On paar asja, mille jaoks on mul rahu ja vaikust vaja. Näiteks blogimine ja raamatute lugemine. Mõlemad on viimasel ajal unarusse jäänud. Paar päeva tagasi vaatasin filmi ja seal oli kellegi kodus väga äge raamaturiiul. Mõtlesin, et oiii, kus ma alles ühel päeval loen. Istun ka niimoodi oma suure raamaturiiuli ees ja lihtsalt keeran mõnuga lehte.
Aga praegu veel ei tule välja. Panin lapsed magama (ehk mina tegin enda osa ära, aga see muidugi ei tähenda, et nad magavad) ning proovisin lugeda. Oliveril on praegu see iga viie minuti tagant pea ukse vahelt välja pistmise periood: tahan juua, tahan pissile, kus mu päikseprillid on, tahan juua, tule pane mulle tekk peale, tahan juua... Hetkeseisuga on juba vähemalt seitse minutit vaikus olnud, äkki jäi magama?
(ei jäänud, just käis jälle juua küsimas)
Magab ta meil neil päevil nii, et kõik sõbrad on voodisse kuhjatud, ise mahub vaevu kuskile nurga peale.
Ühed sõbrad on lapseootel. Mees on eluaegne peoloom, naine selle vastand. Mõlemad usuvad siiralt, et teine muutub. Ei ole verinoored seejuures, aga piisavalt vähe koos olnud. Paar aastat tagasi võtsid omale koera. Nüüd, vahetult peale lapseootele jäämist teisegi - husky. Ma ütlesin päris ausalt (mul pole ju filtrit), et kuulge, jõuate veel tagasi viia! :)
Sõbrannaga just rääkisime, et kui kuskil näed kedagi titevankri ja koeraga, siis see koer oli küll raudselt enne beebi sündi võetud. Kui beebi juba käes, kipub selguma, et koer sellest võrrandist küll puudu ei ole. Eriti veel kaks.
Teisel sõbrannal oli kaks koera. Õigemini ta mehel oli. Aga enne laste sündi jõudsid mõlemad hinge heita. Mõlemad koerad siis. Küsisin, et kas nüüd, mil lapsed olemas, uut ei võta? Ütles, et koera ei taha, aga lastel mingi lemmikloom võiks ju olla. Äkki hamster? Ma ütlesin, et võta kanad, nendega hea lihtne, ei haise toas.
Ütles, et ei saa. Ta töötab aeg-ajalt kodust ja kui kliendiga on kõne, olevat nagu Indias, et keegi kireb taustal. Polevat professionaalne!
Mina võtan küll kanad. Las olla nagu Indias. Tegelikult ei tea ka, eelmiste kanadega ajas mind ikka väga närvi, kui hommikul vara kõvaks kaagutamiseks läks. Samas... vähemalt ei vohanud kaiaaias umbrohi.
Aga alustuseks otsustasin varjualuse... aluse korda teha. Matt ehitas kunagi hirmsuure kasti, mis seal varjualuse all istus ja suurt muud sinna ei mahtunudki. Paigutuse mõttes ei mahtunud. Ükspäev seisime naabrinaisega selle lahmaka kasti kõrval ja arutasime, et no ei lähe kohe mitte. Nügisime monstrumi üheskoos varjualuse alt poolenisti välja ja juba terendaski veidi rohkem ruumi.
Nüüd ma vaikselt kujundan. Ostsin vaiba ja mõned taimed, viisin lasteasju õue. Aga tegelikult tahaks diivanitega istumisala luua. Sellise mugava. Varjualune on suviti aias ainus koht, kus päike lagipähe ei paista, ilmselt leiaks kasutust.
Oscaril on operatsioon tulemas. Mandlid, adenoidid, kõrvašundid. Ma jõudsin juba põdema hakata, et äkki saab ikka ilma... ja ta jäi uuesti kõrvapõletikku. Ma juba enam ei tea, mitukümmend korda sel lapsel elu jooksul kõrvad on põletikus olnud, aga PALJU.
Igatahes peaks nüüd kõik probleemid lahenema. Emasüda on muidugi natuke mures. Aga kirurgiga asja arutades selgus, et tänapäeva Kanadas on kogu see taastumisevärk natuke rohkem toetatud kui sovjetijärgses Eestis pea 30 aastat tagasi kui mul endal mandlid eemaldati. Esimesed paar tundi pärast oppi lasti mul rahus üle värskete haavade oksendada, "sest opi käigus sattus verd makku ja eks see peab ju välja tulema" ning järgneva kahe nädala jooksul ei saanud ma midagi peale paari lusikatäie jogurti süüa, sest normaalseid valuvaigisteid muidugi ei antud ja neelamine meenutas žiletiteri.
Õigemini - paratsetamooli lubati võtta küll, kui selle suure tableti alla neelata suudad. Aga selle mõju oleks kestnud vähem aega kui neelamisejärgne valu.
Siin väidetavalt piinelda ei lasta. Elame-näeme. Peab muidugi ütlema, et Kanadas elatud aja jooksul olen pidanud korduvalt üllatuma, et asjad võivad ka teistmoodi käia, seega loodan järjekordset positiivset üllatust. Aga sabin on siiski sees.
Ossul tuli esimene hammas ära! Juba mitu nädalat loksus niimoodi, et ma ei jõudnud ära imestada, kuidas see veel välja pole pudenenud, aga lõpuks see ikka juhtus. Tegin kiirelt kohalike sõbrannade seas uurimistööd, et mismoodi see hambahaldja värk käib, kuhu hammas läheb ja mis summaga haldjas selle äravedu premeerib?
Hammas tuleb padja alla panna (selle tarbeks on väikesed spets karbikesed ja taskuga minipadjad ja mis veel, aga meil oli olude sunnil minigrip kilekott) ja hambahaldjas viib selle öösel minema, jättes kahedollarilise mündi asemele (neid nimetatakse Kanadas toonie'deks ehk toonie for a tooth). Aga esimese paari hamba eest saab viieka.
Matt nentis, et inflatsioon ei ole hambahaldja sissetulekuid ikka üldse mõjutanud, tema lapsepõlves olevat samad summad olnud.
Õhtul pidas lapsele isaliku loengu, et "...ja hambahaldjas ei too kommi, sest komm lõhub hambaid; hambahaldjas toob raha..." Millele mina sarkastiliselt lisasin, et "...mille eest saad sa kommi osta."
Mispeale Matt pidi nõustuma, et... põhimõtteliselt jah.
Kanadalaste loogika... Lonkab kohati.
