Ja siis neid hetki, et vahel juhtuvad asjad mingis loogilises järjekorras - näiteks ükspäev küsis keegi, et mis arm mul vasakul õlavarrel on? Jäin mõtlema, et hmm… ma ei tea! Väga ähmaselt meenus, et mingi vaktsiin, mis tekitas punni, mis omakorda paranedes armi jättis. Mitte, et ma seda mäletaks, aga ema kunagi rääkis. Tuberkuloosivaktsiin äkki? Ei tea! Igal eestlasel on see arm käsivarrel ju?
Ja järgmisel päeval helistas tööandja, et nad on kogemata unustanud mul paluda tuberkuloositesti teha (see on sellistel ametikohtadel kohustuslik) ja palun sebigu ma nüüd vastav tõend. Kuna mul polnud õrna aimugi, kuhu selle jaoks minna, helistasin Matt'ile, kes muuhulgas teatas, et eestlasena on mulle tõenäoliselt juba lapsena tehtud BCG vaktsiin ja seetõttu on suur tõenäosus, et TB nahatest on nagunii positiivne ning tuleb teha IGRA test. Kanadas muideks ei vaktsineerita lapsi tuberkuloosi vastu, sest selle esinemissagedus on niivõrd madal.
Panin omale testimiseks aja ja igaks juhuks hoiatasin, et olen suure tõenäosusega vaktsineeritud. Telefonineiu küsis muidugi kohe, kas mul vastav tõend on ka olemas, mida mul otse loomulikult ei ole.
Järgmisel laupäeval lähen testima, eks näis, mida nad minuga teevad. See on Kanada puhul väga tore, et siin saab ka nädalavahetusel arsti juures käia. Õhtuti muidugi ka, mõned walk-in kliinikud on kaheksani lahti.
Walk-in on selline koht, kuhu võib igaüks sisse jalutada ja elavas järjekorras oodata, et arsti juurde pääseda. Perearstisüsteem on suht samasugune nagu Eestis, walk-in on lihtsalt sellele lisaks (ja ikka haigekassa poolt rahastatud muidugi).
Arstikabinetid on Kanadas kõvasti askeetlikumad kui Eestis (ma pean klientidega tihti arstide juures käima). Sellist luksust, et ruumis oleks kaks suurt lauda, ühe taga arst, teise taga õde, pole ma veel näinudki. Kabinetti, millel oleks aken, olen näinud ühel korral. Paljudel juhtudel võtab arst vastu kahes kabinetis korraga - abiline juhatab patsiendi ruumi, kus tuleb oodata, kuniks arst mujal omadega valmis saab. Siis astub arst sisse ja kohe algab sisuline töö. Kui mured lahendatud, astub arst välja ja sul on aega oma kotid-joped kokku koguda ja astuma hakata, samal ajal kui ta teises kabinetis on juba pooled järgmise patsiendi muredest kah ära kuulanud. Väga efektiivne!
Tüüpiline kabinet näeb välja selline (aga olen ka poole väiksemaid näinud):
Retsepti jaoks pole siin mingit spetsiaalset vormi, see trükitakse täiesti tavalisele A4-le. Ja paljudel inimestel on "oma" apteek. Kui rohud hakkavad otsa saama, ei pea ise mitte midagi tegema - apteek helistab, et sul on ainult kuu aja varu veel jäänud, kas tahad retsepti pikendada? Kui tahad, helistab apteeker arstile ja arst faksib neile uue retsepti.
Sellistes asutustes, kus näiteks minagi töötan, peavad kõik rohud olema pakendatud mullidesse. Eesti keeles pole head sõna, inglise keeles nimetatakse neid blister pack või bubble pack. Nii on manustamine lihtne ja selge ning kohe näha kui on rohud andmata jäänud või vale päeva mullist võetud.
Neile, kes peavad järjepidevalt rohtu võtma, saadetakse pakk soovi korral kulleriga koju. See süsteem toimib nagu kellavärk - meil tööl on nii, et kui lastel on viimane mullitäis rohtu jäänud, potsatab uus pakk läbi postipilu esikupõrandale. Kusjuures kojutoomise eest me midagi maksma ei pea, ka kõik rohud on riigi poolt rahastatud. Ahjaa, visiiditasu ei ole muidugi ka.
-
Aga tuberkuloositeemadest veel - mis minu jaoks asja segaseks teeb, on see, et ma mäletan kooliajast tuberkuloosi nahatesti! Millegagi torgati ja tekkis punane laik, paar päeva hiljem käisime kõik oma laike kooliarstile ette näitamas. Mõnel oli suurem, mõnel väiksem. Aga juhul kui meid lapsena vaktsineeriti, miks oli vaja hiljem kontrollida? Ja kui nahatest on enamikel juhtudel vaktsiinile tundlik ja peaks igal juhul positiivse tulemuse andma, ei ole see ju enam üldse loogiline… Teab keegi kaasa rääkida?
