29 oktoober, 2013

Jälle mäe otsa

Vancouveris pole kolm viimast nädalat tilkagi sadanud, nii kuiva oktoobrit pole minu elus varem olnudki. Paraku saab see lõbu nüüd läbi, sest ilmateate kohaselt sajab edaspidi iga päev. Aga kuna Tallinnas on pilt veel hullem, ei hakka ka tagasisõidu peale mõtlema!

Temperatuuri osas on siin kummaline - kui kümne soojakraadi juures kandsin Tallinnas elades juba pakse vammuseid, siis Vancouveris on olnud nii tuulevaikne ja päikeseline, et siiani on käigus kõige õhem, ilma igasuguse voodrita jope. Sellist tormi, mis äsja Eestis katuseid ja bussipaviljone minema lennutas, siin ei kohta.

Hommikul saatsin Kustavi filmivõtetele ja ajasin Tarvole kargud alla, et teda ekskursioonile viia. Ta koostas Vancouverisse saabudes nimekirja kohtadest, mida siinveedetava kuu jooksul kindlasti külastada tahaks. Oleme usinalt kõikjal kaasas käinud, nüüd on ainult Whistler jäänud läbi kriipsutamata, aga eks poolteist nädalat ole veel aega kah. Suusatama sedapuhku ei pääse, sest hooaeg avatakse alles 28. novembril, kuid matkama võib ikka minna.


Kuna ilmateade näitas, et kaks päeva on lauspäikest ja edaspidi kallab ainult vihma, otsustasime Tarvoga Grouse Mountain'i otsas ära käia. Sportlikud nagu me oleme, otsustasime üles minna jalgsi, mäel on selleks spetsiaalne rada (2,9 km pikk, 853 m tõusu), nn "looduslikud trepid". Tarvo arvas pärast esimest kümmet minutit, et oleksin võinud raskusastme osas ikka täpsem olla ja teda tõsisemalt hoiatada, mina lohutasin, et olen samal rajal juba teist korda ja seejuures täiesti vabatahtlikult, nii et kui hull see siis ikka olla saab!

Motivatsioonile ei aidanud sugugi kaasa, et iga mõne aja tagant mõni hallipäine pensionär meist mööda jooksis... Muuseas, sellega meenub, et meie iiri sõbrad läksid täna rulluisutama ja kutsusid teisigi kaasa, mispeale kirjutas nende korterikaaslane Facebook'i: "Rollerblading can go fuck itself. Get me a wheelchair, I'm 30, don't you know...". Novot, ma jätsin kah selle ürituse vahele, olen samuti 30, tõin hoopis pagariärist mandli-croissant'i ja tegin pärnaõie teed!

Aga eilsest matkast pole ükski lihas valus. Kustav kahtlustab, et mul lihtsalt polegi lihaseid (mis võib vabalt tõsi olla).

Igatahes tippu me jõudsime, Tarvo turgutas end kuuma šokolaadi ja koogi abil jälle õigesse vormi ja igavesti tore päev oli. Esimesel pildil on tõstuk, mis viib mäe tipu tippu, teisel see mäetipp, kuhu jalgsi vantsisime. Ja kõik, mis vee ümber paistab, ongi Vancouver. 


Tarvo nägi mõlemad grislikarud kenasti ära, vaatas kinos paar loodusfilmi kah ja võisimegi end kodu poole sättida. Kuna praegu pole kõrghooaeg, siis mäe ja kesklinna vaheline shuttle ei sõida, pidime kasutama bussi ja praami, mis on iseenesest tore, sest praamilt avaneb nii kesklinnale kui North Vancouverile väga ilus vaade. Tagasi jõudsime täpselt päikeseloojanguks ja saime mõned kenad kaadrid kesklinna kõrghoonetest värvilise taeva taustal.

21 oktoober, 2013

Väike, aga paks!

Kusti läks hommikul tööle (paneb õhtuse PINK'i kontserdi tarvis juhtmeid ja kõlareid paika), mul on vaba päev. Tükk aega võitlesin dilemmaga, kas minna trenni või otsida kapist emme saadetud martsipan ja värske piparmünditee välja. Õnneks meenus, et vihkan sporti ja armastan martsipani. Siin ma nüüd istun - voodis, teki sees, ühel pool taldrik munavõileibadega, teisel pool käntsakas martsipani ja tass teed.

Ükspäev just arutasime, et trenni jõudmine ei saaks lihtsamaks minnagi, jõusaal on ju oma majas, lifti astumise vaev. Kustav käib mere ääres jooksmas, sinna on 5-minuti tee. Einoh, kohale jõudmises polegi küsimust, aga kes see viitsib liigutada, onju?! Pealegi on meil siin toanurgas kilode kaupa Kalevi komme, mis nullivad igasuguse pingutuse juba eos.

Kustav teatas ükspäev, et mul olevat lõualott! Mina õigustasin, et kuule, ma olen juba vana kah! Kusti täpsustas, et ei, lott on sellepärast, et sa oled paks, mitte vana! Ei mingit halastust... Eile võttis kuivatist pesu välja ja küsis, kas minu dressipluusi üldse tohtis kuivatisse panna? Talle olevat tundnud, et see on kuidagi nii väike. Ma ütlesin, et nojah, ma olengi ju väike! Väike, aga paks! Jumala eest, ei mingeid komme enam!

Tööl oli sel nädalavahetusel täielik logelemine. Kaks last kodukülastusel ja ainus, kes meile jäi, nii totaalselt haige, et magas kõik päevad maha. Ainus ülesanne, mida täita sain, oli sidruni ja meega jooke serveerida.

Ilm on juba mitmendat päeva udune. Mitte midagi ei näe, ühel hommikul oli isegi vastasmaja kadunud! Lubasin Tarvoga Queen Elizabeth parki minna, aga kuna sealne põhiatraktsioon on vaade, siis... White Rock'is käisime ikka ära, oli natuke uduvabam hetk, isegi mõned majad paistsid, aga mere poole polnud mitte midagi näha ja kõik mäed olid samuti peidus. Esimesel nädalal tundus, et Tarvo on ilmataadi kinni maksnud, päike lõõmas katkematult. Nüüd siis udu, aga prognoos on selline, et vihm jääbki tal siinveedetava kuu jooksul nägemata.

Kohalikud ütlevad, et sellist udu on tavaliselt kaks päeva korraga, mitte rohkem (hetkel kuues päev). Aga ma juba ammu ei usu, mis nad räägivad!

Aitab lobast, lähen jooksma!

15 oktoober, 2013

Tänupüha

Meie sõber Tarvo tahtis taotleda sama viisa mis meilgi, aga selleks aastaks oli kvoot täis. Anti lootust, et novembris-detsembris tõstetakse teiste kategooriate alt kohti juurde, aga noh... Tarvo mõtles siis, et tühja kah, tuleb esialgu turistikaga, Eesti kodanikule on Kanada ju 6 kuud viisavaba.

Kui ta siis Vancouveris maandus, tekkis lennujaama ametnikul küsimus, et miks tagasisõidupiletit pole? Aga kui ei tea, millal tuleks Eestisse minna, et viisat taotleda - kas selle aasta lõpus või alles järgmise alguses (värske ports viisasid tuleb veebruaris) - ei saagi ju kuupäeva valida. Kõik muu oli korras - piisav hulk sularaha, piisav summa pangakontol, tõend Eestis omatava ettevõtte ja muu siduva kohta. Polnud ühtki märki, et tegemist oleks meeleheitliku immigrandiga, kes tahab "mustalt" sisse imbuda ja ei iial kodumaale naasta.

Ametnik, kes nägi välja nagu Rambo - hullult lihastes ja relvad vööl - lubas Tartsi esimese hooga kohe tagasi saata ja seejärel ähvardas ka meie viisad ära võtta! Siis kutsus Kustavi, kes pahaaimamatult sõbrale lennujaama vastu läks, ülekuulamisele; küsis nii tema kui minu andmeid, sealhulgas tööandja kontakte; ähvardas ka meid KOHE Eestisse tagasi saata... Täielik teater! Mitu tundi pinniti, lõpuks lasti tulema, aga öeldi, et Tarvo peab kuu aja pärast riigist lahkuma. 

Eks piiril maksab ikka ametniku suva ja kedagi ei huvita kui korras su paberid tegelikult on... Nii palju siis neist sõbralikest ja naeratavatest inimestest, keda blogis reklaamisin! Tarvo ütles, et sitamaitse ei lähe niipea suust ära, aga alates teisest päevast on ta Vancouverist vähemalt sama suures vaimustuses kui meiegi. Leidis meie majast 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel kihvti kahetoalise korteri, mida oldi nõus kuuks ajaks üürile andma ning hülgas me elutoa ja imelise õhkmadratsi.

Eile õhtul läks Kustav poodi vahukoort tooma, mõni aeg hiljem helistas, et maandus hoopis Tarvo juures, sööb heeringat ja vaatab filmi. Hommikul käis jooksmas ja pildus kivikestega Tartsi akent, kuni alumine naaber talle vihkava pilgu saatis. Tarvo muidugi ei kuulnud midagi...

Kuna täna tähistatakse Kanadas tänupüha, olime õhtuks lausa kahte kohta külla kutsutud: 14-ndale korrusele (meie poole, kus Marc küpsetas sõpradele kalkunit) ja 11-ndale korrusele (guatemalalaste juurde). Hommikut alustasime aga hoopis sushiga ja võtsime seejärel suuna Commercial Drive'ile, mis on tore boheemlaslik tänav portsu kohvikute ja tillukeste poekestega. 


Me oleme mõnulemise maailmameistrid! Ma pole vist elu sees nii palju kohvikutes käinud kui Vancouveris elades. Lähed jalutama, aga lõpuks avastad end jälle kuskilt koogitaldriku tagant...

Ühtlasi paitasin kohevat halli kassi ja tegin temast portsu pilte; seejärel pildistasin tema kõrval oleva posti peal olevat kuulutust ja hõikasin poistele, et näe, see kass on täpselt sama nägu nagu pildil olev. Ja läksin edasi. Õhtul hakkasin fotosid vaadates mõtlema, et oot... Kuulutust pildistasin muidugi nii, et number ei jäänud peale.


Õhtul oli siis kalkuni söömine. Kõigepealt jõime kodus koos Marci sõpradega törtsu "Vana Tallinnat", seejärel suundusime paar korrust allapoole, kus Sophia oli Gordon Ramsay retsepti järgi imemaitsva kalkuni küpsetanud. Kõik oli esmaklassiline - kartulipüree, salat, jõhvikakaste... George oli õunte sisse küünalde jaoks augud uuristanud, nii et need olid ikka täitsa ehedad, mitte plastmass. Ja guatemalalased näitasid meile poolikut kõrvitsat, sest see on SEEST TÜHI! Kujutate ette jah? (muidugi kujutate, kõrvits on lapsepõlvest saadik seest tühi olnud...) Nende jaoks suur üllatus! 

10 oktoober, 2013

Töömesilane

Sättisin hommikul tööle, üheksaks tuli kohal olla. Kustav, vana laiskvorst, magas muidugi eriti magusalt. Pool tundi hiljem sain sõnumi: "Aga kus on pannkoogid? Ma olin täitsa kindel, et sa tegid pannakaid, tuba on pannakate lõhna täis. Pagan!" Hahaa, öelge nüüd, et Kustil pole hea elu - julgeb loota, et ma võiks talle kell seitse hommikul enne tööleminekut pannkooke küpsetada...

Mul on täna 24-tunnine vahetus (nagu igal kolmapäeval). Kõlab jubedalt, aga tegelikult on päris mõnus. Üheksast pean kohal olema, aga järgnevad 7 tundi tuleb omale ise tegevust leida, sest maja on tühi ja lapsed koolis. Tavaliselt võtan arvuti kaasa, surfan netis ja vahepeal teen midagi head süüa. Aed on meil ka, ilusa ilma korral peesitan õues.

Lapsi elab selles majas kaks, poisid jõuavad umbes nelja paiku tagasi. Üks neist haarab köögist krõpsud ja Coca-Cola, kaob oma tuppa videomänge mängima ega lahku sealt enne hommikut. Tema osas on hooletu, sest peale krõpsude ei söö ta mitte midagi.

Teine noormees on täpselt nagu 2-aastane (17-se kehas), laliseb, mängib leludega, rääkida ei oska, aga mõnikord laulab. Temaga sööme kella viie paiku õhtust, pärast seda käime jalutamas, ülejäänud aja mängib omaette edasi, seltskonnast suurt ei hooli. 

Kell 21.00 on öörahu. Videomängusõltlane kukub tavaliselt millalgi vastu hommikut ära, aga teise lapse saadan enne üheksat pessu ja pärast seda kobib teki alla. Mingit vaidlemist pole, hea meelega läheb.  

Majas on 4 magamistuba, üks kontoriruum, kaks elutuba (kummalgi korrusel), söögituba, köök ja kaks vannituba (üks mulle, teine poistele). Mul on oma tuba, öösel üleval olema ei pea, enamasti keeran juba kümne paiku põhku. Voodi on hiiglaslik, kaks korda laiem kui kodus.

Ainus ebamugav osa on hommikune ärkamine - 6.45. Ühele poistest tuleb teha peekonit, praemuna ja röstsaia, 7.15 korjab koolibuss ta maja eest peale. Teine peab 7.30 uksest välja astuma, tavaliselt on 5 minutit peale ärkamist kadunud. Ei söö ega midagi. Läheb täiesti sõnatult, kahtlustan, et magab kõndides edasi.

Kõige rohkem meeldivad mulle need viimased 1,5 tundi kui poisid on kadunud - teen teed ja võikusid, vahel söön peekonit. Tõusev päike särab aknast sisse, vaba päev ootab ees...

Alguses töötasin selles majas kuue ja kaheksa tunni kaupa, sest suvel olid hoolealused kodus ja vajati rohkem abikäsi. Praegu on lisatöötajad ainult nädalavahetustel. Augustis pakuti mulle juhataja asetäitja kohta, aga siis oleksin pidanud reedest esmaspäevani siin elama, kusjuures palka ei maksta 24-ste vahetuste eest tundide kaupa, vaid tükitasuna, mis teeb tunni kohta poole vähem kui mu tavaline taks. Samal ajal ei tahtnud esimese maja juhataja mind ära lasta, andis üha paremaid vahetusi ja kuna mulle endale meeldib seal natuke rohkem, polnud üldse küsimustki.

Nii võeti siia tööle iirlane Jason, kellest sai juhataja asetäitja ja ühtlasi Anu/Kusti hea sõber. Näe, kõik on millekski hea! Kuna alates septembrist töötan nädalavahetusteti esimeses majas, ei saanud mind siia lisatöötajaks panna, aga juhataja palus, et teeksin kolmapäeviti tema asemel ühe ööpäevase vahetuse (ta töötab muidu E-N). Lõpuks nõustusin ja kokkuvõttes olen täitsa rahul.

Nüüd siis esimesest majast - sealne juhataja asetäitja jääb novembris lapsehoolduspuhkusele ja Teresa (juhataja) küsis, kas oleksin nõus tema asemele tulema? Töötan seal niigi kõik laupäevad-pühapäevad 10 h, asetäitjana peaksin kohal olema reedest pühapäevani 12 h päevas. Palka saab tundide alusel, ööbima pole vaja jääda (neil on eraldi öötöötaja, sest üks lastest ärkab ebanormaalselt vara). Ehk halleluuja, hõisked ja fanfaarid, lihtsalt pean nüüd vaatama, kuidas uus viisa sebida, sest praegune kehtib ainult märtsini.

Üldiselt ei lase see ettevõte ületunde teha, sest seaduse järgi tekib töötajale niimoodi liiga palju hüvesid, aga kuna ka teise maja juhataja polnud nõus minust loobuma, hakkan töötama 60 tundi nädalas (ehk 24-ne vahetus jääb samuti alles). Kontimurdev ei tohiks olla, sest esmaspäev, teisipäev, neljapäev on vabad; kolmapäevane töö on eriti lihtne ja reede hommikuti olen ka esimeses majas täitsa üksi, sest sealsed lapsed on kella kaheni koolis.

Kusjuures palka tõsteti mul nelja esimese kuu jooksul kaks korda ja enne kui kuus kuud täis saab, tuleb seoses ametikõrgendusega kolmas tõus veel. Kena.

07 oktoober, 2013

Sügis

Mõned asjad muutuvad võõrsil elades pikapeale nii tavapärasteks, et ei pane enam tähelegi. Ükspäev jalutasin õhtul mööda pimedat tänavat töölt koju ja korraga kikitasin kõrvu, et... kuidas saab nii vaikne olla? Ümberringi ainult eramajad ja mitte ükski koer ei haugu. Ma olen vist juba kirjutanud, et siin pole kombeks koeri õues hoida, seega ei näe ühtki "kuri koer" silti ja kedagi pole tara najale hüppamas, aga kui kohe mitte mingit haukumist pole, hakkab juba natuke imelik.

Samas - ei saa just väita, et keegi sellest puudust võiks tunda. Mulle tundub, et siin võib olla mingi seadus, mis keelab koertel haukuda. Näiteks Vancouveri külje all asuvas White Rock'is on keelatud ühe majapidamise kohta pidada rohkem kui kaht koera, pealegi ei ole neil lubatud haukuda. Ma ei tea, kuidas see täpsemalt tagatakse, aga vaikne ka on. Seejuures paistavad penid ise täitsa rahulolevad välja.

Harjumatute asjade osas toob oktoobrikuu nii Thanksgiving'u ja Halloween'i. Poed on kalkunite ja kõrvitsatega üle ujutatud, kusjuures kõrvitsaid nad vist söögiks väga ei tarbi, rohkem dekoreerimiseks. Halloween paistab olevat vaat et tähtsamgi sündmus kui jõulud, sest kõikvõimalikke kollaseid ja musti kaunistusi on tõesti kõik kohad täis. Isegi kohvikutes ripuvad kõrvitsad, luukered ja ämblikuvõrgud akende küljes. Töö juures olid kah kõik nii sahmis, uurisid minu käest, et kas kostüüm on juba olemas?

Töökaaslane tõi läheneva Halloween'i puhul kotitäie temaatilisi komme, pistsin siis ühe kotti, kodus hakkasin lähemalt uurima ja avastasin, et nimeks on Monster Munny. Siiamaani seisab laual. Kustav küll teatas hommikul, et "kuule, ma söön su munni ära", aga siis meenus, et Kalevit on kah, pistis siis hoopis selle nahka. Elis tuleb ju nädala lõpus Eestist ning toob meile Vana Tallinnat ja komme, peame senised varud ära hävitama.

Sügis on Vancouveris väga värviline. Minu meelest on Eestis rohkem kollast tooni, siin domineerib punane. Kummaline on see, et enamik puid on lihtsalt rohelised, vahele siis mõni, mis on kohe nii erksat värvi, et tundub nagu... võlts.


Tööl paluti, kas saaksin teha mõned lisavahetused, seega olen nüüd 6 päeva järjest tööl (õigemini kolm on tehtud, kolm veel ees), seega ei toimu meie elus hetkel miskit põnevat, millest blogida.

Küll aga läheb veidi huvitavamaks kolmapäeval, mil saabub Tarvo, kes leidis meie kiidulaulust inspiratsiooni ja otsustas, et tahab kah mõnda aega siinkandis elada. Kuna kliima on siin palju mõnusam ja elu lõbusam, võikski oma sõpruskonna vaikselt Vancouverisse ümber kolida, täitsa tore oleks.

Ükspäev käisin Facetime'i vahendusel Eestis kursapeol - tänapäevaste virtuaalsete lahenduste juures pole ju miski võimatu. No kartulisalatist ja kiluvõikudest jäin muidugi ilma, aga näod nähtud, pakilisemad uudised vahetatud ja grupipildi tegime ka. Leia pildilt Anu:

02 oktoober, 2013

Filmistaar

Meil on nüüd mitu korda vihma sadanud ja peab ütlema, et pole üldse nii halb kui arvasin. Mul on ju maailma kõige mugavamad kummikud, voodriga ja puha! Suman nagu väike laps kõigist ettejuhtuvatest lompidest läbi...

Aga lillepeenrad istutati just võõrasemasid täis. Minu meelest on see kevadlill, aga no hea küll, kärab oktoobris kah. Vancouverlased on hullud botaanikud, neid ilupeenraid on viimase kuue kuu jooksul oma kümme korda ümber istutatud. Et nad ka viitsivad!

Oleme arutanud, et kui siin külmaks ei lähegi (senini on kõige jahedam öö olnud +9), siis mille järgi teavad lehed värviliseks minna ja maha kukkuda? Igatahes punased nad nüüd on ja küllap hakkavad varsti pudenema ka. Ju on see siis rohkem valguse hulgaga seotud. Ma pole muidugi eriline loodusteadlane, ähmaselt mäletan, et klorofüll ja värk, aga no keda tegelikult huvitab, eksole.


Ükspäev käisime Ikea's - saime küünlaid, käterätikuid, lihapalle, pohlamoosi, lõhepasteeti ja heeringat. Nüüd võime vihmaga istuda küünlavalges toas nagu tore vanapaar. Ja vanad me ka oleme, sest Kustav on kindel, et ta kõrvad on hakanud kasvama (vanadel meestel on ju alati hästi suured kõrvad) ja minul turritab kulmu sees hall karv (manage nüüd silme ette hallide puhmaskulmudega Anu, sest just selline hakkan varsti välja nägema).

Kui te veel ei teadnud, siis Kusti on meil filmistaar - osaleb massi-stseenides "Step Up 5" jaoks. Võtted olevat nagu lõbusamat sorti koonduslaager, päris palju passimist ja põhiline extra skill on mitte magama jääda. Esimesel päeval seisis poolteist tundi koos teistega grimmijärjekorras, aga enne lõppu korjati ta sealt välja, öeldes "You're good". Mina kiitsin, et kompliment ju! Kustav vaidles: "Ei, see tähendas, et mind ei saa enam aidata!".

Kuna filmi tegevus toimub LA's, on pooled taustanäitlejatest mustad ja asiaate pole peaaegu üldse. Vancouveris on ju tegelikult vastupidi. Kustav ajas trinidadtobagolasega musta mehe kõrval juttu ja tüdruk olevat muhelenud, et Kusti peaks nende (kahe musta) vahele seisma, siis nad näeksid välja nagu Oreo küpsis!

Võttepäevad on pikad, isegi Kustav kurtis, et jalad on lõpuks päris väsinud, aga tüdrukud olevat kõik kõrgete kontsade ja miniseelikuga, neil on ikka päris raske. Palgapoliitika on selline, et kõik, mis läheb üle 8 tunni, tasustatakse pooleteistkordselt, kui üle 12 tunni, saab topelttasu. Mida rohkem jalad valutavad, seda suuremaks paisub pangaarve. Eile läks 14 tundi.

Homme on multitalent Kustav mingil messil audio-videotehnikuks ja selgus, et seal on vaja valget triiksärki ja musta lipsu. Sain filmistaarilt kõne, et viskaksin pilgu kappi, kas helesiniste triipudega särk näeb kaugelt vaadates valge välja? Ei näinud! Käisin talle siis uusi riideid ostmas ja jääb vaid loota, et mõõdud sobivad, sest hommikul tuleb kaheksast kohal olla, praegu aga läheneb südaöö ja Kusti on ikka veel võtteplatsil...