Praegu, kaks aastat peale diagnoosi saamist, läheb Oscaril oluliselt paremini kui me iial oodata oskasime. Ta on muidugi ka intensiivselt kõikvõimalikes teraapiates käinud ja kõvasti abi saanud. Kõneteraapiat tegime enne diagnoosi saamist oma raha eest, edasi on kõik autismifondi sisse mahtunud ja kui kohe ei olnud õigeid teraapiaid saadaval, ütlesin, et andku teada kui ükskõik, mis muu valikusse tuleb ja võtsin kõik pakutava vastu, et ootejärjekorras passimise ajal väärtuslikku aega ei raiskaks. Kui tund aega järjest keegi su lapsega üks-ühele tegeleb, ei ole ausalt öeldes nii suurt vahet, on see tegelus-, kõne- või kunstiteraapia, kasu lõikab ta sellest nagunii palju.
Pooleteistaastasena alustas Oscar lasteaias käimist, esimesed paar aastat kaks päeva nädalas ja hiljem neli (viies päev jäi teraapiatele). Lasteaed on äärmiselt palju kasuks tulnud nii kõne kui kõikvõimalike (sotsiaalsete) oskuste arendamisel, sest lapsed õpivad paljusid asju teistelt lastelt, võimelgu täiskasvanud seal kõrval, palju tahavad.
Pool aastat tagasi juhtus ta natuke suuremate sõpradega koos Minecraft'i mängima ja Matt'il hakkas kahju, et ta üldse matsu ei jaganud ja õieti kaasa mängida ei osanud, kuigi huvi oli suur. Nii tuli Minecraft ka meie ellu. Esimesel paaril päeval näitas Matt talle ette, kuidas asjad käivad, aga mõni nädal hiljem pidi juba tunnistama, et Oscar on oma oskustega temast juba ees. See fantaasiamaailm ja kujutlusvõime, mida lasteaed koos terapeutidega kiidab ning mida me klotside ja muu abil kodus oleme näinud, sai selles mängus ilma igasuguste piirideta lahti hargneda.
Igaks juhuks mainin, et tal on lapsesõbralik versioon, kus saabki ainult ehitada, pole mingeid kolle ega vägivalda.
Kui Ossu mulle esimest korda oma Minecrafti maailma näitas ja läbi erinevate ehitiste ning aedade juhtis, jooksid mul mööda selga külmajudinad. See nägi välja nagu oleks saanud esimest korda tema salajasse ajusse piiluda. Ta ehitab uskumatu detailsusega ja väga tõepäraselt. Kui ta reaalses elus on pigem sirgjooneline, siis tema Minecrafti maailm oli väga komplitseeritud, läbimõeldud ja mitmetahuline. Ma ise ei oskaks isegi täiskasvanuna selliseid asju luua.
Kõne areng sai hoo sisse umbes neljaselt ja nüüd, viiesena, küsib ta esimest korda küsimusi ja vastab igati adekvaatselt meie omadele.
Ka muus osas on palju lihtsam, aga see kõik on tulnud läbi raskuste. Üks mu sõbranna, kel on sama vana autistlik tütar, ütles, et vahel inimesed ütlevad, et "näe, ta osutab ju sõrmega küll" (seda oskust paljud autistid ei suudagi välja arendada) ja nad arvavad, et ta lihtsalt osutabki, teadmata, et selle taga on kuudepikkune sammhaaval õppimine, et pane käsi rusikasse, nüüd aja nimetissõrm sirgeks, pluss kogu see kontekst sinna juurde, et millal ja miks ta sellist žesti üldse kasutama peaks. Samas kui tavalised lapsed lihtsalt osutavad sõrmega vasakule ja paremale juba beebieast saadik ilma, et seda neile keegi ette oleks näidanud.
Kui palju energiat ja vaeva ma oma lapse kasvatamisse nende viie aasta jooksul olen pannud, ei olnud esimesed neli aastat ÜLDSE näha ja te ei kujuta ette, kui frustreeriv see kohati oli. Alles nüüd hakkab natuke pinna alt piiluma, aga siiamaani oleks võinud teda jälgides vabalt pakkuda, et laps on pool-metsik ja vabakasvatusega, mis siis, et ema kodune ja peaks ju olema aega tegeleda... Tema käitumine oleneb palju ka sellest, kui ülestimuleeritud või väsinud ta parajasti on. Hommikuti, puhanud ja värskena, ei erine ta hetkel oma eakaaslastest suurt millegi poolest. Aga vahel on hoopis teised lood...
Aastake tagasi olime teises linnas väljasõidul ja Matt'i sõbrad tulid Airbnb-sse meile oma toona pooleteistaastase pojaga külla. Meil oli selja taga pikk ja elamusterohke päev ning Oscar oli üleväsinud, sellest tulenevalt jooksis mööda tuba ringiratast, teeseldes, et on tuletõrjeauto (väga tavaline asi, mida ta on päris pisikesest saadik teinud) ning kõik sireenid ja vilkurid olid muidugi kah töös (vilkureid teeb ta silmadega - pilgutab kiiresti üht ja teist vaheldumisi). Katkematu viiu-viiu segas vestlemist ja panin multika mängima. Multikad on talle alati rahustavalt mõjunud, erinevalt tavalastest, keda need enamasti stimuleerivad.
Matt'i sõbra laps on absoluutselt teisest puust. Ma pole kunagi varem nii ekstreemselt rahulikku mudilast kohanudki. Kõik need kaks tundi istus kukupailt isa süles ning sõi ära iga ette antud brokkoli ja lõhe. Kui multikas mängima hakkas ja vaikus saabus, ütles Matt sõbrale, et tal on nii eeskujulik laps ning sõber vastas selles stiilis, et "nojah, meie pole talle kunagi multikaid näidanud". Siis kohe pehmendas, et "ei-ei, mitte, et multikad halvad oleks, see on täiesti okei, et teie laps vaatab".
Ta ei teadnud (siiani ei tea), et Oscari käitumine on mõjutatud milleski muust kui sitast kasvatusest ja aegajalt nähtud multikatest. Ta ei tea, et kohati olid multikad need, mis mind kuskilt alla hüppamast takistasid, sest kannatlikkust on selle lapsega kohati kümme korda rohkem vaja läinud kui kellelgi seda olla saaks. Mulle endale on see kogemus väga heaks õppetunniks olnud, ma olen kah suur kritiseerija muidu. Selles mõttes mõistan teisi.
Lapsed on väga erinevad. Kui minu omad oleksid vastupidises järjekorras sündinud, oleksin ilmselt kiitnud, et Oliver kordab iga mu sõna nagu väike papagoi "sellepärast, et ma temaga palju räägin" ning haarab kõike lennult "sellepärast, et ma temaga palju tegelenud olen". Samas tegin ma seda kõike Oscariga ilmselt rohkemgi, sest toona oli mul rohkem aega, vähem lapsi ja vähem töiseid ülesandeid. Alati ei ole panus ja tulemus ausas tasakaalus.
Aastaid tagasi, kui Ossu veel peaaegu üldse ei rääkinud, mainis sõbranna (mingis täiesti teises kontekstis muidugi), et nad koguvad lapsele raha, et tulevikus mõnda mainekasse välismaa ülikooli minna. Mäletan, kuidas see mind tookord haavas, sest ma ei teadnud, kas minu laps kunagi üldse iseseisvaks elukski valmis on, rääkimata Oxfordi astumisest. Ketrasin seda mõtet paar päeva ja siis sain korraga aru, et... eks me kõik vaatame oma pisikesi mudilasi, arvates, et nad on kõige ilusamad, targemad ja osavamad. See ongi emade ülesanne. Kas neist lõpuks ka kõik see saab, millest me unistame, on juba hoopis teine küsimus.
Elon Musk'i (kes on samuti autismispektrumil) intervjuusid vaadates mõtlen vahel, et ka tema ema võis omal ajal päris mures olla. Ja nüüd on ta maailma kõige rikkam mees, kelle erakordsele ajule terve maailm kaasa elab. Kõik on võimalik.
Üks tuttav rääkis lohutuseks, et tead, minu tütar õppis küll väga varakult rääkima ja lugema, aga tal on nii kõrge ärevusetase, et see segab hakkama saamist juba algklassides. Igaühel on midagi! Tahtsin selle teiste erivajadusega laste vanematele siia lohutuseks panna. Nii õige, mu meelest.
Lõpetuseks tahtsin öelda, et varane sekkumine on kõige alus. Kui sa näed lapsel eripärasid, ära jää ootama, et äkki lähevad need iseenesest üle. Mida vanemaks ta saab, seda vähem kasu on teraapiatest ja kõigest muust.
Mul on üks kohalik sõbranna, kelle peatselt kolmene poeg ei kasuta peaaegu ühtegi sõna ja kelle näoilme on eranditult alati neutraalne, tee nii head nalja kui tahad. Sõbranna ise on tegelikult natuke mures, aga ütleb, et näe, küsisin hoidja käest ja tema ütles, et pole poisil midagi viga! Mees ütleb ka, et küll tuleb see kõne! Ta teab Oscari lugu ja iga mõne aja tagant küsib jälle üle, et "aga kas tal oli ka nii, et..." Ja ma olen korduvalt öelnud, et tead, pane ta uuringute-teraapiate järjekorda. See kõik võtab vähemalt aasta, et kord sinuni jõuaks. Kui laps selle aja peale ammu täislausetega räägib ja sul mingeid muresid pole, saad ju alati ära öelda...
Ärge lohutage teisi, et küll läheb paremaks. Iga vanem loodab, et ta reageerib üle. Et tegelikult on kõik hästi. "Ja meil on suguvõsas üks mees, kes hakkas alles viieaastaselt rääkima, aga nüüd on tippadvokaat". Oma lapse aitamine ei ole nõrkus.
Igatahes läheb Ossul hästi ja tulevikus loodetavasti üha paremini. Enam ei muretse ma sellepärast, kuidas ta elus hakkama saab. Tal on mitmeid väga tugevaid külgi ja meil vanematena tahe ning võimalused teda kõiges toetada.
Aga väga õpetlikud viis aastat on need küll olnud. Poisid on mul vahvad!