Mul on selline tore töö...

...et enamik aega on puhtalt vabakava. Eile pidin ühe klientidest arsti juurde toimetama ja otsustasin, et lähen otse kodust talle päevaprogrammi vastu. Uue koduga on see värk, et päris hästi ei saa veel aru, kui kaugel miski on. Õnneks on Vancouveris orienteerumine ülimalt lihtne, kuna suuremad tänavad möödustavad ruudustiku ja nende vahele jäävat osa ei peagi teadma, sest nagunii on selge, kuhupoole liikuda, et sihtpunkti jõuda. Ning mäed on alati põhja pool, nii et kompass on samuti omast käest võtta.

Alguses plaanisin ikka bussiga minna, aga kuna aega jagus, ei raatsinud jalutuskäiku katkestada. Ilm oli nii soe, et kampsun tuli üsna kiirelt seljast ära korjata. Ja sirelid õitsevad! Puud õitsevad muidugi ka. Iga teine tänav näeb selline välja:

Päevaprogramm asub linna suurima ja vanima kalmistu kõrval, olen alati mõelnud, et võiks sinna jalutama minna. Huvitav on see, et ma ei ole seal kunagi eriti inimesi näinud. Maa-ala on päris suur ja lage, aga alati tühi. Need surnuaiad, mida siin olen nägema juhtunud, ongi suht lagedad ja kalmukünkale peenraid üldiselt ei rajata. Lihtne korras hoida - murutraktor sõidab iga paari nädala tagant üle ja ongi kogu moos.

Lõpuks läksimegi jalgsi kesklinna, mis pole päevaprogrammile üldse mitte lähedal. Kõndimisnorm sai mitmekordselt ületatud ja võiksin ennast täitsa tervislikuks inimeseks pidada kui ei oleks õhtul pärast tööd Eddiega mojito kõrvale friikartuleid puginud. Või kui ma praegu blogimise kõrvale jäätist ei sööks.

Poolel teel arvas autist, et võiks kuskilt kooki ka osta ja noh, täitsa minu moodi mõtlemine tal! Tegime ühes kenas kohvikus väikse vahepeatuse ning sõime eriti imelisi creme brulee sõõrikuid, mis moodustasid aurava kohviga täiesti jumaliku koosluse. Ja sellise mõnnamise eest makstakse mulle palka ka! Pole ime, et Eestisse tagasi ei kipu, eks?

Ja loomulikult tegin iga nurga peal pilte…