Teravad küsimused

Eile juhtus imelik asi. Meil on terrassi peal herilaselõks ja märkasin, et selle peal ronib mingi tundmatu putukas. Muidu nagu herilane, aga kolm korda suurem, süsimust ja valgete triipudega. 

Kes mind paremini tunneb, teab, et minu suhted herilastega pole kunagi ülemäära soojad olnud. Ja eriti kriitiliseks muutusid need siis, kui kaheaastane Oscar kuskil kraavis tatsates maa all oleva herilasepesa peale astus ja mõne sekundi jooksul 7 korda nõelata sai. 

Nii et jah, mul on terrassi peal herilaselõks. Ja kuni eilseni nägin nii lõksu sees kui selle läheduses ainult tavalisi herilasi, aga eile saabusid need suured mustad. Mingid vapsikud. Jube sõjakad.

Guugeldasin ja sain palju teada. 

Esiteks seda, et nende nõelamine on palju rohkem valus ja paraneb kauem kui tavalise herilase puhul, sest nad on mürgised! Et nõelata suudab vapsik nii palju kordi järjest kui ainult tahab. Ja et on väga agressiivne.

Siis klikkisin edasi nende automaatküsimuste peale, mis guugeldades ette hüppavad. Näiteks, et "kas nad suudavad nägusid meelde jätta"? Tuleb välja, et jah.

Mind huvitab, et kas see, et nad mu nägu tihti näevad, on hea või halb? Kas nad aktsepteerivad, et kodulaenu maksan mina, mitte nemad ning kui nad siin tasuta resideeruda kavatsevad, tasuks majarahvaga viisakaid suhteid hoida? Või on parem kui ma oma nägu eriti ei näitaks, et me liiga tuttavaks ei saaks?

Veel sain teada, et kui seda tüüpi vapsik sind taga ajama hakkab, tuleb joosta sirges suunas 15-30 meetrit. Et nad üle 30 meetri tavaliselt ei jälita. Naabrinaine ütles selle peale, et kui keegi teist mind kunagi jooksmas peaks nägema, siis võtke teadmiseks, et põgenen putukate eest. Ta nimelt vihkab jooksmist.

Lisaks soovitati tähelepanu pöörata vapsiku näo värvile. Mida mustem, seda vihasem. Aga soovitus oli selles stiilis, et "nende läheduses tuleb liikuda aeglaselt, aga juhul kui ta on ründamas, jookse nii kiiresti kui suudad". Ehk enne elu kiireima spurdi alustamist võtad rahulikult hetke, et detailselt uurida sinu suunas kihutava tikutopsisuuruse nõelaja nägu ning analüüsida musta-valge tasakaalu. Kõlab loogiliselt.

Nii veetsin ma pool päeva akna peal olukorda hinnates, sest olin eelmisel päeval ostnud terrassituled, mida tahtsin üles riputada, aga vapsikuteparves ei riskinud vehkida. 

Lõpuks hakkas hämarduma ja normaalsed herilased on selle aja peale ammu kuskile ära kadunud, aga need uued elukad püsisid endiselt vaateväljas. Guugeldasin veel ja sain teada, et see liik on ka öösel aktiivne. Tule taevas appi! Päikesetõusu paiku olevat selline aeg, mil nad üsna kindlasti kadunud on. 

Hiljem neid siiski vähenes ja sain tööga alustada; hommikul andsin veel viimase lihvi (taevale tänu, et mu lapsed just päikesetõusu ja kukelauluga ärkavad, varem ma ei teadnudki, et see millekski kasulik võiks olla). Ja näe, täna on projekt valmis! Võiks mõnusalt tuledesärasse istuma minna kui pimeduse saabumise ja vapsikute kadumisega nahkhiired välja ei ilmuks ja mu hoovi Transilvaaniaks ei muudaks. Nagu loomaaias elaks...

Eks ma siis talvel vihmaga istun seal. Naudin külma veini asemel kuuma teed ja olen rõõmus, et ainult vihma pähe kallab, mitte mürgiseid putukaid ja marutõbiseid nahkhiiri. Igas olukorras tuleb midagi head näha, eksole?!

Vara üles, hilja voodi, nõnda väsimus majja toodi

Meil on igava elu vahelduseks korraga nii palju juhtunud, et ma olen lausa väsinud! Esiteks oli Oscari lasteaed nädal aega kinni - kuna Kanadas on ametlik puhkus 2 nädalat aastas, on lasteaed suletud üheks nädalaks suvel ja üheks jõulude-aastavahetuse vahel. Ja avatud on see muidu 8-17, mitte enne ja pärast tööpäeva nagu Eestis. Kuidas vanemad selle kõrvalt tööl saavad käidud? Novot, lihtsalt peavad kuidagi korraldama.

Käisime siis mõneks päevaks Vancouveris. Matt veel ütles, et õnneks pole vaja suurt midagi pakkida, sest ei lähe kauaks. Pakkima hakates muidugi selgus, et beebiga reisides pole absoluutselt vahet, kas minna üheks ööks või terveks kuuks, ikka on vaja hunnik träni kaasa vedada. Näiteks voodi. Ja käru. Ja kõhukott (või kuidas iganes seda beebi kandmise asja nimetatakse). Väiksemast pudi-padist ma üldse ei räägigi.

Aga kohapeal oli tore, sest AirBnB juhtus täiesti kogemata Matti sõbra kõrvaltänavas olema (nad unustasid meile mainida, et hiljuti kolisid, seega pime juhus) ja seetõttu õnnestus nendega palju rohkem aega koos veeta kui esialgu üldse plaaninud olime. Minu lemmikhetk tervest reisist oli aga see, kui läksin korraks üksi linna ja Matt koos sõbraga lapsed mänguväljakule plaanis viia. Aga pudinad jäid autos magama ja nii sõitsid nad hoopis kuskile palju kaugemale ning leidsid ägeda seikluspargi. Ehk kui mina helistasin, et hakkan nüüd tagasi tulema, kaua teil veel läheb, selgus, et mul on tundide kaupa täiesti lastevaba aega, sest nad alles alustasid. Juhuuuuuu....

Naabrinaine ütles hiljem, et see on tema unistus. Aga et millegipärast ei lähe kunagi nii hästi õnneks. Novot, mul läks. Shoppasin omale paar vinget kleiti ja viisin end lõunale, jõin söögi kõrvale kokteili ja elu oli ilus.

Aga hommikud olid näiteks palju vähem-glamuursed, sest lapsed on teadagi hiljemalt kuueks üleval ja kohe valmis kuskile mänguväljakule minema. Matt unistas hommikul sisse magamisest ja Oscar unistas bussi/rongisõidust. Mina tahaks ka hommikul sisse magada, aga esiteks olen ma nii pikalt megavara ärkama pidanud, et ei oskagi enam inimliku kellaajani magada ja teiseks ärkaksin ma laste häälte peale nagunii automaatselt üles, seega halastasin Matt'ile ja vedasin mudilased ise õue.

Ja otse loomulikult ei hakanud me kuskile autoga minema, sest busssssssss! Kõmpisime siis peatuseni (tahaks öelda, et lähima peatuseni, aga see buss, mis vajalikku kohta viis, läks kolm peatust kaugemalt), ootasime bussi nagu vanadel headel aegadel (Oscari arvates oleks need ajad head olnud; mina omal ajal bussisõidust sama palju ei vaimustunud kui mu autoga harjunud laps). Ja no tema paduõnneliku nägu vaadates pidin muidugi tunnistama, et kogu seiklus oli pingutust väärt. Tagasi läksime metrooga, nii et lapsele topelt õnn.

Kesklinnas oli mingi uhiuus mänguväljak koos batuutide ja teab millega, Oliver muidugi magas kärus nagu Oliver ikka, mina sain ühe teise igavleva emaga tuttavaks ja kohe hakkas jutt jooksma:

Ma pole siin varem käinudki! Jaa, mina ka pole, meil täna esimene kord. Me elame muidu üldse saarel. Oii, meie elame ka saarel! Meie tulime eile, käisime alustuseks lastega akvaariumis. Ahh, meie tulime KA eile ja käisime samuti alustuseks akvaariumis. Jne.

Vahepeal said meie ringiturnivad pojad omavahel sujuvalt sõpradeks, kuigi lapsi oli seal palju ja siis oli juba sellepärast ka lihtsam, et me ei pidanud oma lapsi mänguväljaku erinevatest kohtadest silmadega otsima, vaid kui ühe leidsid, oli teine ka täpselt seal. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud telefoninumbreid vahetada, aga läks meelest.

Kodutee oli kuidagi eriti pikk ja väsitav, lapsed virisesid ja Oliveril oli kogu uinakugraafik pea peale pööratud, koju jõudsime magamamineku ajaks ja konkreetselt lihtsalt kukkusime vooditesse. Hommikul jälle... taramparaaa... 5:30 kõigil luugid lahti (lastel vabatahtlikult, minul mitte nii väga ja Mattil muretult kinni - tema magab tõesti ükskõik millest läbi, pole üldse probleemi).

Aga lõunaks tuli teise linna sõbranna lapse sünnipäevale jõuda, mis tähendas, et pool päeva läks jälle tralli peale ja ma ei tea, mida me ülejäänud aja tegime, igatahes kukkusin õhtul jälle poolelt sõnalt voodisse.

Hommikul - oh, mis tore - tõuse ja sära. Kui kell viis-millegagi alustada, saab palju tehtud, seda peab tõesti tõdema. Sel päeval oli meie tänaval garage sale, mis on siin väga populaarne. Meie ei osalenud, aga juttu ajamas käisime ikka. Ma jätkuvalt imestan, kui palju suvalist träni inimestel kodus leidub - ise viin kõik üleliigse regulaarselt taaskasutusse (või müün maha). Aga selgus, et sellistel naabritel, kel lapsed juba hilisteismelised, on endiselt beebimänguasju ja muud taolist kraami alles, mida isegi MINUL enam ei ole. Igatahes sai kumbki laps omale mingi plastmassist asjakese, mis pooleks päevaks naeratuse näole tõi, seega võib öelda, et kõik osapooled võitsid (või noh, lapsed ja naabrid; minu rahakott näiteks ei võitnud, aga õnneks väga kontimurdvalt ei kaotanud ka).

Naabritüdrukul oli limonaadiäri püsti, sõbrannaga müüsid seal. Isetehtud jääkülm sidrunilimonaad on väga hea ja laste limonaadiputkast ei tohi kunagi tühjade kätega mööduda, seega läks äri nii hästi, et lapsed müüsid rohkema raha eest kui vanemad sealsamas kõrval majakraamiga kauplemisest said. Igatahes oli jälle väga tegus ja meeleolukas päev.

Aga vähemalt sai unesõber Oliver lõpuks ometi omaenda voodis uinakuid teha ja magas hommikuse tunniajase une asemel NELI tundi järjest, ärgates alles varasel pärastlõunal. Väsitav on see puhkamine, midagi pole öelda!