25 jaanuar, 2019

"Suitsiiditurist"

Ajakirjanik, kes sellise väljendiga lagedale tuli, võiks tõesti veits häbeneda kuskil. Pimedas. Sügaval.

No ja siis tegin selle vea, et lugesin kommentaare ka. Viisaka inimesena ju ikka arvad, et kuskilt jookseb piir ja teatud teemad on piisavalt tõsised, et ilkumiseks ruumi ei jää... Eksisin.

Mida kõike Janele ette heideti - liiga hea näeb välja ja kõhnem võiks olla, sest praegu üldse ei paistvatki haige! Üks nimetas teda argpüksiks ja manipulaatoriks. Korduvalt toodi välja, et Stephen Hawking elas selle haigusega rohkem kui 50 aastat ja nii mõnigi julges väita, et "täiel rinnal". No ja Šveitsi teemast ei saadud üle ega ümber, keegi kirjutas: "Sain aru, et inimene on otsustanud lahkuda. Valida riigiks imeilusa Šveitsi. Super. Aga rahakerjamine oli asi, mis oleks võinud olemata olla."

Jäin mõtlema, et kui kuradi sitt peab su elu olema, et kadestada ALS'i haiget?! 

Muideks, Kanadas on eutanaasia legaalne. Seda nõuet nagu Euroopas, et patsient peab suutma ravimilt ise korgi maha keerata, ei ole. Küll aga peab suutma oma soovi selgelt väljendada. 

Statistika andmetel oli patsientide keskmine vanus 73 aastat; umbes 65% puhul diagnoosiks vähk; mehi-naisi suhteliselt võrdselt ning pooltele patsientidele teostati protseduur kodus, pooltele haiglas (koha saab ise valida).

Teenus on tasuta (haigekassa maksab) ja seda teostavad suhteliselt vähesed arstid, aga samas pole ka "nõudlus" suur - eutanaasia teed läheb umbes 1000 inimest aastas (Kanadas elab 37 miljonit inimest). 

-

Mina leian, et igal pöördumatult haigel inimesel peab olema võimalus väärikalt lahkuda, seega saatsin oma toetuse teele. Võib-olla tahad sinagi aidata?

Jane Paberit EE93 1010 5020 0909 9005

20 jaanuar, 2019

15 aastat tagasi - PILDID

Vaatan siin teiste kümne aasta taguseid pilte ja huvitav on! Kõige toredam on tulemus nende puhul, kes 10 aastat tagasi teismelised olid. Aiii, mul on endast nii häid pilte sest ajast! Kahjuks mitte digitaalseid, vaid ema juures albumis. Järgmine kord Eestis käies skännin sisse ja teen teile vägeva näituse! Te muidu võib-olla ei kujuta mind ette süsimustade või tumelillade juustega. Või kriipskulmude ja silmalaineriga. Ma olin ikka tõsine pubekas!

Ja kuidas sellest juba 20 aastat möödas on???

Ilmselgelt olen nüüdseks nii vana, et pelgalt kümme aastat tagasi minnes saakski pigem sellise kombo teha, et "vaadake kui ilus noorena" ja "vaadake kui ilus ikka veel". Pildi allkirjaks paneks, et arvake ära, kumb on 2019 ja kumb 2009? Ja siis kihistaks rahulolevalt naerda kui pooled mööda panevad. Aga nii pole üldse huvitav, onju?!

Kõige vanemad pildid, mis arvutist leidsin, olid 15 aastat vanad, nii et panen teile siia väikese valiku aegadest, mil olen 21-24 (ehk 12-15 aastat tagasi). Nii satub ehk mõni pärl kah ikka sisse.

Näiteks kriipskulmud! Minu 21 sünnipäev:


Paar aastat hiljem lasin breketid panna, nii et sellevõrra hakkab varsti vaatepilt paremaks minema. Elumuutev otsus, ma ütlen! Muuseas, breketeid tahtsin sellepärast, et alumised esihambad olid veidi puseriti. Ma ei tea, mis pani mind arvama, et ülemine rida sirge on? Pime olin???

Igatahes suur oli mu üllatus kui ortodont teatas, et mul on väikese suukaare kohta liiga palju hambaid ja ütles, et ainus võimalus kõik ritta saada, on 8 tükki välja tõmmata! Neli tarkusehammast (mis olid igeme sees pikali ja teistele otsa kasvasid) ning neli kuskilt vahepealt. Nagu... kaheksa!

Nüüd vaatan pilte ja tõesti oli liiga palju hambaid! Siin olen 23 ja kohe-kohe saan breketid.


Ahjaa, paluks pöörata tähelepanu ideaalsele maniküürile! Mu elus oli kuskil 15-aastane periood, mil ma ei veetnud vist ühtki päeva lakkimata küüntega (kunstküüsi pole samas kunagi olnud).

Ja kui siis veel enda üleslöömiseks läks! Jumala normaalne oli omavahel kombineerida suvaline trennisärk ja tikk-kontsad. Põlvpükstest rääkimata! Teie meelest ei ole ilus või?


Aga roheline lauvärv? Pittu minek ikkagi...


Siis veel paar suvist pooset (hahaa, mul oli tukk!) ja tasakaalu mõttes üks klõps vanaema lumisest hoovist (olen siin 23), sest tegelikult kandsin 80% ajast hoopis dressipluusi ja mingeid mugavaid pükse. Ega meikinud ennast. Suht nagu praegugi, vanas eas.


Aksessuaarid olid muidugi kõvad! Need jubedad roosad päikseprillid. Tere tulemast lasteaeda! Või ma ei tea kuhu. Paluks ka mitte mööda vaadata roosadest patsikummidest, sest... miks mitte! Ma olen siiski ainult 22.

Värvide osas jagus maitsemeelt täiega hästi, vaadake kui tabavalt need sibulapealsed mu salliga sobivad!


Lõpetuseks - koertenäitus! Polnud küll plaanis, aga paratamatult jäi pilte sirvides silma, et olen millegipärast lasknud end jäädvustada absoluutselt iga peniga, kes sel ajaperioodil mu sõpraderingi kuulusid. Kassidest pole ühtegi pilti. Kuskil on fotoseeria sõbranna papagoist, aga kahjuks ei suutnud seda üles leida.


Ja kuna omadega juba loomariiki jõudsime, ei saa ka täditütre rotipoegi välja jätta! Kui õigesti mäletan, oli nendega see klassikaline lugu, et mõlemad rotid olid raudpolt isased... kuni üks neist pojad sai.


Ja viimane-hapupiimane: pooleteistaastane Anu koos emaga randa minemas. Ema on siin seega peaaegu kümme aastat noorem kui mina praegu...

16 jaanuar, 2019

Tegemata asjade nimekiri

Jaanuar on mõttetu kuu, mitte midagi huvitavat ei toimu. Mõtlesin, et kriipsutan vähemalt tegemata asjade nimekirjast ühtteist maha. Näiteks liitusin spordiklubiga. Aasta alguse klassika, eksole. Ma tegelikult ei tahtnud jaanuaris alustada ja olin panustanud hoopis ühele teisele klubile, sest seal on lastehoid, aga sellest plaanist ei tulnud midagi välja. Lastehoiul on nimelt keset päeva neljatunnine paus ja kohe kui olin klubi vaatamas ära käinud, hakkas Oscar regulaarseid lõunauinakuid tegema. Esimest korda elus! Mis on küll tore, sest ta magab nüüd 2x2h, aga ärkvelolekuaeg on täpselt sel ajal kui lastehoid kinni.

No ja siis jäi see trenniplaan kuidagi venima, sest hommikud hästi ei sobi, ma pole nii suur aktivist, et tahaks kohe pärast silmade avamist sportima hakata, õhtuti on aga klubides suurem sebimine, mis mulle ei meeldi. Pealegi peab lastehoiu koha 24h ette broneerima ja no kust ma tean, millal tegelikult minna viitsin.

Matt küsis, et miks mulle see klubi ei meeldi, kus tema käib ja lõpuks jäin mõtlema, et tõepoolest - miks? See on 24/7 avatud, lastehoidu küll ei ole ja sellist privaatlähenemist, et igaüks sind nägupidi teaks, ka mitte (jumal tänatud!). Aga asub kodule lähemal ja on väga odav.

Muidu on spordiklubide kuutasu 40-55 dollarit kuus (26-26 eur) ja kui liitunud ei ole, maksab ühe korra pilet kuskil 10-12 dollarit (7 eur). Matt'i klubis on kuutasu 10 dollarit, mis on minusugusele laiskvorstile ideaalne, sest kui vahepeal mõneks ajaks (näiteks terveks suveks) motivatsiooni kaotan, ei ole vähemalt sellist tunnet, et raha tühja lendab. Selle kümneka vast ikka leian.

Miinimum tunnipalk on siin 12,65 dollarit, nii et sellest väiksem kuutasu on tõepoolest absoluutselt igaühele jõukohane. Ma ei saa jätta mainimata, et Eestis võiks taolise spordiklubi kuumaks seega olla 3 eurot...

Eile käisin esimest korda kohal (liitusin netis, nii et polnud varem uksest sisse astunudki) ja olin meeldivalt üllatunud! Nii palju ruumi! Mustmiljon masinat. Erinevad jõutrenni ja võimlemise alad. Kogu tehnika uhiuus (no nad muidugi alles aastake tagasi avasid ka). Ja millegipärast olin arvanud, et seal ei ole rühmatrenne, aga on! Küll ainult kolm-neli tükki päevas ja 30 min korraga, aga palju rohkem ei viitsikski vihtuda.

Pildi leidsin netist ja sellel olev tuleks korrutada kümnega, et terve ruumi suurusest aimu saada. Hiiglaslik!


Teine asi mu nimekirjas oli mängutoa külastus. See on mingi riiklik programm, et koolide juures on 0-5 aastastele drop-in mängutoad, mis on avatud kõigil argipäevadel neljaks tunniks. Mingi graafik on ka, tehakse nukuteatrit, meisterdatakse ja ladistatakse veega, aga sellest ei pea osa võtma kui ei taha. Ruum nägi välja nagu lasteaiarühm ikka, aga väga mõnusalt riiulitega liigendatud ja seal olid olemas vist kõik mänguasjad, mis iial välja mõeldud. No paradiis!

Ja kui ma olin seda külastust kuude kaupa edasi lükanud, arvates, et Oscar on võib-olla veel liiga väike, osutus selline mure küll täiesti asjatuks! Kohe leidis omale sõbrad, kellega koos ksülofoni taguda ja mina sain siis samal ajal nende emadega juttu puhuda. Väga tore. Ja tasuta muidugi!


Kolmandaks olin juba pikemat aega mõelnud, et peaks passitaotlused teele saatma. Oscaril pole veel Eesti passi ja endale peaks Kanada oma taotlema.

Oscari osas läks kohe keeruliseks, sest sõbranna hoiatas, et alustuseks peab sünnitunnistuse laskma legaliseerida ja seda saab teha ainult teises Kanada otsas. Kuskilt infot ei leia, et mis ja kuidas, jube tüütu. Hakkasin siis saatkonda meili kirjutama... kui jäin mõtlema, et milleks Oscaril kahte passi on vaja? Ainus eelis oleks see, et kui juhtun temaga kahekesi Eestisse lendama, saan Euroopasse jõudes lühemat EU järjekorda kasutada. Aga kui Matt on kaasas, seisame nagunii pikemas. Ja ma pole suurem asi lapsega lendamise huviline, et seda ilma Matt'ita ette võtta.

Üks mure jälle vähem!

Jäigi siis ainult endale Kanada kodakondsuse taotlemise osa. Ma oleks juba peaaegu aasta tagasi kvalifitseerunud, aga... laiskus-laiskus-laiskus. Bürokraatia ajab mind hulluks! Ma olen nii palju kordi pidanud mingeid asju taotlema, et ihukarvad tõusevad püsti kui neid ankeete näen. Kodakondsuse jaoks on veel eriti täpseid andmeid vaja, näiteks kuupäeva täpsusega kõiki kordi kui olen Kanadasse sisse või Kanadast välja läinud. Kuupäeva täpsusega kõik aadressid, mis mul siin on olnud. Kõik töökohad (neid on küll õnneks ainult kaks). Kõik maksutagastused. Koopiad kõikidest passidest, mis siin elatud aja jooksul on olnud, ka aegunutest (vedas, et selle alles olin jätnud).

Keeletesti peab samuti uuesti tegema. See pole loodetavasti pärast kuut Kanadas elatud aastat enam suurem probleem, küll aga oli keeruline leida kuupäeva, mil Matt saaks Oscarit hoida, sest testi tegemiseks pean teise linna sõitma ja see kõik võtab vähemalt pool päeva aega.

Ja kui paberid esitatud, on aastajagu ootamist. Aga loodetavasti ei pea pärast seda enam kunagi midagi Kanadalt taotlema. Siis olen oma.

05 jaanuar, 2019

Päris asjad

Leidsin kuskilt beebigrupist busy board'i idee ega suutnud sellest kuidagi lahti lasta. Lapsed ju eelistavad päris asju mänguasjadele, näiteks minu jaoks on endiselt arusaamatu, miks Oscarile telekapult nagu kassile palderjan mõjub?! Igav ja must. Tal endal on kaks vilkuvat värvilist, mis laulavad, tantsivad ja löövad trummi, aga ikka tahab seda igavat musta.

Alumised köögikapid on nüüdseks kõik talle ohverdatud ja enamik aega istubki seal ning kolistab lehtrite-koogivormidega. Prügikastide järele on täiesti hull! Vannitubade omasid oskab ka lahti teha, peab lihtsalt jälgima, et seal eriti midagi sees ei oleks. Ja kui veel vetsupoti harja kätte saaks! Selle pidime olude sunnil kapi kõige tagumisse nurka peitma. 

Ma pole suurem asi meistrimees, nii et tegelikult plaanisin busy board'i Amazonist tellida, aga... appi, mis hinnad! Ma tahtsin ju ikka mingit ägedat, kus oleks palju asju, aga selline ka maksis jube palju. Otsustasin siis, et teen ise. Guugeldasin tundide kaupa ja tegin nimekirja asjadest, mida sinna panna võiks. Veetsin pool päeva ehituspoes kõike kokku otsides. Tulin kotitäiega koju ja ikka tundus vähe. Käisime Mattiga veel teiselgi ringil, sest ma ise ei suutnud näiteks sellist lülitit leida, mis ei peaks läbi seina minema. No ja installeerimise osa tegi muidugi samuti tema.

Üllatuslik oli, et ise tehes suurt odavam küll ei tulnud, aga vähemalt sai selline, millega päriselt rahul olen.

Oscar lausa jumaldab oma uut mänguasja! Loodetavasti "kasvab" see koos temaga, paljusid lukke ja haake ei oska praegu veel avadagi. Kõige lemmikumad on hetkel rattad ja teisele kohale jäävad võtmehoidjad. Aga kõige muuga kolistab ka. Ma ise samuti! Lahe asi sai.

04 jaanuar, 2019

Neer

Vahel tuleb blogisse spämm-kommentaare. Viimane pärl:

"Kas olete rahalise segadusega? Kas te ei tea, kuidas kiireloomulisi vajadusi kiireloomuliste vajaduste jaoks tõsta? Oodake, miks mitte kaaluda neeru müümist väga hea summa eest, enne kui maksete tegemiseks tehakse pooleldi makse, et saada tõelist doonorile kahtlust. Doonor peab olema kliiniliselt tervislik. Doonor peab omama A, B või 0 tüüpi verd. Doonori kehamass peab olema vähemalt 35%. Kui olete huvitatud, pöörduge kohe haigla e-posti aadressile".

Ma võin teile aadressi saata kui tahate!

Kunagi ei tea, millal on vaja kiireloomulisi vajadusi kiireloomuliste vajaduste jaoks tõsta! Miks mitte kohe neer letti lüüa, neid on ju nagunii varuga!

Ma ainult ei oska öelda, millega võrrelduna see kehamass 35% peab olema ja kui teil juhtub hoopis C-tüüpi veri olema, siis kahjuks ei sobi.