28 september, 2022

Kuidas ma üle mõtlesin...

Ma olen endale juba ammusest ajast pikka vesti otsinud. Lihtsalt tekkis selline kinnisidee. Ükspäev tellisin lapsele netist jopet ja oli vaja miinimumtellimuse tasu kokku saada, et ei peaks saatekulu tasuma. Vaatasin siis korra naisteriideid ka ja täpselt nii kogemata ma omale selle vesti leidsingi.

Tuli kohale, istus valatult ja nüüd ootan vestile sobivaid ilmasid. Kaks korda olen kandnud, mõlemal korral sisse ära sulanud.


Panin hiljuti instagrami pildi päikeseloojangust. Keegi kirjutas, et "teil ka sügisene, jah?" Vaatasin, et tundub tõesti selline pruunikas. Meil pole juuli algusest saadik mitte ühtegi tilka vihma sadanud. Siin lihtsalt ei saja suvel.

Päikeseloojangu pildi lugu on selline, et lapsehoidja oli kuu aega reisil. Kohe kui tagasi tuli, kasutasime võimalust ja läksime sõpradega välja sööma. Pärast õhtusööki otsustasime korra randa jalutama minna. See, et päike loojuma hakkas, oli puhas juhus. Kõndisime veidi edasi ja imestasime, et mida need inimesed seal kõik vaatavad - vaalad olid. Idüll missugune, aga täitsa kogemata.


Tulles esimese pildi juurde, siis tossud on ka uued. Kohe näha, onju? Trotsisin sooja ilma ja panin jalga. Käisin korraks hambaarsti juures. Kokku võib-olla pool tundi olin ära? Autoga ukse eest ukse ette. Jalgu praktiliselt üldse ei kasutanud. Jalanõusid seega samuti mitte. Koju jõudes oli tossudel mitu pikka halli kriipsu.

Ärge ostke kiiskav-valgeid jalanõusid. Need ei ole pestavad ka - mingist nahast tehtud. Praegu mõtlen, et ei tea, kas pärisnahast või "vegan-nahast" nagu seda tänapäeval nimetatakse. Sellega seoses meenub podcast Rory Sutherlandiga (õudselt huvitav intervjuu, soovitan kuulata), kus ta ütleb midagi sellist, et need "vegan-nahast Tesla istmed on tegelikult ju pehmest plastmassist... aga vegan-nahk kõlab palju apetiitsemalt". Ja tal on õigus. Kõik on serveerimise küsimus.

Ahjaa, ilmateate tahtsin ka panna. Selles mõttes tõesti ongi "sügisene", et suvel on meil ikka ligi 30 kraadi. 


Apetiitsusest rääkides - meil oli naabritega tänavapidu. Leppisime kokku, et igaüks toob midagi söödavat, mida teistega jagada. Mõtlesin end halliks. Ma mõtlen ju Eesti stiilis, et tuleb ikka ise teha, saab parem. Ehk mõtlesin üle.

Kanada ei ole toidukultuuri mõttes just eriti peen koht. Kvantiteet võidab kvaliteedi üle nagu Ameerikaski. Mõnes mõttes on see mugav. Näiteks kodusel grillipeol (ütleme mingil suvisel sünnipäeval) pakutaks Eestis erinevaid lihasid ja kõrvale salatit. Siin on üheksal juhust kümnest burks. Grillilt tuleb pihvihunnik, vaagnal on juust, salatilehed, tomat, sibul, kastmed - igaüks viskab omale burksi ise kokku. 

Odav. Toitev. Lihtne teha.

Aga mina olen hingelt selline fine-dining tüüp, et tahaks pigem vähem, aga hästi head. Ma ei jaksa tervet burgerit korraga äragi süüa!

Naabrite ürituseks otsustasin teha falafel´e. Olete proovinud? Blogija Britt vanasti muudkui kirjutas neist, ükspäev võtsin ette ja proovisin järele. Hohooo ja taevaväravad! Natuke mökerdamist on, sest kikerherned tuleb eelmisel päeval vette paisuma panna ja hiljem need kombainis purustada. Lisaks sibul-küüslauk-till-petersell ja maitseained. Vegan. Ma ise ei ole vegan. Aga pallikesed saavad nii head. Õlis küpsevad, jäävad pealt krõmpsud ja seest pehmed. Maitsevad hästi nii soojalt kui külmalt.

Tzatziki kastme tegin kõrvale. Jällegi ise, eksole. Tegelikult ei sööda neid tzatzikiga, aga minu meelest sobis väga hästi.

Ja siis mõtlesin, et teen kooki ka. Brownie on selline hea lihtne, mis alati kõigile maitseb. Koosneb suuremas jaos šokolaadist, võist ja munadest - mis seal mitte maitseda. Aga maru ilmetu jääb. Lihtsalt üks suur tume lätakas kooki.

Otsustasin värvi lisada - tegin toorjuustust ja vahukoorest kreemi kõrvale. Ja külmikus oli kirsse...

Siis mõistsin, et mõtlesin ikka üle. Sest kuidas sa seda kõike tänaval serveerid?

Lõikasin väikesteks tükkideks, panin muffinivormidesse (ja vormid omakorda muffinipanni, et tuulega minema ei lendaks). Ei tahtnud, et kook kreemi sees ujuks, nii et kreemi lurtsatasin kõrvale tordipritsi abil. Ja voilá! Peen, eks?


Ise olin endaga nii rahul, et hoia ja keela. See, kuidas asju serveerida, on ikka tõesti oluline. Nagu vegan-nahk versus plastmass.

Aga naabrid on mul kanadalased. Pooled tõid hiiglasliku paki kartulikrõpse ja ülejäänud lihtsalt poest mingit valmistoitu. Üks maja oli küpsetatud tšillipipraid (selliseid, mis on vürtsised, aga otseselt karjatama veel ei võta) niimoodi, et väikese pehme piprariba sees oli toorjuust ja kinni hoidis seda tihedalt ümber keeratud krõbe peekon. Jumalikud! Täpselt ühe ampsu suurused.

Aga õhtu oli tore ja esimest korda said nii meie kui naabrite lapsed niimoodi söönuks, et ühtegi kobinat ei olnud. Lihtsalt menüü sobis nii hästi! Oscar näiteks sõi eelroaks krõpse, põhiroaks kolm tassikooki ja magustoiduks veel krõpse. Mingi falafeliga seda last juba ei meelita!

24 september, 2022

Mõne asjaga ei ole kiire

Kas keegi oskab mulle selgitada, miks teostatakse Eestis autodele tehnilist ülevaatust? Meil siin ei ole sellist asja. Kui auto liigub, on ta järelikult sõidukorras. Kui enam ei liigu, on vaja midagi välja vahetada.

Ja mõnikord on tõde kuskil vahepeal. Näiteks üle-eelmine kord öeldi mulle õlivahetuses, et mingite... vedelikega on... midagi. Aga mu uus auto pidi kohe tulema ja mõtlesin, et las jääb. Järgmine omanik teeb.

Aga enne läheb issanda päike looja kui mu uus auto kohale jõuab ja nii jõudsin omadega järgmisesse korralisse õlivahetusse. Tüüp ütles dramaatiliselt, et oioiiiiii, juba eelmine kord oli vaja see ära teha ja midagi-midagi. Kuna ma autoasjadest midagi ei tea, ütlesin, et räägin abikaasaga läbi ja tulen tagasi. Hinnapakkumine tehtavale tööle polnud päris viiekas, seega ei tahtnud ise pimesi otsustada.

Aga kogu aeg läks meelest ära ning ükspäev sõitsin õlivahetuskohast läbi, et olgu siis. Uue autoga võib rahulikult kevadeni minna (praegu on teada ainult see, et enne detsembrit kindlasti ei tule). Ütlesin juurdekaranud tüübile, et nende-ja-nende vedelikega oli midagi ja ma ei tahaks tee peale jääda ning seletasin, miks selle teenusega siiani oodanud olen. Vaatas kapoti alla, ütles, et kõik vedelikud on igati korras. Läks siis arvutist kontrollima ja teatas, et nendele asjadele tuleb millalgi service teha, aga sellega ei ole üldse kiiret ja ükskõik kui kaua järgmise autoga läheb, võib vabalt oodata ja uue omaniku kraesse jätta. Mitte midagi ei juhtu. Vot nii kiire siis oligi...

Teine autoteemaline asi, mida nüüd märkama olen hakanud, on see, et kõikidel on esinduse reklaamiga numbrimärgi raamid. Mõnel üksikul on ilma kirjadeta ning osad on täitsa ilma raamuta. Mul näiteks polegi raami. See on tükk plastikut, ei maksa mitte midagi, paigaldamine kah keeruline pole, nii et minu jaoks on täielik müstika, mis 95% inimestest rõõmsalt esindustele ja autoaedadele tasuta reklaami teevad?

Küsisin paari sõbra käest, et miks nad esinduse raami ilma ilma kirjadeta variandi vastu pole vahetanud ja kõik kehitasid õlgu, et suva ju?

Ma olen nagu valge vares oma kiiksuga. Aga kui guugeldasin, sain teada, et need inimesed, kes minu moodi mõtlevad, on ka ikkagi olemas ja see natuke leevendab. 


Lastele käisin sajandat korda passipilte tegemas. Eelmine kord sain suure surmaga ikka ühe sellise ka, kus Oliver enam-vähem enda moodi oli ja kurgumandlid ei paistnud, aga siis jäin passitaotluse esitamisega munema ja nüüd, kui asja uuesti käsile võtsin, vaatas eelmise pildi pealt täitsa titt vastu (see oli mais tehtud foto, pole midagi imestada). Ja kuna passiteenusega on siin juba pikemat aega mingi suurem kamm ja kätte saab alles nelja kuuga, otsustasin, et tellin mõlemale lapsele korraga, siis aeguvad järgmine kord samal ajal.

Peaaegu viiene Oscar on oma praegusel pildil kahekuune ja mina küll ei tea, kuidas piirivalvurid selle põhjal lapse ära peaks tundma?

Oscarist saime esimese ropsuga okei pildi, aga Oliveriga oli jälle tsirkus neljas vaatuses, ma isegi ei viitsi enam kirjutada, sest eelmine kord jahvatasin juba nii pikalt. Oliver ise oli igati vapper, aga personal polnud maikuuga võrreldes asjalikumaks muutunud. Hiljem käisime teises kohas uuel katsel ja saime temast esimese katsega igati nunnu pildi. Emasüda on rahul.

Kiirpassi tellimise võimalust siin ei ole. On ainult see süsteem, et kui tellid mitte varem kui 45 päeva enne oodatavat reisi ja näitad ette vastava kuupäevaga lennupiletid jne, siis saab "kiirpassi". AGA! Nad ei garanteeri, et pass enne reisi käes on - "igaks juhuks ostke tagastatavad piletid".


Niisiis - miks eestlased riigile selle eest maksma peavad, et neile öeldaks, kas nende auto on sõidukorras või mitte? Ma ei suutnud ise välja mõelda.

14 september, 2022

Käänuline tee rõõmuni

Käisin täna massaažis ja ajastus oli super, sest paar päeva tagasi tekkis mõte, et teeks oma juurikakasvatusalast hoopis lastele liivakasti ja nii sain ühel päeval seda tühjendada ja järgmisel täita. 

Meil kunagi tegelikult oli väike liivakast, aga Oscar veetis enamiku aega sealt liiva välja tassides ja lõpuks viskas mul kopa ette ning tõmbasin liivamajandusele kriipsu peale. Aga nüüd on kujunenud nii, et suve lõpust kevadeni mängib ta mu istutuskastis mullaga ja terve suvi püüan teda ümber harjutada, et mõni hoolega istutatud taim ikka ellu ka jääks. Mõttetu võitlus.

Ma ei tea, miks, aga Kanadas ei ole peaaegu mitte kusagil liivakaste! Mõnel üksikul väikeste lastega perel oma aias on, avalikel mänguväljakutel üldiselt mitte. Aga meil on ilmselgelt vaja.

-

Pärast mulla väljakühveldamist tellisin liiva. Kogemata toodi liiga palju. Mina muidugi püüdsin viisakas olla ja ütlesin, et mis seal ikka, las olla. Aga kohe kui veokas ära sõitis, sain korraga aru, et mis mõttes "las olla"? MIDA ma teen kahekordse liivakogusega?

Kirusin ennast. Mul on vahel sellised lambahetked. Eelmisel aastal näiteks tellisin vaibapuhastuse. Küsisin kahest kohast hinnapakkumise. See, kelle tööga aasta varem väga rahule jäin, küsis kõrgemat hinda kui varasemalt ning otsustasin, et võtan teise - odavama. Mõlemal tegijal väga kõrged google reitingud, väga mööda ei saanud ju panna.

Uus vaibapuhastaja oli jube jutukas. Imestas, et mul on nii puhtad vaibad, et ta nii puhtaid polegi varem näinud; rääkis, et ta ei tee seda tööd raha pärast, vaid sellepärast, et meeldib. Bla blaa.

Aga kui maksmiseks läks, küsis suurema summa, kui eelnevalt (kirjalikult!) kokku lepitud. Ma pole üldiselt suu peale kukkunud ja saan enda eest seismisega üheksal juhul kümnest hiilgavalt hakkama, nii et loomulikult käis peast läbi, et oot, mis mõttes? Sama hinna eest oleks võinud selle eelmise aasta normaalsema tegija võtta. Kes ei mölisenud nii palju. Aga otsustasin, et suva. See paarkümmend lisadollarit mind pankrotti ei vii ja uuesti ma teda enam kunagi ei telli. 

Ja nüüd siis see liivalugu. Ekstra veel mõõtsin ja arvutasin, et kui palju läheb vaja ja täpselt nii palju tellisingi... aga sain pea kaks korda rohkem. Seisin seal liivamäe kõrval nagu idioot. Selles mõttes on tore, et inimene õpib, kuni elab, aga mingil hetkel võiks sellest vaikselt ka kasu olema hakata...

Päev otsa rassisin. Käruga kallakust üles ja aia kõige tagumisse otsa. Musklid kasvasid minutitega. Naabrinaine ütles, et mis mõttes sina tegid? See on meeste töö! Aga Mattil pole kunagi aega ja ma võiks muidugi kellelegi maksta, kes ära teeks, aga see tähendaks mingi võõra inimese leidmist ja... noh, mul on üldiselt kombeks asjad enne ära teha ning alles tagantjärele mõelda, et oleks ikka võinud teiste kraesse jätta. 

Sain valmis. Olin enda üle nii uhke! 

Oscar tuli lasteaiast koju, mängis paar minutit, teatas, et talle meeldis "eelmine liiv" rohkem ja kadus tuppa.

Tore. Lihtsalt TORE. Üks hunnik liiva maja ees, mida MINA ei taha ja teine hunnik liiva maja TAGA, mida Oscar ei taha. 

Jumal tänatud, et mul teine laps veel on...

Aga siis näitasin Ossule, et kui voolikust liiva peale vett lasta, muutub see sama hästi voolitavaks nagu muld, millega ta harjunud on, mispeale mängis terve õhtu väga rahulolevalt oma uues liivakastis. Maja ees oleva liiva kohta tegin naabritele nalja, et "te ei taha või?", mispeale ütles naabrimees, et tahtis mulle just öelda, et kui üle juhtub jääma, siis neil on tegelikult vaja, sest liivakast on aastatega tühjaks muutunud. 

Ja olidki kõik rõõmsad.

Aga et see tee rõõmuni ikka nii üle kivide ja kändude peab käima...

05 september, 2022

Kiidan ennast

Libisesin ükspäev laste poolt maha visatud makaronide peal ja mõtlesin, et emadus on ohtlik amet. 

Suhteliselt tunnustamata ka. Isadus seevastu - Matt just rääkis sellest eile - mitte nii väga. Ta on mitu nädalat iga vaba hetke mingiks suureks eksamiks õppinud ja selle kõrvalt tööl palju vahetusi teinud ehk kodus pole me teda praktiliselt üldse näinud. Mis on okei, see oli ette kokku lepitud. Aga eile viis ta Oscari paariks tunniks mänguväljakule (et laps ta nägu täiesti ära ei unustaks), jooksis seal tuttavaga kokku ja sai kohe komplimendi, et sa oled nii hea isa! Käid lapsega mänguväljakul.

Eksole.

Mina olen nagu orav rattas ringi pannud nende kahega korraga (lapsehoidja puhkas kuu aega Hawaiil ja ei saanud kah päästma tulla), aga kui palju koduväliseid inimesi on mulle selle aja jooksul öelnud, et ma "nii hea ema" olen? Null. Hahaa! Naiste puhul on kuidagi elementaarne, et lidud ringi nagu opossumimammi, kutsikad kukil.

Meil tuli see eile omavahel jutuks kui õhtust sõime:

Oscar tahtis, et tingimata mina ta kana tükkideks lõikaksin ja siis tal oli veel paar palvet, lisaks püüdsin ta üliaktiivseid jäsemeid ohjes hoida, et jalad laua peale ei satuks, et ta tooli pealt maha ei kukuks jne. Kuna ta istub minu kõrval, on see osa kuidagi sujuvalt minu peale jäänud.

Oliver istus laua otsas ehk minu ja Matt'i vahel, aga kuna Matt teda sõna otseses mõttes viimastel nädalatel näinudki pole, aitasin ka teda mina, sest mina tean, mida ja mis suuruses tükkidena ta sööb. 

Aga siis sai Matt'i taldrik tühjaks ja panin Oliveri lusika koos lihatükikesega tema ette, et "anna talle kui eelmise suutäie närimise lõpetab", et siis jõuan vahepeal paar ampsu ka endale sisse visata. Aga see lihatükike lõpetas põrandal, sest Oliver vehkis ja Matt on selles töös vähem vilunud. Ei osanud laveerida nii käbedalt.

Siis naersime, et 100% katsest ebaõnnestus. See üks siis. Matt vangutas pead ja ütles, et "ma ei tea, kuidas sa seda kõike teed!"