19 jaanuar, 2021

Tööl käimine Eestis vs Kanadas

Lugesin Lilli postitust sellest kui raske on väikelaste emana Eestis tööd leida ja mõtlesin, et räägin natuke, kuidas asjad Kanadas käivad. Siin ei panda CV-sse pilti, sünniaega, perekonnaseisu, laste olemasolu/arvu ega muud isiklikku. 

Süsteem on selles mõttes aga selgem, et eraelu tõesti ongi eraelu ka siis kui tööle saad. Laste eest ei anta lisapuhkepäevi, tööandja ei tee neile jõulukinki ega üllata vanemaid millegagi uue beebi sünni puhul. Kuna ma ise mitu aastat töövestlusi läbi viisin, märkasin, et inimesed räägivad oma lastest ilma küsimatagi väga avalikult ja selleks on ilmselt mitu põhjust:

Esiteks kestab emapuhkus aasta aega ja selle jooksul laekub ainult 55% endisest palgast. Mis omakorda tähendab, et kui laps saab aastaseks, läheb enamik emasid tööle tagasi ning laps hakkab käima hoius. Eesti mõistes "sõimerühm" on 3 kuud kuni 3 aastat, aga alla aastaseid seal üldiselt ei näe. Järgmine vanusegrupp on 3-5 aastat. Väiksemate omas on ühe töötaja kohta 4 last ja suuremate rühmas ühe töötaja kohta 8 last.

Eestis on teemaks, et kes jääb lapsega koju, kui ta haigestub. Kanadas on selles mõttes lihtsam, et haiguseks, millega lasteaeda viia ei tohi, loetakse ainult palavikku, kõhulahtisust, oksendamist ning nakkavat löövet. Nohu-köha ja muu suvaline "külmetus" ei ole takistuseks. Väikesed lapsed on nagunii kogu aeg tatised ja sedasi nende immuunsüsteem arenebki. Haige lapsega on nii harva vaja kodus olla, et tööandja selle üle suuremat ei muretse.

Lasteaia osas on ka see erinev, et siin ei seata mingeid eeldusi, mida laps peab oskama, et lasteaiaga alustada. Ei pea olema potitreenitud, võib kasutada lutti ja piimapudeli võib kah kaasa saata. 

Küll aga on koha saamine keeruline ja alati ei saa ette planeerida, et millal see juhtub ning lasteaed on Eestiga võrreldes väga kallis. Seda, kas laps käib täiskohaga või ainult mõned päevad nädalas, saab ise valida ja selle põhjal kujuneb ka hind. 

Oscari lasteaias on väiksemate rühmas täiskoha kuutasu 861 eurot ja suuremate rühmas 604 eurot. Ossu käib ainult kaks päeva nädalas ja tema koha eest maksame 344 eurot kuus (43 eur päev). Maksta tuleb iga kuu alguses täissumma, olenemata sellest, kas laps käib kohal või on hoopis haige/reisil/vms. Toitlustust lasteaiad ei paku, söök tuleb kodust kaasa pakkida.

Kanadas on muidugi ka sissetulekud kõrgemad, aga kui peres on mitu väikest last, on hoiule kuluv summa ikka märkimisväärselt kopsakas.

Töö juures ei ole "välja tegemise" kommet. Kui on aeg puhkusele minna, siis lihtsalt lähed. Kui saad lapse, siis noh, tore! Kui sul on sünnipäev, siis kolleegid ilmselt isegi ei tea sellest kui sa just ise ekstra ei maini. Ei ole "lilleraha" ega "kingiraha" korjamist, ei pea teistele pidulauda katma. Tööl käiakse tööd tegemas ja kuigi isiklikest asjadest omavahel ikka räägitakse, siis tööellu need tegelikult suuremat ei puutu.

Tööle saamise juures mängivad suurt rolli soovitused. Tihtipeale pannakse eelmiste tööandjate poolt antud soovituskirjad juba CV-ga kaasa, aga kuna kanadalased nii meelsasti omavahel suhtlevad, on üsna tüüpiline, et tulevane ülemus endis(t)ele helistab ja sinu kohta uurib. Mõni koht teeb seda vabas vormis, teises on spetsiaalne küsimustik asjade kohta, mis neid huvitab.

Ja mu lemmik - sa ei pea oskama vene keelt! Tore, sest minu vene keele oskus on rohkem sellisel "v lesju rodilas jolotška" tasemel, et laias laastus aru saan, aga sellega asi ka piirdub. Kanadas on kaks ametlikku riigikeelt, inglise ja prantsuse, aga prantsuse keelt ei kuule siin peaaegu mitte kusagil. Riigiasutustes on muidugi õigus saada teenindatud ka prantsuse keeles ja need töötajad, kes sellistes kohtades otse kliendiga suhtlevad, peavad seda mingil tasemel valdama, aga muudes kohtades ei huvita su keeleoskus kedagi. Kanada koosneb kümnest provintsist ja kolmest territooriumist ning kogu selle ala peale on ainult üks provints prantsusekeelne. Nii et kui just sinna ei koli, võid terve elu siinses kakskeelses riigis nii elada, et teist riigikeelt ei kuulegi.

Puhkus on Kanadas ametlikult 2 nädalat, mis esimese hooga tundub kohutavalt vähe, aga see on jällegi üsna paindlik. Mõlemas minu töökohas on inimesed alati vajadusel vaba aega saanud võtta ja ma ei ole ka teistelt kuulnud, et sellega eriline probleem oleks. Lisaks on igas kuus vähemalt üks riigipüha, enamik neist esmaspäeval, mis tekitab automaatselt pika nädalavahetuse. Liikuvate pühade puhul on nii, et kui see nädalavahetusele satub, näiteks jõulud, saab selle arvelt esmaspäeva (ja teisipäeva) vabaks. Lihavõtete ajal on nii reede kui ka esmaspäev vabad.

Praegu muud ei tulegi pähe, aga kui kellelgi küsimusi on, andke teada. Kui oskan, siis vastan.

07 jaanuar, 2021

Naeruvääristamisest

Vahel ma igatsen neid aegu, kus elu oli nagu karussell - pidev rabelemine pinnal püsimise nimel, need esimesed lõbusad ja ärevad Kanada-aastad. Kogu aeg juhtus midagi ja tänu sellele oli alati millestki blogida. Mida aeg edasi, seda stabiilsemaks elu muutub ja seda vähem ma siia satun, aga seda suurem on rõõm inimestest, kes võtavad vaevaks kaasa elada ja aeg-ajalt sõna sekka öelda.

Lugesin eelmise teema kommentaare, sain palju targemaks ja olen tänulik viidete eest raamatutele, filmidele ja muule materjalile. Mul on väga abivalmid lugejad!

Sellega seoses tahtsin aga mainida kommentaari, mis jäeti FB-i: "Wow, milline ignorants küüditamise kohta! Et jou, miskit nagu toimus teil seal, viitsite kirjutage... OMG". Hiljem otsustas ta oma sõnavõtud kustutada ja mingit asjalikku arutelu meil loomulikult ei tekkinud, aga ma arvan, et sellel teemal võiks natuke rääkida küll. Sest:

Tahtmises ennast täiendada ei ole kunagi midagi häbiväärset!

(Sotsiaal)meedia jätab mulje, justkui oleks kõik peale sinu andekad, silmapaistvad, ilusad-targad-osavad. Aga enamik meist tegelikult ei ole. Enamik inimesi on lihtsalt keskpärased ja selles ei ole mitte midagi halba!

Ükskõik kuhupoole vaadata, näeme fassaadi. Isegi üksteist pildistada ei ole enam viisakas, sest igaüks tahab selfisid teha, kuna sedasi saab täpselt õige nurga ja filtri valida ning huuled prunti lükata. Keegi kuskil kirjutas, et tänapäeval tekib juba see probleem, et kui inimene kadunuks jääb, ei ole temast tõepäraseid fotosid, mille abil teised teda otsida oskaks.

Ja nii me siis vaatame üksteise säravat fassaadi ja võrdleme seda iseenda tegeliku eluga. Sest me ei näe, et fassaadi taga on ka teistel tegelik elu. Keskpärane. Oma murede ja rõõmudega. Vinnilise näonaha ja natukese tselluliidiga. Lastega, kes vahel hulluks ajavad. Kassiga, kes järjepidevalt esikuvaibale situb.

Anonüümses kommentaariumis tõmmatakse inimesed, kelle päris elu kuskilt välja paistab, tihtipeale täiesti ribadeks, justkui tõstaks teise kohta halvasti ütlemine meid endid kõrgemale. Sest "minul küll SELLIST probleemi ei ole", jättes tähelepanuta, et see-eest on kuhjaga muid probleeme. Meil kõigil on!

Teiste inimeste puuduste naeruvääristamine annab ainult lühiajalise rahulolu. Täpselt samamoodi nagu rämpstoit maitseb esimese hooga hästi, aga pikas perspektiivis teeb paksuks ja haigeks. 

Kui me endale oma vigu ei tunnista, ei saa neid ka parandada. Kui sa ei leia, et teadmistes puudujääke oleks, ei ole võimalik targemaks saada. Kui sa ei leia, et kaalu on palju, ei hakka see iseenesest vähenema, pigem tuleb juurde. Teise inimese allapoole surumine ei tõsta sind ennast kõrgemale. Igaühel meist on omad deemonid, millega võidelda; miski, mis kurvastab, muretsema paneb või ärevaks teeb. Ainus, mis meid pikas perspektiivis aitab, ongi see kui iseendaga tegeleda, selle asemel, et teistele näpuga näidata. See, et kellelgi teisel on veel sitemini, ei aita meist kedagi edasi.

Elu ei ole võistlus, me ei pea üksteisest paremad olema. Väga üksikud inimesed on päriselt teistest paremad, enamiku puhul on see ainult puhas fassaad. Kuigi vaevalt see nüüd kedagi üllatab.

04 jaanuar, 2021

Tahaks kah targaks saada

Kas teie teate, kust tuleb nimetus "neitsisaared"? Väidetavalt andis saarte avastaja neile nime Pühak Ursula ja 11.000 neitsi järgi, aga sellega seletustöö ka lõpeb. Minul tekkis küsimus, et miks Kolumbuse mõttelõng saarele jõudes nii lobedalt kohe verinoortele ja süütutele tüdrukutele liikus? Mingi põhjus pidi seal ikka olema.

Üleüldse, mis värk religioonis neitsidega on? Koraan lubab märtritele taevasse jõudes neid lausa süle ja seljaga, aga sellest ei räägi, et millega sa selle ära teenid, et higisele enesetaputerroristile taevaseks mängukanniks saada. Kust need neitsid välja võetakse? 

Teine küsimus, mis mul tekkis, on see, et millega naissoost märtreid meelitatakse? Ma muidugi ei tea, kas naistele on üldse lubatud koos endaga uskmatutele pomm alla panna ja nad üles õhkida, aga no ütleme, et on lubatud. Naised ja mehed on tänapäeval ju kõiges võrdsed. Siin oleme aga probleemi ees, sest kui ma näiteks enda seisukohast vaatan, siis sadade noorte süütute meestega taevas passimine on mulle küll kõike muud kui ahvatlev. Või lubatakse võrdõiguslikkusest hoolimata naistele midagi muud?

Sõbrannaga tuli juttu küüditamisest. Ta tõstatas küsimuse, et "mis sai edasi"? Sellest, kuidas küüditamine algas ja kui kole see rongisõit oli, oleme kõik kuulnud. Aga mis edasi sai? Kas rong tegi kohale jõudes ühe peatuse või mitu? Juuniküüditamise korras viidi sinna 10.000, märtsis 20.000 inimest. Kuhu nad kõik pandi?

Pealegi ei saanud küüditatavad ju pea midagi kaasa võtta, nii et päris nii ka ei saanud olla, et sammud metsa, lõikad paar puud maha (kodust võtsid sae kaasa?) ja ehitad omale maja. Ja kust nad süüa said? Ma mõistan, et kedagi väga ei huvitanud kui küüditatud nälgisid, aga need esimesed 10.000 jõudsid Siberisse suve lõpuks, midagi endale kasvatada ei jõudnud, aga päris söömata ju ka ei saanud olla.

Netist leidsin info, et kohalike majandite juhid said omale küüditatute hulgast tööjõudu valida ja nad paigutati elama kohalike elanike juurde. Kokku 30.000 inimest majutati kohalike juurde??? Kui palju neid kohalikke seal siis oli? Eks ma üht-teist olen ikka selle kõige kohta kuulnud, aga näiteks holokaustiga võrreldes, millest tänu raamatutele ja filmidele palju tean, kaugeltki mitte piisavalt.

Sõbranna lubas raamatukokku minna ja asja selgemaks teha. Mõtlesin, et lähen ka. Hakkasin uurima, et kui palju on inglisekeelset kirjandust Baltimaades toimunud küüditamiste kohta - ja polegi nagu väga. Eesti raamatukokku on kah veidi kauge minna praegu.

Mis toimus Siberis? Kes teab, siis palun valgustage mind ka.

Ja mis värk nende neitsidega ikkagi on?