Riided olid vanusegruppide kaupa kastides, aga kevadel on igal pool soodusmüügid (terve pood -60%) ja korraga tekkis vajadus üle vaadata, et mis mul Oliverile järgmiseks talveks olemas on ja kas oleks kaval mingid joped-saapad ette osta? Ehk ma pidin kõik kastid ja kotid lahti tegema. Põhjaliku inimesena tegin uue süsteemi - kirjutasin igale kastile täpselt peale, et mitu pluusi-püksi-pusa ja mis suuruses selle sees on.
Aga jalanõudega on keerulisem. Need lähevad ju iga aastaga üha suuremaks. Euroopa numbrisüsteemi järgi kannab mu viieaastane juba nr 32 jalanõusid (ehk palju ei jää puudu, et varsti võime jalavarje jagama hakata). Kus ja kuidas sa neid hoiustad nii, et iga kord ei peaks ülevaate saamiseks poolt garaaži lahti pakkima?
Täna hommikul olin usin, vedasin kõik väikeseks jäänud jalatsid elutuppa, kirjutasin suuruse paberi peale ja ladusin vastavad jalanõud selle kõrvale. Nüüd saan mitu aastat järjest lihtsalt pildi avada, vaadata, mis olemas, mis puudu ja asi vask. Olen enda üle uhke.
Uus hobi on mul ka. Matt hakkas Oscarile malet õpetama. Aga ükspäev polnud teda kodus, Oscaril oli abi vaja, andis mulle IPad'i koos maleprogrammiga ette ning ma olin sunnitud süvenema. Seal on mängud, et iga nupu liikumist ükshaaval õppida ja väike roheline dinosaurus nii ilusti seletab.
Alguses olin nagu pime kana, kes polnud isegi mitte lähedal tera leidmisele, aga mida rohkem süvenesin, seda huvitavamaks läks ning kaks tundi hiljem istusin endiselt dinosaurustega malet mängides, samas kui laps oli juba ammu alla andnud ning omi asju tegema läinud.
Ma olen alati arvanud, et male on üle mõistuse raske. Noh, ongi - kui ma Matt'iga mängin, sest tema on proff. Aga Oscariga oleme praeguseks üsna ühel tasemel ja õhtuti teeme enne magamaminekut snäkivaliku ning mängime kahekesi malet. Ja siis lähen voodisse ning mängin telefonis omaette edasi. Parem kui tiktok'i vahtida, aga üldse mitte vähem sõltuvusttekitav. Soovitan soojalt.
Mis veel? Matt on mind viimase nädalaga kaks korda jalust rabanud. Üks kord sellega, et oli meile spa-päeva organiseerinud, kõik ette ära korraldanud, lapsehoidjaga läbi rääkinud, oma megatihedas graafikus vaba päeva leidnud. Ta ei ole üldse mingi üllataja tüüp muidu. Teine kord sellega, et ütles lambist, et meil võiks veel mitu last olla. See oli NII šokeeriv üllatus, et ma ei saanud päev otsa ehmatusest (ega ärritusest!) üle.
See mõte tuli tal nii, et pärast nädalatepikkust non-stop töötamist pikutas ta ükspäev poistega voodi peal ja see oli nagu mingi stseen Bullerby`st, kus kõik oli maksimaalselt idülliline. Lapsed olid nii naljakad ja armsad üheaegselt, et sellist hetke polegi vist varem olnud.
Ja siis ta ütleski. Mis oli äärmiselt üllatav, sest me oleme aastaid ainult sellest rääkinud, kuidas tunneli lõpus paistab valgus ja varsti läheb kergemaks. Lapsi kasvatada poleks ilma igasuguse kõrvalise toeta isegi kahekesi lihtne, aga Matt'i töökoormust arvestades on see kõik sisuliselt ainult minu õlgadel. Ja ma võin julgelt omale mõlemale õlale patsutada, sest olen hästi hakkama saanud (Matti õlale ka, sest tänu temale on meil katus pea kohal ja saapad jalas). Aga see kõik on olnud INTENSIIVNE.
Ja nüüd on lõpuks see aeg, kus ma ei pea enam kunagi rase olema, saan peaaegu igal ööl hästi magada ning kahest lapsest üks on juba igati asjalik seltsiline (teine on küll väga nunnu, aga näiteks reisida temaga veel tore ei ole).
Nii et ma olin šokeeritud, et mis mõttes veel? Me oleme ainult selle nimel elanud, et meil on varsti suuremad lapsed, tervemad närvid ja rohkem vaba aega. Meist kumbki pole beebi-tüüp. Rase olemisest näen ma siiani mõnikord õudusunenägusid. Matt'i ennast pole enamasti koduski.
Aga paar tundi hiljem oli kohe reality check - mõlemad poisid röökisid täiest kõrist, tuba nägi välja nagu oleks seal mänguasjad plahvatanud ning Matt'il tuli kõrvadest tossu ja virtsavett korraga. Vaatas mulle ahastava näoga otsa ja...
...mina ütlesin, et sa tahtsid ju paari veel?
Matt naeris, et ei tea, mis tal arus oli. Mõni päev hiljem istusime hommikul kell 11 spaas tulikuumas vannis, jõime šampust ja ootasime massaaži. Kiitsime, et küll on tore mõnikord argielust paus võtta. Ei rääkinud päev otsa lastest mitte kordagi ja veetsime kaks tundi segamatult lõunat süües. See on ühtlasi ka telefonivaba spa, nii et me ei teadnud isegi seda, mis kell on. Kulus ära.
Ja lapsi on meil õnneks täpselt ideaalne arv. Lõpp hea, kõik hea.
