29 märts, 2021

Mõnus

Ärkasin hommikul linnulauluga ja tekkis selline rumal küsimus, et kas kevadised linnud suvel ei laulagi või on neil erinevateks aastaaegadeks erinev repertuaar? See kevadine sädin on nii äratuntavalt ainult kevadine, suvel kostuvad minu meelest hoopis teistsugused hääled. 

-

Muide, meil ei ole siin toonekurgesid. Kas pole kummaline?! Ma saan aru küll, et erinevates maailma kohtades on erinevad linnud-loomad, aga toonekurg tundub natuke nagu tuvi, keda peaks igale poole jaguma (selline ettekujutus läheb vist samasse kategooriasse mu lapsepõlve veendumusega, et kõik kassid on emased ja koerad isased).

-

Veel üks küsimus, mis mind pikemat aega on vaevanud - kuidas teil termostassist või kaanega topsist tee/kohvi joomine välja tuleb? Kohviga pole mul üldse mingit muret, see võib ükskõik kui kuum olla. Ma muidugi joon ainult vahustatud piimaga kohvi, võimalik, et vahune tekstuur teeb joomise lihtsamaks. Aga teega on täiesti võimatu! Tee peab peaaegu külm olema, et ma seda mingi väikse augu kaudu rüübata julgeks. 

-

Muide, kas teie teate, mis on ASMR? Novot, mina ka ei teadnud paar nädalat tagasi, kuniks komistasin internetiavarustes ühe selleteemalise video otsa. ASMR tähistab seda mõnusat kõdi, mis tekib peanahal. Näiteks kui massaaži ajal massöör lödinal kätele õli juurde määrib ja taustaks mängib vaikselt spa-muusika. Või kui keegi sulle soengut teeb. Või akna taga krabistav vihm.

Tuleb välja, et on ports inimesi, kes teevad videoid, mis peaks selle mõnusa tunde andma. Lihtsalt erinevad vaiksed hääled - veevulin, küünteklõbin, kreemitamine, sosistamine, põleva küünla praksumine; loetelu võiks lõputult jätkuda. Blogimise taustaks mängib mul praegu näiteks selline. Trikk pidi olema, et kuulata ilma segava taustamürata ja keerata kõlarid põhja.

Nii rahustav ja mõnus. Natuke nagu peamassaaž, aga... verbaalne. 

20 märts, 2021

Kui suur vanusevahe on veel okei?

Kõiksugu asjade normaliseerimine on tänapäeval väga aktuaalne. Filmis peavad olema erinevad rassid esindatud ja eelistatult nii, et valged oleks pätid ja mustad advokaadid. Modellid ei ole enam ühes mõõdus. Ja isegi pluss-suuruses Barbie on olemas. Miks mitte.

Eestis kütab kirgi küsimus, et kui vanalt võiks seaduse järgi laps vahekorda astuda. Ja kellega?

Vaatame, mida kirjutab Õhtuleht - esimeses selleteemalises artiklis räägib prokurör, et alaealine ei pruugi mõista, et täiskasvanuga seksimine ei ole normaalne. Tundub hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline. Mitte, et ma ei jõuaks selle eest küsitavat kolme eurot maksta, aga tavaliselt jäävad niisama sirvijatel tasulised artiklid siiski vahele. Jäi ka minul.

Järgmises artiklis, mis sel teemal ette hüppab, räägib kliiniline psühholoog tema kabinetti sattunud seksuaalse väärkohtlemise kogemusega lastest ja noortest. Jällegi väga hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline. 

Seejärel püüab mu pilku mitte just laste väärkohtlemise lugu, vaid see, kuidas 50-aastane musklimees pärast kaksikute sündi "sügavasse depressiooni langes" kuna oli "oma naise lastele nii-öelda kaotanud". Endast 18 aastat noorema naise. Olukorra parandamiseks hakkas naise sõbrannale seksisõnumeid saatma.


Kas olukord paranes või mitte, ma ei tea - artikkel oli tasuline. Sedapuhku õnneks tasuline. Ma läksin juba sissejuhatust lugedes täiesti endast välja, poleks olnud tervislik edasi lugeda.

Aga teate, mis artikkel ei olnud tasuline? "Piia on 14. Kristo on 54. Suhe, mis on nii kirglik ja skandaalne, et võtab sõnatuks". Vabandage, misasja?!

Lugesin. Oli see alles artikkel! Mõtlesin, et ei saagi otsa. Vähe puudus, et poleks lõpuni jõudnudki, sest pidin iga lause tagant õhku ahmima, et KUIDAS on võimalik sellist artiklit üldse avaldada? Rääkimata piltidest, kus alaealine tüdruk ja tema vanaisaks sobiv mees seksuaalsetes poosides aelevad.

Aga nagu juba mainisin, on normaliseerimine tänapäeval aktuaalne (ja efektiivne!). Kui taoliseid artikleid koos vastavate piltidega regulaarselt avaldama hakata, võivad krimpsus "suhkruissid" oma lapseealiste pruutidega varsti juba üsna avalikult ringi liikuda, rahval enam kulm ei kerkiks. Tavaline ju. Isegi lehest näeb.

Lõpuks jõudsin lauseni: "Õnneks ei ole Piiat olemas. Samuti ei ole olemas Kristot." 

Aga teate, mis on kurb? Piiad ja Kristod on VÄGAGI olemas. Ja mis on veel kurvem? Et artikli autoriks on Eesti Seksuaaltervise Liit, mitte mingi isehakanud suunamudija. Piinlik. 

Kas näiteks vägistamise vastu peaks hakkama võitlema nii, et kirjutaks pika ja erutava (väljamõeldud!) artikli sellest, kuidas kedagi vägistati? Esitades mahlakaid detaile, rõhutades võtja mõnu ja rahuldust, lisades korraliku ja paljastava pildimaterjali?

Ainus eesmärk, mida see täidaks, oleks see, et need, kes on vägistamisele mõelnud, vaataks antud matejali ila tilkumas. Ja ila poleks seejuures ainus kehavedelik, mis tilguks. 


Kas selline artikkel paneks neid tundma, et nad ei peaks vägistama? Pigem vastupidi. Kas see paneb teisi, normaalseid inimesi tundma, et vägistamine ei ole okei? Ei, sest täiemõistuslik inimene teab seda ka ilma ilase pildimaterjalita. Normaalne inimene ei vaja sellekohast veenmist.

-

Lõppsõnaks mainiti, et kui oled nõus, et seksuaalse enesemääratlemise vanusepiiri tuleb viivitamatult tõsta, jaga artiklit, kasutades teemaviidet #14poleokei

Näe, jagasin. Loomulikult ei ole 14 okei. Aga selline artikkel kannab paraku hoopis vastupidist eesmärki.

18 märts, 2021

Kas aeg ikka parandab kõik haavad?

Vaatasin kahe keskealise multimiljonäri intervjuud, kus nad oma raske elu üle kurtsid. Üks pidi täitsa omapäi terve hümni selgeks õppima ja teine ei jõudnud ära imestada, et kui töölt lahkud, ei antagi lauda, lampi ja ametiautot kaasa. 

Minu meelest taandub kõik sellele, et millest on sobiv rääkida ja millest mitte. Probleeme esineb igas perekonnas, nii minu, sinu kui nende omas. Selles ei ole küll midagi ehmatavat ega eriskummalist. Küll aga on enamikel inimestel oidu neid isekeskis klaarida, selle asemel, et terve maailmaga jagada.

Kes sellest võitis? Peale ühe keskpärase näitleja, kes väidetavalt kohe üldse ei taha rambivalgust, sooviks ainult vaikselt oma pere keskel elada ja kanu kasvatada. Sest ta tegi juba nii-ii suure ohverduse jättes "karjääri" c-klassi näitlejana, et abielluda ühe maailma kõige rikkama ja kuulsama mehega. Väites esialgu, et ta ei teadnud isegi pärast esimest kohtingut, kellega tegemist on, aga noh, hiljem muidugi selgus, et päris nii kivi all neiu siiski ei elanud ja tulevane ämm oli iidoliks juba lapsepõlvest saati.

Samas peab tunnistama, et kuningliku pruudi elu kõlas tõesti väga raskena. Teenijad koogutavad paremale ja vasakule, iga liigutus tehakse sinu eest ära, aga kui psühholoogi abi vajad, on kohe turvamees ukse peal risti ees ja ütleb, et EI TOHI! Ütled omaenda abikaasale, et ei taha enam elada, abikaasa kah ei tea, kust abi leida. Ise käib teraapias, aga naisele ei oska kedagi soovitada. 


Üleüldse elas inimene täielikus infosulus. Netti polnud, telefoniliinid lõigati läbi, mitte kuskilt polnud teadmisi hankida. Isegi hümni pidi ÜKSI õppima. Ja millegipärast tuli seda teha vastu ööd. Ma ei tea, kuidas kuninglik tava ette näeb, võib-olla päeval ei tohi? Ja jälle ei saanud abikaasa talle selles abiks olla, turvamees nõudis, et neiu tuubiks üksi. Või vähemalt selline mulje jäi.

Kõik süüdistused olid kuidagi "keegi kuskil mainis, aga ma ei ütle, et kes ja kus ja mida"-stiilis. Väga mugav. Nii on kogu suguvõsa poriga üle valatud ja kaitsta ei saa end keegi. Mul oli kohati keeruline aru saada, et mida nad siis täpselt tahtsid? Kord oli tiitel eluliselt oluline, siis jälle üldse mitte. Kord oli vaja kaitset ainult lapsele, siis jälle öeldi, et oh, minule ja lapsele pole midagi vaja, olen hoopis abikaasa pärast mures. Kord väideti, et näitlemine tuli abielu nimel jätta, siis jälle öeldi, et perekond oleks tahtnud, et ta näitlemisega endale ise raha teeniks.

Täpselt kaalutud pausid, väike punnitatud pisar. Nii soe, armas ja naiivne. Kuidas sedavõrd leebe tütarlaps nii omaenda pere, mehe pere, kõikide sõprade ja alluvatega kapitaalselt tülli läheb, on küll täielik müstika. 

Mees ütles suhete kohta perekonnaga, et küll aeg parandab haavad. Eks me näe. Need haavad on nüüd paraku päris sügavad ja sihilikud. Aga vähemalt on tal abikaasa, kes kuningliku mehega "ainult suurest puhtast armastusest" abiellus ja egas muud kui pikka iga! Sest kui nende liit püsima ei jää, teame täpselt, kes järgmisena teisel pool ekraani istub ja koos ülejäänud maailmaga kuulab, mida kõike ta valesti on teinud.

04 märts, 2021

Otsijatest ja leidjatest

Eesti koroonapiirangud meenutavad mulle neid seriaale, kus iga episoodi kirjutab uus inimene. Erinevus on selles, et seriaalide puhul on siiski mingi järjepidevus. 

Hea uudis on see, et kui poed nädalavahetustel kinni on, jääb ka rohkem raha alles!

Saab koroona tekitatud auke lappida...

Aukudest rääkides - see kliinik, kus ma hambaarstil ja -puhastuses käin, ei ole minust mitte iial varem nii huvitatud olnud kui praegu. Kui puhastusest on kuus kuud möödas, saadetakse alati meeldetuletuseks e-mail. Tuli seegi kord. Ignoreerisin. Ei taha keset pandeemiat minna. Suvel käisin, auke polnud, saab uue suveni hakkama küll.

Koroonat väga ei tahaks. Tunneli lõpus juba valgus paistab ja kui siiani pole haigeks jäänud, õnnestub ehk lausa pääseda. 

Nädalake pärast e-mail'i saadeti sõnum. Paar päeva hiljem helistati. Mõni aeg hiljem saadeti uus e-mail.

Muudkui "tuletame meelde" ja "tuletame meelde". Viskaks siis potentsiaalsele kliendile mingi soodustuselootuse või miskit, aga ei midagi. Ainult tuletame meelde. Kümme korda järjest. Hambavärk on siin megakallis. Ma üldse ei imesta muidugi, sest kes tahaks päevast päeva võõraste inimeste lagunenud hambaid vahtida? Selle eest peabki hästi tasustatud saama.

Mis veel? 

Sõbranna otsib töötajat. Räägib, kuidas intervjuusid teeb ja kui raske on kedagi head leida. Ja üleüldse, kas peaks valima kellegi, kellel hea kogemus, aga suhtumine üleolev või siis toreda neiu otse ülikooli lõpusirgelt, kelle puhul on oht, et ta viis aastat hiljem korralikult väljaõpetatuna pooled kliendid kaasa võtab ja oma isikliku äri püsti lööb?

Eile käisin tuttavaga jalutamas ja tema on omadega teises otsas ehk otsib tööd. Vanas kohas otsustati, et kõik peavad hakkama 8-tunniste asemel 24-tunniseid vahetusi tegema. Ta ei taha.

Huvitav on see mäng tööpakkuja ja tööotsija vahel. Mõlemale tundub, et suurt midagi pole võtta. Midagi normaalset, noh. Kuniks siis leiad. Aga tema leiab kindlasti kiiresti. Ta on selline sossu. 

Sõbranna helistas täna. Ütles, et hakkas mingit seriaali vaatama. Ja et see tüüp seal olevat täpselt nagu Matt. Mitte välimuselt, aga muidu. Et talle kogu aeg meenutab see kõik meie peret. Ma ei tea, kas julgen nüüd vaadata, hahaa! Tont teab, mis seal toimub!

Aa ja veel - täditütar saatis Oscarile Sipsiku. Ossu võttis Sipsiku pakist välja ja ütles: "Oi, pingviin!". 

Noh, peaaegu.