Tegin hommikul pannkoogitainast ja mõtlesin, et huvitav, kuidas väikesed nipid end elu jooksul külge poogivad. Kunagi ammu-ammu sõime sõprade juures pannkooke ja küsisin retsepti, sest nii head olid. Öeldi, et võta mikser ja sega madalal kiirusel munad-suhkur-vanilje, lisa jahu, kuniks tainas hakkab mööda miksilabasid vaikselt üles ronima (see oli siis indikaator, et jahu on piisavalt) ja seejärel lisa piima, kuniks hakkab plädisema.
Nuta või naera, aga toimib! Kuna jahu läheb sisse enne piima, ei teki üldse tükke. Ja omalt poolt lisan lõpus sulatatud või, sest siis ei pea pannile rasvainet panema (jälle kellegi nipp, mis kuskilt külge on jäänud).
Kanadalased söövad tegelikult neid klassikalisi pakse pannkooke ja õhukesi ei tohi jumala eest pannkookideks nimetada, need on rangelt krepid. Mis muidugi tekitab segadust, sest mina olen neid eluaeg pannkookideks nimetanud ja mu lapsed pakse ei söögi, nii et kui keegi kuskil pannkooke pakub, on alati pettumus, sest need ei ole samad nagu meil kodus.
Aga pakse tehakse siin nii hästi! Ekstra-kohevad ja vetruvad, sageli pannakse külmutatud mustikaid sisse, mis küpsemise käigus mõnusalt moosiks sulavad (mustikad laotakse pannil küpsevale taignale enne ümber pööramist, et nad ülejäänud tainast siniseks ei värviks). Mäletan lapsepõlvest seda lõputut munade vispeldamist, et pannkoogid kohevad jääks, aga no nii kohevaks kui Kanada omad, nad muidugi ei jäänud. Siia kolides hakkasin lõpuks retsepte uurima (sest halloo, kes see ikka pannkoogi retsepti guugeldab, aga näe, võib-olla oleks juba varem pidanud) ja avastasin, et kohevaks ei tee seda mitte valusaks vispeldatud ranne, vaid hoopis küpsetuspulber. Duh.
Nüüd oskan filmilikult ideaalseid pannkooke teha, aga ei saa seda oskust kasutada, kuna mu lapsed tahavad ainult õhukesi. Nokk kinni, saba lahti.
Elu on nii palju väikeseid, aga tähtsaid asju õpetanud, et vahel mõtlen, et kas ma koolis õpitust ka üldse midagi kunagi kasutanud olen? Koolis võiks üleüldse natuke praktilisemat haridust pakkuda, sest ikka liiga palju inimesi on omadega ühel või teisel moel pimeduses kobamas (mis tänapäeva sotsiaalmeedia klantsmaailmas ei paista muidugi pealtnäha silma, sest "kõik elavad oma parimat elu" ning "armastavad kuuni ja tagasi"). Aga reaalsuses on asi veidi vähem särav.
Näiteks finantsvärki ei õpetatud meile üldse. Tangensid ja koosinused ei aita täiskasvanuna mitte sittagi teha. Oleks keegi omal ajal midagi aktsiatest rääkinud või kasvõi sellest, kuidas raha tekitab raha ja võlad võlgu (Matt võib teile lühikursuse teha, tulge ainult külla), oleks pool maailma kõvasti paremal järjel.
Või võtame kasvõi psühholoogia - põhikoolis õppisime omal ajal Freudi sünni- ja surmadaatumeid ja isiksusemudeleid, noh seda, mida ikka igal psühholoogia algkursusel läbi nämmutatakse, samas kui psühholoogias on niiiiii palju sellist, mis sul päriselt aitab elada ning inimestevahelisi suhteid selgitab. Vahel kirun, et ma pärast kõiki ülikoolile pühendatud aastaid oma haridust töises elus nii vähe olen rakendanud, aga samas on see end isiklikus elus kuhjaga tasa teeninud. Ja miks neid teadmisi lihtsas ja arusaadavas vormis juba gümnaasiumis ei võiks õpetada?
-
Koolist rääkides - pean jälle natuke siinset kooli kiitma. Üks asi, mis mulle väga sümpatiseerib, on vanemate ja nooremate laste integreerimine. Pidevalt on reedel koju saadetaval infolehel kirjas, et Ossu klass on midagi suuremate lastega koos teinud (suuremaid nimetatakse big buddies, väiksemad on omakorda little buddies). Sageli on kunstiprojektid, kus väiksemad värvivad näiteks tausta ja suuremad meisterdavad lilled peale vms.
Koolil on naabruskonna pargi koristamise projekt, vanemad klassid on seda invasiivsetest liikidest puhastanud ja koos väiksematega tehti ukselinkide külge riputatavad infolehed naabruskonna majadele, et inimesed teaks, mis liigid tuleb rohealadelt eemal hoida. Ükspäev käisid siis suured koos väikestega neid (õpetajate saatel muidugi) naabruskonna majade ukselinkide külge riputamas. Nii vahvad pildid saadeti hiljem, kuidas nad seal käsikäes ringi jalutasid.
Või kasvõi sellised väikesed asjad, et ükspäev joonistas Oscar marutoreda krokodilli ja kui ma küsisin, et kuidas ta oskas krokodilli joonistada, ütles, et "no kuidas-kuidas, õpetaja ju näitas!"
Ükspäev käisin Vancouveris tsirkust vaatamas. Sõbranna ütles, et ta pole kunagi näinud ja äkki ma tahaks temaga kaasa tulla? Ma ei ole muidu üldse mingi tsirkusefänn, aga Cirque du Soleil teeb alati nii vinged etendused, et olen neid elu jooksul ikka korduvalt vaatamas käinud. Seega ütlesin, et muidugi tulen!
Piletit ostes mõtlen iga kord, et püha jumal, päriselt või? Mingi... tsirkuse eest? Aga lõpuks istun seal saalis ja kogu see asi on lihtsalt nii professionaalselt ja voogavalt kokku pandud, kogu valgus-show, elav muusika, kostüümid ja etteasted. Iga kord on lõpus tunne, et piletiraha teenisid nad küll kuhjaga välja.
Ja nagu ma viimasel ajal veel vähe oleks oma köögist rääkinud, siis here we go again... Ma olen ikka nii rahul! Värvi valimine oli raske ja ma olin suht kindel, et midagi jääb lõpuks ikka häirima, aga ei. Igas valguses on erinev, justkui oleks olenevalt kellaajast mitu erinevat kööki. Nii ei tüdine ehk liiga ruttu ära ka. Siin on pärastlõunase pehme valguse variant:
