29 detsember, 2012

Reisiärevus

Ma olen kogu aeg mõelnud, et huvitav, millal siis reisiärevus tuleb?

Kanada viisa taotlemise protsess oli pigem ebamugav kui ärev. Esiteks ei saanud ma alguses üldse aru, mis paber ja kuidas täpsemalt täita tuleks, õnneks on Kustav spets selliste asjade lahendamisel. Kanada saatkond tahab su kohta kõike teada, sealhulgas kõigi lähisugulaste sünniaega, perekonnaseisu, kodust aadressi ning ametit; sinu viimase 10 aasta töökogemust kuu täpsusega; aadressi, kus Kanadas elama hakkad ja palju muud. Lisaks väljavõtet kontoseisust, väljavõtet viisataotluse eest tasumise kohta, passikoopiat, dokumendifotosid, karistusregistri väljavõtet.

Karisturegistri väljavõte peab olema notariaalselt kinnitatatud, niisiis tellisime me kõigepealt väljavõtte. Meilile loomulikult. Oleme ju infoajastu lapsed :) Helistasin vandetõlgile ja sain teada, et ei-ei, peab olema paberil ja allkirjastatud. Üsna loogiline muidugi, pole midagi öelda. Tellisime siis uuesti, seekord paberil. Kustavi oma oli järgmisel päeval postkastis, minu oma mitte. Ülejärgmisel päeval samuti mitte. Üle-ülejärgmisel siis lõpuks tuli.

Nõutavaid pabereid oli lõpuks nii palju, et ladusin terve elutoa põranda neid täis. Lisaks oli mitmeid asju vaja kahes eksemplaris, millest üks saadetakse Poola Kanada saatkonda ja teine jääb Eestisse esindusse. Ladusime kõik nelja hunnikusse, kontrollisime sada korda üle, viisime esindusse ja jäime põnevusega ootama.

Kustavi põnevust jagus jälle natuke vähemaks ajaks, mõne päevaga tuli kinnitus, et tema taotlus on rahuldatud, saab viisa, palju õnne. Aga Anu, ah? Anu tahaks ju ka viisat! Sain siis mõne päeva pärast esindusest kõne, et üks sõna oli ununenud lahtrisse kirjutada, muidu kõik korras. Tule kirjuta, ja kui Poolas kõik klapib, saad 2012 aasta kvoodi viimase viisa. VIIMASE saate aru?! Eriti tore on see, et Triin ja Mosu said 2012 aasta kvoodi kaks esimest (125 viisat anti üldse sel aastal eestlastele välja).

Rõõm muidugi oli, aga reisiärevust mitte. Selline, noh, ootuspärane. Keda te siis veel sinna Kanadasse lubate kui mitte mind, eksole? Edasi tuli töö juures otsi kokku tõmmata, ma üldse ei tahtnud, aga maru keeruline oleks olnud Kanadast Eestisse tööle käia. Viimasel tööpäeval ootasin, et äkki tuleb eriline tunne - ei tulnud. Rohkem selline, et ahah. Ma siis homme ei tule.

Vahepeal olime jõudnud teha plaanimuudatuse ja otsustanud minna enne Kanadat Aasiasse puhkama. Ühtlasi olid lennukipiletid Kanadasse märtsis kaks korda odavamad kui jaanuaris (mis oli me algne ärasõiduplaan). Nii me siis veedamegi külma jaanuari-veebruari-märtsi Aasias matkates ja peesitades, tuleme märtsis nädalaks Eestisse lähedasi kallistama ja põrutame seejärel Kanadasse. Selleks ajaks on seal kevad, päike paistab, linnud laulavad... Ja noh mina muidugi eeldan, et Kanadas kõik hullult ootavad meid :) Sest ma ei taha üldse mõeldagi selle osa peale, kus maandume pärast pikka lendu Torontos ja... Tööd pole, kodu pole... Hoo, ma pole üldse nii suur matkasell, et seda hetke naudiks. Küll aga naudin kõike seda, mis siis saama hakkab, kui end sisse oleme seadnud.

Igatahes - kolasin täna poes ja leidsin matkakoti. Näppisin seda poes veidi ja tulin koju järele mõtlema. Ei, mis koju? Meil pole ju kodu! Juba alustasime kodutu-staaži :) Kodu andsime juba mitu päeva tagasi ära. Pakkisime, koristasime ja kolisime. Mingit erilist tunnet polnud. Et nüüd ongi minek. Mitte midagi.

Igatahes tegin internetis matkavarustuse taustauuringu, sain teada, et see ongi kõige parem ja õigem kott ning otsustasin, et lähen ostan ära.

Ja siis ta tuli. Reisiärevus! Appikene, me ju lähmegi ära! Olin nagu väike laps oma uue kotiga poest välja kepseldes. Selline emotsioon nagu oleks esimene koolipäev või muud tähtsat. Avasime Anna kingitud šampuse ja sõime küdeva ahju ees küünlavalgel kooki. Nii vinge noh!

18 detsember, 2012

Teeme head

Jõulude eel läheb heategevuslikku sõnumit propageeriv reklaamivärk ikka natuke ülekäte. Täna sai mul lõplikult siiber ühest reklaamist, mida ma juhtun kuulma umbes kaks korda iga toidupoe külastuse kohta. Sealjuures ei käi ma poes nii väga tihti, samuti ei veeda ma seal märkimisväärselt kaua aega. Küll aga ei tähenda see, et ma kohustuslikust reklaamiminutist ilma peaksin jääma.

"Hea poekülastaja, ka sina saad aidata haigeid lapsi..." Juba selle esimese lause peale tõusevad mul kõik karvad turri, sest ilmselgelt rõhub see süütundele. Et näe, seisad siin keset poodi, korv on head-paremat täis laotud - mõtlesid sa siin neid mandlilaaste, hõõgveini ja piparkooke valides sellele, et kuskil on haiged lapsed? Ah? Mõtlesid? Südametu selline!

Väga hea, mõjustamise esimene etapp on läbitud, oled kohe altim edasi kuulama, et haigete laste ees oma mõnus korvisisu heastada. Sest just SINA saad aidata neid haigeid lapsi... "Procter & Gamble koostöös Eesti Lastefondiga annab sulle võimaluse toetada haigeid lapsi, ostes Wella, Naturella ja Always tooteid". Midagi tuli sealt veel edasi, aga ma nii detailselt ei mäleta...

Mis see sisu siis on? Et vaene väike Procter & Gamble ei suuda ise toetada haigeid lapsi? Küll aga on see firma nii heasoovlik, et annab sulle, armas poekülastaja, võimaluse enda kaudu neid lapsi aidata. Kui suur osa minu ostusummast haige lapseni täpsemalt jõuab? Protsent või kaks? Ma pigem annan selle toote ostmisele kuluva summa parem otse mõnele haigele lapsele.

Enne jõule ronivad kõik hädalised urust välja ja meie muidugi tahame nende heaks midagi ära teha. Tahame end hea inimesena tunda. Jõulu eel justkui meenub, et ahah, kodutud loomad, vanemateta lapsed... Jajaa, kohe helistan sellel 900-midagi-midagi numbril ja annetan 5, 15 või 30 eurot. Ja hops, on heategu tehtud, lähme eluga edasi...

Üks popp asi on aastast aastasse olnud ka suu- ja jalaga maalivate kunstnike jõulukaardid, mis su postkasti potsatavad, juures kena kirjakene, et kaartide eest saad tasuda alljärgnevale pangakontole. Esimesel aastal sellega info piirduski, siis tõstis Tarbijakaitse lärmi ja järgmisel aastal oli juurde lisatud märge, et sul ei ole kohustust maksta, võid need niisama endale jätta. Nokk kinni, saba lahti... Kuidas sa jätad endale vaese invaliidi hoolega maalitud kaardid, ilma et nende eest tasuks? Teisest küljest - mina ei ole neid palunud, ärge saatke mulle! Kiri, mis neile kaasa on pandud, ei ole jällegi kaugeltki mitte juhuslik, see on käsitsi kirjutatud! Või noh, jalaga. Appi! Keegi kirjutas varvaste abil mulle kirja ja ma ei maksa?!

Mõjustamispsühholoogias nimetatakse seda vastastikkuse reegliks - me püüame tasuda selle eest, mida me teistelt saanud oleme. Seepärast on tõhus saata kaardid, kinkida lill või anda ostuga kaasa väike nänn. Vastastikkuse reegel toimib, kuna on "kohustus vastu võtta". Samuti on "üllatus" tõhus vahend nõustumise esilekutsumiseks. Katsete käigus on leitud, et tõhus ja toimiv on isegi soovimatu kingitus. Seda seletatakse võlgnevustunde ebameeldivusega. Vastastikkuse reegliga kaasneb kohustus järele anda sellele, kes meile on järele andnud. Ehk kui kaartidega lisandub kiri, kus öeldakse, et sa võid ka maksmata jätta, tõstab see tõenäoliselt hoopis maksjate protsenti :)

Kui juba heategudeks läks, siis hakkame parem väikestest asjadest peale - autojuhina võid jalakäija üle tee lasta; võõrale inimesele naeratada (põhjamaisele eestlasele eriti raske ülesanne); küsida kodutute (loomade) varjupaigast, mida neile tuua võiks; kinkida jõuluhani mõnele tuttavale perele, kelle majanduslik seis on kehvem; või võtta veidi aega, et küsida sõbralt: "Kuidas sul läheb?" Lihtsalt. Et kuulata ja hoolida. Mitte möödaminnes ja oodates vastuseks lakoonilist: "Hästi", et ei oleks vaja pikemalt süveneda.

Heategu on väikestes asjades. Mitte suurfirmade toetamises.