22 mai, 2016

Viimane tööpäev

Kui ma oleks teadnud kui palju häid emotsioone töölt lahkumine endaga kaasa toob, oleks iga mõne aja tagant lahkunud (ja tagasi läinud ja jälle lahkunud). Sain nii palju tähelepanu, kaarte, kingitusi ja ilusaid sõnu, et sellest kõigest peaks nüüd tükiks ajaks jätkuma. Hästi tore!

Huvitaval kombel polnud viimased nädalad üldse nii tüütud kui ette kujutasin. Andsin järjest kõik asjad uuele juhatajale üle, ise peesitasin lastega diivanil ja lugesin raamatut. Kõikidele telefonikõnedele vastasin, et tore, annan teate edasi. Ise ei teinud enam mitte midagi.

Nagu juba mainisin, sai uueks juhatajaks mu lemmik-töötaja. Algselt pakuti kohta teise maja asejuhatajale, kes oli selle vastu võtnud, siis tagasi lükanud, siis jälle vastu võtnud ja siis jälle tagasi lükanud. Äärmiselt veider. Tal on praegu sama tööaeg, mis mul ja ka töö sisu on laias laastus sama, sest tolle maja juhataja ei viitsi ise suurt midagi liigutada ja on selle vaese neiu enda heaks rabama pannud. Aga noh, jumal temaga, ühe kaotus on teise võit!

Vahepõikena - mu (laenu)kass tardus praegu mitmeks minutiks sellesse poosi, pidin lõpuks pilti tegema. Ma ei tea, mis ta peas toimub...


Viimase aja suurim küsimus on see, millal immigratsioonis oma aadress ära muuta. Hetkel on neil mu tööaadress, sest kui praegusesse koju kolisin, ei teadnud, kauaks siia jään ning leidsin, et tööaadress on ilmselt püsivam. Vahetamise protsess oli üksjagu konarlik, seda sai küll elektrooniliselt teha, aga teine lehekülg väitis, et sellest ei piisa ja peab ka e-kirja saatma. Sellele tuli omakorda vastus alles mingi kuu aja pärast ja… noh, tavaline immigratsioonikamm. Nagu ikka. Ei midagi uut siin päikese all!

Enamik asju suudavad nad e-teel ajada, aga lõplikud paberid pidid ikka postkasti tulema. Kui aadress liiga vara ära muuta, võib juhtuda, et need laekuvad Nanaimosse enne kui ise sinna kolin. Sest noh, võib-olla on nad just seekord hästi käbedad ja võtavad uue aadressi kohe teatavaks. Teate isegi, kuidas nende Murphy seadustega on…

Kui viimase hetkeni oodata ja paberid suht varsti peaks jõudma, oleks see jama, et ise Nanaimos, aga paberid Vancouveris. Ma muidugi teeks ükskõik mida, et elamisluba saada ja kuna saadetava dokumendiga peab nagunii piirile minema, et lõplik vormistamine teha, peaksin nagunii Vancouverisse tagasi tulema. Selle kõigega kuluks muidugi terve päev, sest töökoht ja piiripunkt on linna erinevates otstes, pluss kaks praamisõitu. Nojah siis.

Viimase tööpäeva hommikul tundsin end väga rahulolevana. Kõik oli edukalt lõpetatud ja üle antud, kalendermärkmikust viimaste kuude lehed välja rebitud, et see täissirgeldatud pusa mulle stressi ei tekitaks. Selline tunne nagu oleks elus suurpuhastuse teinud (no mõnes mõttes tegingi).

Arvasin, et viimasel päeval läheb olemine veits härdaks, aga hoopis hea ja kerge oli. Viskasin asjad kontorisse ja istusin teise töötaja juurde diivanile, et niisama juttu ajada, kuniks kliendid koju jõuavad.

"Ahjaa, sulle tuli mingi kiri, see on seal laua peal…"


Ma sain elamisloa!!! Oma kõige viimasel tööpäeval! Statistiline tõenäosus oli selliseks ajastuseks vist küll kuskil nullilähedane… Nende kahe aasta jooksul, mis taotluse saatmisele järgnesid, olen miljon ankeeti täitnud, kümme korda kõnekeskusesse helistanud, lisainfot saatnud, töölubasid ja viisasid uuendanud ning vahepeal Kanadasse lõksu jäänud. Kui palju närve selle kõigega kulus!

Immigratsiooniasjadega kipub raudreegel olema, et kõik, mis saab nässu minna, ka läheb. Ja mis ei saa, läheb samuti. Nii et muretsemist jätkus täpselt viimase päevani välja. Aga nüüd pole ma enam immigrant, vaid elan siin! Ma olen niiiii õnnelik!

Lisaks muudele kokkusattumustele oli sama päeva õhtul Matt'i parima sõbra üllatussünnipäev, mis toimus tema vanemate majas. Vanemad on neil naabrid ja sealt on Kanada/USA piiripunktini viie minuti sõit. Vähe sellest, et ma ei pidanud paberitele ekstra tööle järele sõitma (Nanaimost!), ei pidanud ma ka ekstra piirile minema. Pärast lõputut ootamist seilas kauaigatsetud elamisluba mu ellu täpselt sellisel hetkel, kus ta mängleva kergusega juba olemasolevasse päevaplaani sobitus.

Läksime pärast tööd piirile. Seal öeldi, et pean korra riigist välja minema ja siis jälle sisse tulema. Õnneks oli Matt'il kah pass kaasas ja nii me jalutasimegi koos Ameerikasse, kust anti mulle lisapaber, millega Kanadasse tagasi kõndida. Pikka retke polnud, majad olid kõrvuti, väike muruplats vahel. Matt naeris, et ta pole kunagi varem nii kiirelt USA's ära käinud.

Kanada poolele tagasi jõudes pidid ametnikud kogu tavapärase küsitluse läbi viima, kuigi juba teadsid meid:

"Mis teid täna Kanadasse toob?"

No ikka seesama paber, mis meid viis minutit tagasi siit välja viis! Poiss kah muigas juba.

"On teil kaasas tulirelvi? Sularaha summas üle 10.000 dollari?"

Vaatasin Matt'i, kes plätudes ja lühikestes pükstes mu kõrval seisis - ei näinud välja nagu tal võiks relv taskus olla. Mul ka polnud. Seejärel kutsuti uuesti majja sisse.

Ja nüüd ongi kõik - passi löödi tempel, kus lõpukuupäeva kohal kriips, see ajab asja ära, kuniks elamisloa kaart postkasti jõuab. Kanada võttis mu lõpuks ometi omaks ja lubas elu lõpuni jääda! Ma olen nii õnnelik, et seda on võimatu sõnadesse panna… Tere, mu uus ilus elu!

19 kommentaari:

  1. No täpselt: jeeeeee! Ja no seda uudist lugedes küll ei oodanud

    VastaKustuta
  2. Ma olen aru saanud, et kui sa mingit asja tahad, aga hetk pole sobiv, siis ponnista palju kulub, muud sa ei saa kui takistusi (üks napakam kui teine) ja sedasama närvikulu. Ja siis mingil hetkel, kui enam nagu ei püüagi, ei mõtlegi, aga korraks võtad uuesti ette, siis - voila - läheb nii sujuvalt nagu lepse reega. Ilmselt on siis asi nö materialiseerunud ja see vahepealne moment nagu lahtilaskmine, et asjad saaksid materialiseeruda. Ja kui siis uuesti selle ette võtad, siis ongi asi kohe olemas. Ehk ootavadki need asjad soodsat tähtede seisu või mis, või kuidas iganes seda nimetada.
    Igatahes väga, väga vahva. Nagu reklaamides öeldakse - sa oled seda väärt! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures see on tõsi, et vahel ponnista palju kulub, aga ei miskit ja järgmisel korral nagu naksti. Mul on mitmete asjadega elus niimoodi läinud. Lõpp hea, kõik hea, kuigi peavalu oli ikka hirmus palju. Aju ei võta seda infot veel päris hästi vastu, iga natukese aja tagant mõtlen, et mis paberid järgmiseks on vaja saata ja kust tähtaegu vaadata… aga ei olegi enam midagi vaja! Uskumatu.

      Kustuta
  3. Anonüümne22/5/16 10:44

    Palju õnne, Anu! Ma olen su blogi juba algusest peale lugenud ja igale seiklusele täiega kaasa elanud. Tõesti on väga hea meel, et lõpuks asjad elamisloaga nagu naksti lahenesid. Ootan juba huviga uusi seiklusi Nanaimos.

    VastaKustuta
  4. Nii tore! Palju õnne! ☺

    VastaKustuta
  5. Juhuu!! Palju palju õnne! :)

    VastaKustuta
  6. Õnne uue ukse avanemise puhul :-)

    VastaKustuta
  7. Ülilahe :D Universumi plaanid on kummalised aga õiglased :D

    VastaKustuta
  8. Õnne! Sa oled nii positiivne inimene, et kõik lihtsalt peab hästi minema!

    VastaKustuta
  9. Aitäh kõigile õnnesoovide eest! Tore, et kaasa elate ja lugemas käite, õnneks jääb nüüd appi-kui-õudne-see bürokraatia-on postitusi vähemaks ning saab muule toredale keskenduda. Loodetavasti pole enam ka vajadust appi-kui-suured-need ämblikud-on postitusi kirjutada, sest siinses kodus on veel viimane nädal jäänud ning loodan, et putukad halastavad ning hoiavad peitu :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No nüüd akkavad sul krabid aias ringi patseerima ja kui ettevaatamatult murul siiberdad, võtab mõni sõrglane sul varbast kinni. Ptüi-ptüi-ptüi muidugi ;P

      Kustuta
    2. Krabide vastu saavad mul kanad olema :)

      Kustuta
  10. Niimoodi võib ju juhtuda, et kirjutamisaines saab otsa :P
    Sain raamatud kätte lõpuks, aitäh! Seal hulgas oli ka paar tükki mida ammu osta tahtsin, aga rahakott ei kannatanud, nii et kaks korda aitäh.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on väga hea meel, et asja ette läksid! :)

      Kustuta
  11. Anonüümne24/5/16 08:55

    minu poolt ka õnnitlused! jeeee!!! :D

    VastaKustuta
  12. Jeiiii! Anu, see on ju supper uudis :)
    Kõik läheb alati täpselt nii nagu minema ikka peab :)

    VastaKustuta