22 aprill, 2019

Võõrsil kohanemisest

Väga huvitav on jälgida ennast "välismaal" elamas ja siinse eluga kohanemas. Ma mäletan väga hästi, kuidas asjad siia kolides tundusid ja olen aasta-aastalt imestanud, kuidas mõttemaailm ajapikku muutub. Mulle on näiteks hakanud siinsed kombed üha rohkem meeldima. See, kuidas kõik pühad on mängulised ja lõbusad, inimesed dekoreerivad kodud viimse köögirätikuni ära, ja see, et neid pühasid üldse nii palju on!

Igas kuus on raudselt vähemalt üks püha ja see on alati esmaspäeviti. Ehk igas kuus on vähemalt üks pikk nädalavahetus. Munapühade puhul näiteks nii reede ja esmaspäev vabad. Need, kes peavad tööl olema, saavad 1,5-kordset palka. Mõned pühad (näiteks jõulud) on liikuvad ja kui need langevad nädalavahetusele, saab selle arvelt esmaspäeva ja teisipäeva vabaks. 

Kostümeerimine pole kunagi minu teema olnud, aga jällegi - mulle meeldib kui palju seda siin tehakse. Näiteks täna hommikul olid naabruskonna lapsed ja ka vanemad (no mitte kõik, aga vähemalt pooled) jänesekostüümides. Vanemad jõid termostassidest kohvi ja jutustasid niisama tänaval, lapsed võrdlesid aiast kokku korjatud maiustusi. Selline muhe naabruskonna värk. Kuus aastat tagasi oleksin silmi pööritanud, praegu vaatasin, et nii vahva, kuidas sõna otseses mõttes saba ja sarvedega mänguga kaasa minnakse. Kui lahe on niimoodi laps olla!

Hiljem käisime sõprade juures õhtusöögil. Nad kutsusid hommikusele Easter Egg Hunt'ile ka, aga kuna Oscar oli super viril ja õhtul pidime nagunii minema, jätsin selle vahele. Võib-olla tulevad tal hambad või miskit, miski teda igatahes vaevas. Näiteks suutis oma auto kuidagi kardina külge kinni sõita ja oli millegipärast hoopis minu peale pahane. 


Üleüldse ajasid kõik asjad nutma ja see on väga ebatemalik. Matt oli tööl ja mul hakkasid lõpuks juba juuksed halliks tõmbuma. Aga sõprade juures läks lapsel tuju paremaks, lasi ennast taga ajada, ajas ise teisi taga. Samas lauda istudes ei sobinud korraga enam mitte miski (kusjuures olin elu hõlbustamiseks isegi söögitooli kaasa võtnud!) - lihtsalt karjus. Sellist nalja, et see laps süüa ei tahaks, pole küll enne juhtunud. No ja nii ma siis kõndisingi tal järel, ise hoo pealt mugides (neil on iga nurga peal trepid, päris üksi ei saa veel jalutama lasta). Õudselt tüütu.

Tegelikult tahtsin hoopis sellest rääkida, kuidas koju tulles sellest külaskäigust ikka veel positiivseid emotsioone täis olin, aga näete, kuhu hoopis omadega jõudsin. Tegelikult oligi kõik tore! Hea seltskond, pere ja sõbrad. Ja nagu teisedki lapsed, sai Oscar portsu kingitusi, sest... munapühad ju! Liivavormid ja ämbrid ja raamatud ja mullitaja ja riideid ja paar kommi.

Siin on selline tunne nagu oleks jõulud mitu korda aastas. Ja olen avastanud, et see pole üldse mitte halb!

Lõpuks hakkas pojakese detsibellide kõrgus mind ära väsitama ja sõbranna küsimuse peale, et kas Oscar vanni tahab, ütlesin, et sõidutan ta parem koju (nagunii oli juba uneaeg). Aga Ossu kuulis sõna "vann" ja lidus kohe õiges suunas. Mõneks ajaks paha tuju jälle minema pühitud. Ja puhtaks sai ka.


Jälle kaldusin teemast kõrvale. Kohanemise osas tahtsin veel sellest rääkida, kuidas siinsete eesti sõbrannadega oli jutuks, et kui palju kellelgi kohalikest sõpru on (kes oleks siin sündinud-kasvanud). Selgus, et eriti polegi. On teised eestlased ja siis igasugu muud (viimastel aastatel saabunud) immigrandid. Ilmselt eelkõige seetõttu, et nendega on kõige rohkem ühist ja nendega viib elu seetõttu rohkem kokku ka.

Mul on tänu Matt'ile just kanadalaste seltskond, aga samas peab tunnistama, et selles seltskonnas ongi jällegi kõik ainult kanadalased, immigrante pole üldse. Ma polnud varem märganudki! 

Kui muus osas kohanen üha rohkem Kanada eluga ja pigem hakkavad Eesti kombed võõrad tunduma, siis sõprussuhteid on endiselt eestlastega lihtsam luua. See on ühine kultuuritaust või midagi. Võib-olla on asi natuke vanuses ka, veits alla neljakümnesena ei otsita omale tavaliselt uusi sõpru. Selle aja peale jagub vanugi. Kui just teisele poole maakera ei koli... 

Vanade sõpradega on omakorda jällegi see lugu, et ainult kirja/telefoni teel ei hoia suhteid päris sellistena nagu need vanasti olid. Kogu spontaansus kaob ju ära! Ei ole "tsau-mis-teed-ma-tulen-läbi" võimalust. Ei saa enam kõigi pulma ja katsikule. Või noh. Kellegi pulma ja katsikule ei saa. Ma olen kuue siinelatud aasta jooksul ju ainult kaks korda Eestis käinud...

Mõtlesime, et võiks sel suvel minna. Laulupidu ja nii. Aga esiteks on lapsega lendamine päris väsitav. Siis ajavahe (10h). Ja eelkõige tahaks, et Oscar saaks mu emaga koos olla, mis on sellevõrra keerulisem, et enamik sõpru on Tallinnas ja enamik perekonda Lõuna-Eestis. Lõpuks on ikka suur edasi-tagasi jooksmine ja stress. 

Nii et ostsime hoopis jälle emale Kanadasse piletid. Nüüd on mul süda rahul. 

16 aprill, 2019

Keskealine tädi

Arutasime sõbrannaga väljas söömisest. Ütlesin, et vanasti tellisin seda, mida tahtsin, nüüd tellin midagi sellist, et Oscar kah kõhu täis saaks. Sõbranna ütles, et no sul on siis ju täitsa hästi veel, mind näiteks juba ammu ei huvita, mida keegi mulle tellib, sest lapsega tegelemise kõrvalt pole nagunii aega märgata, mida söön.

Helistas mulle täna õhtul, ütles, et tal on aeg iseendale. Sisustab seda varbaküüntelt laki eemaldamisega. Olevat uus rekord - lakk pole mitte ainult välja kasvanud, vaid ka peaaegu läbipaistvaks kulunud. Oligi vist juba aeg, et see maha võtta. Ütlesin, et minu aeg iseendale on nüüd see kui lähen peenraid rohima. Kas nii saadaksegi vanaks või?

Kuna siia kolides oli puhas plats ja umbrohuväli, sain end aiandusmaailmaga põhjalikult kurssi viia. Tahtsin peenrad niimoodi kujundada, et kogu aeg miski õitseks. Nüüd olengi nagu mingi keskealine tädi, kes õhtul enne magamajäämist telefonist lillepilte vaatab. Ei teagi kohe, kas piinlikkust tunda või siis teiega kah oma peenrapilti jagada. Ma siis jagan, sest kes muud kui keskealised tädid siin lugemas käivad. Blogidega pidi ju see värk olema, et peab saama samastuda.


Beebimonitor läks katki. Tellisime uue, aga see pole veel kohal. Mul on natuke nagu võõrutusnähud - ma ei näe enam, mida mu laps magades teeb! Täna näiteks ei tahtnud tavapärasel ajal lõunaunne jääda. Enamasti vaatan kaamerast, et kas paneb aegajalt pea voodile või trambib ainult püsti. Siis teaks, kas on unelootust või mitte. Keeruline kui ei tea. Ei saa rahus õue rohima minna. Lõpuks ikka jäi magama.

Ükspäev käisime Matt'il (vesi)lennuki vastas. Seal ootas veel üks ema oma lastega. Oscar oli tema pojaga täpselt sama pikk. See poiss sai just kaheseks, Ossu on kaks kuud ühene olnud. Mingi lühike jupats temast ei tule, see on selge. Poisi õde oli neljane. Väga jutukas. Küsis, kas võib meie juurde elama tulla? Oscar oleks omale lihtsa vaevaga vanema õe saanud, aga kui ema küsis, kas võib tüdruku toa ja printsessikleidid vennale anda, siis ta enam ei tahtnud kolida.

Esimene pilt on lennuki ootamisest, teise tegin järgmisel päeval kui olin Oscarile uue soengu lõiganud. Arvasin, et masinaga on ilmselt keeruline talle läheneda, aga polnudki. Andsin oma vana telefoni mängimiseks ja ta ei pannud tähelegi, mis ma suristasin seal.

Kolmas pilt on mu värskenduskuuri läbi teinud kanapargist. Nagu autopark. Aga kanadega. Ma andsin kõik valged ära. Tavaline valge oli lihtsalt nii lärmakas, et ma olin juba valmis teda millegagi viskama. Siidikanad muud ei teinudki kui haudusid. Üks alustas ja teine lõpetas. Iga päev istus keegi pesas ja läks närvi kui ma ta kõhu alt mune välja koukisin. Korraga sain aru, et see on vale kui ma kanateemale mõeldes esimese asjana ärritun. Ja andsin kolm tükki ühte hobifarmi. Nüüd mulle jälle meeldivad mu kanad. Oscarile kah meeldivad. Ja kanadele meeldib kui Oscar oma puuvilju lõpuni ei söö. Kui need maha said kallatud, siis tal muidugi kohe meenus, et tegelikult tahtis paari tükki veel, aga doktor isa väidab, et kanasitaseid asju ei tohi süüa. Nii et ma ei lubanud.

11 aprill, 2019

Koolijutud

Ma pole jõudnud veel koolist kirjutadagi kui see juba läbi saab! Kodus olen omajagu vahutanud, sest meil on kõikide ainete peale ainult kaks juhendajat ja need kaks on erinevad nagu öö ja päev. Üks on hästi meeldiv ja teine... no ma ei saa öelda, et ta meeldiv ei oleks, kanadalased on üldiselt kõik väga viisakad ja kenad inimesed, aga juhendajana on ta ikka suhteliselt katastroof. Tema ainetes on nii palju tühja tööd, et ma lähen iga mõne aja tagant täiesti endast välja. Ja kõik asjad on mingite väikeste jupikestena, nii et ole meheks ja aja näpuga järge, et iganädalane pudi pühapäevaks tehtud saaks. Mingid tagasiside kastikesed (mida hinnatakse), et "kirjuta, mis sind sellel nädalal õpitu juures kõige rohkem üllatas", "kuidas lühendite õppimine edeneb". MILLEKS?

Sisulise poole pealt nii palju, et üks tema ainetest põhines sellisel õpikul, mida viimati uuendati 25 aastat tagasi, aga välja anti 70ndatel. Sealt me siis õppisime, kuidas kliinikus paberimajandust korraldada, faile tähestiku järgi ritta seada ja salakoode genereerida, et failid suvalisele inimesele riiulis liiga lihtsalt leitavad ei oleks. Tänapäeval on kogu see asi küll arvutis, aga noh. Me vähemalt teame, kuidas seda aastakümneid tagasi tehti. Ajalootund või nii.

Algas järgmine aine ja foorum juba kihas, kaastudengid uurisid, et siin on öeldud, et õpikust on vaja tellida 9. väljaanne, aga juba mitu aastat tagasi ilmus 10-nes trükk, kas poleks loogilisem värskem võtta? Selle asemel, et eksamid ja muu uuele raamatule kohandada, järgnes mitmenädalane "andke teada, kellel on üheksas trükk ja kellel kümnes"-saaga. Kuni lõpuks keegi kirjutas talle foorumis, et sorri, aga see on praegu meie raha ja aeg, mida sa siin raiskad, nii et get your shit together ja hakkame õppimisega peale. Aga noh, viisakamalt. Kanadapäraselt.

Kui ta siis lõpuks ajakava üles laadis, selgus, et kursuse lõpus peame üheks nädalavahetuseks isiklikult kohale ilmuma ja praktilise eksami tegema. Kool asub minust 500km kaugusel, nii et kogu asi vajas veidi organiseerimist. Sest laps ja nii. Loetud nädalad enne kursuse lõppu ei olnud juhendaja ikka veel suutnud kindlaid kuupäevi anda ja kogu see asi oli paras disääster. Pakkusin, et äkki oleks võimalik grupp kaheks jagada, et pooled tulevad laupäeval ja pooled pühapäeval? Teised leidsid samuti, et see on hea plaan.

Ei. Ja veelkord ei. Kohe mitte kuidagi pole võimalik! Kõik peavad mõlemal päeval 9-16 kohal olema. 


Kolm korda võite arvata kui väga ma tahtsin kaks pikka päeva koolis passida samal ajal kui Matt ja Oscar said päikest nautida ja kohvikus käia. Ma teen seda kursust nagunii ainult administratiivse poole pärast, praktilist töös vaja ei lähe. Aga mis siis ikka...

Kohale jõudes selgus, et ongi täpselt nii mõttetu passimine nagu olin eeldanud. Veedad viis minutit, et demonstreerida, kuidas patsiendil pulssi mõõta, saad tulemuse kirja ning ootad tund-poolteist, kuni ülejäänud 26 kaastudengit sama teevad. Paljusid asju oleks võinud ühe blokina teha, näiteks demonstreerida kinnaste kättepanekut-mahavõttu ning uriinitesti-rasedustesti. Aga ei. Kõik kolm eraldi. Pudi pudihaaval nagu kirjalik osagi.

Rasedustest oli teise päeva pärastlõunal kui mul juba kõrvadest tossu tuli. Õunamahlaga testisime. Tegin kõik asjad ära ja lõpetasin sellega, et "loen testilt tulemuse, panen kirja, viskan testi prügikasti". Kõik õige, noh. Aga iga testi osaks oli, et tulemus peab klappima juhendaja poolt saaduga. Nii et ta küsis (ja mitte naljaga!), et mis tulemuseks oli - positiivne või negatiivne? Vastasin ausalt, et ma hästi ei usu, et see õun(amahl), mida testisime, lähiajal beebisid hakkab saama, nii et negatiivne.

Juhendaja tõmbas suu kriipsuks, aga tunnistas vastuse õigeks. 

Kusjuures see EI OLE õige vastus! Negatiivsel ilmub üks triip, positiivsel kaks, aga õunamahl pani kogu asja laiali valguma, nii et triipude asemel oli aknakeses suur roosa loik. Samas kui pulssi mõõtsime, ei kontrollinud ta üldse, kas saame õige tulemuse - piisas täiesti, et tegid näo nagu loeks ja teatasid 30 sek hiljem suvalise numbri, mis jäi normaalse pulsi vahemikku.

Long story short - ma ei õppinud ega harjutanud, lihtsalt lugesin vahetult enne iga asja demonstreerimist juhendi läbi ja sain praktilise osa tulemuseks 85%. Tagasisidevorm ütleb, et kaotasin punkte seepärast, et ei selgitanud, miks midagi teen (nt küsisin "patsiendilt" enne pulsi mõõtmist, kas ta on hiljuti joonud kohvi, olnud füüsiliselt aktiivne vms, AGA ei selgitanud juhendajale, et "küsin seda sellepärast, et need asjad võivad pulsisagedust muuta"). 


Vähemalt on selle ainega nüüd ühel pool. Ühe teise lõpust on veel paar asja teha, seejärel kolm nädalat praktikat ja paber käes. Näe, saigi kogu koolijutt ühe korraga räägitud.

02 aprill, 2019

Uuenduskuur

Kui Oscar sündis, panime ühte külalistetubadest võrevoodi ja voilá - oligi lapsele tuba valmis! Mõtlesin, et küll hiljem jõuab dekoreerida ja muuta, sest esimesel aastal on beebil endal sellest täiesti ükskõik. Kusjuures toimiski väga hästi! Kummutist sai mähkimislaud ja suures voodis magasin mingi perioodi ise, nii et kõik läks asja ette.


Viimasel ajal hakkas see voodi seal aga ette jääma. Oscar magab juba ammu täitsa omaette ja ilmselgelt ei pane me külalisi lapsega samasse tuppa. Nii see voodi siis seisiski täitsa kasutult ja võttis ruumi.

Mänguasjadest olid samas vähemalt pooled elutoas, mis mulle eriti ei meeldinud. Loomulikult pudeneb neid päeva jooksul igale poole laiali, sest Oscar mängib enamasti ikka seal, kus meie oleme, aga tahtsin, et vähemalt "staap" asuks tema toas. Seega müüsin kasutuks muutunud voodi maha ning soetasin Ossule hoopis riiuli. Ahjaa - ja peegli! Peegel on meeletu hitt! Ta on väga rahul, et saab ennast täpselt siis vaatamas käia kui ise tahab.


Riiul on samuti ideaalne. Mulle meeldib, et kõik asjad on lapsele sobival kõrgusel ja pidevalt nähtaval. Elutoas oli meil suur korv, kuhu kõik vähegi väiksem träni õhtuks peitu läks ja sealt ei osanud ta ise meelepäraseid asju veel hästi otsida. Akna alla tahan tulevikus väikese laua osta, et tal oleks mugav joonistada, aga kuniks ta pliiatseid ainult närimiseks kasutab, ei hakanud väärtuslikku ruumi veel ära raiskama.


Riiuli taha jäävale seinale oli täiesti võimatu sobivaid pilte leida. Tahtsin midagi lastepärast, aga mitte titekat ja päris kindlasti olid välistatud kõikvõimalikud ergutuslaused nagu "Be brave little one", "You are loved", "Dream big" jne. Millegipärast on enamikele lastepärastele piltidele just midagi taolist peale kirjutatud. 

No ja lõpuks leidsin siis need loomapildid. Müüdi failidena, printimise ja raamimise osa tuli endal teha. Krõbedavõitu hinda õigustab see, et võin neid soovi korral edasi kinkida, seega kellele meeldivad, siis failid on siin. Igast pildist on viis suurust, kõige väiksemast võib postkaarte teha, suurematest tulevad kvaliteetsed postrid (selle suuruse, mis meil, saab kolmandast failist).