka põgenema. Seisis seal, üleni šokolaadine. Pikad pruunid triibud jooksid üle tugitooli, tumba ja beeži vaiba. Lapsed - elu õied!


Mul on emme külas. Eelmisel aastal sättisime ta sõbranna perega samadele lendudele, aga seekord pidi tulekuga üksi hakkama saama. Ostsime sellised piletid, et oleks ainult üks vahemaandumine ja seal omakorda võimalikult lühike ooteaeg, aga see mure jäi ikkagi, et kuidas ta Frankfurtis õige väravani jõuab.

Samas lendavad isegi lapsed vajadusel üksi ja neile saab saatja tellida, eeldasin, et selline teenus on vabalt saadaval. Olin valmis maksma ja puha, aga Lufthansa väitis, et ainus, mida saavad pakkuda, on mobility assistance, mis on tasuta ja selles mõttes sobis, et õigesse väravasse nad mu ema igatahes toimetasid. Lihtsalt tõid ratastooli kaasa, mida tegelikult vaja ei olnud.

Vancouveris tuli täitsa ise, täitis inglise keelt oskamata tollideklari ära (töötaja abiga), sai ilma lisaküsimusteta passikontrollist läbi ja kohe oli kohver kah lindil. Mind ennast on aegade jooksul Kanada passikontrollis ikka mõnusalt pinnitud, alles nüüd, mil elamisluba käes, saan sama ludinal läbi kui ema.


Meil on nüüd palju lugemist ja maiustamist (oo ja suitsuvorsti!). Tellisin omale kodumaalt Tuplat, no selline nostalgia, et anna olla - kuus aastat pole söönud. Matt maitses ja ütles, et see on ju Mars?! Halloo, ei!

Mallu raamatu lugesin esimese kahe õhtuga läbi ja mulle väga meeldis. Jane oma pole veel jõudnud, ema ütles, et olevat väga hea, aga nutma paneb päris mitu korda. Minu-sarjast tahtsin tegelikult Tokyot ka, aga seda polnud enam kuskil saada. Igatahes suvelugemist jagub!

Paari päeva pärast on Matt'i sünnipäev ja mul pole mitte ühtegi ideed! Ta ise väidab, et ei tahagi midagi (mis on suure tõenäosusega tõsi), aga mulle tundub, et sünnipäev võiks siiski natuke eriline olla. Maru tihedalt käivad need sünnipäevad, igal aastal... Mida vanemaks ma saan, seda kiiremini paistab aeg lendavat!

Ja jaanipäev on ka jälle! Kanadas pole, aga eesti sõprade sotsiaalmeedia on lõkkesuitsu alla mattunud, sellepärast tean. Ükspäev just mõtlesin, et peaks proovima ise šašlõkki teha. Sellist ehedat, klassikalist. Tomati-kurgisalat kõrvale ja ongi nagu päris! Kanadas küll grillitakse igal suvisel kokkusaamistel, aga menüüs on alati burgerid. Neid on maru lihtne teha, sellepärast vist. Mina pole eriline burksisõber. Saiasõber olen muidu küll! Seda rohkem imestatakse kui võtangi ainult pihvi (sellele pannakse tavaliselt ka juust peale sulama) ja söön kõrvale midagi värsket. Kusjuures seda vanakooli burgerit tahaks täiega, sellist, kuhu hunnik kapsasalatit vahele uhati - mäletate? Nagunii mäletate, ma olen kindel, et Eestis saab seda endiselt vähemalt iga teise nurga pealt.

Okei, lähen lugema nüüd!

17 juuni, 2019

Blogiauhindade telgitagused

Aitäh kõigile, kelle hääled Seiklusjuttude blogi neljandat aastat järjest oma kategooria parimaks tõstsid! Tunnustus on nii tore!

Vaatasin hiljem ka blogipeo ülekannet ja suureks üllatajaks oli Meelise pateetiline kõne. Ei, kõne ise mulle meeldis, ainult et kui peaks kokku lugema, kelle blogis on kõige enam kriitilisi ja lausa mahategevaid postitusi ilmunud, tuleks Marimellid ju kindlalt esikolmikusse?!

Korraldusliku poole pealt läheb minu meelest iga aastaga paremaks. Mulle meeldib, et nüüd keskendutakse ainult kirjutajatele, kõrvale on jäetud instagrammijad ja juutuuberid. Kategooriad on loogilisemaks muutunud. Üritus ise tundus sujuvam. Meet & Greet osa oli natuke igavavõitu, aga vähemalt viisakas. Eelmisel aastal läks kuidagi räpaseks ja piinlikuks.

Intervjueerimisega on see probleem, et tüüpiline eestlane pole teab mis suur suhtleja, eriti kui seda peab tegema keset lava, mikrofoni ees ja prožektorite valguses. No ja ole siis meheks ja leia korraldajana see kirik keset küla steriilsuse ja skandaali vahel. Sest kui vaatajad haigutavad, on jama, aga kui asi nii üle võlli läheb, et mitmendat aastat järjest mitmed suured blogid osalemast keelduvad, on kah pahasti.

Meelis ütles kõne lõpus, et kel on midagi öelda, tulgu lavale ja tehku seda "siin ja praegu", mitte hiljem blogis... kuigi tegemist oli ometigi kirjutajate üritusega, mitte kodumaise väitlusklubi kokkutulekuga.

Kuna minu blogis reklaami (mida tänapäeval nimetatakse peenelt #koostööks) ei ole ega tule ning seetõttu leivapalukese kadumise pärast muretsema ei pea, võin ilmselt ka kirjalikult sõna võtta. Meelise kõne valguses, mis manitses viisakusele ja sõbralikkusele. Nemad ise olevat selles osas suunanäitajad.


Sel aastal tuli oma blogi registreerides kirja panna, kas oled ka blogipeole tulemas. Panin, et ei ole. Mõned kuud hiljem sain kirja, et olen üks võitjatest ning ühtlasi küsiti uuesti üle, kes on tulemas ja kui ise ei tule, kas keegi saaks sinu asemel tulla? Kirjutasin, et ei ole tulemas ja pole ka kedagi teist saata.

Seepeale sain tänitavas stiilis manitsuse "tuletame siinkohal siiski meelde, et palusime juba registreerides osalejatel 15. juuni blogiauhindade jaoks broneerida ja see päev vabaks teha juhuks kui võit peaks tulema". Veel sain teada, et "korraldajate kodu ei ole auhinnaladu" ning uuesti nõuti nime, kes tuleb minu eest üritusele auhinda vastu võtma "et laval ei tekiks piinlikke olukordi". Öeldi, et enne ega pärast üritust ei ole võimalik auhinnale järele tulla, seda tuleb teha laval.

Kuna ma ei teadnud, kes täpsemalt on allakirjutanud "EBA tiim" (võib-olla mõni uus abiline, kel pole aimugi mu elukorraldusest (kuigi "elu välismaal" kategooria võiks iseenesest väikese vihje anda) ega sellest, kuidas eelmistel aastatel paki kätte olen saanud), selgitasin kindluse mõttes pikemalt, et elan Kanada kõige kaugemas osas, kust Eestisse lendamiseks kulub terve ööpäev, mis tähendab, et minu puhul ei ole küsimus lihtsalt "selle päeva vabaks tegemises". Kuna olin juba korduvalt oma mittetulekust teatanud, ei saanud ka päris täpselt aru, miks sellest laval "piinlik olukord" peaks tekkima? Lisasin veel, et eelnevatel aastatel on auhind postiga mu ema juurde saadetud. Üritusele ilmumine ei olnud muuseas ka kandideerimise eeltingimuseks.

Seejärel kirjutati mulle, et sel aastal tahetakse auhindade postitamise lisatööd vältida ning et jätkuvalt oodatakse nime, kes üritusel kotikese minu eest vastu võtaks. Vastasin KOLMANDAT korda, et mul ei ole kahjuks kedagi enda asemel saata. Igati lugupidavalt. Mispeale kirjutati:


Mida ma ütlen sellise asja peale? Viskan kah mõned vahvad emoticonid ritta ja arutame veel mõned korrad selle üle, kas ja miks mul pole kedagi teist enda eest lavale sokutada? Nii et ma ei vastanud enam midagi. Ja hiljem kirjutas Mari-Leen täiesti normaalselt, et auhind saadetakse postiga ja küsis, kuhu saata? Millest olekski võinud alustada.

Mitte, et ma sellest paarist nähvatusest hirmus traumatiseeritud oleks, aga ikkagi eeldaks natuke viisakamat suhtlust. Või selgemaid reegleid. Või olen lihtsalt kanadaliku viisakusega nii ära harjunud, et ei saa enam aru, miks mult üht ja sedasama asja kolm korda järjest küsitakse (muuseas, ilma igasuguse irooniata, ise sain praegu aru).

Mul on tegelikult pahameel juba ammu üle läinud. Aitäh, te mu armsad 820 toetajat!

15 juuni, 2019

Ainult karu

Minu jaoks on täielik müstika, kuidas ma võin veeta tund aega toidupoes asju kokku otsides, hiljem koju jõudes sada korda trepist üles-alla käia, et kõik kööki tassida... ja järgmisel päeval vähemalt kolm olulist produkti avastada, mida on kohe juurde vaja. Kui järgmisel (või äärmisel juhul ülejärgmisel) päeval uuesti poodi minna AINULT nende kolme asja järele, lahkun sealt puhtkogemata umbes kolmekümnega ja koju jõudes on jälle midagi puudu. Sibulad näiteks. Või piim. Täna unustasin banaanid ostmata... Kuidas???


Ükspäev käisin Oscariga mänguplatsil ja sissekäigu juures oli hoiatus, et läheduses luusib ringi karu. Lapsi oli seal teisigi, seega ei hakanud ringi keerama, aga veits ärevaks tegi küll. See on põhimõtteliselt nagu loomaaisaskäik, ainult et piirdeid pole ja piletit ei pea ostma. Hiljem guugeldasin, selgus, et viimasel ajal on, jah, selles piirkonnas karu nähtud - ajas mänguväljaku vahetus läheduses oleva järvekese ääres parte taga ja aegajalt magab kuskil põõsa all või kellegi aias, aga muretsemiseks polevat põhjust, lihtsalt ärge prügi välja jätke. Ei muidugi, mis siin muretseda, see on ju ainult karu!


Paar päeva hiljem käisin Ossuga siinsamas oma kodu juures jalutamas. Kohe meie aia taga on park ja väike matkarada. Mõtlesin veel, et hea, et siinkandis karusid pole, päris kõhe oleks mõnega kokku joosta. Samal õhtul saadeti naabruskonna meililisti kiri, et meie aiarivi taha parki on kaks karupoega end elama sättinud ja... kui te nüüd arvasite, et hoiatus sisaldas midagi sellist, et olge ettevaatlikud vms, siis ei, sest halloo, see on ju ainult karu... aga et kuna homme on prügipäev, siis ärge orgaanilisi jäätmeid ööseks tänavale tõstke.

Edit: Google'i andmetel on Vancouver Island üks maailma kõige tihedama karuasustusega koht, seega pole teab mis üllatav, et neid ka linna eksib.

-

Juulikuust hakkab Oscar kaks korda nädalas lasteaias käima. Ema ütles, et mina läksin omal ajal samuti 1,5-aastasena, aga kohe täiskohaga, sest ta pidi tööl käima. Rühmad olid suured ja kasvatajaid vähe, praegugi vist on? Siin peab nelja lapse kohta üks täiskasvanu olema ja Oscari hoius on kokku ainult 8 mudilast. No ja ma ikkagi nats pabistan, et kuidas läheb ja kas talle hakkab seal meeldima? Kuigi raudselt hakkab! Ta on selline aktivist, et uus keskkond, ports sõbrakesi ja liumägedega õueala müüvad end talle hetkega maha.

Kanada koolides ja lasteaedades ei ole muideks toitlustust, igaüks võtab moonakoti kodust kaasa, nii et pean hakkama arvestama, et söögid, mida lasteaiapäevade eelõhtul teen, oleksid ülessoojendatuna head. Me muidu väga tihti soojendatud toitu ei söö, igaks õhtuks on midagi uut ja lõunaks viskan käigu pealt miskit lihtsat kokku. Mul on aega, noh.

Aga kihvt, võtan end nüüd käsile ja hakkan nendel päevadel trennis käima, siis saab äkki ee... oktoobriks rannavormi. Ma olen viimasel ajal nii laisaks muutunud, et trennikaart on tolmukorra alla mattunud. Lihtsalt ei viitsi. Aga nüüd hakkan täiega viitsima! Päriselt.

06 juuni, 2019

Uued kogemused

Olete kunagi toorele munale peale astunud? Novot, mina ka ei olnud. Õues oli miskit toimetamist, panin muna terrassi trepile, et hiljem tuppa minnes kaasa haarata, aga... nagu näete, ei haaranud. Nüüd venib sealt trepi vahelt alla.


Poe-uudiseid: ostsime uue madratsi. Oli väga huvitav kogemus. Esiteks osutus hind kolmandiku võrra odavamaks kui sildil näidatud. Ma ei saanud aru, miks, mingit kampaaniat neil käimas ei olnud ja allahindlust me ei küsinud. Aga vastu vaidlema samuti ei hakanud.

Paar päeva hiljem tuldi seda kohale toimetama, aga selgus, et on väiksem suurus kui see, mis sai tellitud. Saatsime transamehed minema. Mõne aja pärast helistati poest, vabandati ette ja taha ning öeldi, et õiges suuruses madratsi saame kätte kahe päeva pärast ja paluti, et me poest läbi käiks ning lohutuseks tasuta patju või linu valiks.

Hah.

Läksin siis täna oma nännile järele. Valisin mingid peened padjad ja müügimees pakkus, et äkki soovin madratsikatet ka? Noh, miks ei taha kui tasuta saab! Ma olin pigem eeldanud, et kohapeal hakkab mingi kamm, et võta see kõige odavam linaräbal sealt allahindluste hunnikust, mitte, et antakse ükskõik mille vahelt valida ja surutakse veel miskit kauba peale. Noh ja siis vabandati muidugi veel paar korda. Ma ausalt öeldes ei pane pahaks, et peame kaks lisaööd vana madratsi peal magama.


Ja lõpetuseks söögijuttu. Mul on viimasel ajal kõikidest enda tehtud toitudest kopp ees. Tahaks vahelduseks midagi täitsa uut ja teistmoodi. Ükspäev käisin Oscariga mängutoas ja seal oli lastele kokandustund, kus tehti suvikõrvitsaampse. Nii lihtsad ja head! Natuke soola, pitsakatet (või ketšupit), riivjuustu ning 200C juures ahju. 10 minutiga on valmis. Põhimõtteliselt kohe kui juust on sulanud. Vot.