31 märts, 2013

Üürikorterid

Korterite hindu vaadates saime kiirelt aru, et kui tahame omale lubada luksust elada kesklinnas, ei saa isiklikku korterit üürida. Õnneks on suurlinnades väga levinud shared apartment-is elamine ehk keegi on omale suurema korteri üürinud ning rendib üleliigset ruumi soovijatele välja. Enamik korterid on ehitatud nii, et suurima magamistoa juurde kuulub ka oma vannituba, seega ei ole võõrastega koos elamine üldse nii ebamugav kui arvata võiks.


Pärast nelja arvuti taga veedetud tundi olime mõistnud, et sobiva korteri leidmine on paras väljakutse. Ma olin esimese hooga veel nii entusiastlik, et valisin välja täpsed kohad, kus elada tahaks - metroojaama lähedal ja vaikses tänavas - peagi laiendasin aga otsingut juba natuke kaugemale ja siis veel kaugemale, kuni jõudsin juba otsusele, et noh, võime ju isegi kesklinnast eemal elada.

Nii mõneski korteris elab selline ports inimesi, et koduks ei saaks seda kohta kuidagi nimetada. Mõnes on elutuba ühises kasutuses, kuid paljudes pesitseb sealgi keegi. Üks kuulutus oli selline, et kahetoalises elab 4 tüdrukut, ühega neist pead hakkama tuba jagama. Huvitav, et toas oli ainult üks voodi. Selline suur, et kahekesi mahub küll. Minu meelest oleks võinud tüdruku pilt siis kah juures olla, et kui temaga juba ühes voodis peab magama...

Kõik korterid, millest räägin, on ühes hinnaklassis. Selle raha eest võib saada täieliku peldiku, aga ka väga hubase kodu. Võib olla üks toakaaslane, aga võib juhtuda, et neid on näiteks kuus. Kujutate ette, et nad kõik hommikul enne tööleminekut duši all tahavad käia - ühes vannitoas?

Ühel kuulutusel oli palju pilte - köögist, elutoast, vannitoast, magamistoast - no kõik nii nagu peab. Kirjelduses oli öeldud, et magamistubasid on kaks ja see, mida välja üüritakse, näeb välja täpselt samasugune nagu pildil olev, ainult et ilma aknata. Ee... aken on vist ikka päris oluline? Ei ärata usaldust kui väljaüüritav tuba on ainus, millest pilti ei ole. Ja natuke tüütu, et ma pean sellise info leidmiseks leheküljepikkuse tutvustuse läbi lugema.

Mõningatel juhtudel oli piltide kvaliteet väga kehv. Näiteks üks järjekordne, kel magamistoast pilti polnud, pidas vajalikuks teha pildi oma kassist:


Keegi kirjutas, et üüritavas toas on suur voodi ja korralik riidekapp. Pilt oli ka juurde pandud. Kahjuks mitte voodist ega kapist:


Paljudes kuulutustes on öeldud, kas üüriliseks soovitakse meest, naist või paari. Üks, mille pildid meile meeldisid, pidas muuhulgas ka paare sobilikeks, aga kui Kustav neile helistas, selgus, et ei-ei, mees ei sobi. Oot, aga paaris on ju tihtipeale meespool ikkagi ka?

Paljudel siinsetel kõrghoonetel on jõusaal ja bassein. Nende kasutamine kuulub muidugi hinna sisse ja on päris suureks lisaväärtuseks, aga kui ujumise nimel peab kahe hiinlase, ühe araablase ja kolme venelasega kodu jagama, ei ole pakkumine enam nii ahvatlev.

Ja et ei jääks muljet, et me ainult pommiaukude otsa sattusime, siis mõned stiilinäited, mida ähmase kassiga samas hinnaklassis saada võib:


Kuna umbes pooled kesklinna majadest on väga kõrged, on vaated tihtipeale nagu postkaardilt...


Üks eeliseid, mida uhkusega välja tuuakse, on "fully furnished" ehk (täis)möbleeritud. Kuigi isiklik madrats oleks mõnusam, on seda kolimise käigus päris tülikas kaasa vedada ja seega me mööblit ei tahaks soetama hakata, mistõttu tühjad korterid meile huvi ei pakkunud. Paljude täismöbleeritud korterite puhul selgus, et toa väiksuse tõttu on nad tõepoolest täismöbleeritud.


Kujutate ette - inimesed tegelikult elavadki sellistes klotsides! Päris kõrge hinna eest seejuures. Ja kellele akna puudumine on probleem, võib kolida päikesepaistelisse klotsi - välja üüritakse ka kinniseid rõdusid, mida siin nimetatakse solaariumiteks. Ruumi on sama vähe, aga akent see-eest terve sein täis:


Ja kui teile see lahendus kitsana näib, ärge muretsege - mõnes korteris on solaariumisse paigutatud nari. Nii mahub laud kah veel tuppa ära... (teisel pildil sama solaarium eemaltvaates)


Lainurk on muidu tore asi, aga kui sulle on antud võimalus kasvõi kümme pilti oma korterist üles riputada, siis pole ehk vaja tervet kodu ühele pildile pressida:


Lisaks kõigele eelnevale tuleb arvestada, et pilt võib osutuda petlikuks. Näiteks üks korter, mida külastasime, osutus palju avaramaks ja valgemaks kui pildilt näis, kuid seda oleks tulnud jagada kolme naabriga, pealegi oli korteris natuke kopitanud lõhn.

Teine, mida vaatasime, oli väga lootustandev. 30-nes korrus, super vaade, rõdu, asukoht poleks enam paremaks saanud minna - täpselt metroojaama kõrval, mere ääres, kesklinnas... Voodi muidugi tundus natuke väiksevõitu.


Läksime varakult kohale. Arutasime, kuidas endast head muljet jätta. Olime elevil. Või noh, mina olin. Ärevus kasvas kui lisaks meile ilmus kohale veel viis huvilist - tihe konkurents.

Tükk aega ootasime all lifti, sest kolmest kaks olid juhtumisi rikkis. Kustav viitas, et igapäevaselt võib selline ootamine natuke tüütuks muutuda, aga mina olin valmis kasvõi trepist käima...

Sisse astudes sattusime pisikesse koridori, kuhu mahtus korraga kõige enam kolm inimest, esikust läksid uksed mõlemasse magamistuppa ja elutuppa. Üht tuba pakuti üürimiseks, see oli hästi pisike, räpane ja umbne. Teises magamistoas elas türklane koos oma õega, elutoas kaks meest (kuulutuses muidugi ei mainitud, et elutuba kellegi kasutuses on). Ehk ruumi polnud üldse!

Türklane viipas kõiki rõdule vaadet nautima, see oli tõepoolest väga ilus. Selleks tuli minna läbi köögi, kust pääses solaariumisse ja sealtkaudu rõdule. Ja solaariumis... elas väike hiinlane! Pisikese madratsi kõrval kõndimisruumi polnud, rõdule jõudmiseks tuli astuda üle tema voodi. Ma ei kujuta ette, milline rahvamass enne hiinlasest üle peab kõndima kui nad nii kitsasse korterisse üürilise leiavad!

Algselt oli meil plaan juba Eestis olles siia elukoht valmis vaadata, omanikule raha üle kanda ja kohale jõudes kohe sisse kolida. Oo, kui hea, et me seda ei teinud! Ma ei kujuta ette, mis portsu otsa niimoodi sattuda võib...

Täna hommikul leidsime lõpuks kodu. See oli neljas korter, mida vaatamas käisime ja ma arvan, et läks hästi, sest otsima pidime ainult kaks päeva. Asub linna südames ja meie 14-nda korruse akendest avaneb ilus vaade. Korter on ruumikas, lisaks elutoale kaks magamistuba, kummalgi neist privaatne vannituba. Eluaset jagame Marc'iga, kes õpib näitlejaks. Juba järgmisel nädalal läheme üht tema etendust ka vaatama.


Kes soolaleivale tahab tulla, võtke aga tort näppu!

29 märts, 2013

Argielu

Teiste blogisid lugedes on jäänud mulje, justkui oleks enda võõrsil sisseseadmine väga lihtne - lihtsalt lenda kohale ja hakka elu nautima. Meie küll nii osavad pole! Või noh, muud me siin ei teegi kui naudime, aga hotellis elamine pole tööl käimata just eriti jätkusuutlik plaan.

Esimeseks sihiks seadsime korteri (või toa) otsimise, kuid terveks aastaks lepingut sõlmida on meie jaoks aga riskantne, sest esiteks tahaks kodu töökoha lähedusse sättida ja teiseks ei julge pead anda, et terve aasta kindlasti Vancouveris veedame (kuigi esmamulje põhjal ei näe selleks ka ühtki takistust).

Esimese hooga kavatsesime end sisse seada linna südamesse. Piirkond on ilus ja kõik, mida võiksime vajada, käeulatuses. Ühistransport liigub siit ka igale poole. Siis aga leidsin (õigemini Triin leidis mulle) tööpakkumise, mis on igati super, sest tegemist on täpselt samasuguse asutusega nagu see, kus Eestis töötasin (palk on küll 5 korda kõrgem), kõik tingimused paistavad sobivat, ainult et asukoht... noh kaardilt vaadates kuskil 10 cm kesklinnast eemal. Reaalsuses siis veidi üle tunni kaugusel. Kui arvestada, et peaksin hommikul kell 8 kohal olema... ei tea, kas tasubki õhtul üldse magama minna?

Jajaa, ma räägin nagu juba töötaks kuskil, endal pole isegi CV veel inglise keelde tõlgitud!

Teine päevakorraline küsimus on kohalik telefoninumber. Jällegi - kõlab lihtsalt eksole?! Olime kavalad, uurisime, millist teenusepakkujat on teised siinsed eestlased eelistanud ning saime teada, milline koht on parima hinna ja kvaliteedi suhtega. Läksime kohale - ja mis selgus? Meie telefonid on liiga vanad (juba üle 2 aasta), kasutavad mingeid teisi sagedusi ja nende võrgus ei tööta. Astusime siis teise kohta sisse, mis vahendab erinevaid mobiilioperaatoreid. Nemad leidsid meile küll võimaluse oma seniste telefonidega jätkata, aga hind hüppas kohe kolmekordseks. Kolmas võimalus on osta ettemaksuga SIM-kaart 7/Eleven-ist, mis tundub hetkel kõige lihtsama lahendusena, loodetavasti töötab ka.

Kanadas tuleb muideks paljude pakettide puhul ka sissetulevate kõnede eest maksta, mis on eriti tobe. Pealegi ei ole meil kellelegi helistada! Lihtsalt CV-le oleks viisakas oma number märkida... 

Aga muidu on siin väga tore. Näiteks tutvusime kohaliku raamatukoguga, kus laenutatakse ka filme ja muusikat ning isegi audioraamatuid - laed alla ja saad kolm nädalat lugeda, enne kui ära kustub.

Laenutamine on automatiseeritud - triipkoodi saab igaüks ise masinasse piiksutada; tagastamine käib samuti automaatselt, masin suunab raamatud lindile, lint omakorda oskab triipkoodi lugeda ja viskab iga asja õigesse kasti, et kaoks vajadus neid hiljem sorteerida. Huvitav, kus palmik-kampsuni ja krunniga tädid Vancouveris tööl käivad kui neid raamatukogus ei vajata?


Siin on ka hea kiirusega internet ja mugavad istumiskohad, kus lamp jääb täpselt silmade kõrgusele, et ei peaks naabrile pidevalt otsa vaatama. Alumisel korrusel on tohutu valik ajakirju ja pehmed tugitoolid, kus neid sirvida. Kui meil õnnestub kodu raamatukogu lähedusse leida, pole elutuba vajagi!

27 märts, 2013

Ted

Kanada on ikka uskumatult suur! Täna lendasime 5 tundi, et Torontost Vancouverisse jõuda. Lisaks söömisele ja magamisele jõudsin kaks filmi ära vaadata! Üks neist "Ted" - lugu mängukarust, kes ärkab ellu, et olla 8-aastasele poisile sõbraks. Poiss aga saab vahepeal 35, hakkab naist võtma ja üllatus-üllatus - karu on kah vahepeal "suureks" kasvanud; lürbib õlut, tõmbab savu ja tellib tüdrukuid koju. Kuuekaupa!

Mul tekkis kohe nii palju küsimusi, et polnud aega naljale pihta saadagi (oli seal üldse mõni?). Esiteks - karu jõi kogu aeg, aga kuhu see jook tal läks? Imbus vati vahele ja kuivas aja jooksul välja? Teiseks - kuidas mõmmik naistele nii hästi peale läks? Jube muhe on seltsida sellise põlvepikkuse karvapalliga, koos joomas käia ja... noh muid asju teha. Kuigi ma ei saa aru, mis kehaosaga ta neid muid asju tegi?

Aeg läks lennates ja kui aknast lumiste tippudega mäed paistma hakkasid, teadsin kohe, et Vancouver mulle meeldib! Pärast lonkava varese stiilis maandumist, hakkas kõik ülesmäge minema. Esiteks seetõttu, et ilm oli nii soe! Kui Kanada on üldiselt kliima poolest Eestile sarnane, siis Vancouver ei meenuta neist kumbagi. Näiteks talvel ei ole siin miinuskraade, temperatuur jääb +6 kanti. Lume asemel sajab vihma ja lörtsi, aga keda see lumi linnatänavatel ikka huvitab kui käeulatuses on sellised mäed, kust lumi ära ei kaogi! Ka praegu, mil kevad on ammu kohal ja nartsissid täies õies, nägime tänaval mitmeid inimesi, kes teel mäkke või sealt tagasi, lumelaud kaenlas ja saapad jalas (suusakeskused suletakse alles aprilli keskel). Pole paha! Mägesid on siin kolm, teekond võtab 20-30 minutit ja nende juurde viib ka linnasisene ühistransport.

Kanadalased on väga sõbralikud ja viisakad. Tasub vaid hetkeks seisatada kui keegi juba juurde astub ja küsib, kas ta saab kuidagi aidata? Ja siin ollakse nii tervislikud! Muudkui jooksevad, rulatavad, rullitavad ja sõidavad jalgrattaga. Tingimused on selleks kõigeks muidugi kah head - palju rohelust ja parke, jalgratastele oma rajad.


Loodus lokkab nii kuis jaksab. Kõikjal on nartsissipeenrad, ports hüatsinte nende vahel. Peaaegu kõik puud on roosades õites ning mul pole aimugi, mis liiki nad on ja milliseid vilju (kui üldse) kandma hakkavad, aga silmarõõmu pakuvad kõvasti!


Kogu selle ilu keskel peaks nüüd lõpuks asjalikuks hakkama - töö ja kodu otsima. Väljaüüritavate korterite valik on lai, aga kuna linn on suur, peab kodukanti hoolega kaaluma. Häda on selles, et meil pole õrna aimugi, kus tulevased töökohad asuma hakkavad ja mida elatise teenimiseks üldse teeme.

Muide, täna käisime ukrainlaste restos seljankat ja pikkpoissi söömas, maitses väga koduselt. Esimese päevaga võib rahule jääda, pöidlad pihku, et ülejäänud 364 sama ludinal läheksid!

23 märts, 2013

Niagara

Kuna Niagara juga asub Torontost vaid pooleteisttunnise bussisõidu kaugusel, tahtsime seal muidugi ära käia. Aga jah, märts pole just parim aeg selle külastamiseks...

Jugasid on lausa kolm, kõige suurem neist, hobuserauakujuline, 700 meetrit lai, näeb suvisel ajal välja selline:


Aga praegu, märtsis:


Kui keegi juhtus erinevust märkama, siis jah... Alumisel pildil on hobuseraua-juga seal kaugel taga, lähemale ei hakanud me kõndima, külm tahtis varbad ära võtta. Vaateplatvormil natuke ikkagi lõdisesime, sest eriti narr oleks olnud hiljem öelda, et käisime Niagaral, aga juga ennast ei näinudki.

Joa lähiümbrus nägi välja nagu lõbustuspark - hästi värviline, vilkuv ja tilisev. Nad on andnud endast kõik, et turistil oleks ometigi võimalus üleliigsest rahast vabaneda. Kõige kiirem võimalus selleks on külastada mõnd Niagara arvukatest kasiinodest. Ka lastele on kasiino, et neid juba varakult mänguautomaatidega harjutada ja tulevasteks sõltlasteks programmeerida:


Inimesi polnud üldse, aga kõik atraktsioonid töötasid sellest hoolimata. Hea meelega oleks natuke rohkem ringi vaadanud, aga läbi jäise halli udu polnud erilist indu. 

Muideks saime teada, et Vancouveris sajab väga palju. Öeldakse, et kui elad seal piisavalt kaua, kasvavad varvaste vahele lestad. Ee, nüüd on vist sobiv küsida, et mis sind, Triin, pani arvama, et me Vancouveri tüüpi inimesed võiks olla? 

Aga ma usun, et selleks peab olema põhjus, et parimate elukohtade valimisel on Vancouver pea alati esiviisikusse hääletatud. Mis siis ikka - kui maailma parimas linnas elamiseks peab vihmavarju ostma, siis ostame. Seal müüakse kindlasti ilusaid kummikuid ka. 

20 märts, 2013

Turg

Maandusime. Istusime taksosse. Õues valitses täielik koerailm - tuul, tuisk, lörts. Külm ja pime. Kustav kiikas aknast välja ja lausus: "Ma pole kunagi Kanadas käinud, aga kohe tulin aastaks nagu mulle hullult meeldiks siin..."

Torontos võtsid meid vastu Kustavi sugulased, kes on säilitanud praktiliselt aktsendivaba eesti keele, kuigi on Kanadas elanud juba umbes 70 aastat. Tänu mõnusatele jutukaaslastele püsisime vapralt ärkvel ja magasime end kohe esimese ööga kohalikku aega sisse, et hommikul värskena linna uudistama minna.

Pikemaks ajaks Kanadasse tulles on esimese asjana vaja taotleda SIN-number, ilma selleta ei saa siin kohe mitte midagi teha - pangas arvet avada, telefonilepingut sõlmida, töö ja kodu leidmisest rääkimata. SIN'i saab City Hall'st, aga internetis teiste eestlaste kogemusi sirvides saime teada, et tegemist on elava järjekorraga, mis pahatihti nii pikaks osutub, et ühe päevaga pabereid aetud ei saagi. Kuna meie startisime lõuna paiku, matsime City Hall'i jõudmise mõtte selleks päevaks maha.

Toronto transpordisüsteemis maksab sõit ühe token'i ehk mündikese, mille saab soetada 3 CAD (2,3 EUR) eest. Kesklinna jõudmiseks pidime kasutama bussi ja kaht erinevat metroorongi - oma token'i loovutasime bussijuhile, metroosse (ja sealt välja) saime tasuta. Kui hiljem tagasi tulime, tuli token loovutada metroos, kuid bussijuht kukkus kohe vehkima, kui üritasime tallegi mündikest pakkuda - sest tulime metroost ja seega ei pea maksma.

Metroo viis meid ühte Toronto suurimatest kaubamajadest - Eaton Center'sse, kust kiiresti põgenesime, sest Aasias sai kaubamajade limiit tükiks ajaks täis kolatud. Järgmiseks jäi ette City Hall. Tegime pilti ja mõtlesime, et noh, astume siis juba korraks sisse kah...


Selgus, et järjekorda pole ollagi ja SIN'i saame kohe ära teha. Üks mure jälle vähem.

Kuna ilm oli udune, jätsime põhilise vaatamisväärsuse CN Tower'i ootele ning võtsime suuna St Lawrence Market'le, mille National Geographic eelmisel aastal maailma parimaks turuks hääletas. Turg koosneb kahest majast, põhja- ja lõunapoolsest. Kohalike sõnul tasub sinna minna laupäeviti, kuna siis on avatud ka põhjapoolne osa, kus kauplevad talumehed. Eriti vinge pidi olema sügisel, mil talumeestel midagi müüa kah on! Meie ei lasknud end teisipäevast heidutada ja vaatasime vähemalt lõunapoolse osa üle.


Kui peaksin St Lawrence'i turgu ühe sõnaga iseloomustama, ütleksin "värske". Seal on kõik väga värske - nii müüdav kaup kui ka õhk. Kalaletid on rahulikult muu toiduga samas ruumis ja lõhna põhjal ei arvaks mingi nipiga ära, et mõni kala üldse kusagil läheduses võiks olla...

Müüakse kõike, millest üks kokk vähegi unistada võiks. Eelkõige muidugi kõikvõimalikku liha. Väikeseid ja suuri tükke erinevate loomade ja lindude küljest. Loomulikult puu- ja juurvilja. Muuhulgas olid esindatud ka värsked maasikad, vaarikad, põldmarjad ja kultuurmustikad. Värvilised kirsstomatid samuti.


Mereandide- ja kalasõber on tõenäoliselt sattunud paradiisi. Valik varieerub elusatest kaladest ja krabidest marineeritud ja maitsestatud tükikesteni. Igale kokale vastavalt maitsele ja oskustele.


Kes kokata ei viitsi, võib piirduda juustuvaliku ja suupistetega. Loomulikult on saadaval kogu kraam, mida maitsva snäkilaua katmiseks vaja läheb, kreekerite ja juustutikkudeni välja. Veel võib turult leida korraliku veinikeldri, kus iga päev mitut müügil olevat jooki ka maitsmiseks pakutakse.


Oliive müüdi nii lahtiselt kui purgis, sobiva valiku võib kasvõi tükkhaaval kokku panna:


Lisaks on müügil kõikvõimalikke nõusid ja maailma suurim valik piparkoogivorme. Põlled, rätikud, mütsid. Potid, pannid, labidad. Tordiküünlad muidugi ka. Ma pole kohalike tavadega veel päris kursis, seetõttu ei oska kommenteerida, millisel puhul hauakiviga küünal käiku läheb. Peielauas? Või kui vanus on nii kõrge, et küünlad enam tordile ära ei mahu? Vot ei tea...


Pärast turukülastust püüdsime üles leida maailma suurima raamatupoe, mis pidi Eaton Center'i vahetus läheduses asuma. Küsisime mitmelt vastutulijalt, kas ta oskab meid selleni juhatada, kuid kõik laiutasid käsi. Kustav arvas, et võib-olla nad lihtsalt ei tea, milline siinsetest raamatupoodidest suurim on, aga minu arvates peaks poe nimi "World's Biggest Bookstore" väikese vihje andma... Aga järgmisteks päevadeks peab ju ka midagi vaadata jääma ja nii on meil aega selle asukoht ise välja guugeldada.