Vaatasin hiljuti dokumentaali "Põlvkond piiri taga". Intervjueeritavaid oli palju, aga teada ei saanud peaaegu mitte midagi. Kõik tahavad hirmsasti koju, aga... miks nad siis ei lähe?
Keegi ei küsinud ka.
Lõpupoole oli seal üks eestlastest paar Inglismaalt. Naine rääkis nuuksudes, kuidas vanemad neid viimane kord lennujaama saatma tulid ja kuidas kõik nutsid ja "nad ju tahavad, et me Eestis oleks... ja meie tahame ju ka...", mispeale tema kõrval istuv (ja kah pisaratega võitlev) mees vaikselt lisas, et "...ju me siis ikka ei taha, sest muidu me ju oleksimegi seal".
Karjatasin mõttes, et JUST - oleksitegi ju! Ei hoia keegi relvaähvardusel kinni.
-
Mulle meeldib Kanadas, aga esimestel aastatel tundsin end süüdi, et igaks jõuluks, jaanipäevaks, pulmaks, matuseks ja sünniks Eestisse ei jõua. Ühel hetkel otsustasin, et kui minu valik on siia jääda, siis nii lihtsalt on. Ei saa lõputult elada nagu kits kahe heinakuhja vahel ja kordamööda mõlemal pool nutmas käia. Tuleb valida ja siis oma valikuga rahu teha.
Aegamööda tekib kohastumine ka. Eelmise postituse piparkoogid on hea näide. Keegi kirjutas, et need olevat üle kaunistatud, valge glasuur olnuks ilusam ja kes selliseid küll süüa tahaks? Ma ise ei pannud tähelegi, et nendega midagi pahasti oleks ja otsa said juba järgmiseks hommikuks. Sööjad on mul ju kõik kohalikud.
Igal maal omad kombed. Indias reisides toitusin nädalate kaupa ainult naanist, sest kõik muu oli minu jaoks üle mõistuse vürtsine, samas kui kohalikud sõid ja ei teinud teist nägugi. Islandil proovisin nende rahvustoitu mädahaid. Oli õudne. Nii lõhn kui maitse. Ma ei tea, kuidas seda üldse süüa saab? Aga näe, ametlik rahvustoit. Filipiinidel sain šoki kui turul müüdi poolenisti valmis hautud tibusid ja kohalikud neid isukalt krõmpsutasid.
Balut on selle nimi - guugeldage... Ma ei suutnud end sundida ära proovima, aga väidetavalt on maitsev.
Meie, eestlased, sööme kah igasugu imelikke asju - näiteks piimasuppi, hapukapsast, verivorsti, sülti. Verikäkki! Mmm...
Kui objektiivselt vaadata, on rikkalikult kaunistatud piparkook üsna vähe imelik asi, mida süüa. Ebatervislikum kui sült? Kahtlemata.
Aga näiteks päevitamine on kahjulik, lausa eluohtlik, samas eestlaste seas kõrgelt hinnas. Nii et igas kultuuris on midagi.
-
Mis veel? Oscar on enam-vähem terve (arst ütles, et köha ja nohu kestavad ilmselt nädalaid, tuleb lihtsalt standardeid alla lasta). Läks lasteaeda, jee. Mul hakkab hääl tagasi tulema. Matt töötas kaks nädalat järjest nagu loom, mina kantseldasin ise haigena kaht haiget last - polnud ülemäära lõbus. Täna hommikul mõtlesin, et vau, vaikselt hakkame ellu tärkama!
Ja siis Oliver oksendas. Ja veel. Ja veel... Jumal tänatud pesumasina ja kuivati eest. Täna on need kõvasti vatti saanud. Pärastlõunal tõusis tal kõrge palavik. Eelmine nädal juba oli palavikus, nüüd siis jälle...
Homme tuleb Matt'i õde oma kolme lapsega ja reedel lisandub kogu ülejäänud suguvõsa. Otsustasime isa juubelit seekord saarel tähistada, sest viie alla-viiesega on niimoodi lihtsam. Las täiskasvanud reisivad.
Kui pidustused läbi ja suguselts läinud, oleme lastega oodatud Matt'i lapsepõlvesõbra vanemate juurde piparkoogimaju kaunistama. See on iga-aastane traditsioon. Eks näis, kas julgen hiljem pilte näidata, sest lastele antakse hunnikute kaupa glasuuri ja värvilisi komme kätte, et need majade külge kinni plätserdada. #toiduvärvid #raiskamine #fun
Ja siis ja siis ja siis tuleb mu sünnipäevareis parima sõbrannaga. Ta küsis, et mis me plaani võtame, kus me kõik ära käime? Ütlesin, et lähme hotelli, tõmbame kardinad ette ja magame neli päeva järjest. Ta oli nõus. Tal on kah väikesed lapsed.
