13 oktoober, 2020

Kuidas ma Matt'i peale ärritusin

Ma sain tänase hommikuga portsu halle karvu juurde ja olin juba arvamas, et Matt on aru kaotanud. Siin on mõistatus, mille ta mulle andis:

Sa oled telesaates, kus on võimalik võita auto. Kahe ukse taga on kits, ühe taga auto. Sul palutakse valida üks uks. Pärast seda kui oled valiku teinud, avatakse üks allesjäänud ustest ja selle taga on kits. Alles jääb kaks kinnist ust, üks auto ja teine kitsega. Sinult küsitakse, kas jääd oma valikule kindlaks või soovid vahetada?

Mina ütlesin, et jääksin endale kindlaks. 

Puht-psühholoogiliselt oleks lihtsam leppida sellega, et valisingi kitse kui sellega, et olin tegelikult auto võitnud, aga vahetasin selle viimasel hetkel kitse vastu. 

Matt ütles, et kui vahetad, on statistiliselt kaks korda suurem tõenäosus saada auto, mis minu jaoks üldse loogiline ei tundunud.

Järgnev tund kulus nii, et tegime vastastikku jooniseid ja vaidlesime-vaidlesime-vaidlesime. Tema põhiline argument oli, et sa alustasid 2/3 tõenäosusega saada kits ja mina leidsin, et tõsi küll, AGA see ei oma kolmanda ukse avanedes enam mingit tähtsust, sest sa tead, et alles on ainult üks kits ja üks auto ehk 50/50. Kui juhtusid valima kitse, saad vahetamise korral auto, aga kui juhtusid valima auto, saad vahetamise korral kitse. Ei ole enam 2/3, vaid on 1/2.

Alles pärast poolt peatäit halle juukseid sain lõpuks aru, et Matt'il on õigus. 


Selgub, et The Mounty Hall Problem on maailmakuulus mõistatus. Enamik inimesi komistavad sama reha otsa, kuhu minagi, arvates, et kahe alles jäänud ukse puhul on võidu tõenäosus 50-50. Aga ei ole. Ainus, mis loeb, on see, et ALGUSES oli sul auto valimise tõenäosus 33%. Kui nüüd üks kitsedest välja lastakse, on sinu ukse taga see auto endiselt ainult 33%-lise tõenäosusega, mis jätab teisele kinnisele uksele juba 66%-lise tõenäosuse. Ehk ust vahetades suurendad oma võiduvõimalust kahekordselt!


Panen teile joonise ka, aga kõige paremini saab aru sellest videost (alates teisest minutist). Hea teada kui peaksite kunagi sattuma saatesse, kus kitsede ja autode vahel valida antakse.

10 oktoober, 2020

Teksad või retuusid?

Sorteerisin vanu pilte ja avastasin, et mu maitse on riiete osas aastatega kõvasti ühtlasemaks muutunud. Lõpuks ometi tunnen poes käies, et tean täpselt, mis on minu ja mis ei ole ning ostetud asjad pole enam kappi seisma jäänud. Ja nii juba aastaid! Ma olen terve elu suht nagu peata kana olnud ja lõputult katsetanud - kohati edukalt, kohati mitte nii väga. Nii et kena on mingile selgusele jõuda.

Aga ühes osas olen alati väga kindlal arvamusel olnud - riided peavad olema pehmed ja mugavad ega tohi kuskilt soonida. Juba lapsena vihkasin värskelt pesust tulnud sukkpükse (neid puuvillaseid), mis tihedalt vastu jalgu hoidsid. Kõige traumaatilisem mälupilt on sellest kui läksime emaga Tallinnasse ja ta käskis mul teksapüksid jalga panna. Ma pidin sinna bussi ära surema, nendes oli minu meelest piin seistagi, rääkimata istumisest. Nõukaaja teksad, noh - jäigad sellised. Bussisõidule järgnevat aega ma ei mäleta, võimalik, et jätkasin teekonda palja peega. 

Eveliis kirjutas just retuusidest. Et kui palub lapsel püksid jalga panna, valivat ta alati retuusid, kuigi kapp on teksapükse täis. Eveliisi tütar on minu hingesugulane! Kusjuures täiskasvanuna kannan ma küll vahel teksasid, aga kõik mu teksapüksid on õhemapoolsest pehmest materjalist ja hoolega valitud mugava lõikega. 

Vahel mõtlen, et huvitav, mis riietes inimesed kodus on? Kui valida teksade ja retuuside vahel, siis kummad võidaksid? Ja miks peaks kodust väljas oluliselt ebamugavamalt riietuma? Mugav riietus ei võrdu ju koledaga. Noh, võib, aga sama vabalt võib ka ebamugav riietus kole olla, nii et see ei ole argument.

-

Lugesin nüüd Eveliisi retuusipostituse alt kommentaare ka ja sain aru, et siin on osaliselt tegemist kultuurilise erinevusega. Kanadalased riietuvadki oluliselt mugavamalt ja vabamalt kui eestlased. Üks kommenteerija oli maininud, et õpetajal/õppejõul ei sobiks tossudes tööl käia. Mul kohe kulm kerkis, et huvitav, miks? Siin enamik käivad. Ja kogu meditsiinipersonal on ainult tossudes - arstid, õed, sanitarid. 

Täitsa huvitav kui kiiresti ja täielikult võib uute oludega ära harjuda. 

05 oktoober, 2020

Mõttenupud

Koristamine on saatanast. Mul jäi täna varvas tolmuimeja alla ja hirmus valus oli. Nüüd, mitu tundi hiljem, võtsin lõpuks soki jalast ära ja selgub, et küüs on keskelt pooleks, alt verine ja osaliselt lahti. Irooniline on see, et paar minutit enne juhtunut püüdsin mingit pudi masinasse tõmmata ja ei saanudki, muudkui lendas eest ära. Lõpuks tõstsin sõrmede abil prügikasti. Aga kui läheb varvaste lõhkumiseks, pole küsimustki, et ei saaks hakkama.

-

"Estonia" katastroof võiks 26 aastat hiljem tõesti kuskilepoole liikuma hakata sellest tobedast "ei tea jah, kuidas auk laeva külje sisse sai, äkki kukkus põhja minnes vastu kivi"-faasist. Ma ei tahaks mingi tobe vandenõuteoreetik olla, aga uurimisega seotud dokumentide salastamine 70-ks aastaks ei ole minu meelest mitte millegi loogilisega seletatav. 

-

Sõbranna rääkis, et keegi olevat teda pirtsakaks sööjaks nimetanud. Ja tunnistas, et ütlejal oli vist õigus. Küsisin, et mida sa ei söö siis? "Noh, pekki näiteks. Ja paprikat. Muid asju söön."

Vabandage, aga kes sööb pekki?

-

Matt leidis mingi äppi, mis tegi Oscarist tüdruku. Saage tuttavaks: Oscarita.

01 oktoober, 2020

Võimuiha

Kas te olete mõelnud, mida tahaksite teha olles kuskil 76 aastat vana ja padurikas? Mina isiklikult koliks lumivalge liivaga palmisaarele ja lihtsalt mõnuleks. Teeks paaritunniseid lõunauinakuid, sööks head-paremat, loeks tonnide viisi raamatuid ja vaataks õhtuti häid filme.

Ma tõesti ei kujuta ette, mis ajendab üht 74-aastast ja teist pea 78-aastast vanainimest USA presidendiks pürgima. Obama oli täpselt sellises vanuses, kus veel võiks ja viitsiks. Võib-olla tõesti isegi kaks ametiaega järjest.

Vaatasin presidendikandidaatide debatti, mis oli enam kui piinlik. Aga võimuloleva presidendi näitel peab muidugi tunnistama, et iseenesest pole sel positsioonil olemine üldse keeruline, isegi mitte stressirikas - lihtsalt räägid, mida sülg suhu toob, valetad silmagi pilgutamata, numbreid ja fakte võtad õhust ning korrutad väsimatult iseendale kiitust, mis ei põhine mitte millelgi. Ja ikka osutud valituks. Ilmselt ka teist korda järjest. 

Konkurent ei ole just parem, aga vähemalt saaks vahelduseks uue kavaga tsirkust.