17 aprill, 2023

Ehmatus

Ma olen lasteriideid sorteerides ikka mõelnud, et kus küll väiksemal pinnal elavad inimesed asju hoiustavad? Ja kui lapsi oleks rohkem kui kaks, läheks ju veel eriti keeruliseks, sest hoiupaigast peaks regulaarselt välja tulema mitmes suuruses asjad. Mul on kahe lapsega õnneks üsna lineaarne süsteem ja ma ikkagi ei tea, mis kuskil on. 

Riided olid vanusegruppide kaupa kastides, aga kevadel on igal pool soodusmüügid (terve pood -60%) ja korraga tekkis vajadus üle vaadata, et mis mul Oliverile järgmiseks talveks olemas on ja kas oleks kaval mingid joped-saapad ette osta? Ehk ma pidin kõik kastid ja kotid lahti tegema. Põhjaliku inimesena tegin uue süsteemi - kirjutasin igale kastile täpselt peale, et mitu pluusi-püksi-pusa ja mis suuruses selle sees on.

Aga jalanõudega on keerulisem. Need lähevad ju iga aastaga üha suuremaks. Euroopa numbrisüsteemi järgi kannab mu viieaastane juba nr 32 jalanõusid (ehk palju ei jää puudu, et varsti võime jalavarje jagama hakata). Kus ja kuidas sa neid hoiustad nii, et iga kord ei peaks ülevaate saamiseks poolt garaaži lahti pakkima?

Täna hommikul olin usin, vedasin kõik väikeseks jäänud jalatsid elutuppa, kirjutasin suuruse paberi peale ja ladusin vastavad jalanõud selle kõrvale. Nüüd saan mitu aastat järjest lihtsalt pildi avada, vaadata, mis olemas, mis puudu ja asi vask. Olen enda üle uhke. 


Uus hobi on mul ka. Matt hakkas Oscarile malet õpetama. Aga ükspäev polnud teda kodus, Oscaril oli abi vaja, andis mulle IPad'i koos maleprogrammiga ette ning ma olin sunnitud süvenema. Seal on mängud, et iga nupu liikumist ükshaaval õppida ja väike roheline dinosaurus nii ilusti seletab.

Alguses olin nagu pime kana, kes polnud isegi mitte lähedal tera leidmisele, aga mida rohkem süvenesin, seda huvitavamaks läks ning kaks tundi hiljem istusin endiselt dinosaurustega malet mängides, samas kui laps oli juba ammu alla andnud ning omi asju tegema läinud.

Ma olen alati arvanud, et male on üle mõistuse raske. Noh, ongi - kui ma Matt'iga mängin, sest tema on proff. Aga Oscariga oleme praeguseks üsna ühel tasemel ja õhtuti teeme enne magamaminekut snäkivaliku ning mängime kahekesi malet. Ja siis lähen voodisse ning mängin telefonis omaette edasi. Parem kui tiktok'i vahtida, aga üldse mitte vähem sõltuvusttekitav. Soovitan soojalt.


Mis veel? Matt on mind viimase nädalaga kaks korda jalust rabanud. Üks kord sellega, et oli meile spa-päeva organiseerinud, kõik ette ära korraldanud, lapsehoidjaga läbi rääkinud, oma megatihedas graafikus vaba päeva leidnud. Ta ei ole üldse mingi üllataja tüüp muidu. Teine kord sellega, et ütles lambist, et meil võiks veel mitu last olla. See oli NII šokeeriv üllatus, et ma ei saanud päev otsa ehmatusest (ega ärritusest!) üle.

See mõte tuli tal nii, et pärast nädalatepikkust non-stop töötamist pikutas ta ükspäev poistega voodi peal ja see oli nagu mingi stseen Bullerby`st, kus kõik oli maksimaalselt idülliline. Lapsed olid nii naljakad ja armsad üheaegselt, et sellist hetke polegi vist varem olnud.

Ja siis ta ütleski. Mis oli äärmiselt üllatav, sest me oleme aastaid ainult sellest rääkinud, kuidas tunneli lõpus paistab valgus ja varsti läheb kergemaks. Lapsi kasvatada poleks ilma igasuguse kõrvalise toeta isegi kahekesi lihtne, aga Matt'i töökoormust arvestades on see kõik sisuliselt ainult minu õlgadel. Ja ma võin julgelt omale mõlemale õlale patsutada, sest olen hästi hakkama saanud (Matti õlale ka, sest tänu temale on meil katus pea kohal ja saapad jalas). Aga see kõik on olnud INTENSIIVNE.

Ja nüüd on lõpuks see aeg, kus ma ei pea enam kunagi rase olema, saan peaaegu igal ööl hästi magada ning kahest lapsest üks on juba igati asjalik seltsiline (teine on küll väga nunnu, aga näiteks reisida temaga veel tore ei ole).

Nii et ma olin šokeeritud, et mis mõttes veel? Me oleme ainult selle nimel elanud, et meil on varsti suuremad lapsed, tervemad närvid ja rohkem vaba aega. Meist kumbki pole beebi-tüüp. Rase olemisest näen ma siiani mõnikord õudusunenägusid. Matt'i ennast pole enamasti koduski.

Aga paar tundi hiljem oli kohe reality check - mõlemad poisid röökisid täiest kõrist, tuba nägi välja nagu oleks seal mänguasjad plahvatanud ning Matt'il tuli kõrvadest tossu ja virtsavett korraga. Vaatas mulle ahastava näoga otsa ja...

...mina ütlesin, et sa tahtsid ju paari veel?


Matt naeris, et ei tea, mis tal arus oli. Mõni päev hiljem istusime hommikul kell 11 spaas tulikuumas vannis, jõime šampust ja ootasime massaaži. Kiitsime, et küll on tore mõnikord argielust paus võtta. Ei rääkinud päev otsa lastest mitte kordagi ja veetsime kaks tundi segamatult lõunat süües. See on ühtlasi ka telefonivaba spa, nii et me ei teadnud isegi seda, mis kell on. Kulus ära. 

Ja lapsi on meil õnneks täpselt ideaalne arv. Lõpp hea, kõik hea.

03 aprill, 2023

Kesisest suhtumisest ja untsuminekutest

Sõbranna rääkis ükspäev, et tööl oli arenguvestlus ja ta suhtumine hinnati "kesiseks". Arutasime, et osaliselt on see ka kultuuriline erinevus, sest Kanadas on nii palju kirjutamata reegleid, et isegi kui me omaarust midagi valesti ei tee, siis kusagilt ikka käriseb. 

Muuhulgas küsis sõbranna, et millega ma tegelen ning vastasin, et teen makroone. Tema vastu, et aiii, tahaks ka! Mina jällegi imestasin, et mis mõttes? Mäletan selgelt, et tegin neid, kui ta külas käis ja ta ütles, et ta ei taha ja talle pole kunagi maitsenud. 

Sõbranna vastas selle peale rahulikult, et ah, võib-olla ütlesin tõesti, ju mul oli halb tuju ja tahtsin nii öelda.

Vastasin, et näe, ongi ju ikka tõsi, et "suhtumine: kesine". 

Õhtul ütles Matt liiga valjult rääkivale Oscarile, et "use your inside voice". Ma kuulen pi-de-valt inimesi oma lapsi manitsemas, et kasutagu oma sisehäält/sisemist häält, tihtipeale patsutatakse seda öeldes omale pehmelt rinnale, et laps ikka aru saaks, kus see sisemine hääl on. Aga minu jaoks ei ole selles mitte mingit loogikat! Mis kuradima sisemine hääl? Kui mina, täiskasvanud inimene, aru ei saa, mida selle all mõeldakse, siis kuidas LAPS seda mõistma peaks?

Teine levinud variant on "indoor voice" ehk siseruumides kasutatav hääl, mis on minu meelest sama segadusttekitav, sest eeldab taustateadmist, et siseruumides peaks vaiksema häälega rääkima (samas kui me neil õueski arutult karjuda ei luba). 

Küsisin, et miks ei võiks lihtsalt öelda "quiet voice", mis sirgjooneliselt ja selgelt lapsele teada annab, MIDA temalt oodatakse.

Matt ütles, et siin on tegemist kultuurilise erinevusega - "inside voice" on kanadalaste silmis viisakam kui "quiet voice", sest viimane mõjub liiga sirgjooneliselt ja kõlab seetõttu robustemalt.

Ma poleks elu sees ise selle peale tulnud!

-

Kohalike asjade osas sain ka sellevõrra targemaks, et see Kanadas ülimalt levinud mikrolaineahi/pliidikubu ikkagi ei filtreeri praadimislõhnasid tuppa tagasi, vaid viib nad välja. 

Kunagi käisid ühed eestlased meil siin külas, ütlesid, et tobe süsteem ja et LOOMULIKULT tuleb õhk tuppa tagasi, sest pliidi kohal olevas kapis pole seda suurt hõbedast toru. Ma siis naiivselt uskusingi. Aga tegelikult on äratõmme kapi taha ehitatud ja neil ahjudel on vastavas kohas auk koos mingi spets kaadervärgiga, mis lõhna õiges suunas minema tuulutab. 

See kaadervärk läks meie omal mõned kuud tagasi ilmselt katki, sest korraga hakkas mulle tunduma, et äratõmme ei tee enam midagi. Ilmselt ei teinudki. Ja varsti läks kogu ülejäänud ahi kah manalateele.

Uus ootab paigaldamist, tegin teile pildi, et näeksite, kuhu praelõhn läheb (mikrolaineahju all on siis ventilatsioon ja valgustid, kes pole enne selliseid kohanud):


Muuhulgas sain teada, kui palju ma seda kasutan. Näiteks Oliverile soojendan piima mikrokas. Kui see katki läks, panin tulise vee kruusi jooksma ning pudeli sinna sisse soojenema. Rääkisin sõbrannale ja tema küsis, et miks sa potis ei soojenda. Mina vastu, et mis vahet seal on, kas kruusis või potis? Meil tuleb kraanist päris kuuma vett.

Tema naerab, et ei-ei, PIIMA paned potti, mitte pudeli. Hetkega on soe. Ja siis valad pudelisse. 

Aaaaaaa...

Mul tegelikult ei olnud Eestis elades aastaid mikrolaineahju ja ei tundunud üldse puudust ka. Õigemini... täpsem oleks öelda, et mul ainult mõned aastad see oli, sest terve lapsepõlve sain ju samuti ilma hakkama. Ja tegelikult saakski ilma, aga kui ta juba on... 

Näiteks Ossu tahtis ükspäev hommikul üle jäänud pannkooke pärastlõunal süüa ja siis mõtlesin, et kuidas ma neid soojendan? Pannil? Tundub kohmakam ja aeganõudvam kui hetkeks mikrosse visata. 

Kuigi SAAB muidugi. Kui vaja.

-

Makroonidest tahtsin tegelikult ka sellepärast rääkida, et need läksid mul esimest korda elus untsu. Ja paradoksaalsel kombel olid need ühtlasi kõige paremini maitsevad makroonid, mis ma siiani teinud olen! Untsu läks tegelikult ainult visuaalne pool, sest kasutasin vale otsikut ja sain sellest aru alles siis kui olin esimesed kolm pannile pigistanud. Makroon peaks olema sile ja ümar, mitte nagu kevadlille küpsis. Aga ma ei viitsinud kogu seda plöga uude kotti panna lihtsalt selleks, et kotile õige otsiku saaks panna, seega tulid säbrulised. 

Kreem, mis vahele käib, läks ka nässu, sest selle jaoks peab suhkru natukese vee sees keema laskma ja kohe tulisena muna sisse vahustama, aga mina lobisesin sõbrannaga ja lasin sel mõnda aega muliseda. Hiljem vahustades tulid munasegu sisse hoopis karamelliklotsid (mille üle ma jällegi kurta ei saa, olid soojas munarebukastmes igati maitsvad). Viskasin siis lihtsalt natuke suhkrut kreemi sisse juurde, kuna karamellitükid sõin ju ära. 

Ja no mine metsa kui head. Kuigi väga ebamakrooniliku välimusega.

Oscar, vana makroonisõber, muide ei söönudki. Sest "misasjad need on, mina küll ei taha!"