24 juuli, 2024

Igaühel omad kiiksud

Käisin ükspäev värvi ostmas. Värvipoe omanik, pika halli habemega kuskil 70-aastane mees, ütles mulle muu jutu sees, et "meil on üks klient veel, kes näeb välja nagu filmistaar, te võiksite vabalt õed olla". Helistasin kohe Matt'ile, et näe, tasub kleiti kanda küll, komplimente kukub paremalt ja vasakult. 

Kanada naised kannavad rohkem pükse. Ja sellega seoses pean ära mainima, et mul on isiklik vaen põlvpükste vastu. Mitte, et need siin ülemäära populaarsed oleks, aga no ikka kohtab. Mitte ükski inimene ei näe põlvpükstes parem välja kui pikkades või lühikestes. Eriti õudne on põlvpükstes mees. Kanada mehed kannavad neid õnneks harva. Aga siiski.

Sellega seoses meenub, et ühes podcast'is räägiti, kuidas naised on kõvasti valivamad kui mehed ja vahel on mingi väike detail, mis neile nii räigelt vastu hakkab, et ole muidu kasvõi Kreeka jumal, kõik šansid on nullitud. Varrukast tõmmati suvaline näide, et näiteks olete kohtingul ja mees võtab arvet makstes välja krõpsuga rahakoti.


Naersin kõva häälega, sest no nii tõsi! Matt ütles, et mis sa jamad, see nii väike asi ju? Aga ei ole ju!

Teate, mis oleks veel hullem - PÕLVPÜKSTES mees, kes on krõpsuga rahakott. Viieaastane oled või?

-

Sõbranna ütles, et ei tea, mis värk, kõigil on viimasel ajal nii kiire, kellelgi pole aega suhelda. Mul on jällegi vastupidine probleem (võib-olla sellepärast, et mul on rohkem vaba aega?) - uusi tutvusi tekib nii tihedalt, et ei jaksa sammu pidada. 

Ma olen selline introverdi ja ekstraverdi vahepealne. Seltskonnas suhtlen nii vabalt, et keegi ei kahtlustagi, et ma tegelikult kõige parema meelega täitsa omaette oleks. Mul on nii intensiivsed lapsed ka, et suhtlemisvajaduse saan ainuüksi nende abil kuhjaga täis. Aga noh, mu lastele jällegi meeldib teiste lastega mängida ja siis ma pean ikkagi sotsiaalne olema ning inimestega kokku saama. Ja alati on lõppkokkuvõttes super tore, aga planeerides mõtlen alati, et õõõõh, ei viitsi.

Ükspäev käis garaažiuksetehnik (või mis iganes ta nimetus võiks olla). Midagi oli selle uksega, et vahel sai puldist avada ja vahel mitte, pult sai välja vahetatud, aga probleem ei kadunud.

Helistas, et tuleb vaatama. Korralik austraalia aktsent oli. Ilmus välja, tegi ukse korda ja kuigi ma olin tõesõna nii napisõnaline, kui üldse olla andis, kanadalikku small talk'i ei teinud üldse ja peaasjalikult ohjasin Oliveri, kes püüdis KÕIKI asju garaažist välja vedada (kogemus näitab, et sisse tagasi neid peale minu keegi ei too), siis arvet makstes tekkis ikkagi vestlus, sest austraallane tahtis teada, et kust mina pärit olen... jaaaaaa niiiii seeeee jälle läks. Sain uue sõbra. 

Eestlasi teadis ta mitut ja kiitis, et oleme maru töökad. Siis võrdlesime, et kes kuidas Kanadasse jõudis ja selgus, et meil mõlemal on kanadalasest abikaasa ja samavanad pojad ning edasi tuli paika panna, et millal kõik koos kokku saame ja nii vahetasimegi telefoninumbreid.

Introvert minus oigas kõva häälega, et lõpeta ära, nii ei saagi kunagi omaette rahus kodus olla ja peab jälle mingite inimestega suhtlema, aga ekstravert kilkas, et jeee, nii äge, mul polnudki veel ühtegi austraallasest sõpra. 


Mis kiiksud teil on? Põlvpükse kannate? Aga krõpsuga rahakotti? Tahate kiviga visata, kui keegi avalikus kohas viisijuppi vilistab või laulda ümiseb? Mina küll tahan. 

Põlvpükse kandsin viimati kahekümneselt. Just vaatasin pilte ja mõtlesin, et kas ma olin pime või mis???

Täpsustus (kuna kommentaarides tekkis küsimus) - põlvpüksid on need, mis katavad põlve ära, aga saavad allpool põlve otsa. Nende pükste vastu pole mul midagi, mis ülevalpool põlve lõpevad.

14 juuli, 2024

Saadetakse teile vahel paljaid pilte?

Ma lähen Matti sõbra eksiga õhtusöögile. Nad on nüüdseks pea kolm aastat lahus olnud ja laste sünnipäevadel ikka näeme, aga sellega on asi ka piirdunud.

Hiljuti oli nende poja pidu ja jäime omaette vestlema. Esiteks olin mina täielik kanadalane (näete, ma õpin!) - kohe kui teda nägin, ütlesin, et sa näed nii hea välja (nägi ka!) ja kuidas sul läheb? Tema rääkis seepeale ühe hingetõmbega pool elulugu ära ja ühtlasi mainis, et peab mulle oma uusi tisse näitama (on teil muidu selliseid sõpru?) ja ütles, et me peaks koos sööma minema.

Pärast mõtlesin, et tema jaoks oli ilmselt see kohtumine nagu mingit sorti pingelangus, sest lahku minnes kipuvad sõbrad ikka pooli valima ja ta teab, et ma ta eksiga (Matt'i parima sõbraga) hästi läbi saan. Aga mul ei ole temaga mingit kana kitkuda, ma olen viimastel aastatel vähem pildis olnud puhtalt sellepärast, et vahetult pärast nende ootamatut lahkuminekut lapse sain, keda igal sünnipäeval kas kussutada või taga ajada on olnud vaja. 

Igatahes... kanadalastega on nii, et "me peame kindlasti uuesti kokku saama" või "sa pead meile varsti jälle külla tulema" on mõnikord viisakusväljendid ja teinekord mõeldakse neid tõsiselt. Esimestel Kanada-aastatel oli just see minu jaoks täielik müsteerium, aga nüüd vist hakkan sisse elama, sest enamasti täitsa jagan matsu! 

Järgmisel päeval saatis sõnumi, et heiiii, lähme siis sööma onju ja mis kuupäevad sulle sobivad ja mulle sobivad näiteks need. Ehk ei olnud jutujätkuks. Küsisin Matt'i käest üle, et millal ta õhtul kodus on ja lapsi saab vaadata, Matt ütles kohe, et "she's trouble, hoia eemale". Halloo, seda teame me väga hästi. Ma ütlesin 10 aastat tagasi, kui sõber temaga alles tuttavaks oli saanud, et ta on trouble. Meestel läheb vahel selliste asjade taipamisega terve dekaad, nagu näha.

Aga vaadake, mul pole ühtegi teist sõbrannat tätoveeringute ja sõltuvushäiretega, ja variatiivsus on teadagi kasuks. Pluss saan kodust välja!

Paar päeva hiljem sain veel ühe sõnumi ja see tissipilt, mille ta saata lubas, saabuski!

Hah.

No ma räägin! On ju tore. Mulle pole ükski teine sõbranna oma tissidest pilte saatnud. Teil tuleb muidu tihti ette? 

Veel mõni päev hiljem kirjutas, et by the way, mina kavatsen end igatahes üles lüüa! Ja noh, ega ma poleks ausalt öeldes vähemat oodanudki, ta on konkreetselt see inimene, kes igal võimalusel end lille lööb ja kontsad alla paneb. Jällegi - mul vanasti ikka oli selliseid sõbrannasid, aga siis saime kõik riburadapidi lapsed ja nüüd pean mõtlema, kes mu sõbrannadest üldse näiteks enam meiki kannab?

Ehk ma olen JUBA midagi õppinud ja kasu lõiganud. Näiteks vaatasin kriitilise pilguga üle omaenda kapi ja pidin tõdema, et selliseid riideid, mida temaga "deidile" minnes kanda, mul vist enam polegi! Allakäik. 

Õhtusöökidest rääkides - sõbranna küsis ükspäev, et mis uut ja vastasin, et lähme õhtul Matt'iga kohtingule. Sõbranna ütles, et nemad lähevad ka mõne päeva pärast, aga vist lihtsalt jalutama. Ja et mees oli öelnud, et nad ei pea isegi samale poole jalutama! :)

Ma siiamaani naeran, kui jälle meelde tuleb.

Igatahes meie läksime samas suunas (peaasjalikult sellepärast, et suund oli mõlema lemmik-restoran). Ja jällegi mõtlesin selle peale, et pean garderoobi täiendama juba sellepärast, et omaenda abikaasaga väljas käies võiks ju ka midagi ilusat selga panna. Aga kontsad panin, nii et täielik läbikukkumine polnud. 

Üks mu endine klassiõde ütles kunagi oma pikka ja (vähemalt pealtnäha) ilusat abielu kommenteerides, et nemad on algusest peale regulaarselt kahekesi väljas käinud ja reegel on olnud, et lastest ei tohi sõnagi rääkida. 

Ma mäletan selgelt neid aegu, kus oli väga raske muid teemasid leida. Meil mõlemal. Aga iga kord mõtlesin, et ei tohi lastest rääkida! Ja seekord oli vist esimene kord pärast lapsevanemateks saamist, kus alles hiljem tagasi mõeldes avastasin, et me ei rääkinud lastest tõesti mitte ühtegi sõna! Isegi meelde ei tulnud!

Näe, progress!

Lastest - sest blogis ma ju võin - ükspäev tegin šokolaaditükkidega küpsiseid. Tükid olid nii suured, et see kuum šokolaad sulas mõnusalt natuke laiali. Oliveril oli seda natuke käe peal ka ja kuna ta mu süles istus ning vahetpidamata vehkis, tõmbasin keelega šokolaadise koha puhtaks, et see mulle riiete peale ei satuks.

Kohe kahetsesin! KOHE.

Ma ei tea, misasjaga ta sõrmed koos olid, aga täpselt see hetk, kus mu keel ta kätt puutus, sain aru, milline idioot ma olen. 

Ja lõpetuseks - Vancouveri saarel on maailma kõige tihedam puumade asustus. Seejuures on väga vähesed neid oma silmaga näinud, sest puuma on ju kass. Hiilib. Rünnata võivad lapsi ja lemmikloomi, täiskasvanut üldiselt mitte, aga on muidugi juhtunud. Hiljuti saatis keegi pildi - puuma oli konkreetselt risti ette jäänud. Mõtlesin, et panen siia ka, äkki te pole sellist looma varem näinud!

08 juuli, 2024

Peab siis üldse pealkiri olema?

Uskumatu, kui palju on Kanada selle 11 aastaga muutunud, mil ma siin elanud olen! Kui tulin, oli täielik heaoluühiskond. Tegin mingit suvalist tööd, aga sain selle palga eest täiesti normaalselt elada. Eestis ei olnud see toona üldse mõeldav.

Nendel immigrantidel, kes praegu saabuvad, on oluliselt raskem - palgad on natuke kõrgemaks kerkinud (mõni dollar tunnis, ei midagi rabavat), aga kinnisvara hinnad (ja sellega seoses rendihinnad) on rohkem kui kahekordistunud, toidu hind on samuti julgelt kahekordistunud, ainult riided maksavad suht sama palju kui vanasti (riideid osta on siin alati odavam olnud, kui Eestis). 

Kui me kaheksa aastat tagasi saarele kolisime, oli mul kahju Vancouverit maha jätta. Nüüd, kus mul lapsed on, mõtlen, et vedas, et juba toona siia kolisime ja maja ostsime, sest selle hind on praeguseks rohkem kui kahekordistunud. Nüüd on kahju on hoopis sõpradest, kes endiselt Vancouveris elavad ja sealset hirmkallist üüri maksavad. Lastega ei tahaks ma enam üldse suures linnas elada.

Üürnikud on siin tegelikult üsna hästi kõikvõimalike seadustega kaitstud, neid on pea võimatu välja visata ja üüri saab tõsta maksimaalselt 2% aastas, nii et jamaks läheb ainult siis, kui omanik korteri maha müüb ja värskete hindadega uue pinna pead rentima. Sest koos kinnisvarahindade kahekordistumisega on ju ka üürihinnad kahekordistunud. Ainus, mis kahekordistunud ei ole, on palk.

Veidi ebaõiglane, mu meelest.

Mäletate, ma tahtsin uued kanad võtta? Aga siis oli mul operatsioon ja pidin kuu aega ühe käega hakkama saama, siis tuli Oscaril opp ja mõtlesin, et okei, ootan, kuniks ka tema on täielikult paranenud. Ja siis otsustasin ühel ilusal laupäeval, et täna on see päev! 

Aga tibude hooaeg oli just selle nädalaga läbi saanud.

Vaadake, mina ei teadnud, et tibudel mingi hooaeg on! Ma arvasin, et kanad hauduvad suvalistel aegadel, aga nüüd, mil olen absoluutselt kõik farmid läbi helistanud, tean, et tibudelootust on kuskil kahe kuu jooksul kevade lõpus ja kahe kuu jooksul suve lõpus. 

Samas oli meil kunagi kaks siidikana, kes haudusid kat-ke-ma-tult. Ma ei võtaks elu sees omale uusi siidikanu, sest nad on oma haudumiskombega täiesti võimatud. Kuigi ilusad muidu.

Ehk nüüd on kanaaias hein nabani, aga kanu pole kuskilt võtta. Tuleb trimmer välja otsida ja samal ajal välja mõelda, kas ma siis augustis-septemberis võtan uued või ootan kevadeni? Ühesti küljest oleks tore, et nad kevadel juba muneks, aga samas on talvel kanade omamine suht tüütu, sest tuule ja paduvihmaga on tüütu neid igapäevaselt õues toitmas käia. 

Samas on elus ka hullemaid asju, kui iga päev sita ilmaga viis minutit värskes õhus olla.