20 detsember, 2023

Mis õhtuks süüa on?

Hakkasin Rentsi blogis kommentaari kirjutama, aga nägin, et läheb nii pikaks, et lihtsam on terve postitus teha. Mul on õhtusöökidega nii, et aegajalt on igasugu ideid ja katsetan uusi retsepte ja vahepeal on sellised perioodid, kus ei oska mitte midagi teha. Kuna meile mõlemale meeldib vaheldus, siis eelmise päeva toitu soojendan vahel küll lõunaks, aga õhtusöök on alati uus. Laias laastus teen vaheldumisi pastat, riisi, suppi ja liha, et menüü üksluiseks ei läheks. 


Pasta

See on ainus toit (lisaks kanasupile), mida lapsed alati söövad. Põhiretsept on selline, et pruunistan pannil väikesed kanakintsu tükid või ribad (kanakints on mahlasem kui filee) või veisiliha, lisan küüslauku ja vahel šampinjone, mõnikord natuke tšillihelbeid (vahel ka törtsu valget veini). Kui tahan, et kaste veidi paksem tuleks, pruunistan sisse paar supilusikatäit jahu. Sinna peale läheb al dente pasta (pasta keeduvesi on vedelikuks väga hea, nii et päris kuivaks ei kurna), vahel lisan puljongit ja lõpuks sortsu vahukoort. Lõpuks segan sisse riivitud parmesani.

Vahel teen carbonarat, sel juhul praen peekoni või singi, sinna peale keedupasta, kastmeks segan toored munakollased riivitud parmesaniga ja selle valan kuumale pastale (pidevalt segades). 

Mõnikord teen lasanjet, aga see on nii rammus, et tihti ei taha.

Vahel teen hakkliha ja tomatikastmega pastat. Pruunistan hakkliha ja sinna sisse sibulat, küüslauku, porgandikuubikuid, peale purk purustatud tomateid (võib tomatikastmega ka teha, aga mulle meeldivad purustatud tomatid rohkem - jääb vähem intensiivne), sinna sisse keedetud pasta. Vahel lisan vahukoort, vahel segan sisse (või panen peale) riivitud juustu.


Supp

Puljongi keedan kas suitsukoodist või kanakoibadest/kintsudest. Kana puhul olen avastanud, et supp saab palju maitsvam, kui kana välispind eelnevalt kiiresti pruunistada (pruunistan pannil ja tõstan sealt potti, muidu jääb liiga õline). Keedan tasasel tulel kuskil tunnikese, kanaga koos panen sisse ühe sibula (koos koorega, see annab ilusa kuldse värvi), paar porgandit, mõned sellerivarred. Kui puljong valmis, võtan sibula-porgandi-selleri välja ja panen sisse hakitud toored porgandid, sellerid, kartulid või mida iganes parajasti külmikus on. Ahjaa, kana võtan ka välja ja hakin tükkideks. Vahel panen nuudleid sisse, vahel riisi, vahel teen klimbid.

Frikadellisupp on samuti menüüs, aga igasugu hernesuppe, borši jne mu lapsed ei söö. Neid teen vahel ette valmis ja panen ühekordsete portsudena sügavkülma enda jaoks lõunasöökideks.

Vahel teen koorest lõhesuppi - puljongile sisse juurviljad, kui need pehmed, lisan lõhetükid, sorts koort, suts hakitud tilli.

Lillkapsa püreesupp meeldib mulle ka, selle nipiks on natuke kartulit sisse panna, jääb pehmem maitse. Keedan vaiksel tulel lillkapsa ja kartulikuubikud, valan poole keeduveest ära, purustan saumiksriga ja lõpus sisse törts vahukoort.

Mõnikord teen kergelt vürtsist aasiapärast suppi Tom Kha Gai stiilis, sinna läheb kana, puljong, suur ingverijuurikas, sidrunhein, igasugu maitseaineid, kookoskoor, hiina nuudlid, laimimahl jne.

Ahjaa, maitseroheline on mul alati sügavkülmas. Hakin värske tilli (või peterselli), panen karbiga sügavkülma ja võtan sealt, millal iganes vaja on. Jääb palju parem, kui kuivatatud kraam.

Supi kõrvale küpsetan mõnikord ürdikuklid või pirukad, siis on veel eriti hea. 


Liha ja salat (või köögiviljakangid)

Kõige kiirem ja lihtsam õhtusöök on lihtsalt mingi liha (praetud või grillitud), vahel kotletid, vahel šnitsel, vahel kana taignas (õlis küpsetan) ja kõrvale kas värske salat või taldrikutäis köögiviljakange, kust siis igaüks omale meeldiva valiku kokku paneb.

Mulle endale näiteks meeldib väga mandlikana - tambin kanakintsud natuke õhemaks, kastan majoneesi sisse, seejärel panko ja hakitud mandlite segusse ning praen pannil. Jääb mahlane ja krõmpsuva kattega. 

Mõnikord teen ahjus sealiha - tambin kuskil 1 cm paksused lihatükid kergelt läbi, maitsestan, katan sibularõngastega, seejärel riivjuustuga ja lõpuks majoneesiga. Jääb selline rammus ja hea, kartuliga sobib hästi.

Igasugustele aasiapärastele lihadele segan sisse natuke seesamiõli ja seesamiseemneid.

Ahjupart on super hea. Sellele teen ma kõrvale ploomi- või kirsikastme ja serveerin võis praetud kartulitega (eelnevalt keedan vees peaaegu pehmeks, kuivatan ja siis praen võis). Selline pidupäevatoit rohkem.

Liha ma üldiselt maitsestan ette. Kui eelmisel päeval lihatükid soolaga määrida ja külmikusse jätta, on maitse palju parem. Vahel lisan igasugu muid asju, nt soja või teriyakit või bbq kastet; natuke mett, törts õli, törts sidrunimahla vms. Marinaadi võib sõna otseses mõttes ükskõik, millest teha, aga lihtsalt soolaga määrimine annab ka palju juurde (peaasi, et seda piisavalt vara ette teha, nt eelmisel õhtul või sama päeva hommikul).

Vahel teen liha asemel kala või hiidkrevette. Matt on suur mereannisõber, mina mitte nii väga, nii et kalapäevi on meil pigem vähe.


Kastmed

Riisi juurde teen sageli mingi kastme. Nt kanakaste šampinjonidega on üks lemmikuid - pruunistan kanatükid, lisan juurde seened, küüslaugu, sibula, hetke pärast pruunistan sisse natuke jahu, peale valan puljongi (ja vahel panen sellele veel törtsu vahukoort sisse). Ahjaa, hakitud tilli ka.

Poest meeldib mulle üks Butter Chicken valmiskaste. Selle saab praetud kanale valada ja sinna panen ka tavaliselt törtsu kohvikoort lõpus sisse, sest mulle meeldib selline pehmem maitse. Riisiga jällegi väga hea.

Vahel teen rosmariiniga kanakastet. Praen kana, lisan rosmariini-küüslaugu-sibula-šampinjonid. Veidi jahu, lõpuks puljong peale (mõnikord vahukoort sisse). Kui peaaegu valmis, lisan lusikatäie Dijon sinepit ja paar peotäit värsket spinatit. Kartulipüreega sobib hästi.

Guljašš sobib kartulitega. Praen sealihatükid ja sibula, lisan natuke tomatipastat. Valan peale kuuma vee ja hautan madalal tulel oma tunnikese (jääb hästi pehme). Lõpus lisan sisse veega segatud jahu, natuke vahukoort, paprikapulbrit, suts suhkrut. 

Suhkur, muide, on mitme toidu puhul ülihea nipp. See võtab hapukust maha. Kõikidele tomatikastmega toitudele lisan sutsu suhkrut ja jääb palju parem maitse. Täpselt nagu magusatele asjadele tuleb lisada suts soola, see aitab muid maitseid esile tuua.

Igasugu muud asjad

Vahel on meil taco-õhtud. Meile meeldivad kõvad tacod, aga võib muidugi pehmeid ka kasutada. Juurde teen lihtsalt valiku igasugu asju, mida sinna sisse laduda. Hakklihasegu, riivitud juust, oliivid, hakitud tomatid, hakitud paprika, hakitud lehtsalat, konservmais, avokaadoviilud või guacamole, hapukoor. Põhimõtteliselt kõike seda, mida parajasti külmikus leidub. Lapsed söövad meil näiteks tacosid ainult riivitud juustuga, ühtegi muud asja sinna juurde ei tunnista, nii et saab ka nii.

Kartuli-hakkliha vorm on hea. Praen hakkliha läbi ja segan selle tooreste kartulikuubikutega. Panen ahjuvormi ja valan üle vahukoore-muna seguga. Maitseained muidugi ka.

Shepherd's pie on vahel menüüs. Pruunistan lambahakkliha sibula-küüslaugu ja maitseainetega, segan sisse natuke jahu. Lisan puljongit, tomatipastat, igasugu maitseaineid, maisi ja herneid, veidi rosmariini. Panen ahjuvormi, katan kartulipüreega, mille pintseldan munaga või puistan küpsemise lõpus peale parmesani.

Spagetikõrvits on väga maitsev - selle lõikan pooleks, röstin ahjus "nägu allpool" kuskil pool tundi. Siis kraabin kahvliga sisu välja (jäävad mõnusad peenikesed ribad), selle segan eelnevalt praetud hakkliha või peekonitükkidega, panen kollase kesta sisse tagasi, puistan peale riivjuustu ja küpsetan need "paadid" korra ahjus läbi, kuniks juust sulanud on.

Ühepajatoit on suht klassika. Ma teen tavaliselt suitsulihaga, jääb mõnusam. Sisse siis kartul, porgand, kaalikas, kapsas, seller, sibul. Rohelised sibulapealsed kindlasti lõpus sisse. Ma olen üks suur rohelise sibula ja värske tilli sõber!

Plov on ka hea. Eriti kui lambalihaga teha.

Vahel teen woki ehk praen mingid lihatükid ja peale kõikvõimalikke juur- ja köögivilju. Natuke teriyakit või mingit kastet, röstitud seesamiseemneid ka. Woki sees mulle meeldib ingver.

Mul on slow-cooker ka (nagu igal endast lugupidaval kanadalasel). Selles on hea igasugu pajaroogi teha - viskan liha hommikul või lõuna ajal sisse, igasugu kastmeid, punast veini, puljongit, sibulat, porgandit juurde ja nii ta seal podiseb ülimadalal kuumusel pool päeva. Mitte midagi tegema ei pea ja tulemus on alati imeline. Kui valmis hakkab saama, võib kartulikuubikud sisse visata. 

Täidetud paprikapaadid on ka mõnusad talvised. Praen pannil kanatükid, sibula, küüslaugu ja tšillihelbed. Kui valmis, lisan eelnevalt keedetud riisi (nt eelmisel päeval üle jäänud riisi), toorjuustu või merevaiku. Vahel panen konservmaisi ka juurde. See segu läheb pooleks lõigatud toore paprika sisse ja seejärel kümneks minutiks kuuma ahju. Kui valmis, riivin peale parmesani, korraks tagasi ahju ja ongi valmis.


Kartulipüree

Kartulid lõikan neljaks ja keedan soolases vees pehmeks. Kui kartul pehme, mikserdan madalal kuumusel korraks läbi, seejärel lisan kuuma piima ja lusikatäie haaval toasooja võid, mikserdan natuke edasi. Jääb nagu restoranis - eriti siidine ja maitsev. Vahel olen või sulatanud pannil ja sulamise käigus sisse pruunistanud küüslauku. Ja vahel segan sisse värsket hakitud tilli.


Mulgipuder

Keeda kartulid ja kruubid tasasel tulel soolases vees. Kui valmis, ära vett ära vala, vaid tambi kõik potis olev kokku. Serveeri marineeritud kurgi hapukoore-salatiga.


Praetud riis

Seda peaks alati tegema eelmise päeva riisiga. Mina vispeldan munad soolaga ja praen selle segu alustuseks kiirelt läbi ja tõstan kõrvale. Siis läheb pannile liha (võib ka ilma lihata teha), sibul, küüslauk, herned, mais, porgand, seened ja muidugi riis. Praen õlis läbi pidevalt segades, lõpus maitsestan seesamiõliga (see annab "õige" praeriisi maitse), sojakastme, tšillikastmega. Ja muna segan sisse. See on selline "viska kõik sisse, mis külmikus ärakasutamist vajab" toit. Serveerin hakitud rohelise sibulaga. Ainus selline toit, kus on küll palju koostisosi, aga lapsed sellegipoolest söövad.


Risotto

Selle tegemiseks peab olema arborio riis. Praen (keetmata!) riisi korra võis läbi, segan sisse hakitud shallot sibula ja küüslaugu, seejärel korraliku törtsu valget veini. Edasi hakkan ühe kulbi haaval lisama kuuma puljongit - kui puljong on riisi sisse tõmbunud, panen uue kulbitäie. Lõpus lisan riivitud parmesani, murulauku ja pipart. Jällegi - laste lemmik.

-

Ma võiks veel pikalt kirjutada, aga kes see jaksab lugeda. Igatahes need on põhiretseptid, mida enamasti kasutan. Loodan, et saite mõtteid.

Ahjaa, Rents küsis, et mida teil lapsed söövad? Ma ei tea, kuidas teil lastega on, aga minu lapsed ei söö mitte midagi, tänan küsimast. Neile sobivad ainult väga lihtsad lahendused, nt makaronid koos kurgikangidega vms. Iga päev kombineerin neile õhtusöögist ainult selle osa, mida nad söövad. Näiteks liha söövad, aga see ei tohi olla millegi muuga segatud. Aga see on okei, ma olin ise lapsena samasugune. See läheb üle. Mitmed mu sõbrannad väidavad, et kuskil teisest-kolmandast klassist hakkavad nad lõpuks natuke paremini sööma.


Mis teil enamasti õhtusöögiks on?

17 detsember, 2023

Piitsast, präänikust ja maagiast

Täna hommikul sai Oscar soki seest kaks korda suurema kommi kui muidu ja tahtis kohe teada, et kuidas päkapikud selle üldse kohale tuua jaksasid? Siira imestusega, mitte kahtlustavalt. Päkapikukomme on ikka tore. Puhas maagia! Ja meil ei kuulu maagia juurde seda, et päkapikud sind pidevalt jälgivad ega ka ähvardused, et kui hea laps ei ole, siis ei too nad üldse midagi. 

Meil on sellised päkapikud, kes vahti ei pea, käivad ainult öösel ja maiustusest ilma kunagi ei jäta. Ma ei kujuta ette, mida halba peaks üks viieaastane tegema, et teda päkapikukommist ilmajätmisega karistada???


Oscari koolis (sorri, aga ma pean korra jälle kiitma) tegid viiendad klassid sokikampaania. Ja nagu ikka, osaleb terve kool. Iganädalasel infolehel oli kirjas, et kel võimalik, palun saatke lapsega üks täiskasvanute suuruses kasutamata sokipaar (varjupaikadele jõulukingiks). Terve kool tõi siis sokke ja nad ületasid oma esialgse eesmärgi mitmekordselt. Nii tore mu meelest - vanematele ei ole suur kulu, aga kellelegi on abiks. Rääkimata sellest, et lapsed õpivad empaatiat ja teiste aitamist.

Infolehel oli see ka kirjas, et Social Studies raames (eesti keeles on see "ühiskonnaõpetus", aga siin tähendab natuke muud) ehib iga klass mõne teise klassiruumi ukse ära ja kui töö valmis, jätavad ukse kõrvale väikse kausitäie komme selle klassi kõikidele lastele. Aww. 

Ma hakkan vist vaikselt aru saama, miks kanadalased nii viisakad ja toredad on. Maast madalast harjutatakse!


Muide! Mäletate, me siin arutasime teiega mõni kuu tagasi, et huvitav, kuidas siinne kool ikka toimib - kodutöid ei anta, hindeid ei panda, kas neist niimoodi ikka asja ka saab? Eestlased ju alati rõhutavad, et meil on küll sõjakord, aga see-eest oleme PISA testis kõrgel kohal! Ehk justkui tasubki palehigis rabada.

PISA testi 2023 aasta tulemused on teie ees - Eesti seitsmes, Kanada kaheksas. Seega jõuab tippu nii piitsa kui präänikuga. Maailmas on üle 200 riigi, nii et TOP 10 on igal juhul super saavutus.


Küsisin naabrinaise käest (tema laps on samas koolis aasta eespool), et kui paljud vanemad õpetajatele kingitusi teevad ja mis päeval see üle tuleks anda? Selgus, et peaaegu KÕIK vanemad teevad kingitusi (klassi peale mingit ühiskingitust ei ole nagu ma eelmise postituse kommentaarides juba mainisin). Viimase koolipäeva hommikul seisvat kõik lapsed kingikotikestega ukse taga. Viimasel päeval on neil muuhulgas ka pidžaamapäev ja pannkoogihommik (mingi restoran toitlustab), lõuna ajal vaadatakse jõulufilmi ja lastel lubatakse klassiga jagamiseks maiustusi kaasa võtta.

Teiseks sain teada, et kooli infoletis on "nipileht", kuhu iga õpetaja on kirjutanud mõne vihje, et mida ta kõige meelsamini kingituseks tahaks. Nt mis poe kinkekaarte, kas tumedat või heledat šokolaadi, punast või valget veini jne. Jällegi - geniaalne! Nii vanematele, kes liigselt nuputama ei pea, kui ka õpetajatele, kes saavad just seda, mis rõõmsaks teeb.


Päkapikuteemast veel nii palju, et kuna siin ei ole päkapikukommet, siis ei ole ka seda võimalust, et teised lapsed minu omadele ütleksid, et päkapikke pole olemas. Sest nad kõik teavad, et jõuluvana ja päkapikud ON olemas (tegelaskujudena). See, kas jõuluvana tegelikult ikka läbi korstna tuleb (isegi Oscar juba küsis, et kuidas ta mahub?) ja kas just jõuluvana pakke toob, on juba iseküsimus.

Kusjuures jõuluvana pakkidega on meil selline lugu, et hoiame küll jõulumaagiat, et "peame jõuluvanale ütlema, mida sa tahad" ja "äkki jõuluvana toob..." ja praegu veel Oscar usub sellesse, aga samas näeb ta ka seda, et kingipakkide hunnik vanemate garderoobi kõige kõrgemal riiulil on aja jooksul üha kasvanud ja paarile sõbrale oleme jõulukingitust koos valinud/pakkinud. Kapi otsas olevate pakkide kohta on ta muidugi ka küsinud, et kellele need on, aga vastasin, et see on saladus... ja hetkel talle selline selgitus sobis. Eelmisel aastal lausa ootasin, et ta küsib hiljem ikka täitsa otse, et oot, mis jõuluvana, need on ju samad pakid, mis kapi otsas olid, aga näe, ei küsinud. Rõõm kingituste üle varjutas kogu praktilise poole.

Seega arusaam, et jõuluvana on veits muinasjutuvärk, tuleb ilmselt aja jooksul iseenesest ja siis ei ole ka suurt pettumust. Täpselt seda ma tahangi! Et oleks natuke maagiline, aga samas pole keegi otseselt valetanud.

09 detsember, 2023

Paluks diplomit!

Eile õhtul pakkisin paar minutit enne südaööd selle aasta viimase jõulukingi ja ütlesin Matt'ile, et paluks nüüd hea töö eest medalit või midagi. Täna kiitsin ennast juuksurile ka (sest siin peab ju kõikidega juttu ajama, eriti juuksuriga) ja ta küsis, et kas mul on suur pere? Ütlesin, et ei, üldse mitte. Aga kokku tuleb ikka miljon kinki. Ma ei tea, kuidas?

Eestisse saadan pakid alati oktoobris, sest lennupostiga oleks saatmine üle nelja korra kallim, laevaga läheb jällegi kaks kuud aega. Mul õnneks kiiret ei ole. Üks Matt'i õdedest elab Šotimaal, tema perele saadan samal ajal. Ehk Euroopasse läheb 10 kingitust.

Matt'i vanematele on kõige keerulisem pakke teha. Igal aastal mõtlen end halliks ja kunagi ei ole sellist tunnet, et sai täpselt õige asi. Seekord tegin ta vanematele fotoraamatu aasta jooksul kogunenud laste piltidest (mida nad pole näinud). Usun, et sellest saab hitt ja saan igal aastal lihtsalt uue raamatu tellida ehk patsutan juba oma tuleviku-minale kah õlale. Matt'i nooremale õele ja tema peikale tegin kahe peale ühe kingi.

Jõuludeks tuleb sõbranna oma perega meie juurde, nii et neile 3. Nemad on kreisid kingitegijad, nad tulevad iga kord nagu jõuluvanad, suvel ka. Mitte miski selle vastu ei aita. Seekord ütlesin, et paneme pere peale hinnalimiidi ja kõik kingid peavad selle sisse mahtuma. Nüüd ei saa nad süle ja selja ja koormahobusega tuua.

Matt'ile ja lastele tegin ka. Lastele ma muidu ei teeks, nad mattuvad ilmagi pakkide alla, aga mul tuli sel aastal hea idee ja nii saavad meie poisid ja sõbranna poeg samad kingid.

Kohe pärast jõule lähme Matti Eesti tädi juurde suguvõsa jõulupeole ja seal on Secret Santa, sinna tuleb meil 4 kingitust viia. Aga seal on pakijagamine alati ülitore, nii et rõõmuga tegin.

Oliveril on lasteaias 2 õpetajat ja 1 juhataja (kes peaaegu igapäevaselt rühmaruumis lastega tegeleb), nemad saavad kõik kinkekaardi. Küsisin ühelt siinselt eestlasest lasteaiaõpetajalt, et mida inimesed toovad ja mida õpetajad tegelikult tahavad? Selgus, et toovad hunnikute kaupa magusat, aga kõige rohkem teeks rõõmu kinkekaart. Starbucks või midagi muud universaalset.

Oscaril on klassiruumis 1 õpetaja ja 2 assistenti (seda 17 lapse peale - hea süsteem siin Kanadas!). Õpetajalt uurisin, et kes veel Oscariga iganädalaselt kokku puutuvad ja sain raamatukoguhoidja ning muusikaõpetaja nimed. Seega läheb kooli 5 kinkekaarti.

Pankrot, noh!

Aga ma kohtlen oma lastega kokkupuutuvaid inimesi nagu kulda, selles osas järeleandmisi ei tee. See on hästi kulutatud raha.

Ahjaa, lapsehoidja ja kunstiterapeut ka.

32 kingitust siis. Nii et pere pole küll suur, aga... Ja praegu just meenus, et Matt'i parima sõbra poegadele pean veel midagi otsima. Send help!

Ehk kolmekümne kahest kingitusest viimased said eilse hilisõhtu seisuga pakitud ja nüüd tuleb välja, et mul on ikka midagi tegemata. Tore...

Tegelikult korraldaks hea meelega nii, et kingitusi saavad ainult lapsed (ja õpetajad), aga ausalt öeldes ei võtaks see nimekirja palju lühemaks. Ise ei taha ma juba ammu kinke, mul on kõik olemas.


Meil käivad alates sellest talvest päkapikud. Tellisin armsa sokirea ja nüüd on igal hommikul lastel sealt midagi leida. Kanadas ei ole päkapikukommet, on ainult advendikalendrid. Oscaril oli see eelmisel aastal, aga kõik kommid olid erineva suurusega ja iga kord kui mõne väiksema sai, nuttis. Tema loogikaga ei läinud see lihtsalt kuidagi kokku ja mina ei saanud omalt poolt aidata. 

Päkapikusüsteemi eeliseks on üllatusmoment. Igal hommikul on midagi uut (aga hoolikalt samas suuruses, hahaa). Päkapikk jätab kaks kommi, sest lapsi on ju kaks, aga enamikel hommikutel sööb Oscar enda oma palju varem ära ja selle aja peale kui Oliver ärkab, ta enamasti ei mäleta, et venna šokolaad on veel ootel. Nii et kaheaastasele ma siiski igal hommikul kommi ei sööda. Läheb päkapiku salalaekasse tagasi.

Ja seda tahtsin ka öelda, et ilus muinasjutuline talv on teil seal Eestis. Meil lund pole, tegin just aknast avanevast vaatest pilti:


Kingid pakitud? Mitu on? Mida kingite?