21 aprill, 2017

Munapühad päikese all

Lähenevate munapühade valguses arutasime, mida süllekukkunud vabade päevadega peale hakata? Mõtlesime, et tore oleks mingile väiksele reisile minna. Kuskile lähedale. Aga sooja! Läänerannikul elamise üks eeliseid on see, et kõik need ägedad kohad, mis Eestist tüütult kaugele jäid, on nüüd ainult kiviviske kaugusel. Ja ajavahet ei ole üldse!

Munapühade puhul oli kõigil neli vaba päeva, millele lisasime veel kaks ning hakkasime pileteid otsima. Matt leidis olematu hinnaga otselennu Palm Springs'i (ainult 2,5 tundi!) ja kuna tahtsime ka selle külje all oleva San Diego ära näha, oligi otsus tehtud.

Reisi eelõhtul läksime Matt'i vanemate juurde, sest neil on ju praegu hunnik kutsikaid! Kutsid on 8 nädalat vanad ja lähevad varsti uutesse kodudesse, seega pidin kiirustama, et nad ikka enne korra ära näha. Ma pole just suurim bichon'i fänn (khm, üldse mitte), aga kuniks nad sellised pisikesed ja pehmed on, meeldivad mulle väga.


Palm Springs oli äge, aga kõvasti väiksem, kuivem ja liivasem kui ette kujutasin. Rentisime auto ja sõitsime aega viitmata kohe San Diego'sse edasi. Palm Springs on suht ehe kõrb (lumiste mäetippudega!), aga kahetunnise autosõidu kaugusel olev San Diego üllatas mõnusa rohelise lopsakusega. Ja temperatuurierinevus oli kah oluliselt suurem kui nii väikese vahemaa puhul eeldada julgeks...

Ahjaa, lennujaam oli tore, selline väike ja avatud. Ootesaal asus õues:


Otsustasime, et ei hakka nahast välja pugema, et kõiki vaatamisväärsusi külastada, vaid võtame rahulikult ja sõna otseses mõttes puhkame. Magasime lõunani, jalutasime mööda linna, sõime head-paremat ja istusime igal õhtul kolm tundi mullivannis. Rannas ja loomaaias käisime ka. Loomaaed on neil number üks vaatamisväärsus, mida soovitab nii internet kui ka kõik ettejuhtuvad kohalikud. Oli täitsa tore ning meile väga meeldisid flamingod ja pikkade lehvivate karvadega gorillad, aga minu meelest ei jää Tallinna loomaaed suurt alla. Eriti kui arvestada hinnavahet - 52 dollarit versus 4 eurot! Kolmteist korda ägedam ei olnud, ma ütleks.

San Diego on kihvt linn - iseloomuga! Natuke vähem eht-ameerikalik kui enamik teisi USA linnasid. Ja ilm on neil mõnus. Vahelduseks päris tore päikest näha ja meelde tuletada kui ere võib valgus olla. Nanaimos läheb veel natuke aega, kuniks nii mõnnaks muutub. Kuigi jah, Eestis sadas täna öösel lund kui mu telefon ei valeta, seega ei saa ka väga kurta...

Ja mis kõige parem - täna oli tööl täpselt esmaspäeva tunne, aga homme on ju juba reede! Mulle sobib!

14 aprill, 2017

Ma tegin lihtsalt nalja!

Ükspäev viskas Matt mingi killu ja küsis siis, et kuidas eesti keeles öelda "I was just kidding"... ja naeris mu vastuse peale hea mitu minutit, sest tema meelest kõlas see millegipärast väga naljakalt. No okei. Läks mingi tund aega mööda, kõik ammu unustatud juba, viin Matt'ile tassi teed:

- "Mina ei taha koor!"
- "Siin ei ole koort ju!"
- "Ma tean! Ma tegin lihtsalt nalja!"

Läheb veel pool õhtut mööda kui korraga:

- "Pea on kole"
- "Ah?"
- "Sinu pea on kole." (ise pugistab naeru)
- "Kas sa just ütlesid, et mu pea on kole???"
- "Ma tegin lihtsalt nalja!"

Me lähme juunis koos Eestisse, sellest siis intensiivsem keeleõpe. Ta tegelikult natuke räägib küll, lihtsamate asjadega saab ilusti hakkama ning lisaks laulab Õllepruulijat ja Eesti hümni vaheldumisi, olenevalt kuidas tuju on. Tallinnas tahab tingimata minna Radissoni katusele, sest seal on laua peal nupp, millega saab teenindajat kutsuda. Tema meelest hiiglama naljakas, et suhtlema ei pea. Ja lisaks tahab eesti keeles öelda: "Kaks kohvi palun, suhkruga ja kreemiga", mille peale mina alati karjatan: "Koorega, Matt, mitte kreemiga!" No kaks kuud on aega veel, küll ta selle selgeks saab.

11 aprill, 2017

Kevadised lendkanad

Kõpitsesime eile aia kallal ja otsustasime vahelduseks tibud "korterist" välja lasta. Kuna valge kana asus kohe terroriseerima, meelitasin suured kanad aiast välja ja jätsin beebid sinna omaette siblima. Või noh, siidikanadega koos.

Suuremad käisid mul terve päev otsa järel ja sõid kõik vihmaussid ära, mis ma kaevamise käigus leidsin. Ja kui rohkem enam ei mahtunud ning nad minu vastu huvi kaotasid, hakkasid nuputama, kuidas oma aeda tagasi saada. Ei olnudki väga keeruline - tuleb kuudi kõrvalt selle tunneli peale hüpata, mis kuudist aeda viib ning sealt jõuab juba aia peal olevale võrgule lennata. Otse murult ei lennanud hästi välja. Ja meie pidime siis iga natukese aja tagant labidad maha viskama ja käima kanu alla tõstmas, sest kui nad katuselt omakorda teisele poole aeda oleks lennanud, olnuks päris tüütu neid mööda võsa taga ajada. Aga vaadake kui suured tibud juba on:


Tööpõld on meil siin igatahes lai. Eelmised omanikud olid lasknud istutuskastid paksult umbrohtu täis kasvada, neid polnud juba mitu aastat puututud (nagu võis nende porgandite pealt ennustada, mis olid jõudnud omale meetrised pealsed ja seemned külge kasvatada). Kuna me alles juunis kolisime, ei jäänud eelmisel aastal enam aega nendega midagi suuremat ette võtta, ainult kastide kõrval kasvanud inimesekõrguse ohaka raius Matt maha, sest ma ei mahtunud sellest mööda käima.

Terve suvi rohisin nagu hull, aga umbrohi tuli meeletu kiirusega tagasi. Nüüd otsustasime, et tõstame kastid tühjaks, kasutame seda mulda aukude täitmiseks ja tellime kastidesse puhta mulla. Enne ei hakka ühtegi seemet maha panema. 

Eelmiste omanike koeraaia tegime sügisel kolmandiku võrra väiksemaks, sest kanadele ei olnud rohkem ruumi vaja, aga see väljajäänud kolmandik on nüüd nagu kuumaastik. Matt arvab, et selle võiks kõik üles kaevata, uue mulla peale panna ja siis muruseemet külvata. Suvel ma siin kaevasin puude istutamiseks auke ja läbi murukamara kaevamine on ikka jõhker töö! Pealegi ei ole ülejäänud muru kah just ideaalne, sammalt on palju ja suvel lõõmab päike niimoodi, et kõik kipub kõrbema kui just mitu korda päevas ei kasta. Nii et pole oluline, et see uus jupike tingimata veatu oleks. Küll aga oleks vaja see tasaseks saada, et annaks niidukiga üle sõita, seega vähemalt osaliselt tuleb ikkagi üles kaevata. 

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, olid eelmised omanikud muru sisse kaks suurt kasti ehitanud, kus seisis püsti metallpulk, mille pihta sai hobuseraudu visata. Selline tohutult põnev mäng, vaata. Tokki hoidis püsti suur käntsakas betooni. Matt kaevas betooni välja ja lõhkus kastid laiali, minu tööks jääb need nüüd mullaga täita ja uus muru peale kasvatada. Ja seda, kuidas ülejäänud muru seest sammalt välja saada, pean veel guugeldama. Tööd jagub.

09 aprill, 2017

Mõeldud-mõeldud

Ma olen siin vahelduva eduga juba kuu aega haige olnud. Küll on nohu, küll jääb kurk valusaks - iga päev midagi uut. Hakkan juba vaikselt ära harjuma, et kogu aeg kuskilt valutab, eks vanus kah juba sealmaal, hahaa!

Tööl käimine ei aita üldse kaasa, seal on nats nagu lasteaias, et keegi ikka läkastab näkku. Aga mis siis ikka, vähemalt ei saja enam lund ja varsti tuleb suvi. Ja muidu on ju tööl tore! Kui me nüüd kolimisjärgselt oma lauamängude ja muude asjade kogu läbi vaatasime, leidsime laheda komplekti, kus oli plastmassist inimene, kellele sai kleepuvast kummist organeid sisse panna. Kõik asjad õiget värvi ja puha, väga õpetlik. Mitu päeva käidi selle kallal nokitsemas, pidevalt oli terve laud luude ja siseelunditega kaetud. Ükspäev viskas keegi aju lakke kinni, sest nii huvitav oli vaadata, kas kukub alla tagasi või mitte. Ei kukkunud. Komplektiga tulid kaasa ka plastmassist nuga ja käärid, sest paar asja tuli alustuseks üksteise küljest lahti lõigata. Ma tegelikult korra isegi mõtlesin, et viskan need pärast kasutamist minema, aga noh... mõeldud-mõeldud. Ja ei tulnudki kaua oodata kuni ühel heal päeval polnud plastmassist inimesel enam neere ega kopse, küll aga oli igas värvitoonis peeniseid. Sooltevärvi ja maksavärvi ja... Nii palju siis sellest mängust. Läks kogu täiega prügikasti.

Mänguasjadest rääkides - Matt ostis omale mootorratta! Ükspäev tuli mõte, et näe, kevad ja puha, vaata kui tore oleks sõitmas käia! Nädal aega tegi eeltööd ja eelmisel laupäeval käis kiirelt Vancouveris ning tõi oma uue lemmiku koju. Tal ei ole üldse seda mõeldud-mõeldud faasi, mida mul näiteks päris tihti esineb. Tekib mõte ja kohe on teostus taga! Tal oli linnas muidki asju ajada, nii et vargsi ikka lootsin, et äkki ei jää tsiklipoodi minekuks aega või mõtleb siiski ümber või... Kümme minutit pärast seda kui praam pidi Nanaimosse jõudma, kuulsin, et ta ei olnud ümber mõelnud. Kogu naabruskond kuulis. Päris hästi löriseb.


Pühapäeval paistis päike ja plaanisime natukeseks matkama minna. Matt ütles, et teeb tsikliga ümbruskonnas ühe hästi lühikese ringi kuniks mina ennast valmis sean. No ma olin juba tol hetkel valmis, aga see selleks. Tund aega hiljem jõudis tagasi, ise hirmus õnnelik! Järgmisel hommikul saabus Amazonist suur kast. Matt oli juba tööle hiljaks jäämas, aga jooksis sellega magamistuppa tagasi, et näe, mul on sulle kingitus! Ma juba suuruse järgi vaatasin, et oh õudust, see ei tõota head... Oli mulle kiivri tellinud, et saaksime koos sõitma minna.

Ahjaa, matkamas käisime! Autoga. Mulle meeldib autosõit rohkem. Lausa kolm matka tegime, kaks väikest ja ühe pikema. Matkavõimalusi jagub Nanaimo ümbruses enam-vähem lõputult. Näiteks pea igas metsatukas on suured kosed. Täiesti ebareaalne. Seekord tahtsin ühe künka otsa minna, mille kohta netis paljud kirjutasid, et lihtne matk, hästi tähistatud rada ja väga äge vaade. No selle lihtsuse ja tähistatuse osas vaidleks pehmelt öeldes vastu...

Me rühkisime ikka oma tund aega mäest üles enne kui vaateni jõudsime. Vett muidugi kaasa ei võtnud - lihtne matk pidi ju olema! Vaatel polnud iseenesest väga viga.


Sel nädalavahetusel me nii sportlikud ei olnud. Eile õhtul tulid sõbrad külla ja Christine tõi muidugi jälle Sampsoni kaasa - tema on korralik peopeni, ühtegi üritust ei jäta vahele. Südaöö paiku tekkis kellelgi mõte, et peaks korra klubisse ka minema ja kuigi alguses mõtlesin, et olen kaval ja sätin hoopis magama, et järgmisel päeval kah ühtteist teha jõuaks, siis... mõeldud-mõeldud. Nagu ikka.

Selgus, et Nanaimo ööelu on päris omapärane. Kui kodus veel korra kaalusin, et huvitav, kas tennistes ikka lastakse sisse või peaks kingad panema, siis klubis selgus, et julgelt oleks võinud ka püksid panemata jätta. Ühel neiul näiteks polnud pükse, olid hoopis lilled jalgade peale joonistatud. Esimese hooga vaatasin, et retuusid, aga lähemal takseerimisel selgus, et tselluliidi-imitatsiooniga retuuside asemel olid siiski paljad kintsud. Seltskond oli täiesti seinast seina, kõik vanusegrupid esindatud. Ma ei mõtle Eesti stiilis "grupp 18-21" ja "grupp 21-25" jne, vaid ikka vanavanemad ja lapselapsed läbisegi, vahele suure vuntsiga rekkamehi, valge maikaga narkodiilereid, üks siniste kummikutega tädi, kellel olid väga huvitavad tantsusammud ning kolm pesueht politseinikku. Mitte pidutsemas, vaid korda valvamas. Lisaks tavalistele turvameestele. Holy shit! 

Ma pean hakkama natuke tihemini väljas käima. Matt on siin ikka paar korda sõpradega klubitanud ja ütles, et see eilne koht pidavat kõige meelelahutuslikum olema. Oli tõesti! Nagu stseen mingist vanast ägedast ameerika filmist! Muideks, ma ei tea, millal kõhupluusid jõudsid come back'i teha, küll aga sain selgeks, et kaalulimiiti selle kandmisel ei ole. Rippkõhumood oli muuhulgas viinud selleni, et kui sul ei juhtunud kõhupluusi olema, aga pittu tahtsid siiski minna, ajas ka sportrinnahoidja täiesti vabalt asja ära. Ei, pluusi pole vaja peale panna, ongi hiljem vähem pesu pesta ja palav ka ei hakka. Ja kui veel bänd lavale tuli... appi! Jube kahju, et ei tulnud pähe pilti teha. Aga väga vingelt rokkisid!

No ja tänase päeva magasime suhteliselt ootuspäraselt muidugi maha, ei mingit matkamist.

01 aprill, 2017

Kapsaterror

Reede õhtu! Mõnus onju? Tulin koju, võtsin õhtusöögiks kausitäie jäätist ja sättisin end diivanile filmi vaatama. Mõni hetk hiljem läksin midagi köögist võtma ja ladusin muuseas ka kraanikausis olnud nõud masinasse. Pühkisin kapi pealt pudi ära. Viisin prügi välja. Panin müsli kappi ja koristasin ühtlasi kapi ära.

No ja edasi läks täiesti käest ära... Nüüd, kolm tundi hiljem, istun puhtusest läikivas kodus ja kavatsen filmivaatamist jätkata, sest noh... reede õhtu. Ma olen ilmselt natuke imelik, et ei suuda koristamisele vastu panna. See on emalt päritud. Kui vaibal on üksik puru, võite kindel olla, et mu ema hüppab püsti, korjab puru üles ja viib selle prügikasti. Mina päris nii nobe ei ole. Pigem ootan, kuni purusid on vähemalt kolm. Ja ma ei vii neid ükshaaval prügikasti, vaid toon tolmuimeja ja koristan ühtlasi ülejäänud maja kah ära. Viimase kapinurgani välja. Eriti mõnus on seda teha õhtul hilja kui juba täitsa öö on.

Homme õhtul tulevad meile mu töökaaslased külla, nii et koristamine läks natuke asja ette ka. Tähistame kevadvaheaja lõppu. Vaheaeg on selles mõttes natuke hullumeelne aeg, et kui muidu käib suurem noortekamp ainult pärastlõunati koos, siis vaheajal on juba hommikul kella üheksast pidu ja pillerkaar, mis enne nelja-viit ei vaibu. Meil on nüüd õnneks suuremad ruumid ja see aitab ikka väga palju. Need, kes omavahel päris hästi läbi ei saa, ei pea enam ninapidi koos istuma ja kolimisest saadik ei ole enam mitte ühtegi kraaklust olnud.

Uutes ruumides on üks ilma akendeta tuba, millega ma ausalt öeldes ei osanud midagi head peale hakata. Panin sinna tervet põrandapinda katva vaiba ja viskasin mõned padjad maha, mõtlesin, et võib-olla tahab keegi seal omaette pikutada kui natuke rahu ja vaikust on vaja. Aga kohe esimesel päeval tegin kogemata nalja, et näete, siin on teile padjasõja tuba, mispeale läkski müdinal üksteise tagumiseks ja sellest hetkest alates muutus kõige mõttetum ruum hoobilt kõige populaarsemaks. Uskumatul kombel võivad nad tundide kaupa üksteist klohmida ja hiljem üleni higistena, punaste põskedega koju minna. Täielik revolutsioon! Töötajad ei pea enam üldse vaeva nägema, et neid tegevuses hoida. Istuvad kohvitass käes ja kõlgutavad jalgu. Arutsime täna omanikuga, et kui oleks teadnud, et see nii hästi peale läheb, oleks võinud uute kalliste ruumide rentimise asemel vanast väikesest ruumist mööbli välja visata ja lihtsalt hunniku patju tuua...

Ainus probleem on see, et padjasõja tuba asub täpselt minu kontori kõrval ja see müdin on põhimõtteliselt katkematu! Esmaspäeval kui kool algab, on terve hommikupoolik täielik vaikus ja võib-olla saab isegi natuke tööd tehtud. Viimase kahe nädala jooksul sain ainult siis asjadega veidi järje peale kui kogu seltskond kinno, bowlingusse või matkama läks. Paar korda käisin ikka kaasas ka, minu meelest on nii tore kui sulle kinos käimise eest makstakse. Tere tulemast Kanadasse!

Ükspäev juhtusime mingi künka otsa. Mu uus lemmikvaade Nanaimos! 360 kraadi selline:


Ja ei, sinna jõudmiseks ei pidanud vaeva nägema. Parkla kõrvalt läks trepp ja viis minutit hiljem olimegi kohal.

Uuest nädalast on tööl uued tuuled. Kuna nii grupikodu kui noorteprogramm on väga palju kasvanud, on mul kogu aeg nii palju tööd, et see lihtsalt ei saagi otsa. Tihtipeale teen õhtuti ja nädalavahetusteti veel kodus ka. Noh, mulle muidugi endale hirmsasti meeldib, aga selles mõttes natuke tüütu, et kogu aeg on pikk nimekiri asjadest, mis tegemist ootavad ja umbes pooltega neist on tegelikult kiire. Omanik arvas, et võiksin omale assistendi võtta ja lasta mingid vähem olulised asjad tal ära teha. Nii et alates aprillist ongi mul abiline. Väga äge! Andsin talle leheküljepikkuse ülesannete rea ja eks esimestel nädalatel pean igaks juhuks asju üle kontrollima, aga päris kindlasti hakkab mul nüüd oluliselt vähem kiire olema. Mis on tore.

Võib-olla saan nüüd natuke rohkem aega kanadega veeta. Ai, kanad on vahvad! Eriti kui nad nüüd kõik õues elavad. Kuigi toas ma ilmselt väntsutasin neid veidi rohkem, mis tuleb sotsialiseerimisele kõvasti kasuks. Näe, Poppy on päris sotsiaalne:


Kanafoorumites kirjutati, et hea mõte oleks näiteks kapsas nööriga kuskilt alla riputada, et nad saaks seda nokkimas käia. Pidi mänguasja eest olema, kanad on hiiglama uudishimulikud!

Matt puuris kapsa sisse augu ja riputas selle kanaaeda. Kanad olid šokeeritud! Jooksid kabuhirmus kuuti. Appi, kapsas! Nii jube, noh! Esimene NÄDAL aega käisid suure ringiga mööda. Nuta või naera! Kuna nad nii meeltult banaani armastavad, püüdsin banaanitükke kapsa alla poetada, et neid lähemale meelitada. Ei toiminud! Koguti natuke julgust ja napsati jooksu pealt banaan selle hirmsa kapsa alt ära.

Esimese nädala lõpuks hakkasid siidikanad (kes on muidu teistega võrreldes umbes kümme korda kartlikumad) vähehaaval ikka nokkima. Teistel läks veel mitu head päeva, et julgeks lähemale astuda. Ma ei tea, võib-olla lihtsalt ootasid ja vaatasid, kas siidikana sureb kapsa kätte ära või ei sure. Ei surnud. Kaks päeva hiljem oli kapsast ainult nöör järel. Läks kaubaks küll.