Mu armsad draamakuningannad

Halleluuja, mul on riietele uus stange! Natuke tüütuks hakkas muutuma, et kõik vabad pinnad olid hilpe täis ja vähe sellest, et nagunii pole kunagi midagi selga panna, oli eriti raske ilma igasuguse süsteemita hunnikutest miskit head leida. Lõpuks ütles Eddie, et kui ma vahelduseks natuke vähem rassistlik olen, sõidutab mu IKEAsse, et saaksin kauaigatsetud stange lõpuks ometi kätte. Eddiega on muidugi väga keeruline vähe-rassistlik olla, sest ta on vist ainus asiaat, kes iseenda kohta nii palju rassistlikke nalju teeb, et vahel juba teistel imelik hakkab!

Igatahes on mul nüüd stange ja draakonipuu. Ja prügikast on ka, aga selle ostsin juba laupäeval. Harja ja kühvlit näiteks veel pole, aga see-eest on sussid, nii et elan need mõned liivaterad üle. Nats selline enesekasvatamise üritus, sest mu korraarmastus hakkab sõprade hulgas juba naerunumbriks saama. Kairi rääkis, et ainus kord kui Arturi sünnipäeval (kuhu ma ei jõudnud) minust juttu tuli, oli see kui keegi peo käigus avastas, et kõik kohad on musti nõusid täis, mispeale oli tekkinud diskussioon, et kui Anu oleks siin, ei saaks sellist olukorda üldse juhtuda…

Vot. Kasvatan nüüd ennast. Koristan vähem ja olen muidu chill. Uues kodus tuleb tšillimine kuidagi senisest paremini välja ka. Näiteks täna hommikul käisin järve ümber jooksmas ja ütlesin kõigile koerajalutajatele "tere" (pooled ütlesid ise esimesena). Tagasiteel silitasin suvalise aiaääre peal peesitavat kassi, kes vastutasuks valjult nurrus. Koju jõudes viskasin vahepeal kogunenud munakoored kanadele, mispeale nad väga elevile läksid. Päeva positiivsuselaks on seega käes, nüüd võib rahulikult viisaküsimuste ja muu jama osas, mis mu elus parajasti käimas on, ära masenduda.

Ükspäev saatsin emale kaks pilti oma uuest kodust ja sain vastu eht-vanemliku ehmatushüüde, et kas sul tooli polegi? Tegelikult on, aga kuna see oli stange puudumisel riidekuhja alla mattunud, ei jäänud lihtsalt pildile. Võtsin suhtumise, et olen veel nii noor, et kõiki asju ei saagi olla. Küll siis tulevad kui ükskord vanaks jään. Või kui tööloa pikendamisega hästi läheb. Mine tea, kumb enne juhtub...

Sõbrad küsivad juba ammu, et millal siis laupäevased peod uuesti käima lähevad? Nad ei taha üldse aktsepteerida, et mul ongi täpselt üks tool ja üks klaas ja üks tass. Kolm taldrikut. Mis pidu sa niimoodi korraldad?! Ainus arvestatav mööbliese on voodi, seega võib põhimõtteliselt pidžaamapeo teha ja mingit head filmi vaadata. Ahjaa, telekat pole.

Korraldamise poole pealt veel nii palju, et pakkusin reede õhtul sõbrannadele välja, et võiks laupäeva hommikul brunch'ile minna. Me teeme seda nagunii igal nädalal, lihtsalt seltskond varieerub veidi.

S, kes on viimasel ajal üldse veidi veider olnud, teatas kohe, et tal on mingi muu deit. M pakkus välja ühe konkreetse kohviku, mida proovida tahaks, aga lisas, et peab hommikul jooksma minema, nii et enne kahte ei vea välja. A pakkus välja oma lemmikkoha, kuid oli õnneks kellaaja suhtes paindlik. K teatas, et tema pole nõus kesklinnast välja minema ja kuna mõlemad kõnealused kohvikud asuvad 10 minutilise bussisõidu kaugusel, siis tema lihtsalt ei osale. Aga oli nõus kõigiga kesklinnas kokku saama. Pakkusin, et teeme siis M pakutud kohvikus, sest tema kirjutas essana. Seepeale teatas A, et tema üldse ei teagi, kus see koht asub, seega ei tule. Hakkasin juba vaikselt ärrituma ja valgustasin, et see asub tema majast kahe tänava kaugusel, mispeale leebus ja ütles, et tuleb, aga võtab oma lemmik-kohvikust saiakese kaasa, muud ei sobivat. Aaggrrhhh.

Kusjuures osad sõnumid läksid üldisesse listi ja teine osa tuli mulle mobiilile, mis tegi kogu korralduse veel keerulisemaks, sest päris avalikku arutelu ei tekkinudki.

Kaalusin, kas tõmbuda looteasendisse ja ahastuses nutta (nutmise juures on ju see hea asi, et võib kõigi muude jamade osas ka korraga ära nutta) või püüda olla chill ja mitte draamaga kaasa minna. Iseenesest võib igaühega erinevas kohas kokku saada, et kõik rõõmsad ja rõõsad püsiksid ning oma mugavustsoonist väljuma ei peaks. Neil pole ju stressimaandajaid kanu tagaaias!

Laias laastus nii läkski. Sellepärast mul vist ongi lapsepõlvest saati poistega parem klapp, et draamat on lihtsalt nii palju vähem. Aga noh, see on okei. Mul on kõigele vaatamata nii toredad sõbrannad, et võin aegajalt naiselikud labürindid kaasa teha.