Julge hundi rind on rasvane... või siis haavleid täis

Alles väga hiljuti avastasin, et hambapastatuubi võib enne ära visata, kui sealt pasta väljasaamiseks peab hakkama toorest jõudu kasutama. Ma ei tea, kust see mul tulnud on, et just hambapasta tuleb viimse tilgani ära tarvitada - muude asjade tarbimises ma erilist kokkuhoidu ei praktiseeri. Ükspäev siis pigistasin seda viimast tilka välja, kui korraga lõi pea kohal pirn põlema, et... miks ma lihtsalt uut tuubi ei võta???

Inimene ikka õpib kogu elu.

Halloween on ukse ees ja seega käisin omale kostüümi ostmas. Ainult 10 aastat võttiski, et lõpuks omadega ilusti ree peale saaks ja korralikult kaasa mängiks. Osaliselt tuli see välisel sunnil, sest Oscari koolis korraldatakse teemapäev ning öeldi, et oleks vaja, et mõned vanemad vabatahtlikeks appi läheks. Selle jaoks on vaja kriminaaltausta kontroll läbida, laste lähedusse saab ainult puhaste paberitega. Tegin selle ära ja pakkusin end välja.

Ja siis tuli meelde, et aa, siin on ju Halloweeni puhul kõik kostüümis. Õpilased (hommikul on esimese asjana kohe mingi kostüümiüritus, kus kõik klassid korra kokku saavad) ja õpetajad kindlasti ka. Nii et ma ei saa vabatahtlikuna teksades kohale loivata nagu mingi... immigrant :)

Oliver on megapalju rääkima hakanud. Kuu aja pärast saab kaheseks, aga kohati paneb juba täislausetega. Te ei kujuta ette, kui uskumatu kogemus see minu jaoks on! Ja nii sürr, kuidas KÕIK inimesed kogu aeg kiidavad stiilis, "kohe näha, et kodus vanemad tegelevad palju". Oscariga kuulsin omal ajal ainult seda, et "minu laps küll hakkas väga varakult rääkima, aga eks me muidugi tegelesime temaga palju..."

Paradoks on selles, et Oscariga tegelesin vähemalt kaks korda rohkem kui Oliveriga. Nii et kõik on ikka lapses endas kinni, mina olen siin täitsa kõrvaline tegelane.

-

Kooli pean jälle kiitma. Mulle ikka nii väga meeldib! Kõik on hästi mänguline ja aktiivne. Ükspäev viisin Ossu hiljem, sest hommikul oli mingi arstiaeg ja süsteem on selline, et poole päeva pealt saabudes tuleb peauksest minna, kuna sekretär peab üles märkima, millal laps tuleb ning ta vajalikku kohta kohale saatma (sest teised võivad olla muusikaruumis või võimlas või teab, kus).

Sekretär tundis Oscari kohe ära, direktor juhtus mööda kõndima ja teretas nimepidi, fuajees oli suur kauss puuviljadega kõigile võtmiseks. Nii soe tunne tekkis. 

Õpetaja-lapsevanema koosolekud olid ka ära, muuhulgas küsisin, et mida sünnipäevade puhul tehakse, kas võib maiustusi kaasa saata vms? Paluti, et kodust midagi ei saadetaks. Hiljem mõtlesin, et see on tegelikult väga kaval, hoiab olukorda võrdsena.

Ossu klassis on seina peal 12 purki, et oleks hea jälgida, mis kuu parajasti on ja kelle sünnipäev läheneb. Purgis on igale sünnipäevalapsele kõrre otsas kaart. Ja mida rohkemat vaja olekski?! Natuke tähelepanu ja väike meene. Kommi võib ju kodus süüa. Pluss see, et direktor laulab igale õpilasele sünnipäevalaulu, mis on neil ikka väga äge traditsioon seal.

Ja New York'i piletid ostsin lõpuks ära. Sõbrannal tuleb juubel ja ta on juba mitu aastat sundinud mind üle kinnitama, et kindlasti osalen. Lähen kolm päeva varem kohale, et jõuaks natuke turisti mängida, aga ta muidugi meenutas, et jaanuaris on NYC'is koerailm, räme tuul ja lumetormid, stilettodega Times Square'l ringi ei kõpsuta. Samas leidsime, et restorane on ju jalaga segada, Broadway muusikalid etenduvad kolm korda päevas ja üleüldse lendavad ta teised sõbrannad Eestist, Pariisist ja teab kust kohale, nii et seltskonda jagub, enamikku neist pole ma viimased kümme aastat näinud.

Praegu just vaatasin, et olen New York'is käinud kaks korda oktoobris ja ühe veebruaris, ma pean vist tõesti hakkama veidi rohkem tähelepanu pöörama, millal minna, siiani on kõik pildid sellised, et katkematult sajab pussnuge...

Aaaah ja peaaegu unustasin, et järgmisel nädalal algab köögiremont. Laias laastus on kaks võimalust - tulemus meeldib mulle kas väga või... peame maja maha müüma. Vahepealseid variante ma väga ette ei kujuta. Tume köök läheb heledaks, nii et muutus on suur.

Mängisin pikalt selle mõttega, et äkki teen ise (sotsiaalmeedia mõju - renoveerimistööd on ju käkitegu ja kunagi ei lähe kellelegi midagi aia taha (yeah, right)). Aga siis ikka otsustasin võtta hinnapakkumise sellelt, keda soovitasid kõik värvimisfirmad ja paar tuttavat töömeest. Selgub, et terve meie kahe-Tartu-suuruse linna peale ongi täpselt üks inimene, kes kööke renoveerib ja (kui uskuda pildimaterjali ja soovitajaid) seda hästi teeb. Hinnapakkumine oli kaks korda väiksem kui tuttav töömees puusalt pakkus, et võiks olla, nii et töö läheb professionaali kätesse.

Nüüd on selline julge-hundi-rinna stiilis ootusärevus, et mis saab. Hoidke pöialt!

Poomise lugu

Ma polegi veel rääkinud, kuidas ma poolteist kuud järjest Oscarit iga päev ujumiskursusele vedasin. Kursus pidi kestma kaks nädalat, aga kui kõik tunnid läbitud, selgus, et ta ei saa järgmisele tasemele edasi, kuna ei pane veel nägu vabalt vette. Kõike muud teeb. 

Ärritusin, sest kamoon! See on esimene tase KÜMNEST! Mis mõttes ei saa edasi?

Aga Ossule endale väga meeldis ja panin ta uuesti kirja. Teisel korral teatas treener eelviimases tunnis, et järgmisele tasemele saab (kuuest osalenust!) üks. See, kes juba kursust alustades ujuda oskas. Teised peavad veel üht või teist harjutama, kuna esimese taseme lõpuks peab laps nii selili kui kõhuli oskama ujuda ühe meetri. Minu jaoks oli see üllatus, sest mida nad ülejäänud üheksal tasemel õpivad? Kujundujumist ja vigurhüppeid?

Oscar teeb kõike, mida esimesel tasemel vaja, aga nägu vette ei taha endiselt panna. Mina näiteks ka ei taha. Aga ujuda oskan. Ma tahaks, et ta suudaks end pinnal hoida ja oma lõbuks plädistada. Ma ei eeldagi, et ta viieaastaselt professionaalsel tasemel krooli vihuks.

Üks teine ema ütles, et tema vanem laps tegi esimest taset viis korda, enne kui järgmisele edasi sai. Aga halloo - ma olin selleks hetkeks juba kuu aega järjest iga päev Oscarit basseini vedanud ja ma ausalt öeldes ei oodanud, et sama tempo jõuludeni kestaks.

Lapse rõõmu nimel panin ta uuesti kirja. Ja kui viimased kaks korda jäi veel käia ning väike lootuskiir hakkas tekkima, et võib edasi saada... põles bassein maha.

Okei, liialdan. Katusevahetamise käigus läks midagi põlema ja basseiniruum sai nii tugeva suitsu- ja veekahjustuse, et uuesti avavad nad alles järgmisel suvel.

Kuus nädalat igapäevast ujumist, aga oleme endiselt nullis tagasi. Nüüd on ainus võimalus linnabasseini minna, aga seal on lõputu ootejärjekord ja eks näis, mil jala ukse vahele saame.

Ossu joonistusest tahtsin ka rääkida. Ta oli oma kunstiteose köögiletile jätnud ja kui selle hiljem leidsin, tõmbus selg higiseks. Mõtlesin, et püha müristus, miks mu laps poodud inimesi joonistab? Äkki ma pean ta psühholoogi juurde viima? Läksin küsima, et hei, mis siin pildi peal on?

Oscar ütles, et: "Elementaarne, Watson...". Okei, ei öelnud nii, aga pilk ütles, "...siin on köögisaar ja toolid ja lambid ripuvad köögisaare kohal". Vaatasin uuesti ja... tõesti. Ma vist pean ise psühholoogi juurde aja kirja panema. 

Mida teie näete? Lampe või pooduid?

Lõpetasin just kaks väga eriilmelist raamatut. Esiteks prints Harry üllitis "Varumees". Ma olen alati arvanud, et Harry on muhe peoloom, aga nüüd leian, et ta on sita iseloomuga ja kibestunud tüüp. Terve raamat koosneb non-stop hädaldamisest! Kogu aeg tehakse liiga, kõigil teistel on midagi rohkemat, uhkemat, paremat. Katkematu ving.

Kogu oma perekonna hekseldab läbi, viskab sisse nii palju musta pesu kui vähegi annab. Jube nadi ikka kui inimesel üldse mitte mingit väärikust ei ole.

Palju oli valetamist ja manipulatsiooni, ajakirjanduses on praeguseks juba nii palju ümber lükatud, et raske on üldse midagi uskuda, mis Kuningliku Kannataja suust kostub.

Williami pulma raames rääkis oma külmakahjustusega peenisest rohkem kui pulmast. Sai kaks rida pulma teemal öeldud ja oli jälle oma viineri juures tagasi. 

Ja teate, kui inimene ikka nii hirmsasti privaatsust tahab, nagu nad provva Meghaniga pidevalt väidavad, siis oleks nad ju võinud siia Vancouveri saarele jäädagi, kuhu nad pandeemia alguses talvituma lendasid. Kuulsustest rääkides elab meil siin näiteks Pamela Anderson, ajab ise igapäevaasju ja keegi ei tülita. Paparatsosid pole ammugi.

Aga jah, ta ei anna vasakule ja paremale intervjuusid, ei tee kuueosalist Netflixi dokumentaali oma perekonna sitaga ülevalamiseks, ei avalda raamatut jne. Lihtsalt elab ja on. Nagu normaalne inimene.

-

Ja sinna otsa juhtusin lugema mehest, kellele elu just parimaid kaarte kätte ei jaganud ja kes 17-aastaselt eluks ajaks vangi pandi ("The Master Plan: My Journey from Life in Prison to a Life of Purpose" Chris Wilson). Vangis otsustas, et kõik - ma ei sure siin. Ja võttis end käsile. Muljetavaldav teekond, mida ei ole võimalik paari lausega kokku võtta. Kui natuke lõppu reeta (noh, pealkirjast tuleb see tegelikult juba välja), anti talle 20 aastat hiljem armu ja lasti tingimustega vabadusse.

Edasi kirjeldab ta väga hästi seda, kui raske on endise vangina üldse kuskile jõuda, aga tahtejõud viis sihile. Ta õppis ja töötas ja surus end sentimeeter haaval edasi, on nüüdseks mitme eduka ettevõtte omanik, on käinud Valges Majas presidendi vastuvõtul, omandas hea hariduse ja räägib vabalt kolme võõrkeelt. Ja mis peamine - on paljude inimeste poolt austatud ja igati väärikas ühiskonna liige.

Harry'l oleks siit üht-teist õppida...

Lõikus

Ütlesin sõbrannale, et äädikakärbse lõks teeb mind nii rõõmsaks. Töötab laitmatult! 

Ma tahaks teada, et miks äädikakärbsed just septembris tekivad? Mitte varem ja mitte hiljem. 11 kuud aastast on kadunud, aga vot septembris ei saa puuvilju üldse välja jätta. Oskab keegi vastata?

Igatahes oli mul köögis umbes 5 tibatillukest kärbest ja vaatamata sellele, et nad nii väikesed on, häirisid mind jubedalt. Panin klaasi põhja laste poolt ära näritud õuna jäänused, tõmbasin toidukile peale ja torkasin kahvliga augud sisse - hommikuks olid kõik kärbsed klaasis ja köögis õhk puhas. Kuidas siis ei tee rõõmsaks?!

Sõbranna naeris, et äädikakärbse lõks? Millest sa räägid? Mina vaatasin hoopis meie viimase magistriaasta esimese septembri pilte ja mõtlesin, et täitsa lõpp kui noored me olime ja kui pikad juuksed sul olid!

Aeg lendab, mis siin salata. Äädikakärbse lõksu üle ma toona oma pead vist palju ei vaevanud. Ja nii pikad/blondid juuksed ongi mul ainult üks kord elus olnud, nende eest hoolitsemine oli tüütu töö. Enam-vähem ilusad nägid nad välja ainult vahetult peale pesemist ja järgmiseks päevaks ei kannatanud enam mingit kriitikat. Pilt on teadagi petlik.

Muide, üle-üle-eelmise teema jätkuks - juuksuris käisin ikka ära ja päris lõuani ei lasknud lõigata nagu ähvardasin, aga palju puudu ka ei jäänud. Nüüd on juuksed tagant normaalsed ja eest peab lihtsalt ootama, et beebijuuksed teistega samasse pikkusesse kasvaksid. Enne juuksurisse minekut tegin pilti, mõtlesin, et raudselt jään kahetsema, et nii lühikeseks lasen teha, aga peab ütlema, et pole üldse paha. 

Hiljuti vaatasin neid pilte, mis olid pärast esimese lapse sündi tehtud ja üritasin aru saada, kui kaua toona läks, et juuksed pähe tagasi kasvaks? Paistab, et läkski miskit üle kahe aasta. Nende piltide peal, kus Ossu juba kahene on, näen täitsa okei välja. Mentaalselt läks ka umbes sel ajal lihtsamaks, sai rohkem magada ja nii.

Ühe teise emaga rääkisin ükspäev ja tema kurtis, et lapsed muutuvad suuremaks saades jube nõudlikuks ja lärmakaks (meil on enam-vähem samavanad lapsed, aga tal kokku kolm). Ütles, et talle meeldis kõige rohkem beebiaeg: see esimene aasta, kus nad veel eest ära ei jookse ja mõnusalt magada nohisevad.

Minu meelest oli esimene aasta just kõige raskem ja sealt edasi on pidevalt lihtsamaks ja huvitavamaks läinud. Võib-olla hakkab teismeliste kõrvalt jälle raskemaks muutuma, aga selleks ajaks on vähemalt kasvatustöö tehtud ja peab ootama, et neil mõistus toimima hakkaks.

Kes teie olete - tiim beebid või tiim suuremad lapsed?