14 aprill, 2015

Mu armsad draamakuningannad

Halleluuja, mul on riietele uus stange! Natuke tüütuks hakkas muutuma, et kõik vabad pinnad olid hilpe täis ja vähe sellest, et nagunii pole kunagi midagi selga panna, oli eriti raske ilma igasuguse süsteemita hunnikutest miskit head leida. Lõpuks ütles Eddie, et kui ma vahelduseks natuke vähem rassistlik olen, sõidutab mu IKEAsse, et saaksin kauaigatsetud stange lõpuks ometi kätte. Eddiega on muidugi väga keeruline vähe-rassistlik olla, sest ta on vist ainus asiaat, kes iseenda kohta nii palju rassistlikke nalju teeb, et vahel juba teistel imelik hakkab!

Igatahes on mul nüüd stange ja draakonipuu. Ja prügikast on ka, aga selle ostsin juba laupäeval. Harja ja kühvlit näiteks veel pole, aga see-eest on sussid, nii et elan need mõned liivaterad üle. Nats selline enesekasvatamise üritus, sest mu korraarmastus hakkab sõprade hulgas juba naerunumbriks saama. Kairi rääkis, et ainus kord kui Arturi sünnipäeval (kuhu ma ei jõudnud) minust juttu tuli, oli see kui keegi peo käigus avastas, et kõik kohad on musti nõusid täis, mispeale oli tekkinud diskussioon, et kui Anu oleks siin, ei saaks sellist olukorda üldse juhtuda…


Vot. Kasvatan nüüd ennast. Koristan vähem ja olen muidu chill. Uues kodus tuleb tšillimine kuidagi senisest paremini välja ka. Näiteks täna hommikul käisin järve ümber jooksmas ja ütlesin kõigile koerajalutajatele "tere" (pooled ütlesid ise esimesena). Tagasiteel silitasin suvalise aiaääre peal peesitavat kassi, kes vastutasuks valjult nurrus. Koju jõudes viskasin vahepeal kogunenud munakoored kanadele, mispeale nad väga elevile läksid. Päeva positiivsuselaks on seega käes, nüüd võib rahulikult viisaküsimuste ja muu jama osas, mis mu elus parajasti käimas on, ära masenduda.

Ükspäev saatsin emale kaks pilti oma uuest kodust ja sain vastu eht-vanemliku ehmatushüüde, et kas sul tooli polegi? Tegelikult on, aga kuna see oli stange puudumisel riidekuhja alla mattunud, ei jäänud lihtsalt pildile. Võtsin suhtumise, et olen veel nii noor, et kõiki asju ei saagi olla. Küll siis tulevad kui ükskord vanaks jään. Või kui tööloa pikendamisega hästi läheb. Mine tea, kumb enne juhtub...

Sõbrad küsivad juba ammu, et millal siis laupäevased peod uuesti käima lähevad? Nad ei taha üldse aktsepteerida, et mul ongi täpselt üks tool ja üks klaas ja üks tass. Kolm taldrikut. Mis pidu sa niimoodi korraldad?! Ainus arvestatav mööbliese on voodi, seega võib põhimõtteliselt pidžaamapeo teha ja mingit head filmi vaadata. Ahjaa, telekat pole.


Korraldamise poole pealt veel nii palju, et pakkusin reede õhtul sõbrannadele välja, et võiks laupäeva hommikul brunch'ile minna. Me teeme seda nagunii igal nädalal, lihtsalt seltskond varieerub veidi.

S, kes on viimasel ajal üldse veidi veider olnud, teatas kohe, et tal on mingi muu deit. M pakkus välja ühe konkreetse kohviku, mida proovida tahaks, aga lisas, et peab hommikul jooksma minema, nii et enne kahte ei vea välja. A pakkus välja oma lemmikkoha, kuid oli õnneks kellaaja suhtes paindlik. K teatas, et tema pole nõus kesklinnast välja minema ja kuna mõlemad kõnealused kohvikud asuvad 10 minutilise bussisõidu kaugusel, siis tema lihtsalt ei osale. Aga oli nõus kõigiga kesklinnas kokku saama. Pakkusin, et teeme siis M pakutud kohvikus, sest tema kirjutas essana. Seepeale teatas A, et tema üldse ei teagi, kus see koht asub, seega ei tule. Hakkasin juba vaikselt ärrituma ja valgustasin, et see asub tema majast kahe tänava kaugusel, mispeale leebus ja ütles, et tuleb, aga võtab oma lemmik-kohvikust saiakese kaasa, muud ei sobivat. Aaggrrhhh.

Kusjuures osad sõnumid läksid üldisesse listi ja teine osa tuli mulle mobiilile, mis tegi kogu korralduse veel keerulisemaks, sest päris avalikku arutelu ei tekkinudki.

Kaalusin, kas tõmbuda looteasendisse ja ahastuses nutta (nutmise juures on ju see hea asi, et võib kõigi muude jamade osas ka korraga ära nutta) või püüda olla chill ja mitte draamaga kaasa minna. Iseenesest võib igaühega erinevas kohas kokku saada, et kõik rõõmsad ja rõõsad püsiksid ning oma mugavustsoonist väljuma ei peaks. Neil pole ju stressimaandajaid kanu tagaaias!

Laias laastus nii läkski. Sellepärast mul vist ongi lapsepõlvest saati poistega parem klapp, et draamat on lihtsalt nii palju vähem. Aga noh, see on okei. Mul on kõigele vaatamata nii toredad sõbrannad, et võin aegajalt naiselikud labürindid kaasa teha.

09 aprill, 2015

Mul on selline tore töö...

...et enamik aega on puhtalt vabakava. Eile pidin ühe klientidest arsti juurde toimetama ja otsustasin, et lähen otse kodust talle päevaprogrammi vastu. Uue koduga on see värk, et päris hästi ei saa veel aru, kui kaugel miski on. Õnneks on Vancouveris orienteerumine ülimalt lihtne, kuna suuremad tänavad möödustavad ruudustiku ja nende vahele jäävat osa ei peagi teadma, sest nagunii on selge, kuhupoole liikuda, et sihtpunkti jõuda. Ning mäed on alati põhja pool, nii et kompass on samuti omast käest võtta.

Alguses plaanisin ikka bussiga minna, aga kuna aega jagus, ei raatsinud jalutuskäiku katkestada. Ilm oli nii soe, et kampsun tuli üsna kiirelt seljast ära korjata. Ja sirelid õitsevad! Puud õitsevad muidugi ka. Iga teine tänav näeb selline välja:


Päevaprogramm asub linna suurima ja vanima kalmistu kõrval, olen alati mõelnud, et võiks sinna jalutama minna. Huvitav on see, et ma ei ole seal kunagi eriti inimesi näinud. Maa-ala on päris suur ja lage, aga alati tühi. Need surnuaiad, mida siin olen nägema juhtunud, ongi suht lagedad ja kalmukünkale peenraid üldiselt ei rajata. Lihtne korras hoida - murutraktor sõidab iga paari nädala tagant üle ja ongi kogu moos.


Lõpuks läksimegi jalgsi kesklinna, mis pole päevaprogrammile üldse mitte lähedal. Kõndimisnorm sai mitmekordselt ületatud ja võiksin ennast täitsa tervislikuks inimeseks pidada kui ei oleks õhtul pärast tööd Eddiega mojito kõrvale friikartuleid puginud. Või kui ma praegu blogimise kõrvale jäätist ei sööks.

Poolel teel arvas autist, et võiks kuskilt kooki ka osta ja noh, täitsa minu moodi mõtlemine tal! Tegime ühes kenas kohvikus väikse vahepeatuse ning sõime eriti imelisi creme brulee sõõrikuid, mis moodustasid aurava kohviga täiesti jumaliku koosluse. Ja sellise mõnnamise eest makstakse mulle palka ka! Pole ime, et Eestisse tagasi ei kipu, eks?

Ja loomulikult tegin iga nurga peal pilte…

08 aprill, 2015

Talvine roadtrip

Nädal aega uues kodus ja endiselt rahul. Tuba on nüüd lõpuks soe ja uusi puudusi pole õnneks avastanud. Heade külgede osas tahaks välja tuua, et mul on väga palju pistikuid - igas seinas kaks kahelist. Maru mugav lampe ja laadijaid ühendada! Väikesed rõõmud, noh!

Pererahvas on hästi sõbralik, kahtlase naabriga olen õnneks ainult ühe korra veel kokku põrganud (kui ta ootamatult mu köögiakna taha ilmus nii, et terve aken oli nägu täis - huu). Kanad on super! Iga päev käin enne tööleminekut nende juurest läbi. Pole stressimaandavamat vaatepilti kui täielikus rahus sibliv kana (jaa, ma tean, et olen veits imelik!).

Eile nägin kassi ka. Tegin ruttu ukse lahti, sest mu fantaasias saime ikka kohe sõpradeks. Reaalsus polnud üldse nii roosa, kõuts viskas mulle ülbe üleõla-pilgu ja põgenes aia vahelt välja. Mis mõttes ta ei taha minu sõber olla? Täna lidus koer mööda aega ringi. Issand, see koer on täielik nuntsik! Aga ma olin alles pidžaamas ja ei viitsinud õueminekuks viisakamaid kehakatteid otsida, nii et koeraga pole kah veel sõbraks saanud. Kuigi tema nägi selles osas üsna kõvasti lootustandvam välja kui kass.


Olin nädalavahetuseks rea plaane teinud, aga viimasel hetkel teatas Matt, et läheb sõpradega maamajja ja kui tahan, võin ühineda. Kuna kõnealune maja asub Vancouverist 6-tunnise sõidu kaugusel, andis see hea võimaluse ümbrust näha ja Kanada loodus teatavasti juba pettumust ei valmista. Vahemaad on siin metsikud! Sama ajaga võiks Eestile mitu tiiru peale teha, aga siin lähed lihtsalt suvilasse. Ja riik ise on muidugi nii suur, et kaardi peal näeb kõnealune distants välja nagu linnusitt, isegi õiget kriipsu ei anna välja. 

Ja muidugi on sellises majakeses absoluutselt kõik mugavused pesumasina, kuivati ja põrandakütteni välja. Kanada, noh! Aga sauna pole. Eestis oleks järve kaldal asuvas suvekodus kindla peale saun. Iseasi, kas maja ennast oleks, kuid saun ei saaks mingil juhul puududa. Saun ja välipeldik.

Mina tahtsin näha loodust ja karusid. Loodust oli nii et tapab, karusid ei ühtegi. Ainult kitsed. Vähemalt ilmaga vedas nii palju kui üldse võimalik! Katkematu päikesepaiste! Kohapeal muidugi ikka täitsa talv veel, järv jääs ja hanged ukse ees. Õnneks juba kevadeks muutuv talv - teed hakkasid poriseks muutuma ja vesi vulises. Vancouveris ei eksisteeri sellist mõistet nagu pori (ega lumi, ega jää), nii et vahelduseks päris tore. 

Iga kord kui keegi küsib, kuhukanti Kanadas elama asuda, rõhutan, et ümbrus on tegelikult nii oluline! Fakt, et võid töölt vabaks küsimata ja lennukipileteid ostmata suvalise nädalavahetusega sellise reisi teha, on hindamatu. Nii palju postkaardi-loodust kui BC-s, ei ole kuskil mujal Kanadas.

02 aprill, 2015

Sõbralik pervert

Mul on uus kodu! Täna hommikul tulin kohe pärast ärkamist siia, et jõuaks enne tööleminekut asjad lahti pakkida. Päike paistis aknast sisse ja kanad tegid eemal hästi rahulikult "kuuuaaaaak-kuaaaaaaak". Nii tore!

Nüüd hakkab vähehaaval selguma, mida mul vaja on - teki juba ostsin, prügikasti näiteks veel pole. Esimese hooga loopisin kogu sodi paberkotti, aga õhtul tuli meelde, et sorteerida tuleb ju! Tekitasin siis kaks eraldi kompsu - prügi läks kilekotti ja paber läks paberkotti.

Orgaanilised jäätmed pannakse samuti eraldi, kõikidel on kodus väike roheline kaanega ämber, mida saab õues olevasse konteinerisse tühjendada. Ka pakendid käivad eraldi kasti. Taaskasutatav kraam viiakse kord nädalas ära, prügi iga kahe nädala tagant. Äraveo päeval on kõik tagatänavad täpselt ühesuguseid konteinereid täis. Ma peaks sellest mõnikord pilti tegema. Tagatänavatest endist veel eriti, Eestis sellist asja ju ei eksisteeri.

Muuseas, prügivedu on Vancouveris kõigile tasuta. Või noh, õigemini maamaksu sisse arvestatud. Veega on sama lugu.


Omanikud olid mulle ühte toanurka jätnud portsu erinevaid lampe, seinakellasid ja pilte. Valisin siis ühtteist välja, ülejäänu viidi kolikambrisse tagasi. Puuduseid paistab esialgu olevat ainult üks - jahedavõitu on. Laes on augud, kust puhub sooja, aga see süsteem ei funka kuigi efektiivselt, sest soe üritab ju üles pressida. Köögis ja vannitoas on põrandaküte, mille lülitasin nüüd sisse ja sättisin maksimumi peale. Eks näis, kas hommikuks olen kringliks külmunud või on tuba soojemaks läinud. Omanik ütles, et tal on õliradikas, võib selle tuua kui mul jahe on.

Keset asjade lahtipakkimist koputas uksele naaber, kes olevat märganud, et kolin, ja tuli end tutvustama. Ahah, kena siis. Pool tundi hiljem koputas jälle, küsis, kas ma lõunat olen juba söönud? Õnneks hakkasin just tööle minema, nii et laveerisin viisakalt ära. Ise mõtlesin, et siin on kaks varianti - ta on kas tüüpiline sõbralik kanadalane... või siis mingi pervert. Õhtul küsisin omaniku käest, kes naeris ja lohutas, et tüüp olevat igati ohutu ja väga soe ning abivalmis inimene. Ainus häda, et viimased 12 aastat, mis ta siin on elanud, paistab pideval pruudiotsingul olevat. Huu! No kui sa 12 aastat järjest pruuti otsid ja üldse ei õnnestu, peab sinuga ikka midagi nats valesti olema…

Õhtul käisin poes, sest mul pole kunagi varem nii suurt külmikut olnud ja väga imelik oli seal ainult ühte moosipurki hoida. Jalutasin riiulite vahel ringi ja nuputasin, mida võtta. Otsustasin, et hommikuks võiks teha omletti. Ahsoo, mul pole ju panni. Hea küll, keedumuna siis. Pott ju on, isegi kaks! Siis tuli meelde, et pliit töötab gaasiga ja mul pole õrna aimugi, kuidas seda sisse lülitada. Ja hästi ei julge ka. Võtsin siis igaks juhuks jogurtit ja banaani.

Õhtul selgus, et see pole mingi vanaema stiilis riistapuu, kus kõigepealt tuleb balloonil nuppu keerata, seejärel pliit sisse lülitada, teise käega põlevat tikku hoides ja püüdes mitte näppe ära kõrvetada. Siinsel pliidil tuleb ainult nuppu keerata, kõik muu on automaatne. Paistab, et nälga ei jää! Omanik polnud sellistest gaasipliitidest kuulnudki, mida tikuga tuleb läita…

Aga põrandasoojendus on mõnus, vaikselt hakkab juba toimima. Susse oleks ikkagi vaja.

31 märts, 2015

Sinine esmaspäev

Tunnistage üles, kes guugeldas "jõusaali perverdid" ja jõudis seeläbi minu blogisse?

-

Hiljuti sain tuttavaks iirlasega, kes oli veel pool aastat tagasi oma immigratsiooniasjadega täpselt samas seisus, kus mina praegu. Ja tal tuligi vahepeal koju tagasi minna, sest tööloale ei õnnestunud pikendust saada!

Siiani olen ikka positiivset meelt hoidnud ja end lohutanud, et küllap kõik laheneb. Aga… pagana iirlane, ma ütlen! Hästi tore tšikk muidu. Aga masendas mu kohe ära.

Ma tegelikult usun, et asjad juhtuvad põhjusega ja kui järele mõelda, leidub igale jamale, mis mulle elu jooksul kaela on sadanud, tagantjärele väga asjalik põhjendus. Vahel on lihtsalt vaja, et saatus su õigesse kohta lükkaks, vajalike inimestega tutvustaks või muudpidi silmi avaks. Aga… kas võiks seekord nii teha, et ma juba olengi õiges kohas?

Pühapäeva hommikul viisin kogu oma maise vara uude korterisse, ise lähen kolmapäeval järele. Kohe kui värava avasin, hakkasid eemal kanad kaagutama - nagu oleks maale kolinud! Hästi tore! Ja sellest saab (vähemalt mõneks ajaks) mu idülliline argipäev.


Elamisloa osas ei ole mingeid uudiseid. Endiselt "in process". Olen sellele leheküljele mustmiljon korda sisse loginud ja surmani tüdinud, et miski ei liigu. Eriti irooniline on kiri: "saime su taotluse kätte 25. augustil 2014". 7 kuud tagasi! Mõni saab sama ajaga lapse! LAPSE! Tundub nati keerulisem ettevõtmine kui taotlus läbi sirvida ja see järgmisesse hunnikusse tõsta… Just teise hunnikusse ongi mul vaja pääseda, et tööloale pikendus saada. Kui tööloa pikenduse taotlust hakatakse protsessima enne kui elamisloa paberid on uude kohta tõstetud, kaotan õiguse siin töötada. Ehk jään sisuliselt päevapealt ilma oma imelisest tööst, imelisest kodust ja imelistest kanadest.

Iirlane rääkis, et seaduse järgi peaks lahkuma samal päeval kui tööloa taotlus tagasi lükatakse. Mis on absurd! Keegi ei pane mõne tunniga oma kodinaid kokku, et teisele poole maakera kolida! Selle ajaga ei jõua ma isegi tööandjale ära seletada, mis nüüd täpsemalt juhtus! Appi… Tõesõna loodan, et ei pea sellist vestlust ette võtma. Ja uuele korteriomanikule oleks samuti väga ebamugav teatada, et tänks, et kõigi huviliste seast just minu välja valisid, aga ma kolin nüüd välja. Ei tea, kas ongi mõtet asju lahti pakkida, ah?

See ajab mu hulluks!

Ühel hetkel otsustasin agooniat vähendada ja võtta hoiaku, et peatselt ongi minek - mis siis ikka! Eesti suvi on ju tore, sõpru ja perekonda tahaks kah näha. Sügiseks on elamisluba käes ja saan jälle Kanadasse tulla. Kahe aasta jooksul olen siin täpselt nädal aega puhanud, võib-olla polekski paha koju minna, jalad seinale visata, vürtsikilu süüa ja lihtsalt raamatut lugeda?

Esimesel õhtul kui end selle mõttega harjutasin, löristasin alustuseks tükk aega nutta. Agoonia vähendamise üritus oli hoobilt läbi kukkunud! Ma pole veel isegi hokit näinud! Mis Kanada-reis see selline üldse on, ah?


Laupäeval jämmisime guatemalalaste pool ja kuna neil on Eesti-Inglise vestmik, saab peaaegu iga kord seda natuke sirvitud. Minu meelest on vestmiku mõte selles, et oskaksid võõral maal süüa-juua tellida ja vajadusel vetsu üles leida. Ühed siinsed sõbrad käisid suvel Ida-Euroopas ja kurtsid, et kõige keerulisem oligi WC-ga - esiteks ei osanud keegi inglise keelt, et teed näidata ja teiseks olid enamik avalikke kemmerguid tasulised (ma ei ole Kanadas sellist nähtust nagu tasuline peldik veel kohanud) ehk mingi suhtlus, kasvõi maksmise näol, pidi enese kergendamisele alati eelnema.

Ühesõnaga - lihtsad asjad, onju! Kui täiesti umbkeelne oled, ei ole vast mõtet purssida vestmikust leitud pärle: "Me tahaksime edendada ärikontakte Skandinaaviamaadega" või "Ma kasvatan lilli ja teisi dekoratiivseid taimi" või "Tohin ma võtta teie kübara ja palitu?".

Näiteks Kairi ei teadnudki sellist sõna nagu "palitu"!

"There's no answer - Abonent ei vasta". Käsi püsti, kes on kunagi oma elus kasutanud sõna "abonent"? Ja nüüd jätavad käe püsti ainult need, kes tõsimeeli kujutavad ette, et inglise keelt rääkiv inimene võiks sõna "abonent" niimoodi välja hääldada, et eestlane sellest aru saaks… Ühtlasi peab olema hea kokkulangevus ka selles osas, et keelekümblusega tegelevale välismaalasele mõni taoline eestlane vestluspartneriks juhtuks, kes oleks kursis, et meil selline sõna üldse eksisteerib!

Kairi inglasest peika avas vestmiku suvalise koha pealt ja hakkas valju häälega lugema. Esimene lause oli: "Minu auto ei käivitu". Ta ei suutnud tükk aega iseendaga kokkuleppele jõuda, kuidas viimast sõna täpselt hääldada (pagana täpitähed!) ja kui ta juba kolmandat korda "kääiivittu" ütles, hakkasid kõik kohalolnud eestlased huvi tundma, et kas vestmikus on eraldi roppuste sekstioon ka või?

25 märts, 2015

Imeline eesti keel - vol 3

Kristen, kelle juured on Eestis, kuigi eesti keelt ta ei räägi, teatas ükspäev, et tema lemmiksõna on "iseenesestmõistetavalt". 22 tähte! Clearly. Obviously. Iseenesestmõistetavalt.

Matt küsis ükspäev, kuidas öelda "probably"? Kujutate ette, kui keeruline on inglise keelt rääkival inimesel hääldada t-ÕE-n-ÄO-liselt? Ei mis, Õ-täht ise on juba täielik saavutus! Pakkusin, et sobib ka "arvatavasti" või "vist (küll)". Matt ohkas, et ei hakka kunagi aru saama, miks eestlased kasutavad sõna "tõenäoliselt" kui sama hästi võiks öelda "vist"! 

Väga keeruline on tõlkida "tule külla", sest inglise keelne vaste oleks "come to my village!" Aga inglise keeles pole jällegi sellist sõna nagu "tubli". On "well done", aga mina tahaks ikkagi inimest ennast kiita, mitte tema tehtud tööd.

"Kellegi kõrvale istuma" on üks nendest, mida seletades täiesti halliks läksin. Matt teab küll sõna "kõrv". Aga miks sa teisele inimesele kõrva peale peaks istuma? 

Ükspäev rääkisime Iainile Eesti pulmakommetest. Et külalistele jagatakse ameteid - kellakägu, tantsulõvi, pitser… Ameteid on vaja sellepärast, et pulmas on alati inimesi, kes üksteist ei tunne ja kuna me võõrastega hästi jutule ei saa, kuluvad nn jäämurdjaid marjaks ära (PS! misasi see "marjaks kulumine" on?) Iain oli segaduses ja küsis, et miks on imelik võõrastega rääkida, aga terve toatäis võõraid läbi musitada täiesti okei? 

Paluks mitte unustada, et jutt käib inimestest, kes vaatamata üksteisega mitte-suhtlemisele võivad täiesti rahulikult kambakesi ihualasti sauna minna. Segasauna kui soovite. 


Ahjaa, Kristenist veel nii palju, et ükskord arutasime, mis värk sellega on, et kanadalased pesukarusid vihkavad? Jõudsime puht-semiootilise faktini, et kui nemad nimetavad kõnealust looma "racoon'iks", aga meie "laundry bear'iks", siis… laundry bear ilmselgelt ei saa midagi ebameeldivat tähendada!

Nunnude sõnade nimekirja võiks täiendada ka "konnasilm", mis on inglise keeles "wart". "Õnnejunn" on samuti päris armas sõna. Eks talismane ole mitut sorti, kellele mis õnne toob…

"Naisi jalaga segada". Kujutame jälle piltlikult ette.

Ükspäev kuulsin Mariilt täiesti uut väljendit, milleks on "petersell". See olevat seltskonna kõige märkamatum inimene, kes otseselt närvidele ei käi. Aga miks petersell, küsite? Sest kui tellid prae, on sellele mõnikord kaunistuseks petersell peale pandud. Kena vaadata, aga tõstetakse lihtsalt kasutuna kõrvale. On ju loogiline?

23 märts, 2015

Ramen

Eile käisin kolme hiinlasega jaapani restoranis ramen'it söömas. Eddie keelas mul seekord rassistlike nalju teha, sest olin vähemuses... Aga iga kord kui pildistamiseks läks, nöökisid nad mu kallal, et pean näpud püsti viskama - asiaatidel on veider komme iga pildi peal sõrmedega V-märki näidata. Vot niimoodi:


Anname kehva kvaliteedi lahkelt andeks, sest Victorias käies ei saanud rassistlik huumor enne ööpimedust päris õiget hoogu sisse. Eddie muidugi ei seletanud ka, et mis värk nende näppudega on, aga õnneks võttis ta seekord kaasa Michelle'i, kes mind kohe kõigega kurssi viis. 

Tegemist on terve teadusega! Suures osas kasutatakse märke selleks, et põskesid varjata - hiinlastel on üsna pontsakad põsed ja neile endile see üldse ei meeldi. Aga kui mõlema käega põse kõrval V-d näidata, jääb ju pool nägu peitu. Teine levinud liigutus on hoida rusikaid põskede kõrval, et kassi (!) moodi olla. Vahel sirutatakse käed ette ja hoitakse mõlema käe sõrmi täisnurga all, et näo ümber tekiks raam. Milleks see vajalik on, ei osanud nad ise kah öelda... 

Lisaks saab fotol väljendada ka emotsioone - tõstes kummagi käe kolm sõrme ja öeldes samal ajal "ooo", tekib WOW. Näe, Michelle näitab teile:


Sellest jaapani restost olin varasemalt kümneid kordi mööda kõndinud ja mõelnud, et peab ikka valu olema just seal süüa, kui selleks tuleb pea tund aega järjekorras seista! "Santouka" on üks väheseid kohti, kus on alati järjekord!

Eddie ütles, et midagi pole parata, see lihtsalt ongi Vancouveri parim ramen'i koht ja ma pean ootamise kuidagi üle elama. Ramen on jaapani nuudlisupp, millele lisatakse bambusvõrseid, seeni, maitserohelist, liha, muna, maisi, idusid… no igasugust kraami. Aga sisu on hoopis puljongis ja põhjus, miks inimesed segaseks muutuvad ja just selle resto ukse taga sabas passivad, on fakt, et sealne puljong on pliidil podisenud 22 tundi. Hullem kui sülditegu!

Ootamine polnud üldse nii tüütu kui arvata võis, pealegi oli seal väga hea süsteem kogu protsessi kiirendamiseks - järjekord möödus vaateaknast, kuhu olid kõige populaarsemad road vaatamiseks välja pandud, hinnad juures. Sisse pääsedes ja lauda oodates anti menüüd näppu, nii et maha istumise hetkeks olid kõik oma valiku ammu langetanud. Söök toodi umbes viie minutiga, sest puljong on ju juba valmis, jääb üle vaid nuudlid sisse lükata ja muu pudi-padi peale raputada.

Meie võtsime hitt-roa, mis oli kolmandiku võrra kallim ja põhiline erinevus seisnes selles, et lihad ja muu polnud supile pandud, vaid serveeriti eraldi taldrikul… kust see tuli ise supi peale tõsta. Eddie ütles, et see konkreetne liha on erinev, iga sea küljest saab seda ainult paarsada grammi ja maitseb kõige hõrgumalt üldse. 

Oii. Ma pole küll suurem asi lihasõber, aga need lõigud olid tõesti oivalised! Sõna otseses mõttes sulasid suus!


Ja noh, põhiline oli ju ikkagi puljong! NII maitsev! Päris tõsiselt tahaks teada, mida nad sinna panevad, et maitset sedavõrd mitmekesiseks ja tummiseks saada. Vau. Oli ootamist väärt küll!

Kuna juba söögijutuks läks, näitan tänahommikust kohvikut ka. Letist mahtus pildile vaid pool, sealne valik on täiesti ebanormaalselt suur. Absoluutselt kõik asjad, mida maitsnud olen, on jumalikud! Oeh, mul on nii palju lemmik-kohvikuid siin! Aga "Pure Bread" on vist hetkel TOP 1.

20 märts, 2015

Vahelduseks vihmapilte

Täiesti tüüpiline - mul on homme väga oluline koosolek, mis tuleb põhjalikult ette valmistada. Aga aega pole üldse olnud ja ilmselgelt lootsin liiga uljalt viimasele minutile. Tänasele õhtule siis. Jõudsin koju ja leidsin eest korteriomaniku, kes oli äsja Hong Kongist tagasi jõudnud ja meie poole ööbima jäänud. Veetsin terve õhtu teed juues, Pilvekese komme süües (need on Eesti omadest ta lemmikud) ja elust-olust rääkides. Nii tore oli! Mõtlesin, et lähen pärast seda kohe magama. Ei läinud. Nüüd on kell kolmveerand kaks ja ma blogin. BLOGIN! Mis mul viga on?

Jalutasin täna ühele klientidest päevaprogrammi vastu, et ta hambaarsti juurde viia. Vihma sadas, aga ikkagi nii mõnus. Hästi vaikne. Aega oli palju, kondasin suvalistel tänavatel. Kohale jõudsin liiga vara, seega lubasin endale kohvikus väikse cappuccino ja koogi. Sellise keskpäevase. Toitumine on eelmisest nädalavahetusest saadik täiesti käest ära, ainult mõnnamine käib! Täna olin eriti "tervislik", panin juba hommikul õuna kotti, juhuks kui kõht tühjaks läheb. Jama on selles, et kõht ei lähegi tühjaks kui kohvikute kontsentratsioon nii suur on… Õun on siiani kotis. Tahab keegi? Ökoõun on muidu. Selline Vancouveri öko, et hind on küll kaks korda kõrgem, aga muidu näeb täpselt samasugune välja kui teised.

Ja ilmselt on mul nüüd see bürokraatia-teemaline nõrkushetk, et äkki pean siit üldse ära minema ja kõik tundub nii ilus… Aga võib-olla siin lihtsalt ongi ilus? Isegi halli ja vihmasena. Sest näe - varsti on rabarberid valmis! Maru keeruline on õnnetu olla kui on lootust ahjusoojale rabarberikoogile. Oma aia kanade munadest loomulikult!

Head ööd!

16 märts, 2015

Nädalalõpp Victorias

Laupäeva hommik oli niisiis vihmane. Ja see pole üldse hea uudis kui plaanid väljasõitu 100 km kaugusel asuvasse linna, kus ei saa kardinaalselt erinev ilm olla. Õnneks olime kokku leppinud täielikus vabakavas - broneerisime küll hotelli ja teatasime Victorias elavale sõbrale, et ta võib meiega aega veeta kui viitsimist on, aga kõik muu jäi lahtiseks. Kõige lahtisem oli muidugi see, kas jõuame kella üheksasele praamile, sest järgmine pidi alles kahe tunni pärast väljuma ning sihitu sadamas passimine ei tundunud meist kellelegi ahvatlev.

Kohale jõudes ei paistnud pilt kuigi roosiline, autosid oli ikka väga palju. Justkui poleks inimestel oma vihmase laupäevaga muud paremat teha kui üheskoos Victoriasse pressida! Praami mahutavusvõime oli seejuures hämmastav, sest viis rida silmapiirini ulatuvaid autorodusid pandi kümne minutiga niimoodi peale, et silm ka ei pilkunud! 470 masinat mahub, vaatasin netist järele. Meie olime… tadaa… VIIMASED! Eriti napikas.

Õnnelaine muudkui jätkus, sest alustuseks jäi vihm hõredamaks… kuni lakkas… ja siis hakkasid ka pilved hajuma. Kui Victoriasse jõudmise hetkeks päike säras, ei suutnud meist keegi oma silmi uskuda!

Eddie teatas, et kõigepealt peab minema hülgeid söötma, selleta polevat Victorias-käik nagu päris. Me olime seal kõik varem käinud ja hüljestest kuulnud, aga siiani polnud õnnestunud neid oma silmaga näha. Tegemist on täitsa suvaliste vabade loomadega, kes on ära õppinud, et aegajalt tasub jahtsadamas vunts veest välja pista, sest turistidele müüakse just selleks otstarbeks tükikaupa värsket kala.


Etteruttavalt peab mainima, et seltskond oli meil täiesti esmaklassiline, nii palju sarkastilist huumorit kui nende kahe päeva jooksul tekkis, ei elaks paljud lihtsalt üle. Ikka kohe väga lõbus oli! 

Kuigi põhiline plaan oli lihtsalt vabalt võtta ja nautida, tahtsime lisaks hüljeste toitmisele ka Royal BC muuseumis ära käia, et näha, miks seda nii väga kiidetakse. Isegi Matt oli nõus meiega kaasa tulema, kuigi oli seal juba sada korda käinud. Matt'dega on siin veidi segane lugu, sest "põhilisi" Matt'e leiab meie seltskonnast kolm: doktor Matt, basseini-Matt ja Victoria Matt. Victoria Matt'i nimega peab lähiajal midagi ette võtma, sest ta kolib aprillis Vancouverisse tagasi ega liigitu enam Victoria Matt'iks. Mis ma oskan öelda - vanematel võiks nimede osas veidi rohkem loovust olla! 

PS! Pange tähele, et kollasel majal ei ole tegelikult aknaid ;)


Victorias on väga palju eriilmelisi kohvikuid ja baare. Väikesele linnale kohaselt asuvad nad kõik üksteisele suhteliselt lähedal, seega püüdsime vähemalt parimad läbi käia. Õhtu viimane oli eriti kihvt - sopiline koht, kust leidis restorani, baari, ööklubi, mängude toa ja kantrisaali. Midagi igale maitsele. Nagu eelnevaltki olen maininud, algab Kanadas pidu täiesti mõistlikul ajal, kell kümme oli tantsuplats tihedalt rahvast täis ja enne kahte jalutasime juba koju, sest enam ei jaksanud üles-alla hüpata!

Tänu pikale ööunele läks ka järgmine päev igati asja ette, erilist väsimust ei olnud. No praamis vist lõpuks natuke tukkusime, aga see oli rohkem sellepärast, et õues sadas jälle ladinal vihma ja aknast ei paistnud absoluutselt mitte midagi.

Hommikusöögiks soovitas Matt väga head brunch'i kohta. Ma oleks tahtnud kõike proovida, mida seal pakuti, aga kõhu mahutatavusel on teatavasti piirid… Kanada hommikusöök sisaldab ilmtingimata muna, peekonit, vorstikesi ja kohevaid pannkooke. See kõik käib ühele taldrikule ja süüakse läbisegi. Sealjuures on peekonile vahtrasiirup peale niristatud, sest halloo, te siis ei söögi oma peekonit siirupiga või? 

Tagasiteel hakkas Eddie rääkima, et võiks enne kojuminekut ka Vancouveris koos sööma minna. Ta on täielik gurmaan, teab kõiki parimaid kohti! Valiku langetamine ostus suhteliselt raskeks, sest Kairi on taimetoitlane, Iain tahtis ainult burgerit või nuudleid, Eddie ise ei söö mereande ja mina ei tahtnud vürtsikat toitu. Lõpuks otsustasime, et Eddie viib meid pesuehtsasse hiina restorani ja otsustab ise, mida tellida, sest seal tuleb nagunii kõike jagada. 


Toit oli super! Eddie näitas millise nõu pealt midagi süüa, kuidas kelnerile ilma sõnadeta märku anda, et tee on otsas, selgitas, miks see ülihea roheline taim imelikult kallis on (selle sees on hambatiku taolised orgid, mis tuleb enne küpsetamist ükshaaval välja nokkida) ja tutvustas kaht tüüpilist magustoitu. Esimene neist magus oasupp, mille saab sellistes restoranides suurema tellimusega alati tasuta, teiseks soe puding, mis kooseb ainult piimast, ingverist ja suhkrust, aga vaatamata vähestele koostisosadele pidavat valmistamine suhteliselt keeruline olema, nii et iga koht seda ei pakugi. 

Maitses jumalikult! Ma ei ole muidu eriline ingverifänn, eriti kohutavalt kõlab ingver soojas jogurtitaolises piimapudingus… aga see oli nii hea! Järgmine kord söön natuke vähem krõbeda nahaga suussulavat parti, et lõpetuseks terve puding sisse mahutada. Elu on nautimiseks, onju?!

14 märts, 2015

Lõhnab kevade järele...

Ajee! Nädalavahetus. Sedapuhku võtame sõpradega suuna Victoriasse ning start on varajane, sest ainuüksi praamisõiduks kulub tund ja 40 min. Ja kuigi meil on rohkem kui kuu aega iga päev päike paistnud, sajab täna hommikul loomulikult ladinal vihma. Lausa kallab!

Öösel kell kaks saabus koju naabripoiss, kes pani alustuseks kuivati tööle, seejärel kolistas tükk aega köögis süüa teha, lõhkus rõduuksega ja oli muidu "mõnus" mees. Vaene vennike ei teadnud muidugi arvata, et ma poole seitsmest üleval olen ja sama lõbus kaaslane oskan olla... Mõni inimene lihtsalt ei kasvagi kunagi suureks! Tema õnneks mina siiski kasvasin, nii et üleliigse aja kulutan hoopis blogimisele.

Ahjaa, emme pakk oli kah kohale jõudnud! Sellele saab alates kella seitsmest hommikul valvelauda järele minna, seega kahtlustan, et hommikusöögiks tulevad Eesti maiustused! Praami peal saab Starbucks'i kohvi kõrvale. Ohh, Starbucks on lõpuks ometi oma saialeti välja vahetanud! Kuna nende putkasid on siin sõna otseses mõttes igal nurgal, olin aegajalt sunnitud viimases hädas sealt ka midagi süüa kaasa haarama, aga see on alati totaalse pettumusega lõppenud. Nüüd on uus saiakeste valik ja need on üllatavalt head! Uue kombe kohaselt tehakse kõik asjad alati enne üleandmist soojaks ka. Tore!

Lõpetuseks mõned pildid õitsvatest puudest, sest neid on hetkel kõik kohad täis...