30 oktoober, 2017

Kuus kuud täis

Ohoo kui tore nädalavahetus mul oli! Matt pidi teises linnas mingeid suuri eksameid tegema ja arvas, et ma võiks kaasa minna. Hotelli jõudes ütles check in'i tädi, et see tuba, kus me peatume, olevat tema lemmik, asub 17-ndal korrusel ja on imelise vaatega. Paljutõotav, eksole?! Mul on oluliselt tihemini juhtunud, et kui hotellil on mitukümmend korrust, saan mina ikka mingi kolmanda või nii ja kui broneerimislehelt tundub, et peaaegu igast toast peaks super vaade olema, vaatab minu aken vastasmaja seina või muud igavat. See on nagu autorendiga - Audi A4 or similar ei ole mitte kunagi Audi A4, vaid alati similar.

Järgmiseks tõmbas tädi sahtli lahti ja ulatas meile kaks paberkotikest, kummaski soe pähklite ja šokolaaditükkidega küpsis sees. Saate aru, neil on selline sahtel, mis küpsiseid soojana hoiab! Ühtlasi selgus, et need küpsised on kogu hotellis viibimise aja piiramatus koguses tasuta, mine ainult ja küsi! Viisakas kanadalane võib-olla tõesti piirduks ainult selle ühega, mis talle saabumisel anti, aga nahaalne rase ida-eurooplane käis küll iga kord leti juurest läbi kui vähegi alumisele korrusele asja oli.

Rasedus on selles mõttes tore, et täiesti vabalt võib näiteks keset ööd jäätist süüa, mingit süümepiina ei teki. Kõik normaalsed riided on nagunii lootusetult kitsaks jäänud ja rasedate omad tehakse õnneks sellised, kus on alati venimisruumi. Mul pole õrna aimugi, mitu sentimeetrit on raseduse ja mitu maiustamise tagajärjel juurde tulnud. Varsti tehakse see kohustuslik diabeeditest, siis võib muidugi juhtuda, et lõbus elu saab läbi.

Aga tuba oli tõesti vägev ja vaate osas üldse ei valetatud, isegi vannitoast oli vaade!


Ja kui ma esimese hooga arvasin, et ei raatsi toast välja minnagi, täiesti okei oleks rõdul peesitada ja küpsiseid süüa (sooja oli +17), muutus see kohe kui Matt leidis, et äkki ma võiks natuke beebiasju kokku otsida, sest suuremas linnas on teadagi parem valik.

Lapsesaamine on ikka täitsa sürr ettevõtmine. Mul on endiselt natuke raskusi mõistmisega, et see tüüp, kes mu kõhus põtkib, on päriselt olemas ja tuleb ühel hetkel välja. Ebareaalne! Päris oma beebi! Vau...

Kohaliku veebruaribeebide grupi esimene laps on juba sündinud, tuli 25-ndal nädalal, aga on senini õnneks kenasti kosunud. Vaatan neid pilte ja ei suuda uskuda, et mul on sama suur laps kõhus. Et tal on isegi küüned ja ripsmed, muust rääkimata. Ma pigem kujutan teda ette selle kummikaruna, keda esimest korda ultrahelis nägin. Selles staadiumis, kus neil on saba ning kõrvad pole veel kaelalt pea külge liikunud. Teoreetiliselt saan ju aru küll, et see pirakas tegelane, keda viimases ultrahelis nägin, arenes ikka sellestsamast kummikarust, aga... ma ei tea, mõistus ei võta vist veel hästi vastu.

Kuniks Matt eksameid kirjutas, käisin peaaegu kõik beebipoed läbi. Sain päris palju asjalikke asju, näiteks mähkmekoti. Paljudel emadel kipuvad need olema kirjud ja piltidega, aga mul oli algusest peale kinnisidee, et kuniks mina seda tassima pean, mitte laps, peab kott olema võimalikult neutraalne. Selline, mida ma ka muidu kannaks. Leidsingi! Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, miks need kotid kõik nii suured on - kui palju träni ma siis ikka kaasa vean, aga rase sõbranna, kel juba kaheaastane mudilane olemas, ütles, et ärgu ma muretsegu, pigem jäävat ruumist puudu.

Mis võib olla tõsi, sest kui viimane kord koos kohvikus käisime, lasi seesama kahene ennast niimoodi täis, et kõik riided tuli seljast ära võtta. Kohvikust välja kõndis ta uhkelt ainult pampersis ja karvases talvevestis. Kotitäis vahetusriideid peab ikka kaasas olema. Soovitatavalt endale ka.


Beebipoodides müüakse selliseid imeasju, mille olemasolust mul varem aimugi polnud! Näiteks soovitavad kõik Nose-Frida't mis on rootslaste leiutatud vahend beebi ninast kollide väljaimemiseks. Sõna otseses mõttes imemiseks - õnneks on filter vahel. Olevat kõige geniaalsem asi üldse. Ma veel ei ostnud, loodan, et mul on nii perfektne beebi, kel polegi ninakolle (nali!).

Siis on sellised väiksed "mütsikesed", mida saab kasutada beebipoistel mähkmete vahetamise ajal, et nad sind suure kaarega täis ei kuseks. Neid ka veel ei ostnud.

No ja siis need nunnud kampsunid ja asjad, mis on kaks korda kallimad kui minu enda garderoobi kõige hinnalisemad esemed. Beebindus on ikka täielik äri! Endale veel ostaks sellise hinnaga, sest ma kannaks seda hilpu oma kõva kümme aastat, aga lapsele, kellele kampsik kahe kuuga väikseks jääb, tundub nagu mõttetu.

Ja kuigi lubasin endale, et ei osta mitte ühtegi mänguasja, sest esiteks ei lähe niipea vaja ja teiseks kindlasti kingitakse, leidsin öökulli, mille saab krõpsuga kas voodi või vankri külge kinnitada ja kui teda tõmmata, jookseb põrinal mööda paela üles tagasi. Nii nunnu! Ma lõbustasin ennast sellega terve pärastlõuna (rase teeb, mis rase tahab!).

Muudest uudistest nii palju, et mul sai hiljuti kuus kuud täis. Viimase nädalaga olen hakanud päriselt rase välja nägema, mitte lihtsalt nagu jämedavõitu vorst. Kõhul hakkab see iseloomulik kuju tekkima. Õnneks püsib naba täiesti õige koha peal, ei kipu väljapoole nupuks tulema. Seda ma natuke kartsin, sest minu meelest on kõige rõvedam tunne kui keegi su naba katsub ja kui ta välja peaks tulema, puutub ju kogu aeg miski sinna vastu. Ma oleks sunnitud legoklotsi naba peale kleepima, et jubedat tunnet vältida. Kujutate ette kui tobe ma siis välja näeks?!

Kaalu on senini lisandunud 4 kilo, aga suurem spurt on ilmselt alles ees, sest praegu moodustab laps sellest ainult kuskil 600-700 grammi. Matt, sindrinahk oli sündides pea 5 kilo, ma väga loodan, et poeg selles osas isasse ei ole...

21 oktoober, 2017

Lapsele nime valimine

Beebigrupis oli täna küsitud, et mis te oma lapsele nimeks panete ja miks? Enamik vastuseid olid igati mõistlikud, kuni jõudsin naiseni, kelle mehe nimi on Codie, nende esimene poeg on Frankie Codie ja veebruaris sündiva poja kavatseb nimetada Codie Frankie'ks, et siis on nii mees kui mõlemad pojad üksteise järgi nime saanud. Ja ta ei teinud seejuures nalja!

Mäletate, kuidas ma eelmises postituses mainisin, et igaühel on õigus oma lapsele just selline nimi valida nagu ta tahab ja kellelgi teisel ei peaks siin kobisemist olema? Ma sain just aru, et see ei vasta alati tõele. Teatud juhtudel võiks leiduda mõni hea sõber, kes aitaks lapsevanemate tähelepanu juhtida faktile, et Codie, Frankie Codie ja Codie Frankie ühes peres võib olla natuke liig. Huvitav, mis saab siis kui nad otsustavad veel ühe lapse saada ja see on ka poiss? Codie Codie? Frankie Frankie?

Minu meelest läheb keeruliseks kui isal ja pojal on sama eesnimi, kunagi ei saa aru, kellest jutt on. Mu sõprade suguvõsas on komme, et esimene poeg on alati Jüri ja see on juba mingi viis-kuus põlvkonda kestnud. Kujutate ette, et saate igavesti toreda mehega tuttavaks, plaanite pisiperet... ja siis selgub, et esimene poeg PEAB olema Jüri. Löö või maha, aga minu laps ei oleks elu sees Jüri, olgu tegemist nii pika peretraditsiooniga kui tahes.

Eile kirjutas üks naine beebigrupis, et ootab kaheksandat (!) last ja kõikide eelmiste nimed lõpevad täishäälikuga. Ka kaheksandale oli täishäälikuga lõppev nimi välja valitud, aga nüüd meeldib talle hoopis üks teine nimi, mis ei lõpe täishäälikuga. Kas oleks okei beebile see nimi panna, sest ta oleks õdedest-vendadest ainus, kelle nimi ei lõpe täishäälikuga?

Igal inimesel omad kriteeriumid, eksole. Kui kellelgi mu sõpradest oleks kaheksa last, kahtleksin, kas suudaksin kõikide nimed üldse meeldegi jätta, päris kindlasti ei paneks ma tähele, mis tähega need lõpevad.

Aga teate, mis teeb nimevaliku veel keerulisemaks kui see niigi on? Kui kolite teisele poole maakera. Nagu mina.


Mul on nimele alljärgnevad kriteeriumid (võtke kohe heaga kohvitass kõrvale, nüüd läheb pikemaks lugemiseks):

- Kuna meie laps kasvab üles Kanadas, peab nimi olema kanadalastele tuttav ja loogiline. Mina ise olen pidanud nii ees- kui perekonnanime juba viis aastat tähthaaval ette lugema ja ma ei taha, et lapsel sama saatus oleks. Perekonnanimed on meil Matt'iga mõlemal eestimaised, siit pole leevendust loota, nii et olgu lapsel vähemalt see rõõm, et eesnimi pikemat tutvustamist ei vajaks.

- Kuna pooled sugulased elavad Eestis, peab nimi olema niipalju eestimaine, et isegi mu vanaema suudaks selle ilma igasuguse probleemita välja lugeda/hääldada/meelde jätta.

- Nimi peab olema piisavalt lühike, et sellest ei oleks vaja teha lühiversiooni. Siinmail on nii tavaline, et passi läheb üks nimi, aga kasutama hakatakse hoopis teist (umbes nagu Aleksander=Sass). Meie sõbrad tahtsid oma pojale Jaxon nimeks panna, aga siis leidsid, et kuna nad teda nagunii Jax'iks kutsuks, siis las ollagi Jax. Loogiline. Seda enam, et Kanada/USA lastel on alati keskmine nimi ka ja seda tegelikult ei kasutata, ongi lihtsalt "varuks". Rohkem nagu ametlik nimi, mida on tore diplomi peale kirjutada kui kooli lõpetad; enamik sõprugi enamasti ei tea, mis su keskmine nimi on. Nii et see võib vabalt olla pikem, võõrapärasem või mõne vanavanema auks, sest kasutusel on ta ainult paberil.

- Siinsetest nimedest on pea pooled unisex - kasutusel nii poistel kui tüdrukutel. Need välistasin kohe. Ma tahan, et kui nimi on kuskil kirjas, oleks inimestel ettekujutus, mis soost tegelasega tegemist on. See on ainult kohalik probleem jälle, Eestis polegi ju unisex nimesid. Aga mõned Eesti nimed on näiteks Soomes teise soo nimed - mu sõbranna Kai rääkis, et tema isa tegi soomlastega koostööd ja jõuludeks saatsid sommid neile õega kingitusi. Õde sai Barbie'sid ja muud tüdrukutekraami, Kai sai poiste mänguasju (Kai on Soomes poisi nimi, Kanadas muideks ka).

- Ja kuigi ma tahan, et nimi oleks tuntud ja arusaadav, ei taha ma sellist nime, mis igal teisel samaealisel on. Mulle meeldivad päris paljud nimed, mis praegu populaarsed on ja neile kõigile sai kriips peale tõmmatud.

- Lõpetuseks võiks see olla selline nimi, mida tutvusringkonnas väga ei esine, eriti just sõprade lastel, kellest tulevikus meie omale mängukaaslased saavad. Jama on muidugi see, et sõbrad on nii mõnegi väga hea nime juba ära kasutanud.


Aga noh, ei ole ju palju tahetud? Sirvisin kõik nimesaidid läbi, hoidsin silma peal filmide lõputiitritel, guugeldasin näitlejaid-muusikuid-heliloojaid... ja sain aru, et minu pojal ei saagi nime olema, sest lihtsalt ei leidu sellist nime, mis mulle meeldiks ja samal ajal neile kriteeriumitele vastaks.

Need, mis enam-vähem oleks sobinud, laitis Matt maha (enamasti täiesti loogilise põhjendusega, näiteks et sellest nimest tehtaks vot selline hüüdnimi - kultuurilised eripärad, mida sisserännanuna ei pruugi teada). Siinkohal tuleb mulle meelde, et tean Eestis üht Becky't. Kanadas oleks see täiesti okei nimi, aga Eestis ei julgeks ma küll oma tütrekest Pekiks kutsuda.

Kuni ühel hetkel tuli Matt lagedale nimega, mis on tuntud nii Eestis kui Kanadas ja vastab kõikidele kriteeriumitele. Mina esimese hooga vaimustusse ei sattunud, aga no paha ka ei ole ja midagi paremat pole ma suutnud välja mõelda. Vähemalt ei jää laps nimetuks. Veebruaris teeme siis avalikuks.

18 oktoober, 2017

Ilastav ja hambutu

Ma olen alati arvanud, et rasedana saab enamikke vanu riideid ikka edasi kanda - no hea küll, püksid ilmselt jäävad mingist hetkest kitsaks, aga pluusid-kampsunid ju venivad?! Ükspäev ehitasin kanaaias mingit asja, oli natuke rohkem vehkimist kui tavaliselt ja pluus keris ennast kogu aeg kuskile poole kõhu peale üles. Jube tüütu! Muidu venib hästi ja saab kõhuga kanda küll. Maru ümber on ainult. Ja liigutada väga ei tohi nagu nüüd selgub.

Paljusid asju ei saa vaatamata heale venivusele juba sellepärast kanda, et nad on kas liiga lühikesed või siis alt soonikuga. See sooniku-variant jääb kõige tobedam, sest lõpeb kuskil naba juures ära. Ja kui käed üles tõsta, tuleb ikka kõrgemale ka. Tegin paar pilti, et te aru saaks, aga peab muidugi tunnistama, et pildi pealt ei paista olukord pooltki nii dramaatiline kui reaalsuses (sest päriselus ma ei seisa liikumatult, käed ontlikult kõrval). Jalas on mul rasedate teksad, nii et see tumedam venivast materjalist kõhuosa võiks idee poolest ikka kampsuni varju jääda. Teistel (mitterasedatel) inimestel on selle koha peal, kust see algab, püksirihm. Kui enne rasedust nabapluuse ei kandnud, on rasedana kuidagi kummaline sellega alustada...


Muudest uudistest nii palju, et Matt'i vanem õde, kes tänupühaks Šotimaalt külla tuli, on ka rase! Minust täpselt kuu aega taga. Nii et Matt'i vanemad, kes olid juba ammu lootuse kaotanud, et keegi nende kolmest järeltulijast neile kunagi lapselapsi hakkaks tootma, saavad nüüd kaks tükki korraga!

Tema puhul ma tegelikult salamisi natuke kahtlustasin ka, sest kui helistasime ja beebiuudiseid teatasime, küsis ta kohe, et mitmes nädal mul on ning hiljem uuris, mitmenda nädalani mul iiveldas ja millal paremaks läks? Need, kes pole kunagi rasedad olnud, ei tea nädalatest tavaliselt mitte midagi! Sellepärast ei kirjuta ma blogis kah nädalatest, sest vanasti lugesin teiste rasedate jutte ja muudkui arvutasin, et mitu kuud see kakskümmend-midagi nädalat siis on?

Ajaarvestuse eripärad paistavad ka pärast rasedust jätkuvat, mul käis näiteks täna sõbranna oma mudilasega külas ja kui küsisin, et kui vana poiss nüüd juba on, sain vastuseks 18 kuud. No mingi... pooleteisene siis? Ma pean hakkama omale märkmeid tegema, et mida tulevikus vältida:

1) ära maini lastetutele sõbrannadele lapse vanust kuudes (kui ta just pole alla aastane)

Varasemast ajast on veel kogunenud:

2) seltskonnas räägi sõpradega juttu, selle asemel, et vahetpidamata midagi oma imikule öelda, kes ei paista sellest nagunii suuremat hoolivat (hahaaa, pange tähele, kuidas ma oma sõnu hakkan sööma! #suurimkanaemaüldse)

3) ära kritiseeri sõprade nimevalikut (suurim vaidlusteema beebifoorumites, eriti just inglisekeelsetes); no ja kui keegi ikka tahab oma maimukest Rögabert Wilhelminoks kutsuda, ta seda ka teeb, mitte midagi pole parata.

4) ära pressi kohe pärast lapse sündi haiglasse palati ukse taha kõõluma ja ära säti end terveks esimeseks kuuks värsketele vanematele külla, et neid "aidata" (see on nüüd küll puhtalt Kanada/USA eri, ma ei tea, et Eestis taolisi probleeme oleks). Tahad hästi värsket beebit näha? Siis saa omale beebi! Kohalikust rasedate foorumist jooksevad muuhulgas läbi sellised mured, et "mu ämm, kellega ma üldse lähedane ei ole, tahab sünnituse juures olla ja mu mees ei saa aru, miks ma selle vastu olen ning see on meid omavahel täiesti tülli ajanud" ning "mu ema soovitas lapse soo üllatuseks jätta, aga meie otsustasime, et tahame ikkagi teada ja nüüd on nii ema kui terve ülejäänud perekond minu peale nii vihane, et keegi isegi ei räägi minuga" (WTF?!)

5) ära räägi oma beebist meie-vormis. Kohe päris tõsiselt. Ma nii jubedalt kardan, et hakkan seda tegema, et kirjutasin omale kuskilt ühe ema tsitaadi üles: "Hambaid meil veel pole, kuigi ilastame ikka usinalt". No tule taevas appi! Kujutate ette seda hambutut ilastavat ema?

05 oktoober, 2017

Kuidas valida vankrit/käru

Vankri valimine on tõsine teadus! Poes näevad nad minu meelest kõik enam-vähem ühesugused välja. Õnneks on mul kõvasti vaba aega, seega veetsin pool päeva guugeldades, nii et kui keegi veel hädas on, palun väga - siin on nimekiri omadustest, mida võiks silmas pidada:

Kolm või neli ratast - suures osas maitseasi, aga kolmesega on veidi lihtsam lumevallidest üle saada ja enamasti on nad veidi kergemad. Neljarattaline on aga stabiilsem - kui mänguväljakul mõni mudilane hooga vastu jookseb, ei lähe nii kergesti ümber.

Suured rattad - soovitatavalt õhkkummist, aga kui vankril on hea vedrustus, sobivad ka täiskummist. Kui kumbagi pole, pidavat lapsel sõites neerukivid kolisema. Õhkkumm on pehmem, täiskummi kasuks räägib jällegi see, et neid ei pea pumpama (mis ei ole tegelikult meeletu vaev). Plastikust rattad ei ole üldse head ja väikeste ratastega on poris-lumes-liivas raske liikuda. Suurte ratastega saab treppidest alla sõita, väikestega on see keeruline. Siledal pinnal on pöörlevad rattad kõige mugavamad, aga neil võiks olla lukustussüsteem, et lumeplögas raskeks ei läheks. Topeltratastega on talvel täitsa võimatu, lumi jääb vahele kinni. Osadel vankritel saab rattaid vahetada (suveks väiksemad, talveks suuremad).

Üleviidav sang  - väiksem laps tahab olla näoga ema suunas, suurem vaataks parema meelega ringi. Oluline ka siis kui päike paistab lapsele näkku või on tuul valelt poolt. Osadel vankritel saab istet mõlemat pidi kinnitada, sel juhul sang üle ei käi. Oluline on ka see, et sanga pikkust/kõrgust saaks muuta. Proovi poes vankriga kõndida - osade mudelite puhul saab ainult lühikesi samme võtta, muidu astud juba sisse (eriti kui oled pikemat kasvu).

Iste + kookon/vankrikorv (+ turvahäll) - kookon/korv on olulised kortermajas elavatele vanematele - annab võimaluse laps korvis tuppa tuua ja alles siis vanker üles tassida. Vankrikorvi saab ka lisavoodina kasutada (näiteks külla minnes). Jälgi, et see oleks nii pikk kui võimalik, beebid kasvavad üllatavalt kiiresti.

Autoga liikujatele on turvahälli ratastele panemise võimalus mugav, sest kui laps on sõidu ajal magama jäänud, ei taha teda hällist väljavõtmisega äratada, lihtsam on koos sellega raamile tõsta. Uuri, milline turvahäll valitud vankriga ühendub (osadel juhtudel on vaja osta eraldi adapterid, et saaks kinnitada). Mõned vankrid tulevad 3in1 komplektina, kuhu kuulub ka turvahäll - sel juhul tasub tähelepanu pöörata, kas see on testitud ja autos kasutamiseks ohutu.

Turvahällil võiks olla kaarvari, sest magav beebi ärkab näkku paistva päikese peale väga kiiresti üles.

Kaal - oluline eelkõige neile, kes elavad ilma liftita kortermajas ja peavad vankrit iga päev näiteks kolmandalt korruselt üles-alla tassima. Ka linnas liigeldes tuleb arvestada, et igal pool pole lifte ja aeg-ajalt tuleb treppidel liikudes tõsta. Ühistranspordi kasutajatel tuleb samuti tõstmist palju ette. Vanemate kortermajade elanikud peaksid proovima, kas vanker mahub lifti (nõukaaegsed liftid on väga väikesed).

Kui kergelt käib kokku-lahti - see on oluline eelkõige autoga liiklejale. Kindlasti peab proovima, kas valitud vanker mahub kokkupanduna auto pagasiruumi.

Suur pagasikorv - võiks olla kõrgete äärtega, et asjad välja ei kukuks ja resti tüüpi ei ole hea, sest selle peale ei saa väiksemat träni panna ilma, et poolel teel välja pudineks. Tasub mõelda, kuidas toidupoes käidud saab, mugav oleks ostud vankrikorvi laduda ja poekäru mitte kasutada (eriti kui seda teha suuremas kaubanduskeskuses, kus tahaks võib-olla ka mõnda muusse poodi minna). Oluline on ka hea ligipääs pakiruumile, osadel mudelitel on see probleem, et kui seljatugi on alla lastud, ei saa sealt hästi asju kätte.

Mugav stopper ratastel - parimad on need, kus stopper ainult ühel pool (vajutad ühe jalaga, lukustab mõlemad rattad). Stopper peaks olema piisavalt suur, et sellele lihtsa vaevaga pihta saaks.

Istmeosa võiks käia mitmesse erinevasse asendisse - hea kui käiks täiesti alla, et laps saaks mugavalt magada, veel parem kui on ka pool-lamav asend olemas. Jalatugi võiks samuti mitmesse erinevasse asendisse käia, sest väiksema beebi jalad on liiga lühikesed, et alla rippuda.

Varjul õhuaugud ja aken - õhuaugud on suvel väga olulised; varju peal olev aken annab võimaluse piiluda, mida laps teeb. Luuk võiks käia magneti, mitte krõpsuga (saab ilma lärmita avada). Osade varjude alt tuleb veel pikendusena päikesevari, mis on suvel väga mugav.

Vihmakile ja putukavõrk - mõnikord tulevad kaasa, aga saab ka juurde osta.



Meie valisime Uppababy Vista, mis Eestis vist eriti levinud ei ole. Vistal saab nii turvahälli, korvi kui istme otse raamile kinnitada ja kui tulevikus peaks veel lapsi sündima, saab samale raamile lisaistme panna. Nii ei pea mõne aasta pärast jälle uut käru ostma. Mulle meeldib see ka, et kaksikute käruna kasutades ei muutu Vista laiemaks, mis tähendab, et näiteks poes on mugav riiulite vahel manööverdada.

02 oktoober, 2017

Pool juba läbi...

Mulle meeldib, et mõni rase on nii usin olnud ja iga nädal/kuu pilte teinud ning need siis lõpuks teistelegi vaatamiseks ritta seadnud. Alguse osa on alati selline, et "oi kui nunnu ja näe, peaaegu hakkab välja paistma", keskelt tuleb "no nüüd on küll kõigile selge, et seal keegi kasvab" ja lõpp enamasti "oh god, on see üldse füüsiliselt võimalik, et kõht nii suureks paisub?!!"

Ma olen alati imestanud, miks rasedad nabaneedi välja võtavad? Pole selle üle muidugi ka suuremat pead vaevanud, võib-olla oleks muidu isegi välja mõelnud. Ükspäev uurisin enda oma ja daah, pirn lõi põlema - kõhu kasvades ju nahk venib! Aga neet ei veni. Nüüd hakkan ise jõudma sellesse punkti, kus see enam väga ei liigu. Õige veidi on veel ruumi, aga varsti peab ära võtma. Pagan küll. Mulle meeldib mu neet! Hakkab pihta see lapse nimel ohvrite toomine!

Ühest küljest tundub, et aeg on väga kiiresti läinud, aga teisest küljest oli see ikka väga ammu kui ma veel ei olnud rase.

Mul on telefonis mingi app, mis annab teada, millise puuvilja suurune see beebi hetkeseisuga on. Alguses oli tore - kuu aja vanuselt on loode nagu mooniseeme. Nädal aega hiljem nagu apelsiniseeme. Aga hiljem läheb arvestus minu meelest veidi metsa - ühel nädalal on apelsin, järgmisel avokaado. Need apelsinid, mis siin müüakse, on küll avokaadost 2-3 korda suuremad! Kõige hirmutavam on see, et arbuusimõõtmed saavutab ta juba EELviimasel nädalal, mitte viimasel. Nüüd saan isegi aru, et kui miski arbuusist suurem peab kõhtu ära mahtuma, võib tõesti ka nabarõngas ette jääda.

Praegu on ilmselt selline "vaikus enne tormi" faas. Vaevused on läinud, hea on olla ja kõht ei jää veel ette. Kui ma siin suve lõpupoole hakkasin natuke rasedam välja nägema, siis jahedate ilmade saabumisega tulid käiku kampsunid ja joped, mis peitsid kõhu jälle täiesti edukalt ära. Saan uuesti salarase olla.