Kus on sinu koht?

Sõbranna on suhteliselt värskes kooselus ja rääkis, et mees oli teinud ettepaneku aegajalt voodis pooli vahetada. Neil olevat eksiga nii olnud, et kumb esimesena magama läks, valis, kummal pool sel ööl magab. Arutasime seda siis sõbrannadega ja uurisin statistika mõttes veel paarilt tuttavalt ning sain teada, et kõigil on voodis "oma koht".

Veel selgus, et enamikul juhtudel magab naine kas seina pool või lihtsalt uksest kaugemas otsas, juhuks kui öösel peaks tuppa sisenema suur kole koll. Sedasi on mees kollile lähemal, et naise elu eest võidelda. Nii palju siis võrdõiguslikkusest.

Puht praktilise poole pealt ütleks ma veel, et vanasti olid meil Matt'iga kummalgi öökapis omad asjad, näiteks telefonilaadijad ja muu träni, nüüd seda muret muidugi enam ei ole, mõlema poole sahtlites on lihtsalt midagi, mida Oscar on suvatsenud sinna jätta. Enamasti paar mänguautot ja kortsutatud pabereid. Nii et praktilise poole üle pole enam vaja pead murda, koleda kolli osa muidugi jääb, nii et Matt on uksele lähemal.

"Oma koht" ei piirdu minu meelest ainult voodiga. Meil on näiteks ka söögilauas igaühel kindel koht. Ja kui filmi vaatame, on kummalgi oma diivan. Lapsepõlves oli samamoodi. Ja kui Matt on öösel ära, ei maga ma mitte kunagi tema poolel. Kusjuures üksi elades oli mul samuti voodis "oma pool". 

Sõbranna elukaaslane väidab, et tema lapsepõlvekodus polnud söögilauas ega diivanitel-tugitoolidel "oma kohta". Igaüks istus seal, kus juhtus. Huvitav, kas magamiseks ikkagi oli kindel ase või kukkus iga laps õhtul sellesse voodisse, mis esimesena ette jäi?

Ma pole varem sellele mõelnudki, aga tõesti, mind häiriks lausa väga kui Matt ühel päeval teataks, et hakkame nüüd nii magama, et mõnikord oled vasakul ja teinekord paremal. Kusjuures praktilist vahet pole, aga... mul on ikkagi oma kohta vaja.

Kuidas teie magate?

51 küsimust (või midagi sinnakanti)

Kas päikese- või suusareisid?
Raudselt päikesereisid. Aga väga palav ei tohi olla!

Mis on su kõige vihatum kodutöö?
Pliidi puhastamine. See on ühtlasi ka ainus kodutöö, mida mulle teha ei meeldi.

Mis on su lemmikpitsa peal?
Kõik asjad võivad olla, aga tegelikult meeldib mulle hoopis see välimine äär, kus katet ei ole. Kui äär on krõbe ja mõnus, on juba kõik hästi!

Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni?
Ei paneks. Arvamuse puhul ei ole alati oluline, kes seda avaldab ja anonüümne kommenteerimine annab kõigile võimaluse vabalt sõna sekka öelda.

Kas näeksid end kunagi veganina?
Ei.

Parim raamat?
Kõik Lindgreni raamatud. Eesti teostest "Kadri" ja "Kasuema". Täiskasvanuna loetud raamatutest "Geiša memuaarid", "Lohejooksja", "Saast", "Läänerindel muutuseta", "Enne kui ma suren", "Hea uus ilm", "Naiste paviljon" (väga-väga meeldis), "Koduabiline". Neid on tegelikult palju.

Milles oled sa koba?
Joonistamises. Te isegi ei kujuta ette kui kohutavalt koba!

Kas oled ebausklik?
Üldse mitte.

Mis on õnneliku suhte saladus?
Omavaheline sobivus. Siis on pingutamatagi mõnus koos olla.

Lemmik aastaaeg?
Suveks muutuv kevad. Selline, et veel on kevad, aga kohe-kohe tuleb suvi. Kus kõik hea on veel ees!

Millised kolm asja sinu käekotist võib leida?
Rahakott, telefon ja autovõtmed. Tihtipeale muud polegi. Vahel lisanduvad Oscari mähkmed, nätsud ja mõõdulint. Mul pole kombeks tervet elamist kaasas kanda, autos on nagunii kõik vajalik olemas.

Mida sa meeste puhul ei mõista?
Kommet tühje pakendeid külmikusse tagasi panna (või noh, peaaegu tühje, näiteks supilusikatäis piima suure paki põhjas). Ükspäev tahtsin rumm-koolat teha ja rummipudeli põhjas oli sõna otseses mõttes viis tilka. Küsisin Matt'ilt, miks ta pudelit ära ei visanud, ütles, et pole ju veel tühi!

Kas sa oled realist või unistaja?
Realist.

Mis sul parasjagu elus käsil on?
Ümberkorraldused. Võtsin ette kõik asjad, mis mind häirisid - kanu oli liiga palju, andsin kolm kõige lärmakamat ära. Üks aianurk häiris - istutuskastide ümber on killustik ja selle sees mühab umbrohi, millest on võimatu lahti saada. Sügisel otsustasin killustiku kanaaeda vedada (see osa sai isegi tehtud), uue mulla tuua ja muru külvata, aga lapse kõrvalt võttis kõik nii palju aega, et palkasime nüüd aiatööfirma, kes minu poolt alustatu lõpule viib. Koolis on veel viimased eksamid vaja teha ja siis praktika ning ongi läbi. Peab ära otsustama, kas minna suvel Eestisse või ema siia kutsuda, kaldume viimase poole. Oscari toa tegin ümber (sellest kirjutan varsti pikemalt).

Kes on sinu lemmikblogija?
Maarja. Kahvanägu ja Mikker meeldib väga, aga tema kirjutab viimasel ajal harva. Ma hoian paljudel blogidel silma peal, aga nii mõndagi loen pigem diagonaalis. Selliseid, mille iga postitust tahaks alati läbi lugeda, on vähe. Ja eriti vähe meeldivad need, kus asud hooga lugema ja siis poole peal hakkad aru saama, et tegemist on hoopis reklaamiga.

Milline vanasõna sind kõige paremini kirjeldab?
Igal pool hea, kodus kõige parem.

Suurim iluapsakas naiste puhul?
Angry Birds'i kulmud, mis kuidagi moest ära ei taha minna.

Meeste suurim stiiliapsakas?
Ma ei tea, kas see just otseselt stiili alla käib, aga leian, et kui keha on rohkemgi kui lodev, siis äkki ei peaks avalikes kohtades ilma särgita käima? Naised saavad sellega ju vabalt hakkama!

Lapsepõlve hüüdnimi?
Anka

Lemmiksöök? Kõige vähem lemmik söök?
Kana-klimbisupp. Iga päev võin süüa! Kõige vähem lemmikud on ülearu vürtsised asjad.

Kas kontsad või tennised?
Raudselt tennised.

Emaduse parim külg?
See soe hoovus häid emotsioone, mis minust üle lendab iga kord kui oma last vaatan. Mulle väga sobib emaks olemine.

Mis ajab sind rohkem närvi, ootamine või liiklus?
Ootamine!

Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?
Seadustaks surmanuhtluse. Võtame näiteks Josef Fritzli, kes oma tütart 24 aastat vangistuses hoidis, teda vägistas ja talle seitse last tegi. Või Norra massimõrvari. Või mõne muu jätise. Kunagi vaidlesime ühe õppejõuga, kes väitis, et see pole nii lihtne, surmanuhtluse peab ju keegi ka täide viima, nuppu vajutama või midagi. Ma võiks vabatahtlikuks käia, mingit probleemi poleks. Mind häirib palju enam see, et need, kes kellelegi palju kannatusi on põhjustanud, rahva raha eest vanglas telekat vaatavad.

Mis on mehe juures oluline?
Enesekindlus.

Suurim eneseületus?
Bakatöö kirjutamine. Iga kümne minuti tagant tabas mind "ma ei saa, ma ei oska, ma ei taha" ahastus. Nii-ii keeruline tundus. Makatöö läks juba lihtsamalt.

Kas lõhefilee või burger?
Lõhe. Ma pole eriline kiirtoidu fänn.

Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda puhul ei meeldi?
Laiskus. Kui mul on valida millegi hea söömise ja näiteks trenni minemise vahel, siis üheksal juhul kümnest tõmban end diivanile kerra ja söön. Küll hiljem jõuab rassida. Või siis ei jõua ja see on ka okei. Ja siis vaatan telekast iluuisutamist või võistlustantsu ning mõtlen, et ossa raks kui lahe! Ise võiks ka midagi nii kihvti osata. Aga ma ei saa, sest mul on liiga mugav diivan.

Klient on kuningas

Plaanisin Oscarile sellise mängulaua osta, kuhu saab vee sisse lasta ja seal siis plätserdada. Amazon'is oli soovitud laud kenasti olemas, salvestasin nimekirja, aga ära veel ei ostnud. Eile käisin mänguasjapoes ja seal juhtus sama laud müügil olema, hind kah suht sama nagu amazon'is. Jällegi ära ei ostnud. Tellida on lihtsam, sedasi tulevad asjad ise ukse taha. Poest ostes on see jama, et siis peab kuidagi niimoodi autoni kõndima, et ühes kaenlas laps ja teises mingi suur kast. Mul lihtsalt pole selliseid muskleid.

Jõudsin koju ja ukse ees oli kohalik leht. See tulebki paar korda nädalas mati peale ja on täiesti tasuta. Tasuta ilmselt sellepärast, et lehe keskel on megahunnik reklaami. Ma olen juba nii vilunud, et tõstan reklaami kohe garaaži ja trepist üles tulen ainult lehe endaga. Aga eile jäi pilk pidama mänguasjapoe reklaamlehel. Mõtlesin, et sirvin huvi pärast läbi, äkki on laud kah soodukaga. Oligi! Ja lausa -50%. Neil mingi kampaania, mis algas täna hommikul ja kestab terve nädala. Täna oli muuhulgas ka see päev, mil Oscar hoidjaga välja läks, nii et poeplaan sobis kohe väga hästi!

Jõudsin siis poodi ja saate aru - kõik lauad läinud! Näidismudel oli küll alles, aga ostmiseks polnud enam ühtegi karpi. Seadsin sammud kassasse, kurtsin muret. Neiu uuris juhatajalt, kas kuskil taga on neid veel peidus, juhataja ütles, et ei ole, aga millalgi tuleb juurde. Neiu pakkus, et võib mulle rain check'i teha. Kuna mul polnud aimugi, mida see tähendab ja lollina ei tahtnud paista, küsisin, kas võin näidismudeli ära osta? See oleks veel eriti hea - ise ei peaks kokku panema ja prügi oleks karbi arvelt vähem. Neiu konsulteeris uuesti juhatajaga, aga selgus, et näidismudelit nad ei müü. Mis on nõme. Aga arusaadav, sest vaevalt nemadki seda ülepäeviti uuesti kokku viitsiks panna.

Mul hakkasid juba suled pahaselt turri minema, sest halloo - seitsmepäevase soodusmüügi esimene päev, pood on ainult paar tundi lahti olnud ja lauad juba otsas. Piinlik või mis? Aga enne kui midagi öelda jõudsin, pakkus neiu uuesti, et võib rain check'i teha, kirjutagu ma oma telefoninumber talle paberile. Tegin näo nagu teaks jumala hästi, millest ta räägib ja panin numbri* kirja.

Seepeale klõbistas müüja veidi arvutis ning printis mulle lõpuks viisaka dokumendi välja. Selle peal on toote täpne nimetus (mingite koodide ja asjadega); hind, millega see hetkel müügis on (ehk -50%) ja tähtajaks 6 kuud!!! Mitte ainult nädal, mil soodusmüük tegelikult läbi saab. Kohe kui uued lauad kohal, helistatakse rain check'i inimesed läbi ja neil on eelisõigus osta. Kui kliendil on vahepeal suur kiire mööda läinud ja otsustab näiteks alles viie kuu pärast seda lauda ostma minna, saab ikkagi garanteeritud soodushinnaga. Sest klient on kuningas.

Hah.

Ma polnud enam üldse pahane! Ja jälle targem ka!

* Muide, numbritest! Vahel küsitakse, kas mõtlen eesti või inglise keeles ja kummas keeles unenägusid näen (pole aimugi, ma nimelt magan siis), aga vot numbrite osas on küll selge värk! Oma kanada telefoninumbrit tean ainult inglise keeles. Sama postiindeksiga (postiindeks on Kanadas veel tähtsam asi kui vahtrasiirup, hoki ja maapähklivõi kokku, seda lihtsalt peab peast teadma). Aga näiteks ema telefoninumbrit tean ainult eesti keeles. Ja oma eesti panga sisselogimise koodi (noh, rohkem ikka rootsi pank, aga saate aru küll).

Pime kana leidis tera

Ma ei harju sellega vist kunagi ära, et kassapidaja mind tänab kui tahan ise oma ostud kotti panna...

Täna käisin ilma lapseta poes ja ladusin selle järelveetava väikese korvi silmini täis. Asju kassalindile pannes hakkasin mõtlema, et nojaa, oleks võinud ikka käru võtta, sest kuidas ma selle hunniku nüüd autoni tassin? Tavaliselt läheb kõik Oscari kärusse ja käe otsas ei pea midagi kandma. Jõudis siis järjekord minuni ja esimene asi, mida kassapidaja küsis, et kas tahaksin autoni minemiseks käru?

Saate aru, luges mõtteid!

Ütlesin, et vist oleks vaja küll, lähen toon kohe. Kassapidaja vastu, et oioi, ei! Viipas kellelegi ja see keegi vudis kärmelt õue käru järele. Nii kenad on nad siin. Aga jah, näe, kuus aastat Kanadas ja ma ei suuda ära harjuda.

Muuseas, ükspäev just arutasime Mattiga, et kuhu veebruar kadus? Oli jaanuar... ja siis kohe märts! Veebruari nagu polnudki! Teil oli või?

Uudiseid ka - meil on nüüd lapsehoidja! Või noh... Oscaril. Ma ei saa enam aru, mis olukorras on normaalne "meietada" ja mis olukorras mitte. Selle tasemini, mida beebigrupis alatihti näen, et mehest saab "meie issi", ei ole veel õnneks jõudnud.

Aga hoidja, jah. Pikem lugu, nii et võtke kohvitass näppu, muidu võite poolel teel ära nõrkeda.

Millalgi peaaegu aasta aega tagasi mainis sõbranna, et neil on nüüd lapsehoidja. Tema tütar on Oscarist ainult kaks nädalat vanem, seega küsisin kohe, et kust ta leidis sellise, keda nii väikesega üksi julgeb jätta? Me olime Matt'iga arutanud, et väga mugav oleks kui vahel hoidja abiks käiks, aga kuidas usaldada täiesti võõrast inimest? Kuidas ma tean, et ta üldse lapsega tegeleb kui ise ära olen? Kuidas ma tean, et ta Oscarile haiget ei tee? Ma saan aru, et päris iga teine vast pole selline julmur nagu peidetud kaamerate videotest võib näha, aga vaevalt need julmurid end kohe uksel vastavalt tutvustasid, eksole?!

Nii ma siis tegelikult ei otsinudki. Lapsehoidjate grupil hoidsin silma peal, aga mitte väga tõsiste kavatsustega. Põhimõtteliselt lootsin, et äkki sajab ideaalne hoidja taevast kaela või midagi. No ja sadaski!

Hüppan nüüd ajas tükk maad edasi - mäletate, rääkisin, et käin Oscariga aegajalt mängutoas, sest talle väga meeldib seal ja ühtlasi saab natuke teisi lapsi ka näha. Kohe esimesel korral nägin seal sõbranna tütart ühe naisega, kes ilmselgelt ei olnud mu sõbranna. Ja peaaegu iga kord olid nad seal.

Soojus, millega see naine mu sõbranna last kohtles, oli muljetavaldav! Ma poleks iial osanud arvata, et ta ei ole selle lapse ema ega vanaema kui poleks kindlalt teadnud. No ja tema jällegi ei teadnud, et ma selle lapse vanemaid tunnen (alles kolmandal korral ütlesin). Ükspäev saatsin sõbrannale pildi Oscarist, taustal tema tütar hoidjaga:

Sõbranna ütles, et kuule, saame kokku, sada aastat pole näinud! Ja muideks, tütar sai just lasteaeda sisse, kas sa hoidjat tahad omale?

Midaaaaaa?!

Nemad olid selle naise leidnud tuttavate kaudu. Taust on selline, et omad pojad pesast välja lennanud (elavad teises linnas), mees mängib iga päev golfi, aga teda golf eriti ei huvita, pisikesed lapsed aga meeldivad. Sõbranna ütles, et tütar täiesti jumaldab seda hoidjat ja kui lasteaeda koha said, kaalusid mitu päeva, et mida edasi teha, sest ei raatsinud hoidjast loobuda. Aga kohta ei saanud käest lasta, sest järgmine võimalus võib alles mitme aasta pärast tulla. Lastehoiuvärk on siin kreisi!

Rääkis, et see naine on kuskilt Euroopast pärit (nüüd tean, et Austriast), aga juba aastakümneid Kanadas elanud. Tuli siia omal ajal au-pair'iks, siis sai ise lapsed ja põhimõtteliselt ongi terve elu lapsehoidmisega tegelenud. Sõbranna ütles, et tal on mitmeid hobisid, vahel koob lapsele midagi, vahel toob ukulele ja laulab, hea meelega käib õues ja mängutoas. Olevat hästi soe ja armas inimene!

Kui küsisin, palju ta hoidjale maksab, rääkis muuhulgas sellise loo, et nad olid alguses tunnitasus kokku leppinud, aga kuu aega hiljem teatas hoidja, et ta tahab nüüd vähem. VÄHEM!!! Sõbranna oli vastu vaielnud, et eiiii, misasja! Aga hoidja ei olnud nõus esialgset summat võtma enam. Said siis lõpuks kuskile keskele kokku lepitud. Hoidja sõidab tuttuue Subaru džiibiga, rahapuudust tal ilmselt ei ole.

Igatahes võtsin temaga käbedalt ühendust (õnneks ta juba natuke teadis mind ja Oscarit mängutoast) ning saimegi ta endale! Ta on kuidagi niivõrd üdini normaalne inimene! Selline tunne nagu oleks pereliige või midagi. Leppisime kokku, et tuleb kaks korda nädalas kolmeks tunniks ja kuna ilmad on nii soojad ja mõnusad olnud, on nad siiani alati kogu aja kodust väljas veetnud (tema enda valikul). Käivad mängutoas ja liivakastis, kiikumas ja jalutamas. Hoidja saadab iga natukese aja tagant Oscarist pilte ja lapsel on kogu aeg suu naerul.

Nüüd on nii, et  aegajalt broneerin talt lisavahetusi mitte sellepärast, et mul endal oleks rohkem vaba aega vaja, vaid sellepärast, et Oscarile ta nii väga meeldib. Tuleb koju, põsed punased ja nina natuke tatine ning vajub varsti magusasse unne, sest õues müttamine on teadagi väsitav! Ma ei tea, mida rohkemat ma ühelt hoidjalt üldse tahta võiks.

Nii et põhimõtteliselt leidsin ideaalse lapsehoidja ilma, et isegi otsinud oleks. Vot nii osav olen!

Niisama loba

Sõbranna saatis pildi ajakirjast "9 kuud", kus soovitatakse minu "muhedast ja intelligentsest blogist" rasedusaegsete mõtete ja tunnete kohta lugeda. Vot kui tore üllatus!

Tõstsin just järjekordse kastitäie beebiriideid garaaži ja tõdesin, et viimased kuud on ikka väga kiiresti läinud. Kui Oscar sündis, rääkisid kõik, et beebid kasvavad ruttu, aga mulle küll nii ei tundunud. Alles kümnendast kuust hakkas aeg lendama ja üha kiiremaks läheb!

Sõbranna küsis, kas hoian Oscari riideid järgmise lapse jaoks alles? Tema otsustas pärast teist kõik ära anda ja kolmandale uued osta, muidu näevad lapsed piltide peal liiga sarnased välja.

Mulle just tundub mugav, et järgmisele beebile on kõik vajalik juba olemas. Mul polnud Oscarile suuri varusid, aga ikkagi jõudsid esimeste kuude jooksul paljud asjad enne väikseks jääda kui selga jõudsid (ta oli erakordselt puhas beebi, ei lekkinud kuskiltpoolt). Ideaalis võiks meil kolm last olla ja arvan, et kolm ringi peavad need riided küll vabalt vastu. Nii lihtne oleks kastikaupa võtta. Eks uusi hilpe ostaks ju nagunii natuke juurde, eriti kui järgmine juhtuks muul aastaajal sündima või teisest soost olema.

Käisin ükspäev Vancouveris sõbranna sünnipäeval. Tore oli! Nanaimosse kolides arutasime Matt'iga, et võime ju iga kell Vancouverisse minna kui tahame, aga lõpuks kippus ikka nii olema, et kui just tõsist vajadust polnud, ei hakanud seda teekonda ette võtma. Lapsega veel eriti! Praamiga minnes peab veidi varem sadamas olema, siis 1h 40min seilamist, sadamast kesklinna veel pea pool tunnikest sõitu. Aga vesilennuk viib 15-minutiga otse kesklinna. Palju parem, onju?!

Matt kinkis mulle jõuludeks shopingupäeva Vancouveris, mis sisaldas nii lennukipileteid kui ka kaubamaja kinkekaarti, lisaks käisin sõbrannadega kohvitamas ja kogu see asi mõjus nii geniaalselt hästi, et olen nüüd veel paar korda niimoodi linnatripile lennanud. Vancouver on tegelikult väga lähedal!

Ja eile oli vastlapäev, eksole. Ma muideks ei teadnudki, et see võib ka märtsis toimuda! Arvasin, et ju magasin sel aastal kogemata maha... Aga siis helistas sõbranna, et tal juba supp keeb ja nüüd veel vaja kukleid teha, küsis, kas mina ka teen? Mina seisin sel hetkel kummikutes keset kööki ja koukisin Oscaril mullatükke suust välja, me nimelt tegime õues survepesuriga kevadpuhastust ja asjad olid pooleli. Okei, mitte niivõrd pooleli, vaid ma tahtsin pesurit mingist jõnksust üle tõmmata ja kallutasin seda päris korralikult, mispeale tuli masinast hunnik sinist tossu välja. Ja nagu teate, on sinine suits see, mis masinad tööle paneb. Kui suits väljas, ei tööta enam.

Matt siis valgustas mind, et survepesurit ei kallutata töötamise ajal külili. Näe, jälle targem! Ja vist oli osa sinist tossu ikka sisse ka jäänud, nii et ta sai selle varsti jälle tööle.

Kui väljas asjad valmis said, mõtlesin, et viskan ikka ruttu kuklitaigna kokku. Ainult kord aastas saab vahukooresaia süüa, ei saa jätta võimalust kasutamata. Näljase ja unise lapse kõrvalt, kes mul jala küljes rippus, polnud mahti tähele panna, et tainast pidi eelkergitusega tegema, viskasin kõik ühte patta ja segasin jooksu pealt kokku. Jummel kui head kuklid said! See on ikka nii tõsi, et kõige parema tulemuse saab siis kui üldse ei püüa...

Ohvrite toomine suhtes

Ühe meie sõbra naisel läks alkoholitarbimisega asi nii käest ära, et lauale jäi kaks varianti - kas läheb võõrutusravile või lahutavad abielu ja hakkavad lapsi jagama. Tublid ja haritud inimesed muidu, ei ole mingid paadialused. No ja näed, selline mure majas!

Igatahes kulgeb ravi hästi ja mõne nädala pärast saab ta koju tagasi. Juua ei tohi aga enam mitte kunagi. Ma ta mehe käest juba uurisin, et kuidas see välja hakkab nägema, kas tema hakkab samuti karsklaseks? Külla tulnud sõbrad samuti ei joo? Kõik sünnipäevad ja muud üritused on rangelt kuivad? Aga kui nemad meile külla tulevad, kas meie võime klaasi veini võtta või oleks viisakam vahele jätta? Kui kaugele kellegi toetamine ulatub?

Neil on plaan, et esimesel (pool)aastal pole kodus tilkagi alkoholi ja mees ei joo. Edasi arvab mees, et päris karsklaseks ei taha jääda, aga naine leiab, et võiks.

Nonii, arutasime seda siin isekeskis. Mina leidsin, et pärast esialgset toetusperioodi (mis on elementaarne) võiks mees teha, mida tahab, sest temal ju probleemi pole. Matt ja ta sõber (mitte see, kelle naisest ma räägin) leidsid, et sõltuvus on haigus ja kaaslane peaks samuti karsklaseks hakkama. Et kui näiteks üks on heroiinisõltlane, ei saa ju teine end edasi süstida, muidu kihutab esimene kah kohe allamäge.

Tõsi! Samas on alkoholi puhul olukord veidi erinev, sest mõni joob klaasi veini kaks korda kuus ja rohkem ei tahagi, aga teine ei saa pärast esimest lonksu enam kunagi pidama.

Matt'i sõber tõi võrdluseks näite - tema vanemad on 40 aastat abielus olnud. Isale meeldis matkata ja kanuuga sõita, aga pärast emaga kohtumist jättis need hobid täiesti kõrvale, kuna ema on ratastoolis ja ei saa selliste asjadega tegeleda. Aga see on jällegi natuke teine asi, sest õnnetus, mis emalt liikumisvõime võttis, oli juhtunud juba ammu enne nende tutvumist. Seega tegi isa teadliku valiku.

Sõbral oli veel üks näide - tema õemees ei söö sibulat-küüslauku ja seetõttu ei tehta selles kodus kunagi sööke, kus üks neist kahest sees oleks. Vot see on minu meelest juba suurem ohverdus, mina isiklikult vist ei oskakski ilma sibula ja küüslauguta süüa teha!

Igas suhtes on tulude-kulude tasakaal. Kui tasakaal eripärade tõttu liigselt nihkesse läheb, ei hakkaks mõistlik inimene kokku kolimagi! Või koliks käbedalt lahku tagasi. No muidugi on neid, kes loodavad, et suudavad kaaslast muuta ja siis aastaid hiljem kurdavad, kuidas "nemad on endast kõik andnud". Suhe ei peaks olema võitlustander! Kui pidevast pingutamisest on higimullid otsa ees, siis äkki ei ole lihtsalt õige kaaslane?

Vanemaid ja sugulasi ei saa nagunii valida, isegi omaenda laste puhul pole alati kindel, kuidas nad välja kukuvad ja kas iseloomud sinu omaga sobivad. Nii et kaaslase võiks ikka mingi normaalse võtta!

No ja siis on paratamatud asjad. Õnnetused ja haigused. Sellisel juhul on loogiline, et tuleb elus korrektuure teha ja kaaslasele toeks olla. Aga ma ei tea, mille alla liigitada alkoholism? Justkui oleks haigus, aga samas ei ole ka. Täpselt samamoodi on mul keeruline kaasa tunda inimestele, kes pärast aastakümneid suitsetamist kopsuvähi saavad. Mida sa ootasid siis?

Ajutiste ohvritega on lood teised, ajutiselt võib minu meelest ükskõik millest loobuda! Näiteks kui mul avastati rasedusdiabeet ja pidin suurema osa süsivesikuid kolmeks viimaseks raseduskuuks menüüst välja viskama, protesteeris Matt mingi hetk selle üle, et kodus ei ole saia. Aga vot sai on minu narkootikum! Ma ei saa krõbeda koorikuga pehmet saia koju tuua... ja seda siis mitte süüa. Pikemat diskussiooni sel teemal ei tekkinud, sest toidupoes käin ainult mina ja seega saia koju ei sattunud ning varsti oli laps käes ja sai laual tagasi. Matt elas kah kuidagi üle.

Keerulisem ongi vist siis kui tuleb millestki alatiseks loobuda. Eriti kui see ei ole õnnetu juhuse tagajärg, vaid kaaslase rumal käitumine. Või mis teie arvate?