06 juuni, 2022

Kuidas teil?

Kõik sai alguse sellest, et sõber saatis grupivestlusesse video, kus räägiti, et kui leiad kaaslase, kel on ilus hing ja hea süda, siis ära lase teda käest! Viskasin pilgu peale... ja kukkusin kohe vastu vaidlema. Mitte, et need kaks asja olulised ei oleks, aga see nimekiri on reaalsuses palju pikem. 

Sõber küsis, et: "Mis sinu arvates peaks minu tulevase naise puhul selles nimekirjas olema?" Vastasin:

Pole ime, et sobiva inimese leidmine nii keeruline ja aeganõudev on! Loomulikult mängib ka kõikide omaduste vastastikmõju rolli ja kui ühes aspektis on vajakajäämised, võib miski muu jällegi nii hästi klappida, et tõmbab tasakaalu paika. Ja mida paindlikumad ja kohanemisvõimelisemad ollakse, seda lihtsam on muidugi suhet õnnelikuna hoida. Aga fakt on see, et kui lausa igas asjas peab järeleandmisi tegema ja muudkui painduma, lähevad lõpuks ikka suusad risti, olgu see hing ja süda selle kõrval nii ilusad kui tahes.

Kuna loetelu sai nii pikk, küsisin, et mille sa ise sealt välja võtaks? Sõber vastas, et tema jaoks ei ole introvertsuse-ekstravertsuse tasakaal oluline. 

Mina vaidlesin (mulle ilmselgelt meeldib vaielda), et see ei määra ainuüksi seda, et üks on natuke vaiksem ja teine elavam. Ekstravertne inimene tahab palju vaheldust, on aktiivne, ihkab seiklusi, omab palju sõpru-tuttavaid, tahab, et kogu aeg action käiks. Introvertne inimene hindab rutiini ja rahulikku olemist, teda väsitab kõik see, mida ekstravert armastab. Kui introvert ei ole armukade ja tolereerib, et tema kaaslane ülejäänud maailmaga rohkem suhtlemist vajab kui ta ise, toimib selline liit iseenesest hästi. Introvertse inimese jaoks on tegelikult isegi kasud sees, sest ekstravertne aitab tal sõpru leida.

Sõbranna, kes samas vestlusgrupis oli, ütles, et temal ongi oma (introvertse) mehega nii. Naine käib igasugu üritustel ja sõpradega (sealhulgas vastassoost sõpradega) väljas ning mees on pigem kodusem. Aga tõsi, pidi ta tunnistama, mees ei ole armukade. Ja lisas, et vastupidises olukorras, kus näiteks tema eelistaks kodusem olla ja ta mees mõne naissoost sõbraga regulaarselt lõunatamas käiks, ta küll rahulikuks ei suudaks jääda.

Seega vedas, et neil see introvertsuse-ekstravertsuse asi just niipidi juhtus olema.

-

Kui teie mõtlete oma mineviku- ja olevikusuhete peale, siis mis valdkonnad on need olnud, mis eriti hästi klappisid ja mis on/olid need, mis eriti ei klappinud? Ja mis seda puudujääki sel juhul kompenseerida aitas/aitab? Või oli mõni asi lõpuks nii häiriv, et viiski teed lahku?

31 mai, 2022

Nokk kinni, saba lahti

Maarja kirjutas hiljuti, et lasteaiatasu on nagu eksklusiivse hinnaga viiruste püsitellimus. Nõustun.

Alustame sellest, et ükspäev jõime sõbrannaga õhtul veini ja lobisesime maast-ilmast. Mõtlesin, et mõnuuuus! Õnneks piirdusin ainult ühe klaasiga ja läksin varakult magama. Öösel ärkasin nutva Oscari peale ja selleks ajaks kui (välgukiirusel!) tema tuppa jõudsin, jõudis ta end juba täis oksendada. Koristasin lapse ja toa, ladusin põranda suuri rätikuid täis, loputasin ta duši all puhtaks ja saatsin voodisse tagasi. 

Ja siis juhtus see veel. Ja veel. Ja veel. Kolm tundi järjest. Lapsest oli kahju, endal ka just meeldiv polnud. 

Hommikul tõi Matt mingi iiveldusvastase tableti, mis toimis nagu ime! Lapsele tuli elu sisse tagasi, sõi ja mängis. Ja siis algas kõhulahtisus... Nii et nokk kinni, saba lahti. Otseses mõttes.

Õhtuks oli seegi möödas. 

Järgmise päeva lõuna paiku märkasin, et mul pole isu. Ja enesetunne läks iga tunniga kahtlasemaks. Pärast ööpäevapikkust igasuguste vedelike koristamist polnud muidugi ka väga üllatav. Võtsin kiirelt selle iiveldusvastase rohu sisse, mis meil nüüd kodus olemas oli, aga paar tundi hiljem oli ikkagi väga kole olla. Vedas, et Matt juhtus kodus olema ja sai lastega aidata, ma tõesõna ei tea, mida ma muidu teinud oleks.

Hommikuks olin terve, aga super väsinud. Öösel jäi Matt haigeks. Vedas, et see kõigil korraga ei juhtunud, ühekaupa oli kuidagi inimlikum. Ja eriti vedas, et Oliver puutumata jäi (ptüi-ptüi-ptüi).

-

Järgmisel päeval ärkas Oscar silmapõletikuga. 

Aga noh, pühapäev. Ja õnneks oli kodus selle vastu rohtu. Seega püsis lootus, et äkki saab ikka terveks ja õnnestub esmaspäeval lasteaeda saata. Aga selgus, et nelja-aastane ei ole just kõige parem patsient kui on vaja mingit salvi silma panna. Esimese korra sain tehtud, edasi ei õnnestunud teda isegi kommidega ära osta. 

Õhtul läksid mõlemad poisid eriti lihtsasti magama, jõudsin jälle mõelda, et mõnuuuus... 

Aga ära hõiska enne õhtut - oleks võinud juba paar päeva tagasi õppust võtta! Tund aega hiljem ärkas Oscar jälle nuttes! Praegu jääb mulje nagu see olekski tal tavaline praktika, aga ei - ta on üldiselt kuldmagaja, kes öösel lärmi ei tee. Noh, tavaliselt.

Esimese hooga mõtlesin, et ju nägi halba und ja lohutasin, et kõik on korras, mine tuttu. 

Tema vastu, et hammas valutab.

Tund aega lohutasin nutvat last, andsin valuvaigistit ja hoidsin kätt põsel. Vahepeal ärkas suure lärmi peale Oliver, käisin siis kordamööda mõlemaid patsutamas. See, keda parajasti ei patsutanud, röökis naabertänavani välja. Kopsud on neil mõlemal korralikud. Lõpuks Ossu uinus. Elagu Tylenol!

Matt oli teises linnas tööl ja soovitas, et käigu ma temaga hambaarsti juures ära, aga hoiatas, et ka näiteks kõrvapõletik võib lõualuusse kiirata. Hambaarsti juures selgus, et auke ega muud kahtlast pole. Järgmise arsti juures sain teada, et ongi kõrvapõletik. Lausa kahepoolne. Kirjutati antibiots ja puha. 

Praegu siin blogin, on vaikne ja rahulik, mingid õhtused linnud vidistavad akna taga. Mõnuuuuus! Aga ei mingit kiitmist. Kohe hambaid pesema ja magama. Iial ei või teada, mis seiklused öösel tabavad.

Homme lähme perega pildistama. Täna ärkas Oliver lõunaunest, pikk verine kriim silma all. Tal muidu ei ole kombeks end kriipida, aga vahetult enne pildistamist ikka juhtub... Oscaril on endiselt üks silm punane ja rähmane, sobivadki hästi kokku. Kohe näha, et vennad!

30 mai, 2022

Lihtsad lahendused

Jalutasin Oscariga lasteaiast koju, kui ühe maja eest vanem mees hõikas, et heiiiii, oodake! Tuli pooljoostes ja rääkis, et tal tõukeratas üle. Lapselaps juba üheksane, ammu enam ei kasuta. Oscar paistvat täpselt õiges suuruses, hea meelega annaks ära. Ja no Ossule ju meeldib, kui talle midagi anda tahetakse. Kuigi tal endal on tõuks olemas ja see "uus" oli poolroostes ja kärtsroosa. Oh well... Ma lihtsalt ei teadnud, mida üks korralik kanadalane sellises situatsioonis teeks ja kas oleks viisakas kingist loobuda. Ei loobunud siis. Lapse ja vanamehe rõõmuks.

Nügisin Ossut, et: "Mis sa ütled kui sulle midagi antakse?"

Oscar: "Aitäh..."

Ja pöördub siis uuesti mehe poole: "...aga ma tahtsin küsida, et miks sul need jõulutuled maja küljes on? Enam ei ole ju jõulud!"

Mees õppis, et ükski heategu ei jää karistuseta ja mina tahtsin maa alla vajuda. Aga jah, juuni alguse seisuga on neid muidugi ka hiljavõitu maha korjama hakata.


Mul sai vahepeal vannitubade projekt valmis. Maksma ei läinud pea mitte midagi ja ilusam sai küll. Aga köögimööbel on täpselt samasugune nagu vanasti vannitubades, nii et kolm korda võite arvata, kui palju see mind nüüd korraga häirib?

Kanada majades on sageli köögis ja vannitubades sama mööbel (ja valgustid). Ma eeldan, et arendajale lihtsam ja odavam, sest maju ei müüda tühja karbina, vaid tehakse alati lõpuni valmis. Isegi valgustid ja suured kodumasinad on juba sees.

Igatahes on mu köögimööbel endiselt punakaspruun ja ma värviks selle hea meelega üle, kui ainult suudaks välja mõelda, mis värvi see võiks olla? Tumehall läks vannitubadesse hästi, aga tervet kööki ma nii tumedaks ei taha. Seda enam, et meil on köök elutoaga koos ning vaip, diivanid ja kamin juba ongi hallid. Kui köök kah halliks teha, oleks elu nagu mustvalges filmis! Valge mulle tegelikult meeldiks, aga kuna meil on lumivalged töötasapinnad, jääks natuke liig.

Mida ma sellega siis teen? Kollaseks ju ei võõpa! 

Ja päris lõplikult ei ole ma siiski otsustanud, kas üldse midagi ette võtan, sest köök oleks vannitubadega võrreldes ikka väga palju suurem projekt ja ma pole kindel, kas tegelikult viitsin pool suve ainult lihvimise-värvimise-kruvimisega tegeleda. Ilus saaks muidugi küll... 

Mõtlesin eelmist postitust kirjutades, et teise vannitoaga olen targem ja teen "enne" pildid ka. Kui mõni tund hiljem VIIMAST ust maha kruvisin ja ootamatult avastasin, et unustasin suure hurraaga alustades need pildid jälle tegemata, olin peaaegu valmis kõiki uksi uuesti ette tagasi kruvima. Aga siis tuli meelde, et mul on kuskil arvutis viie-kuue aasta tagused pildid sellest, milline vannituba päris alguses oli ja kuna vahepealse ajaga on vahetunud ka töötasapind ja valamu, on palju efektsem hoopis seda pilti kasutada. Mis siis, et kapp ise sealt suuremat välja ei paista. 

Varem häiris mind hele põrand, tahtsin tumedat (teises vannitoas ongi tume), aga nüüd, mil kapp kontrasti lõi, ei häiri põrand mind enam üldse. Tore kui mõnikord lihtne lahendus sedavõrd hästi töötab!

23 mai, 2022

Remondilainel

Oliver ärkas kell 4 öösel, et süüa... ja jäigi üles. Ühel hetkel muutus juba nii lõbusaks, et pidin ta omale kaissu võtma, et kõrvaltoas Oscar ei ärkaks (kuigi praegu tagantjärele mõtlen, et mis vahet seal on, mitu neid korraga üleval on?)

Poole seitsme paiku jäi uuesti magama. Aga selleks ajaks oli Oscar ärkvel ja mina ei saanudki magama tagasi.

Nüüd on juba pärastlõuna, aga erilist väsimust pole veel tekkinud, sest kruvisin hommik otsa (noh, nii palju kui laste kõrvalt aega sain ehk vähemalt viies jaos) vannitoa kappidele uksi ette. Eile tekkis mõte, et värviks need üle. Mulle ei meeldinud senine punakaspruun toon ja kulumise märke oli kah juba näha (maja on ikkagi 10 aastat vana). Mõtlesin, et kui halb see tulemus ikka jääda saab? Pihustatav värv on ju üsna lollikindel. Ja kui jääb halb, siis... peab uued kapid ostma. Tegemist on meie magamistoa juurde kuuluva vannitoaga, seega ei oleks midagi väga hullu kui ma selle ka täitsa ära oleks rikkunud - keegi teine nagunii ei näe.

Aga kuulge, täitsa hea sai! Onju? 

Ma olen viimasel ajal üldse remondilainel. Meie üürnikud ostsid omale hiljuti maja ja kolisid välja, mis andis põhjust ja võimalust seni nende kasutuses olnud korterit veidi kõpitseda ja värvida.

Siin on väga levinud, et maja alumisel korrusel on "sviit". Enamik inimesi rendivad selle välja (sissekäik on alati eraldi ja kaht majaosa ühendav uks vahelt lukus), aga mõnel elab seal vanem sugulane, ülikoolis käiv laps või au pair. Variant oleks see ka täitsa enda kasutusse jätta, aga sel juhul tahaks ma sealt köögi välja lammutada, mida jällegi ei saa teha, sest hiljem müües on kasulikum kui köök on sees. Rahaliselt tasub välja üürimine ära, sest sisuliselt elame siin ise tasuta, üürnikud maksavad kodulaenu kinni.

Üüri tohib muideks iga 12 kuu järel tõsta maksimaalselt 1,5%. See on seadusega reguleeritud.


Uute üürnike leidmine oli paras kadalipp. Sooviavaldusi tuli umbes 60, aga neist võib-olla ainult 4 olid ilma kahtluseta head. Üürnikke peab ülihoolikalt valima, sest neist on võimatu lahti saada. Isegi kui nad pennigi ei maksa ja korteri ära lagastavad, saab neid välja visata ainult kohtu kaudu, aga siis läheb minimaalselt pool aastat aega.

Ankeedile antud vastused olid puhas kuld. Mõnel perel on viis last, kolm kassi, kaks koera, jänesed ja hamster (jah, tõestisündinud lugu). Kumbki vanem tööl ei käi, aga kui kodu peaks leidma, siis pereisa "plaanib minna". Mõned annavad ausalt teada, et suitsetavad (aga loomulikult mitte kunagi toas). Mõni kirjutab, et tööl ei käi, elab toetustest, hiljuti võttis just autoliisingu summas 40.000 (mille eest?). Oli üksikema mitme lapsega, kes "põgeneb oma vägivaldse mehe juurest ja sisse kavatseb kolida koos uue boyfriendiga". Mõnel käivad asjad kähku, noh. Oli mitu, kes endist korteriomanikku siunasid (sellega on sama lugu nagu uue töötaja värbamisel - vabalt võib olla, et ta endine boss oligi värdjas, vabalt võib ka olla, et probleem on inimeses endas). Oli neid, kes kirjutasid, et "see korter on meie eelarve jaoks ideaalne" ja töökohtade info alt selgus, et tõesti-tõesti, kahe peale jääks neil pärast üüri tasumist veel paarsada dollarit elamiseks ka. Mitu tükki kirjutasid, et deklareerisid mõned aastad tagasi pankroti, aga nüüd on oma käitumist muutnud ja kunagi kuskile võlgu ei jää. Mhmh.

Aga lõpuks ikka leidsime sobivad inimesed ja vähemalt esialgu tundub, et nad on veel vaiksemad ja märkamatumad kui eelmised olid. Loodetavasti jääb esmamulje püsima!

04 mai, 2022

Jälle uuel ringil

Mul on täielik juuksurineedus, kuigi mina oma kolme karva ja väheste soovidega peaks olema üks lihtsamaid kliente üldse. See on juba klassika, et kui salongist tulen, saadan sõbrannadele pildi, mis kena sikk-sakk jälle pähe lõigati - pooltel kordadel on üksikud salgud vahelt pikemad.

Järgmiseks korraks otsin siis jälle uue koha ja vahel läheb lõikusega isegi hästi, aga on mõni teine häiriv asjaolu, näiteks paljud juuksurid armastavad palsami toimimise ajal sealsamas kraanikausi kohal raginal juukseid kammida nii, et peanaha tükke lendab. Ma ei tea, milleks see vajalik on ja ma ei viitsi inimest ümber õpetama hakata - pigem otsin uue.

Ja vahel juhtub muidugi mõni selline ka, kes peseb nii mõnusalt pead, et ma tahaks sinna magama jääda; teeb massaaži, mis on juuksuriskäigu kõige parem osa üldse ning lisaks saab nende kolme karva sirgelt lõikamisega hakkama nii, et pikemaid salke välja ei ripu. Paar korda saan seda õndsust siis nautida, kuni ühel hetkel öeldakse aega kirja pannes, et "see juuksur kahjuks enam meie juures ei tööta" ja otsing algab jälle nullist.

Viimane juuksur oli täiesti kuldne leid. Kuidas leidsin? Mul oli pulmadeks soengut vaja. Aga kuna me kuupäeva valisime ainult mõne nädala kaugusele, oli mu enda (enam-vähem okei) juuksur juba kinni ja peaaegu kõik ülejäänud linna juuksurid ka. Võtsin siis ainsa, kelle juurde vaba aja leidsin. Mõtlesin, et vähemalt proovin ja kui ikka väga õudne jääb, pesen kodus soengu kohe maha. Mis seal ikka.

Aga jäin hoopis väga rahule! Ja mõnus inimene oli. Peaaegu kaks aastat jõudsin tema juures käia, kuniks ükskord öeldi, et ta on pikemal puhkusel (läksin siis samas salongis teise juuksuri juurde ja sain järjekordse sikk-saki pähe). Täna helistasin, et jälle oleks lõikust vaja, on ta nüüd tagasi? Öeldi, et kahjuks ei tööta enam selles salongis. 12 aastat töötas ja just nüüd, mil mina ta leidsin, pidi edasi liikuma?

Otsustasin, et aitab naljast! Otsisin ta FB-st üles. Nägin, et ongi hiljuti mingis uues salongis pildid tehtud. Aga salongi nime polnud. Küll aga avastasin, et meie ainus ühine sõber on mu naabrinaine! Kirjutasin naabrinnale, et SOS, tahan oma juuksurit tagasi, kui hästi sa teda tunned, kust ma ta leida võiks? Naabrinaine ütles, et ta ei tunnegi, lihtsalt oli samuti aastaid ta klient. Aga ühel hetkel vahetas salongi, sest viimane kord väljus selle mu lemmikjuuksuri juurest "nagu skunk".


Mina mõtlesin esimese hooga, et ehitati Marju Läniku stiilis puhmas pähe (skungil on suur kohev saba), aga ta saatis pildi ja selgus, et oli hoopis triibutada lasknud, aga need triibud olid nagu kunagise menubändi "Best B4" Ithaka Marial. Sellised otse 80ndatest. Kummalgi peapoolel kolm laia riba nagu kiirtee.


Naabrinaine oli hiljem tagasi läinud ja rahulolematust väljendanud, mispeale juuksur ütles, et "need ei ole seal, kuhu mina nad panin". Ise liikusid uude kohta. Must maagia.

Aga kuna triipe oleks ma suveks ise ka tahtnud, otsustasin, et ei hakka saatust narrima ja skungiversiooniga riskima. Mine tea, võib-olla ongi selline juuksur, kes lõigata ja pesta oskab ideaalselt, aga triibutamist peab veel harjutama. Panin hoopis ühe ta endise kolleegi juurde aja. Eks me näe...

29 aprill, 2022

Kolm ühes

Olen juba mõnda aega plaaninud Oliverile passi tellida, et reisiplaanid dokumentide taha kinni ei jääks. Mõtlesime suvel Eestisse minna, aga seoses Ukrainas toimuvaga enam ei kisu. Pass võiks samas ikka olemas olla, võib-olla läheks kasvõi USA-sse või kuhugi.

Siin on spets pood, kust saab apteegikraami, kodukeemiat, dokumendifotosid, no kõike. Mul oli nagunii pesugeeli vaja, mõtlesin, et teeme kaks ühes. Lõpuks tuli kolm, aga ärgem rutakem sündmustest ette.

Õudselt tore vanamees töötab seal fotoletis. Mulle on ta alati meeldinud. Hästi rõõmsameelne ja armas, aga kohutavalt aeglane. Ütlesin alustuseks, et esimesest lapsest tehti niimoodi pilt, et visati valge lina üle turvatooli, laps tooli, klõps ja valmis. Ütles, et nüüd nad teevad nii, et laps pannakse pikali. No mul vahet pole.

Aegluubis sättis neid asju valmis. Mina olen muidugi kannatlikkus ise... NALI! Saime lõpuks mati maha, lina peale (ma oleks selle ajaga terve poe mattide ja linadega jõudnud katta, aga las jääb) ning beebi linale. Tegi ühe klõpsu ära ja kukkus uurima, et näe, muidu oleks okei, aga vist ei vaata päris otse. Ütlesin, et teeme järjest palju pilte ja hiljem valime. Teeb siis teise veel. Ja kukub jälle aegluubis uurima ning zuumima. Palusin uuesti, et teeme lihtsalt sips-sips palju pilte ja hiljem vaatame, milline sobib. Tegi siis ühe veel, arvas, et nüüd ongi olemas ja tõmbas tulemuse arvutisse. 

Kui mulle enne tundus, et kõik toimus aegluubis, siis see arvutiosa aeglustas kogu protsessi veel viiekordselt. Mul hakkasid juba juured alla kasvama. Kohe esimese hetkega oli muidugi selge, et nendest piltidest pole isegi parima tahtmise korral midagi võtta, aga onu ei andnud alla, pidi ikka mingi automaatprogrammi igale fotole eraldi peale panema, mis kinnitas, kas kvalifitseerub passipildiks või ei. Programm nõustus minuga, et ei kvalifitseeru.

(ajaviiteks tegin ise telefoniga pilti, vabalt võiks passi panna, ei ole ju nii raske?)

Vahepeal tuli noorem töötaja, võttis üle. Mõtlesin juba, et jee, läheb paremaks! Ei läinud.

Tore kutt oli. Aga tema tehnika oli selline, et kõigepealt selgitas mu peaaegu viiekuusele pikalt, et "teeme nüüd nii, et käsi suhu ei pane... ja pluti-pluti, küll sa oled tore... vaata siis ilusti mu kaamerat ja ära välgust ehmu". Siis seisis püsti ja tegi ühe pildi. ÜHE! Kükitas uuesti maha, ajas jälle mu lapsega pikalt juttu ja tegi siis ühe veel.

Tahtsin juba küsida, et kas teil on need pildid seal kaardi peal loetud või mis see häda on, et ei saa järjest mitut teha? Aga ei tohi kobiseda, ma olen ju nüüd kanadalane. Muudkui naeratan ja tänan (ja pärast blogin, et fakkk, aga noh, eesti keeles).

20 minutit ja 4 pilti hiljem jõudsime selle hetkeni, kus tulemus uuesti arvutisse tõmmati ja no HALB! Kutt ütles, et midagi saame siit kindlasti kätte! Jäin juba korraks uskuma, et oskab sitast saia teha... aga ei. Ainus, kus silmad vaatasid otse ja pea viltu ei olnud, oli lahtise suuga. Mitte nunnult ja natuke lahtise suuga, vaid ikka nii, et mandlid paistsid. Ütlesin, et las jääb, me tuleme teinekord tagasi.

Kutt vastu, et beebide puhul suu ei loe, võib lahti olla.

Usun! Aga kuna see pilt jääb mu lapse passi kuni kooliminekuni, oleks mõnevõrra abiks, kui ta seal täielik retakas välja ei näeks!

Ütles, et oota, ma tuunin natuke! Jälle mingi automaatprogramm, et vajutad klahvi ja lapse taga olevalt linalt kadusid kortsud ära. Tore. Aga natuke juukseid kadus ka ära! Tüüp ütles, et tal ongi juukseid liiga palju, silume veidi. Kustutas kaks kolmandikku soengust ära. Beebi nägi välja nagu oleks kiiver peas. Selline range randiga. Ja kvaliteet oli jube halb, värvid valed, nägu üleni hall ja kaame. Kui ma omaenda last pildilt ära ei tunne, on ilmselt veel arenguruumi. Tänasin uuesti ja ütlesin, et teeme teinekord.


Aga kolm ühes, eksole - haarasin väljudes kodukeemia letist pesugeeli ja ehtnaiselikult ei saanud ka küünelaki osakonnast tühjade pihkudega mööduda. Valisin mingi sädeleva. Et võib-olla tahan suveks sädelevaid küüsi (jaaa, sain juba aru, et halb mõte, te ei pea mulle ütlema).

Jõuan oma kraamiga siis kassasse ja seal kah mingi mees tööl. Ei välistaks, et eelmiste sugulane. Lööb mu küünelaki läbi ja mainib õhinal, et tema oli kunagi mehaanik ja ükskord värvis oma auto armatuurlaual mingi osa just samasuguse läbipaistva sädeleva küünelakiga üle (ma ei tea, kuidas mehaanikuamet sellise hiilgava ideega kokku käis, aga see selleks). Kõik olevat kiitnud, et lahe! Ja päikese käes säras nii ilusti.

Ma ei tea, kas mul on inimestele liiga kõrged standardid või ei olnud lihtsalt minu päev?

25 aprill, 2022

Ei mõista inimesi!

Mul on aegajalt raskusi inimeste mõistmisega. Vahel müün midagi FB Marketplace'i kaudu ja no peab selleks alles kannatust olema! Kõigepealt küsib 15 inimest automaatküsimuse, et "on see veel saadaval"? Panen kõigile vastuseks, et jah. Seepeale kaob 13 neist jäljetult ega ilmu enam kunagi tagasi. Nad tahtsid lihtsalt teoreetiliselt teada, kas see on veel saadaval. Alles jäänud kahest kirjutab üks, et "kuskandis sa elad?" Liiga suur pingutus oli kolmest lausest koosnev kuulutus läbi lugeda, et see info sealt ise leida. Pika dialoogi lõpetuseks jõuame lõpuks kokkuleppele, et millal ta läbi saab astuda.

Kolm tundi hiljem aktiveerub teine alles jäänud huviline (kes algselt justkui kadus ära, aga tegelikult ikka ei kadunud). Kirjutab ühe sõna: "Huvitatud". Kui mul juba poleks ostjat, hakkaksin nüüd temalt tangidega välja kiskuma, et "tore, et sa huvitatud oled, aga millal saaksid läbi astuda?" Aga kuna mul on kellegagi juba kokkulepe olemas (aga ta pole veel saabunud ja kunagi ei või teada, kas saabub), kirjutan vastuseks, et keegi on juba tulemas, aga juhul kui ta välja ei ilmu, annan teada. 

Vastu saan pahase: "Aga sa ütlesid, et see on saadaval! Mis mõttes sa selle kellelegi teisele müüd?"

Alati mõtlen, et mida inimesed eeldavad? Et ütlen esimesele, et on saadaval ja siis ootan 24h, et kas ta kostab midagi vastu või mitte? Ja alles siis ütlen järjekorras teisele, et on saadaval ning ootan jälle ühe ööpäeva? Kuniks kaks nädalat hiljem jõuan lõpuks selle ostjani, kes päriselt huvitatud on?

Täna viskasin kanade sööginõud (tibude ja täiskasvanute omad) mingi sümboolse hinnaga müüki. Üks tädi küsis, et "kas see töötab hästi?" Eeee... Ma ei tea. Mis mõttes? See on söögianum. Paned terad sisse, kana nokib need sealt välja. Selles mõttes nagu töötab! Kauss saab tühjaks, kanaproua kõht kenasti täis. 

Sama hästi võiks taldriku kohta küsida, et kas on muidu hästi töötav taldrik? 

Tükk aega mõtlesin, et mida vastata? Lõpuks otsustasin, et las jääb sinnapaika. Ei vastagi. Nii palju huvilisi oli, et võtsin lihtsalt ainsa, kes oli kirjutanud konkreetselt "saan kohe läbi tulla, palun anna aadress" ja müüsingi talle. Ülejäänud miljon tükki oma "on see veel saadaval" automaatküsimusega said vastuse asemel automaatteavituse, et "toode on müüdud" kui sellest lahti olin saanud.

Ja siis on veel need ekstra madalate pakkumiste tegijad. Ma müün nagunii alati odavalt, sest ma ei viitsi nädal aega võõraste inimestega vastastikku "on see saadaval"-palli põrgatada. Ma tahan üleliigsetest asjadest kohe lahti saada. Matt ostis omale uue kontoritooli (mingi spetsjomm peene) ning eelmine, mis oli kah sisuliselt uus, jäi lihtsalt üle. Väga mugav, kvaliteetne, pärisnahast, nägi tuliuus välja. Panin müüki võileivahinnaga. Ma ei mahtunud garaažis liikuma, tahtsin kohe lahti saada. Mingi tüüp kirjutas, et õu, teen hoopis sellise pakkumise. Võileivahinnast pakkus poolt.  


Hingasin paar korda sügavalt sisse ja välja ning lükkasin pakkumise viisakalt tagasi. Seepeale kukkus tingima, et mis hinnaga ma müüks? Kirjutasin, et selle hinnaga, millega müügis on. Tema vastu, et "aga äkki näiteks..." Noh, jälle mingi naeruväärne pakkumine. Ja niimoodi lõputult. Ma rohkem ei viitsinud vastata.

Vahepeal kirjutas kõigi nende "on see veel saadaval?" (kolm minutit tagasi postitasin, tõenäoliselt on saadaval, why don't you try your luck) vahele üks tore vanaproua, et tema on juba ammu just sellist tooli otsinud ja kuulutustel silma peal hoidnud ning millal oleks sobilik läbi astuda ja palun ja aitäh ja veelkord palun ja aitäh. Aga niimoodi meeldivalt. Andsin aadressi ja ütlesin, et pangu raha mati alla, tool ootab ukse kõrval. Tädi kirjutas veel ilusti vastu, et "muide, meie nimed on see ja see (abikaasa tuli ka kaasa) ja me sõidame sellist marki autoga, et sa siis lihtsalt tead, et need oleme meie kui su maja ette tooli peale võtma tuleme". Tulidki niimoodi kahekesi. Väga sossud. Said oma tooli kätte, jätsid raha mati alla ja kirjutasid hiljem pika kiidulaulu, et kui mugav tool ja kui õnnelikud nad selle ostu üle on ja olgu ma ikka tänatud ette ja taha ja pikali maha.

Samal ajal kirjutas see esimene jorss midagi stiilis, et "see ei ole ju ideaalses seisukorras nagu sa kuulutuses väidad, kui seal metallosa peal on väike kriips". Miniatuurne kriips! Tegin eraldi pildi, et ostja oleks teadlik ega hakkaks hiljem oigama, et oioi, siin mingi luubiga leitav kriipsukene, kas saaks hinnast pool alla? Sest kogemus näitab, et mõni kasutab sellist tehnikat. 

Väga vabastav oli jorsile kirjutada, et sorri, müüdud. 

Ja siis on veel need, kes tahavad ülekande teha. Tavaliselt sellised, kel pole lihtsalt mahti kohe tulla. Kirjutavad, et "hei, kas sobib, saadan täna raha ja tulen homme õhtul läbi?" See ülekande värk käib nii, et mina pean meiliaadressi andma ja kui nad raha saadavad, tuleb meilile link, kustkaudu selle panka saan hoiustada. Aga selleks, et raha kätte saada, peab salasõna teadma. Enamik ostjaid panevad midagi loogilist. Näiteks, et "mida ma ostan?" ja vastus on "tool". Aga on eraldi sektsioon inimesi, kes panevad sinna näiteks "minu tütre nimi".

WTF?!

Üks kunagi ostis midagi suht kallist (ma ei mäleta, mis see oli) ja kirjutas, et teeb ülekande kohale jõudes (fair enough). Asi kadus ukse tagant ära, ülekannet ei tulnud. Tunnike hiljem kirjutasin, et "hei, sa unustasid maksta". Seepeale ülekanne tuli. Salasõnaks "minu tütre nimi". Sõnumitele ta ei vastanud. Kammisin ta profiili, üritasin leida, kuskil polnud. Tütar ise oli küll piltidel, aga nime polnud paraku otsaette maalitud. Proovisin siis ta enda nime, mõtlesin, et mine sa tea. Miski ei töötanud. Olin juba kindel, et sain tüssata. Igaks juhuks kirjutasin uuesti suhteliselt viisakalt, et ootan siiski kauba eest ka tasu ja mis su tütre nimi on? Mingi viiendat korda.

Millalgi õhtul hilja vastas, et "Lennon" ja pani sinna otsa selle silmapöörituse emotikoni. Umbes, et kuidas sa nii tumbajumba oled, et ei tea, et mu tütar on Lennon?!

Ja töötaski. Raha sain kätte.

Täna juhtus sama asi - keegi saatis ülekande, järele tuleb homme, aga salasõnaks on "minu tütre nimi". Täiesti teine inimene muidu. Ja nii palju oli tal rohkem oidu, et oli mulle kohe sõnumitesse kirjutanud, et vastus on "Lennon".

Nüüd siis tean, et kui keegi juba nii absurdse salasõna paneb ja vastuse unustab saata, siis "Lennon" on fifty-fifty tõenäosusega hea variant, mida proovida.

18 aprill, 2022

Välismaa meestest

Mu ellu on viimasel ajal väga omapärasel moel mitmeid toredaid inimesi sattunud. Mõni aeg tagasi kurtis Katerina oma blogis, et tal pole sõpru. Mina kirjutasin kommentaariks, et aga tekita mingi blogilugejate chat? Marju ütles seepeale, et tema oleks samuti käpp. Mul endal oli vahepeal juba vaimustus üle läinud, sest kui suur on tõenäosus, et võõraste inimestega üldse millestki rääkida oleks? 

Selgus, et eksisin. Meil oli kohe algusest peale väga huvitav! Ühtlasi jõudsime aruteluga sinna, et meie kõigi lastel on välismaalasest isa, mispeale tuli omakorda jutuks, et Maarjal ju ka, äkki peaks temagi kampa kutsuma?

Sest kui juba võhivõõrastega sõprust sobitada, võib ka täiesti ajuvaba kriteeriumi kehtestada. Kellelgi juhtus tema telefoninumber olema ja nii see läks. Maarjale me muidugi ei öelnud, et kuule, meil oleks sind sellepärast sõbraks vaja, et sul on välismaalasega lapsed!

Praeguseks on grupp end hästi sisse töötanud ja nii huvitavaid vestlusi pole mul vist isegi nende sõpradega olnud, keda päriselus tunnen. Nalja on palju saanud, targemaks olen saanud, enda sisse olen vaadanud, teiste eludesse piilunud. Tagantjärele on hea meel, et selle kommentaari omal ajal jätsin ja täiesti kogemata niivõrd lahedasse kampa sattusin.

Aga nagu teleturus - "see ei ole veel kõik" - ükspäev ütles Maarja, et "mul on üks sõber, kes plaanib Kanadasse kolida ja sa peaks temaga ühendust võtma". Kuna ma vanasti väga intensiivselt Kanada kohta blogisin, kirjutas mulle pea iga nädal keegi, kes tahtis nõu küsida, nii et selles osas olen juba vana kala. Ütlesin, et vabalt! 

Ja mis selgus! Jumala äge inimene jälle! 

Sõpradega (kui nüüd hästi lühidalt kokku võtta) on muidu nii, et alustuseks kolisin ühest linnast teise, seejärel ühest riigist teise ja seejärel jälle ühest linnast teise. Kogu aeg jääb keegi kuskile maha. Elu. 

Aga näiteks parima sõbrannaga läks nii, et ülikoolis käisime koos (esimesel päeval saimegi tuttavaks), välismaale (kuigi erinevatesse riikidesse) kolisime enam-vähem ühel ajal ja täiesti kogemata saime oma MÕLEMAD lapsed kahekuulise vahega. Ehk meie neljastel on kaks kuud vahet ja meie beebidel on kaks kuud vahet. Vot see on sünkrooni tipp.

Ahjaa, tal on ju ka välismaa mees!

Ja mu siinsest kolmest põhilisest eesti sõbrannast on kahel välismaalastega lapsed.

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis... sain vist aru, mille järgi edaspidi sõpru pean valima hakkama! Kes oleks võinud arvata?!

Kuidas teil muidu uued sõbrad tekivad?

12 aprill, 2022

Esmaspäevadest

Nädalavahetused on alati kreisid, sest Oscar on kaks päeva järjest kodus olnud ja Matt ainult ühe, seega olen pühapäeva õhtuks läbi nagu läti raha (muuseas, miks läti raha "läbi" on?). Esmaspäeva näol paistab tunneli lõpus valgus - Ossu läheb lasteaeda, minul on hingetõmbepaus (koos beebiga, aga asi seegi) ja kuna ma sassis kodus puhata ei oska, on traditsiooniks kujunenud, et koristan pühapäeva õhtul terve maja ära. Päeva jooksul teen vannitoad ja köögi, õhtul aitan Ossul mänguasjad kokku panna ja siis mahub juba tolmuimejaga liikuma. Magamaminekuajaks kõik särab!

Esmaspäeval naudin rahu, vaikust ja puhast kodu. Laen akusid. 

Matt siin ükspäev pakkus, et kuule, võta päev või paar vabaks, mine tšilli sõbrannadega Vancouveris või kuskil. Küsisin vastu, et mis ma tissidega teen? Või võtan pooled lapsed kaasa? Ei saa, noh! Maiu on piimaauto. Aga tahaks küll. Unistustes läheks kohe nädalaks, lihtsalt lamaks hotellis, telliks söögi tuppa ja vaataks hommikust õhtuni Netflixi. 

Kujutate ette, jah? Õndsus. 

Reaalsuses näeks see muidugi niimoodi välja, et esimese päeva õhtuks küsiks juba lastest pilte ja järgmisel päeval tuleks vabatahtlikult koju tagasi. Aga unistada ju võib.


Sõbrannadega tuli jutuks, et kuidas väikeste laste kõrvalt ellu jääda? Ja kuidas üldse on võimalik, et kodu võiks korras püsida või et jaksaks mõnikord filme vaadata või raamatuid lugeda? Igaühel on mingi asi, mida lihtsalt ei jõua. Mul on näiteks selline sõbranna, kel on kõik sarjad nähtud, aga raamatuid pole aega lugeda. Mina loen (või kuulan audioraamatuna) päris palju, aga sarjade vaatamiseks ei jää aega. Kuigi tahaks. Igaühel on meelelahutuseks oma eelistus ja ülejäänud võimalused kannatavad selle käes.

Tegelikult valetan - ma olen juba maailmatuma kaua Seinfeldi vaadanud. Iga põhja-ameeriklane on seda näinud, püüan massi sulanduda ja vaatan nüüd järele. Probleem on selles, et seal on 9 hooaega ja igal hooajal pea 30 osa! Ma JÄÄNGI seda vaatama! Aga ma olen põhjalik, eksole. Kõigepealt tuleb üks asi ära teha, siis saab järgmise ette võtta. 


Mul käis eelmisel nädalavahetusel sõbranna oma perega külas. Järgmisel päeval olid nad meie teise ühise sõbranna juures. Mõned päevad hiljem rääkisin selle teisega ja ta mainis, et: "Kuulsin, et olid kõvasti kokanud neile?". Mina vastu, et ei kokanud ju midagi, lihtsalt õhtuks tegin süüa. Ja siis jäin mõtlema, et... aa, no ma tegin eelmisel päeval makroonid valmis... sest lõunaks küpsetasin pirukaid ja makroonid olid siis lõunasöögi magustoit... ja õhtul tegin risottot, kana ja salatit ning magustoiduks oli lemon meringue. Ning pidin tunnistama, et kui nii vaadata, siis vist ikkagi kokkasin midagi...

Tõde on see, et me oleme iseenda puuduste osas pimedad, aga iseenda tugevuste osas ka. Elus on kõik tasakaalus. 

Ma tegin mõned aastad tagasi üht väga head isiksusetesti. See on inglisekeelne ja tasuline, aga VÄGA soovitan, kel huvi (ja keeleoskust). Sain isegi vanas eas enda kohta veel miskit uut ja põrutavat teada. Näiteks, et mul on nii entusiasm, töökus, kohusetunne kui korraarmastus väga kõrged, mis seletab, miks mul alati kodu puhas ja toiduhunnik laual on. Ma lihtsalt ei saa pidama! Nagu Seinfeldiga. Kusjuures ma ise arvasin, et olen laisk nagu lohe. 

Olengi tegelikult nende asjade osas, mis mind ei huvita.


Kokkamine on selles mõttes hea hobi, et mulle endale ju ka meeldib hästi süüa! Täna just tegin mõnusa koorese pasta ja lihtsalt ruigasin rõõmust. Nii hea oli. Komme sõin ka terve hunniku. Võib-olla poleks pidanud, sest ükspäev proovisin huvi pärast neid pükse jalga, mis mulle enne rasedaksjäämist nõks suured olid ja... no tere kiles viiner! Ei mängi veel välja. Aga jalga panna pole midagi ja vaikselt hakkab see piiratus ära tüütama. Ma olen aasta aega kahe püksipaariga hakkama saanud. Lihtsalt keeldun neid suuri juurde ostmast, sest kohe-kohe hakkab ju kogu endine garderoob jälle mahtuma. Hakkab ju?

PS! Oskab siis keegi öelda, miks läti raha "läbi" on?

31 märts, 2022

Väiksed jupid

Kevad pole õieti veel alatagi jõudnud, aga umbrohi turritab juba igalt poolt välja. Jätkuvalt imestan, et keegi pole suutnud umbrohtu dekoratiivtaimedega ristata. Näiteks on meil siin äärmiselt kuivad suved - mitu kuud järjest ei tule tilkagi vihma. Kui nädalaks kodust ära minna, on tagasi tulles kõik taimed surnud. Aga selle teeraja seest, mis on killustikuga kaetud ja kus isegi mulda pole, sirgub mühinal umbrohtu. Mis siis, et ma seda kogu aeg välja kakun ja kõikvõimalike asjadega pritsin. 

-

Sain ükspäev raseda sõbrannaga kokku. Tema ütles, et täitsa lõpp, kuidas enam ei mäletanud kui hirmus on rase olla (esimesed lapsed on meil ühevanused) ja mina ütlesin, et täitsa lõpp, kui kiiresti see kõik pärast jälle meelest ära läheb!

Noh, mitte nii meelest ära, et ma seda kunagi uuesti tahaks teha. Aga vähemalt ei saa ma enam rasedusele mõeldes traumat :)

-

Muide, kas teie mehed ka jätavad külmikusse tühje pakendeid või on minu oma ainueksemplar? Iga kord kui sae käima tõmban, ütleb, et ei ole ju tühi! Tõesti ei ole. Sõrmkübaratäis on alati sees.

17 märts, 2022

Pasarahe all laveerides

Eelmise teema all läks nii tuliseks aruteluks, et kommentaaridele vastamine muutus juba täiskohaga tööks. Tõmban otsad kokku, pannes siia mõned mõtted, mis teie tagasisidet lugedes tekkisid:


Oluline on defineerida

See on hea tähelepanek ja teil on täiesti õigus. Ma oleksin pidanud alustuseks defineerima, mida feminismi all üldse silmas pean. Mina pidasin silmas seda radikaalset neljandat lainet, mis tegeleb otsapidi juba meeste vihkamise ja alavääristamisega. Loomulikult olen selle poolt, et naistel on õigus saada haridust, kontrollida oma keha, otsustada, mida selga panna ja nii edasi - aga nende asjadega ei ole meie ühiskonnas juba ammu probleemi. 

Mu postituse SISU oli hoopis muus ja seda ei pannud keegi isegi tähele! Sisu oli selles, et asjadest võiks rääkida tasakaalustatult, mitte suuri loosungeid loopides, mis poole tõest mainimata jätavad. Sellistest loosungitest pole ka midagi kasu, sest mehi (ja paljusid naisi) on taoliste argumentidega võimatu diskussiooni kaasata. Ilma diskussioonita pole aga ka tulemust.

Arvamus vs faktid

See, et mehed ja naised on erinevad, pole minu isiklik arvamus, vaid teadus on tõestanud, et naisi ja mehi huvitavad erinevad asjad, nad on tugevad erinevatel aladel, nad töötavad erineval määral. See, et palgalõhe on olemas, on samuti fakt. See, et palgalõhet põhjustab muu kui lihtlabane naistevastane vandenõu, on samuti fakt. Teaduslikult tõestatud. Teate, kes tõestas? NAISED! Ülikoolis on 70% naisi ja psühholoogia valdkond, mille alla enamik kõnealuseid uuringuid kuulub, koosneb peaaegu ainult naistest. 

Võimalik, et uuemad lugejad ei tea, aga mul on (naine ikkagi!) psühholoogias magistrikraad. Minu peamiseks huvialaks ja uurimisvaldkonnaks oli aga hoopis koduvägivald, mis on selline teema, kus mehed naistele liiga teevad - nii et palun ärge kividega surnuks loopige. Ma päris pime siiski pole.

Kui minna isiklikuks...

Ma loen kommentaare alati suure huviga ja püüan kaasa mõelda ka siis kui need minu arvamusest erinevad. Eelmise teema all (ja ka privaatses vestluses) läksid mõned inimesed väga isiklikuks. Lühidalt kokku võttes soovitati üleüldse oma suu kinni hoida "kuna sina pole seda kogenud", "sina oma priviligeeritud seisuses", "sina oma elevandiluust tornis", "mina ei saa lubada kodus istumist nagu sina, mina pean tööl käima", "kui sa võid, aga ei pea lastega kodus olema, on seegi feminism". 

Muideks - mina ei jäänud esimese lapsega neljaks aastaseks koduseks sellepärast, et ma "sain", vaid sellepärast, et mu lapsel on erivajadus. Ma jagan oma kogemust kunagi blogis, aga praegu pole selleks veel valmis. Lasteaias käis ta kuni eelmise sügiseni ainult KAKS päeva nädalas ja ülejäänud viis pidin suures osas üksi hakkama saama, kuna Matt rabas mitmekordse koormusega tööd teha ja vanavanemaid lähedalt võtta ei ole. Lasteaiakohta on siin väga raske saada ja meil vedas, et need kaks päevagi olemas olid. Lapse ja tema erivajaduse kõrvalt läbisin aastase kursuse (medical administrative assistant) ja juba õppimise kõrvalt töötasin kodust ning teen seda siiamaani. Küll, jah, ainult osalise ajaga, sest inimvõimetel on paraku piirid.

Sel sügisel sai Oscar kolmanda päeva juurde ja veidi enne väikevenna sündi ka neljanda. Nii et nüüd on lihtsam küll. Vanemapuhkust (see kestab Kanadas aasta aega ja annab 55% endisest sissetulekust) ma seekord ei võtnud, olen beebi kõrvalt kogu aeg edasi töötanud. Matt rabab samuti endiselt kolmel kohal ja teda ei näe me mõnikord mitu päeva järjest.

Nii palju siis "priviligeeritud seisusest" ja kodus olemisest lihtsalt sellepärast, et "saan".

Mis üldse on privileeg?

Ma olen kümme aastat aktiivselt bloginud, aga isegi nendest asjadest, mida ma siin kajastanud olen, pole enamikel lugejatel aimugi. Käsi püsti, kes on TERVE blogi läbi lugenud? Novot siis. Veel vähem on teil aimu nendest asjadest, millest ma bloginud ei ole

Mul on nii töö- kui eraelus väga raskeid aegu olnud - kellel poleks! Aga jah, üldiselt olen see tüüp, kes peale mõningast ägamist lihtsalt edasi liigub, selle asemel, et lõputult kurtma jääda. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et just kõige sitematest kogemustest olen kõige rohkem õppinud ja lõppkokkuvõttes on just need mind paremasse kohta aidanud. 

Ja nüüd, kus võiks aegamisi hakata rabelemise tulemusel teenitud vilju nautima, on mul laps, kelle pärast südant valutada. Ma annaks kõik, et temaga - nende mõlemaga - kõik hästi oleks, aga Oscari eripäras ei ole keegi süüdi, seda ei saanud kuidagi ette ennustada ja seda ei saa ka ära võtta. Ma ei saa peale olukorraga leppimise mitte midagi teha! 

Nii et kui su kõige suurem probleem on see, et keegi teine saab väiksema panuse eest suuremat palka, siis see on olukord, kust on pääsetee siiski olemas. Elu paraku ONGI ebaõiglane - kui sind ei taba üks hoop, siis tabab teine ja puhtalt ei pääse meist keegi. Aga kusagil on alati veel hullem. Näiteks Ukrainas. Sellega võrreldes pole meist kellelgi päris probleeme.


NB! Seekord ma kommentaariumis kaasa ei räägi.

(okei, juba läks käest ära, aga teeme siis nii, et räägin nii vähe kui võimalik - eriti feminismiteemadel)

14 märts, 2022

Minust ikka feministi* ei saa

Mul on üks selline sõbranna, kellega aegajalt suurtel olulistel teemadel arutleme, olles arvamustega skaala erinevates otstes. Tema on näiteks vegan, mina söön kõike. Teistsugune maailm on ju huvitav - vahel ta ütleb, et küpsetas midagi ja mina vastu, et oot, aga munad, aga või, aga see ja teine? Millega sa asendasid? Ja siis ta räägib. Ma ise ei viitsiks elu sees kõike kõigega asendada. Aga iseenesest lahe, et see on võimalik.

Erinevusi on meil veel. Mina olen hetkel väikeste lastega kodukana, tema tulihingeline feminist. Mina kokkan-koristan-küpsetan ning lasen end mehel ülal pidada. Meile sobib ja võrdsus on majas - mõlemad rabavad. Lihtsalt erineval rindel. 


Sõbranna täägis mind instagramis "taskufeministi" postituse alla, kuna olime varasemalt sel teemal juba arutlenud. Vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et pean ikka blogima ka!

-

Kuna minu tööks (lisaks kodukanandusele teen väikese koormusega palgatööd) on siinsele haigekassale arvete esitamine, võin esimesele argumendile (naisarstid!) kohe Kanada näitel vastata - igal teenusel, protseduuril, vastuvõtul on oma kood, mille alusel arstipoolne panus kinni makstakse. Nais- ja meesarstid saavad tasustatud täpselt samade koodide alusel, mitte mingit erinevust ei ole. Erineva keerukusega protseduuride eest saab muidugi erinevat tasu. Ja ajukirurg teenib rohkem kui perearst.

Mis inseneridesse puutub, siis see on suures osas meeste ala. Nagu ka müüriladumine, prügivedu, ehitus, torutööd, keevitamine, elektritööd ja IT. Ebamugavad välitööd ja ohtlikud ametid on peaaegu ainult meeste pärusmaa. Keegi ei keela naistel sinna minna ja sealset palka teenida. Naisinsener ei teeni sama töö eest vähem kui meesinsener. Aga väga vähesed naised tahavad insenerina töötada. 

Tippjuhtidest - ükskõik, mis alal tippu jõudmine on väga suur pingutus. See eeldab, et rabatakse aastakümneid järjest mitmekordse koormusega ja selle kõrvalt muud elu polegi. Võitlus tipu nimel on tihe. Uuringud näitavad, et esimesed kümme aastat rabavad naised ja mehed karjääri nimel suhteliselt võrdselt, aga umbes 30nda eluaasta kandis hakkavad naised töö- ja eraelu vahele paremat tasakaalu looma. Naistel on ka pereloomise aken suhteliselt piiratud ja uuringud näitavad, et pärast laste saamist nende prioriteedid muutuvad, nad ei tahagi enam nii meeletult rabada. Naised on üldse paremad töö- ja eraelu vahelise tasakaalu loomises. Aga tippu selle hea tasakaaluga jällegi ei jõua.

-

Palgalõhe on meeste-naiste lõikes täiesti olemas! Kanadas teenib keskmine naine 77 senti keskmise mehe 1 dollari kohta. AGA on oluline silmas pidada, et palgalõhe arvutamisel võetakse arvesse täistööajaga teenitud keskmine palk - nii naiste kui meeste oma. Ja nii lihtlabaselt võrreldaksegi.

Kui nüüd arvestada, et ametid, kus kohtab pea ainult mehi, on ehitus, elektritööd, IT jne ning ametid, kus kohtab pea ainult naisi, on lasteaiakasvataja, õpetaja, sekretär, assistent, toitumisnõustaja, iluteenindaja, siis ei ole ju üllatav, et keskmine mees keskmisest naisest veidi enam teenib? Keegi ei keela naistel tuule ja tormi kätte müüri laduma minna - kui seal mehega võrdselt rabada, makstakse ka võrdset palka.

Palgalõhe moodustub peaaegu tervenisti neist äärmustest ehk meeste ja naiste ametite erinevustest. Sellest, et meestel ja naistel on erinevad huvid.

-

Rahast rääkides - rolli mängib ka see, kas oma alal hea olles on üldse võimalik sissetulek lakke ajada või tuleb kuskil piir ette. Näiteks IT-s ei olegi lage. Kõik oleneb sellest, kui osav oled. Aga lasteaiaõpetaja ei saa 10 hoolealuse asemel 1000 võtta, sest on oma töös niivõrd efektiivne.

Mehi huvitavad asjad (tehnilised erialad), naisi huvitavad inimesed (hoolitsemisega seotud erialad). See ei ole minu isiklik arvamus, vaid teaduslikult kinnitust leidnud fakt.


Pange tähele, et naised on valmis teatud asjade eest rohkem maksma. Kui mees endale üldse midagi peale määrib, on see suure tõenäosusega lihtne niisutav kreem. Nahal polegi rohkemat vaja - ei mehe ega naise omal. Aga naistel on päeva- ja öökreem, silmaümbruskreem, erinevad maskid, seerumid, tilgad. Tootjad on ära tabanud, et naistele annab seda kõike müüa! Naistele saab müüa isegi näkku pihustatavat VETT! Ja mitte odavalt.

Tootja teab ka seda, et kui toode panna ilusasse purki, on naine valmis selle eest rohkem maksma, kuigi sisu on sama, mis ilmetul hallil topsil. Tee purk kuldseks ja naine maksab jällegi rohkem. Kleebi kaanele väike kristall ja hopp - naine maksab jälle rohkem! Ma ise olen samasugune!!! 

Või vaadake telefoniümbriseid. Meestel on tavaliselt mingi lihtne must. Aga kes kõik need värvilised, mustrilised, sädelevad ja läbipaistvad ära ostab ning sageli mitut erinevat omab? 

Ka mehed kulutavad teatud asjade peale, mille eest jällegi naine elu sees juurde ei maksaks. Sellele feminism millegipärast tähelepanu ei osuta (kuigi tasakaalu mõttes ju võiks). Ühtlasi on need asjad tihtipeale sadu või isegi tuhandeid kordi kallimad kui need, mille eest naised lisakopika letti laovad. Näiteks igasugu tehnikavidinad. Kõlarid, arvutiasjad. Autondus.

Näiteks Tesla on hea näide. Igal mudelil on kaks-kolm varianti. Kõige kallim erineb eelmisest selle võrra, et kiirendab nullist sajani ÜHE sekundi võrra kiiremini ja natuke teistsugused veljed on ka. Naine ei maksaks elu sees selle eest juurde, seda diili annab ainult meestele pähe määrida. Aga mees maksab lõdva randmega meeletu summa lisaks, sest see ÜKS sekund, noh!!! 


Seksismiga, millest samuti sel kontol palju slaide oli, pole ma näiteks Kanadas üldse kokku puutunud - kõik need "naine roolis, auto kraavis" tsitaadid. 

Selle viimase juurde oli lisatud, et: "Mehed on reeglina enesekindlamad autojuhid. Mehed ühtlasi põhjustavad rohkem surmaga lõppevaid autoõnnetusi". Tõsi, põhjustavad küll. Aga jällegi on statistikat tõlgendatud nii nagu parajasti kasulik, unustades mainida, et enamik transporditöölisi on mehed - bussijuhid, taksojuhid, veokijuhid, transamehed, rasketehnika juhid. Autojuhtimisõigust omavaid mehi on rohkem kui seda omavaid naisi. Lisaks on meestel sageli liikuvam töö, mistõttu on maanteel rohkem meesjuhte kui naisjuhte. Naised on sageli ka kodusemad - näiteks mina väikeste laste emana ei käi vahel päevade kaupa majast väljas, samas kui Matt sõidab sama ajaga sadu kilomeetreid maha. Naised sõidavad lühemaid distantse kui mehed (ja on peamised kergemate õnnetuste peamised põhjustajad, millest feministid jällegi targu ei räägi). 

Kui kõike eelnevat arvesse võtta, ei ole ometigi ime, et suurtel kiirustel toimuvaid raskeid õnnetusi enamasti mehed põhjustavad! Neid on liikluses juba arvuliselt rohkem. Rolli mängib ka see, et meestele on adrenaliinilaks olulisem kui naistele (sest mehed ja naised ON erinevad) ja kihutama kipuvad nad tõesti rohkem (mis tingib ka selle, et nad ühe sekundi võrra kiirema Tesla eest meelsasti juurde maksavad, eksole).

Mehi saab, muide, liikluses rohkem surma kui naisi, olenemata sellest, kas nad on ise õnnetuse põhjustajad või mitte. Sest nagu öeldud, on mehi liikluses arvuliselt rohkem kui naisi!

Kui Saudi-Araabia statistikat vaadata, näeme, et naised ei põhjusta peaaegu mitte ühtegi liiklusõnnetust. Aga oleks ju ebaaus mainimata jätta, et seal kuni viimaste aastateni naistel juhtimisõigustki polnud?!

Muide, paljudes asjades läheb meestel palju kehvemini kui naistel - üliõpilastest on ainult 30% mehed, enamik kodutuid on mehed, enamik narkosõltlasi on mehed, enamik vange on mehed, enamik sõjas elu kaotanud inimesi on mehed, enamik suitsiidiohvreid on mehed, enamik vägivallaohvreid on mehed, meeste eluiga on lühem, mehed kannavad oma tervise eest vähem hoolt ja surevad varem. Mõlemal sugupoolel on omad alad, kus neil halvemini läheb.

Ohh, ma võiks veel pikalt jahuda, aga kes seda kõike lugeda jaksab. Lihtsalt tahaks, et inimesed oma väljaütlemistes rohkem faktidele toetuks ja nende tagamaadele mõtleks, selle asemel, et suuri pahaseid loosungeid üles visata.


Mina ei oska end samastada feminismi neljanda, praeguse, lainega. Minu jaoks on see liiga äärmuslik ja ei aita lõppkokkuvõttes kedagi. Sulaselgelt ei ole mul, nagu ilmselt vist kellelgi meist, probleemi esimeste lainetega, mis nõudsid mõlemale soole võrdset kohtlemist ja võrdseid õiguseid.

06 märts, 2022

Kust tuvid tulevad?

Mind on juba aastaid vaevanud küsimus, et kust tuvid tulevad? Ma pole kunagi näinud väiksemat kui täissuuruses tuvi, aga pole ju võimalik, et nad nii suurtena kooruvadki! Kajakaid, keda on sama rohkelt kui tuvisid, võib ju ometigi ka nooremas versioonis kohata.

Õnneks meenus pärast aastatepikkust pimeduses kobamist, et meil on ju Google!

Sain teada, et ma ei ole ainus, kes on tuvibeebidest puudust tundnud - internet on täis artikleid, et miks me neid kunagi ei näe? Ja vastus on lihtne - nad olevat lihtsalt liiga koledad, et end näidata julgeks! Just sellise pealkirja all peidab end enamik tuvideebidele pühendatud artikleid.

Populaarsuselt teine versioon väidab, et kuna nad 40 päeva pesas veedavad, on nad sealt välja tulles tõepoolest juba (peaaegu) täissuuruses ja nii ei saagi me teada kui tutika tuviga parajasti tegemist võib olla!

Seega palun väga - kui ma pole ainus, kes tuvide üle pead vaevas, siis olete nüüd koos minuga kriipsukese võrra targemad.

02 märts, 2022

Kuidas meil siin üks maja õhku lendas...

Ühel õhtul käis õues suur kõmakas. Selline heli, mida ma kunagi varem oma kõrvaga kuulnud ei olnud. Mõni minut hiljem oli juba terve linn sireene täis ja tänu internetiajastule sai müsteerium kümne minutiga lahendatud - maja lendas õhku! Kusjuures meist kaheksa kilomeetri kaugusel, mis pani imestama, et see kärakas siia nii valjult kostis.

Juba oli Twitter täis uksekella kaameratest saadud salvestusi, kuidas keset pilkast pimedust korraks kõik valgeks lõi ja veel mõni minut hiljem tegi keegi juba kohapealt Youtube'i otseülekannet - internet teeb info liikumise ikka eriti kiireks. Minu suureks üllatuseks polnud rusudes suitsu ega tuld! Mul polnud aimugi, et maja võib niimoodi õhku lennata, et ainult pilpad järel ja seejuures mitte põlema süttida.


Õnneks on mul tark mees. Tema seletas lahti, et mismoodi toimub gaasiplahvatus ja miks sellega süttimist ei kaasne. Näe, õpin ikka vanas eas kah veel midagi uut.

Nüüdseks on teada, et maja seisis tühjana ja viga said ümbruskonnas küll kuus inimest, aga mitte keegi eluohtlikult.

-

Kõmakatest rääkides - panin tähele, et Ukrainasse saatmiseks kogutakse muuhulgas dušigeeli. See koosneb suures osas ju veest ehk on nii mahu kui kaalu mõttes kulukas transportida. Kas poleks loogilisem selle asemel koguda tükiseepi?! Lisaks täiendaks ma nimekirja küünekääridega - neid läheb ju samuti igaühel vaja. Ühtlasi ei pannud tähele, kas kuskil oli palutud (lisaks mähkmetele) tuua ka rinnapiimaasendajat? Kui emal stressi või nälja tõttu piim ära kaob, on beebil seda pulbrit terveks aastaks vaja (rääkimata sellest, kui beebil enam ema ei olegi).

Linade-patjade osas panin tähele, et inimesed jagunevad kahte leeri - ühed imestavad, et mis mõttes kogutakse ainult uusi asju ning teised kaitsevad, et miks peaks ukrainlane kellegi teise kasutatud lina peal magama?

Kuskil keldris või metroos ööbides ei ole päris kindlasti vahet, kas lina on uhiuus või lihtsalt puhas-triigitud-kokku volditud. Minu loogika ütleb, et annetuste kogujad ei taha lihtsalt, et osad inimesed täieliku rämpsu suurde kotti ajaks ning siis koos koide ja lutikatega üle annaks. 

-

Sõja esimestel päevadel kui teised riigid lihtsalt viisakalt "oi-oi, ei kiida heaks" ütlesid ja lihtsalt mõne oma hoonetest Ukraina lipuvärvidesse valgustasid, olin korraks pettunud, et kas me vaatamegi lihtsalt niisama pealt, kuidas Putin Ukrainat laastab??? Vähe sellest, et 21. sajandil tundub kuidagi eriti absurd, et me omavahel üldse sõdima peame... 

Aga nüüd, ainult nädalake hiljem, olen positiivselt üllatunud, kui ühtselt ja otsustavalt Venemaa vastu tõusti, omalt poolt neile kõik kraanid kinni keerati ja Ukrainale kõikvõimalik tugi tagati. Seda me veel ei tea, mis tulevik Ukrainat ees ootab, aga Venemaa ise on juba praeguseks kõvemini pihta saanud kui nad oodata oskasid. 

Kurb. Mõlemal poolel saavad kõige enam pihta ju need, kes milleski süüdi ei ole...

24 veebruar, 2022

Depressiivsed lastelaulud

Ma olen siin läbi aastate püüdnud oma lapsele/lastele eesti keeles laulda, aga väga keeruliseks läheb kui teksti süveneda. Karumõmmi lugu oli esimene, sest Matt küsis tõlget ja selle käigus avastasin ka ise ehmatusega, et juba teises salmis keegi nutab, rääkimata sellest, et nuttev mõmm kohe rumalaks tituleeritakse või sellest, et väike mõmmik üksi koju nutma jäetakse, samas kui täiskasvanud rahus marjule lähevad.

Järgmiseks tuli Rongisõit. Jällegi selgus, et õnnetus ei hüüa tulles (vanasõnad ei ole meil just palju helgemad kui lastelaulud) ning polegi vaja üldse kaua oodata, et lõbus reisiseltskond avariisse satuks ja kraavis läbisegi upakil oleks. Õnneliku lõpuga ei hakanud keegi vaeva nägema, jäigi lihtsalt nii, et reis tuksis, ei saanud Karjakülla ega Marjakülla.

Mõnes mõttes hea kui juba lapsest saadik ootused madalad hoitakse. Ma olen ise viimasel ajal mitme asjaga "eelda halvimat" tehnikat kasutanud ning tänu sellele rõõmsalt üllatunud kui ei lähegi nii sitasti.

Kunagi kui samal teemal kirjutasin, mainis Pille, et tema laulis oma lastele kogu aeg Viisust ja Õlekõrrest, kuni ükskord jäi mõtlema, et... oota, seal saavad ju lõpus KÕIK tegelased surma?! Üks astutakse pooleks, kaks upuvad ära, kolmas plahvatab. Vsjoo. Ongi laul läbi. 

Eile hakkasin Oliverile lambist Hanepoegade lugu ümisema. Alguses tuli viis, siis meenusid sõnad ka. Peab tõdema, et võrreldes eelmise kolme näitega on siin seisud paremad. See laul ainult algab depressiivselt - vaesed hanepojad laudas nukrutsemas, õue ei saa, sest paljajalu on lume peal halb. Vähemalt ei laskuta detailidesse, et kas nad on lisaks muule ka orvud ja oma vanemad kuskil rongiõnnetuses või silla ületamise aktsioonis kaotanud või miks nad seal omapäi nukrutsevad ja mis põhjusel neil jalavarje pole? Küll aga peab nende olukord päris kaugele räbal paistma, et suvalisel mööduval kingsepal neist kahju hakkab. 

Vähemalt on sellel laulul õnnelik lõpp. Aga jah, kohe kui selle õnnelikuma osani jõutakse, tõmmataksegi otsad kokku, edasi pole enam millestki pajatada, kannatused said ju juba läbi.

Matt näiteks laulab Oscarile tihtipeale Põdra maja. Minu juurest jäi vist külge, sest üksvahe leelotasin seda pidevalt. Küll aga kahtlustan, et ta ei ole siiani vaevunud sõnu tõlkima. Sest ka selles loos on väike tapatalgu noot sees - jahimees kuri ja jänes kõigest väest jooksmas, suvalise maja juurest pääsemist ning elulootust otsides.

Ma juba ei usalda isegi neid laule, mis pealtnäha lõbusad on, sest kui ikka hiir hüppab ja kass kargab, siis kas võib üldse loota, et nad seal rõõmsalt ühiselt tantsu vihuvad? Või hüppab see hiir kassi eest ära, samas kui kass elu eest kareldes oma klassikalist kassielu elab ja hiirt ära süüa püüab, samas kui vana karu taustaks trummi lööb? Ja mida see tähendab, et "lõi trummi lõhki - sai vaevast lahti". Mis vaevast?

23 veebruar, 2022

Kui ei jaga pea, siis... mis jagab?

Postkasti tuli flaier, et matkariiete poes, kust ma juba aastaid Oscarile talvevarustust olen soetanud, on sooduskoodi kasutades kõik tooted -20%. 

Ma muidu olen see, kes reklaami õnge naljalt ei lähe (õigemini arvan, et ei lähe). Aga kuna seal on igal kevadel talvekaup poole hinnaga ja Ossu oma jopedest-asjadest välja kasvamas, mõtlesin, et lisasoodukas ei jookse mööda külgi maha.

Tellisin portsu riideid, maksin ära, jäin ootele. Paar päeva hiljem leidsin juhuslikult kapi pealt flaieri. Jah, sellesama, mis pani mind ostu sooritama, sest -20%, eksole. Aga kas ma kasutasin allahindluskoodi? Muidugi mitte!

Näe, ikkagi langesin reklaami ohvriks!

Ladusin kodukal samad asjad uuesti korvi, et näha, kas üldse saan lisasoodukat kasutada kui kõik nagunii suht poole odavam oli? Sain. Ühe tellitud asja hind oli vahepeal veelkord kukkunud (aiii, mulle meeldivad siinsed lahked soodukad) ja koos sooduskoodiga läks ostukorv 50 dollari võrra odavamaks! 

Aga noh, Kanada! Kõike saab tagastada - kaup neile, raha mulle, siis natuke vähem raha uuesti neile ja sama kaup uuesti mulle. Nagu kilplane. 

Matt ütles, et lihtsalt helista ja kannavad sulle vahe tagasi. See olevat siin tavaline. Klient on kuningas.

Muuseas, paljudel poodidel on see reegel, et kui sinu poolt ostetud toode kuu aja jooksul pärast ostu sooritamist alla hinnatakse, saad vahe tagasi. Tagantjärele! Ma ostsin kunagi talveks sooja mantli, mis ei olnud teps mitte odav, nädal hiljem tuli samas poes suur allahindlus, mantel muutus vist 40% soodsamaks kui õigesti mäletan. Esimese hooga läksin täitsa närvi, aga siis sõbranna valgustas mind kohalike reeglite osas. Lugesin kodulehelt ja tõesti - käibki nii! Anti umbes pool rahast tagasi, see alla hinnatud osa. Nii sürr... 

Nüüd ootan reedet, et pakk kohale jõuaks. Mõtlesin, et ei hakka enne asja ajama kui näen, kas kõik sobib. Kui miskit tuleb tagastada, võin ju samahästi kogu paki uuesti teele panna (siis ei pea võõrastega telefonis rääkima, hahaa).

Vähemalt on kanaajust emal nutikas laps - ükspäev tegi näiteks pajakinnastest sussid. Libisemiskindel tald oli ja suurus klappis kah täpselt:

14 veebruar, 2022

Niisama

Mul oli siin vahepeal nohu ja mõtlesin, et tegelikult on ikka huvitav kui väga see hingamist häirib kui nina tatine on. Ei saa normaalselt magadagi, kuigi õhk pääseb ju suu kaudu kah sisse...

Viimase aja kõige staažkam luristaja on meie majas Oliver, kes on oma elust täpselt poole nohuse ninaga elanud. Ilmselt korjas Oscarilt mingi viiruse üles, kuigi Ossu ise haigeks ei jäänudki. Paar nädalat hiljem kui beebi hakkas paranemise märke näitama, jäi kõigepealt Oscar nohusse, siis meie Matt'iga ja ühtlasi hakkas ka Oliver jälle hullemini lurisema. 

Tal võib ikka megasuur üllatus olla kui nohu lõpuks üle läheb. Vaene inimene ei teagi, mis tunne on kui nina normaalselt töötab.

Mul on peaaegu piinlik tunnistada kui tubli beebi on Oliver! Ma arvasin, et sellised esinevad ainult unenäos ja klantsajakirjades. Ta on uskumatult kannatlik ja tasane, üldse ei lärma. Kui kõht läheb tühjaks, teeb vaikselt "miip-miip". Öösel ka. Oscar ärkas esimesed kaks aastat iga jumala kord nagu tuletõrjesireen. Võiks ju arvata, et nautis magamist sedavõrd, et oli valjuhäälselt pettunud kui uni otsa sai, aga tegelikult ei hinnanud ta esimesel eluaastal magamist ikka absoluutselt mitte. Õnneks läks sealtmaalt kogu aeg kõvasti paremaks ja nüüdseks on juba aastaid selles osas igati eeskujulik olnud.

Lastega on see kurioosum, et esimene aasta kestab terve sajandi... ja sealt edasi läheb turboga! Oscar sai näiteks juba neljaseks! Uskumatu...

Aga tegelikult ongi Oliver kuidagi kiiremini kasvanud kui Oscar beebina. Nii otseses kui kaudses mõttes, sest ta näiteks kannab praegu (kahekuusena) neid riideid, mis Oscarile omal ajal kuuekuuselt selga läksid. Ossu on algusest peale ainult pikkusesse visanud, näiteks värskelt neljasena on ta sama pikk kui keskmine kuueaastane. Oliver kasvab jällegi absoluutselt igas suunas ja omab kõiki beebivolte, mida Oscaril kunagi ei tulnudki.

Ja mõned asjad on mul ajaga ikka meelest ära ka läinud, nüüd muudkui jälle avastan. Näiteks need siidpehmed beebijuuksed. Lõputult võiks silitada ja nuusutada. Võtangi viimast, see ju mu viimane beebi! Ja need esimesed naeratused, kus pisike keel vaikselt väriseb. Täiesti hindamatu!


29 jaanuar, 2022

Parem kui teised?

Ma olen siin blogis kommenteerimise nimelt anonüümseks jätnud. Peamiselt huvitavad mind ju teie mõtted ja polegi nii oluline, kes mõtte taga on. Päris elus tunnen ma teist nagunii vaid mõnd üksikut. Aga mõtted on teil huvitavad ja eriti tore kui mõnest neist järgmise postituse teema koorub. Nagu näiteks sellest siin:

"Kui su uudisruum piirudub sotsiaalmeediaga, siis viskab algoritm sulle ette selliseid uudiseid, mida sa eelnevalt oled lugenud. Ehk sulle jääb teadamata, et sama teema kohta on olemas ka teisi vaatenurki. Piltlikult öeldes näed sa maailma läbi lukuaugu ja arvad, et see pisku, mis sa näed, ongi kogu maailm. Just tänu sotsiaalmeediale ongi Eestis palju inimesi, kes usuvad, et Uued uudised on ainus õige ja aus infokanal. Lühidalt kokkuvõttes, valitsevad sotsiaalmeedia hiiud sinu maailmanägemist ja teevad selle õige ahtakeseks. Kui nii sobib, siis anna minna."

Lugesin ja imestasin endamisi, et huvitav, mille põhjal selline arvamus? Täitsa võõras (ma eeldan?) inimene väidab, et mu uudisruum piirdub sotsiaalmeediaga (???), et ma näen maailma läbi lukuaugu ja seepärast kujutan ette, et see pisku ongi kogu maailm (ah?). Korraga tulevad mängu veel Uued Uudised (kommenteerija ei ole ilmselgelt mu blogi sisuga kursis) ning kokkuvõtteks teatab, et mu maailmanägemine olevat "õige ahtakene".

Anonüümne kriitika on tegelikult just see, mis mind ennast kõige rohkem huvitab, sest sõbrad ei tule elu sees näkku ütlema, et kuule, muidu oled sa selline tore, aga kahjuks ikka täitsa loll. Või et tead, see juuksevärv ei sobi sulle üldse. Või et peaksid oma uue peika välja vahetama, sest ta kohtleb sind kui sitatükki. Sõbrad kiidavad alati takka. Võib-olla läbi lillede vahel midagi mainivad, aga kindlasti mitte nii julgelt kui anonüümne võõras.

Aga olen ka märganud, et osadele inimestele meeldib oma kõrge hobuse otsast rääkida. Ja kohe kindlasti ei tarbi neist keegi sotsiaalmeediat ega kollast ajakirjandust ega söö rämpstoitu ega noki nina.

Vahel imestan kui keegi ohkab, et "kuidas sul on aega raamatuid lugeda, mul küll pole!" Muideks, mitte keegi neist ohkajatest ei tööta 18 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas. Meil kõigil on mingi ajavaru meelelahutuseks. Mõni vaatab telekat, teine pommitab telefonis värvilisi pallikesi, kolmas loeb ajalehte, neljas ketrab youtube'i, viies mängib pokkerit... Igaühele oma. Sama hästi võiks mina öelda, et mul "pole aega" Uusi Uudiseid lugeda, aga olgem ausad, ajas nüüd küll küsimus pole. Me kõik tarbime meelelahutust, kes siis mida eelistab ja seda ei pea häbenema.

Ma kahtlustan, et võõrast inimest (olgu selleks siis mina või ükskõik, kes teine) ei lähe sõnadega torkama see, kes on heas tasakaalus ja õnnelik; kel on mõnus pereelu, rahuldustpakkuv töö, piisavalt raha ja toetavad sõbrad. Natuke peab ikka king pigistama, et niimoodi kriuksuma võtab.

Tõele au andes peab muidugi ära märkima, et kommenteerija lubas armulikult, et "kui nii sobib, siis anna minna". Aga miks ei peaks sobima? Kui kellegi maailmapilt koosnekski Uutest Uudistest ja sotsiaalmeediast, siis jumala eest, keda ta sellega segaks? Ainult neid, kes end vabatahtlikult tema lähedusse sätivad. Tere tulemast siis!


24 jaanuar, 2022

Aus tasu või natuke nagu lüpsilehm?

Kui ma omal ajal Kanadasse kolisin, seisnes siinsete ja eesti ajakirjade peamine erinevus selles, et Eesti omades oli reklaami kõrval ka midagi lugeda. Praeguseks enam erinevust pole - pool ajakirjast on puhtalt reklaam, sellele lisaks mitu pikka artiklit, millel peen nimi "sisuturundus" (loe: reklaam), kus räägitakse kodukindlustuspakkumisest, suitsetamisest loobumise võimalusest või muust taolisest; ning ports leheküljesuuruseid pilte suvalistest inimestest, juures tekst "pluus: Tallinna Kaubamaja 80 EUR", "püksid: Reserved 39.99 EUR" (loe: reklaam). Mõni üksik pärisartikkel kah vahele. 

Lugeja vaatab, et paks värviline ajakiri, selle peale tasub kulutada küll! Ei pane tähelegi, kuidas tegelikult reklaami eest maksab ning sellega paar üksikut artiklit lohutuseks kaasa saab. Varsti pole enam ehk neidki, aga rahvas ikka ostab!


Mõned aastad tagasi hakkasid ka veebiartiklid tasuliseks muutuma. Teades, mis summad reklaamimaailmas liiguvad, tundus mulle kummaline, et leht, mis on nii paksult reklaami alla mattunud, minult artikli eest veel eraldi raha küsib. 

Huvitaval kombel ei leia enamik lugejaid selles midagi imelikku (millega seoses meenub legend, et kui konna piisavalt aeglaselt keeta, ei saa ta arugi kui lõpuks supiks saab). Pigem isegi õigustatakse, et ajakirjanik peab ju palka saama ja eks veebilehe haldamine ongi kulukas ja...

Panemata tähele, et reklaam on selle kõik juba kuhjaga kinni maksnud (ja uskuge mind, korraliku kuhjaga). 

Huvitaval kombel on nii, et kui eesti veebisait avaldab TASULISE uudise mõne välismaise kuulsuse kohta, siis guugeldades on kogu inglise keelne info selle kohta tasuta. Kas Eesti väljaanne maksab algallikale info kasutamise eest? Ja kes selleks algallikaks üldse on kui sisu jääb kuulujutu tasemele?

Ühtlasi olen korduvalt näinud, kuidas võetakse infot kellegi blogist, kes postituses toonitab, et ajakirjanikel pole luba seda infot kasutada ning küsitakse sellest genereeritud artikli eest lugejatelt raha. Varastatud info eest! Samas kui algallikana kasutatud blogis on see kõigile tasuta saadaval... Natuke imelik ju.

Ja väga palju kirjutatakse Instagrami põhjal, et kes kuhu reisis, kes mis nime oma lapsele pani, kes pruudile kingituse tegi jne. Jällegi - kui loed seda reklaamide alla mattunud veebilehelt, siis maksad. Loed sama infot kõnealuse inimese instakontolt ja ei maksa mitte midagi. Kas ajakirjanik instastaarile maksis? Kahtlustan, et mitte, sest miks muidu on hakatud nii massiliselt konto avainfosse kirjutama, et "siin avaldatud piltide ja teksti kasutamine ajakirjanduses keelatud"?

-

Teine asi, mille üle ma ikka ja jälle imestanud olen, on eesti keele muutumine ajas. Alles nägin kuskil ajakirjas erinevate sändvitsite retsepte (mis juhtus vana hea sõnaga "võileib"?), eile elasin kaasa "multitaskivale" papsile, kes "briifis" vanemaid vete tulekust.


Aga ma olen alati öelnud, et neid inimesi, kes oskavad tühja koha pealt raha teha, tuleb imetleda. Kui lugeja on valmis kolm vilkuvat reklaami kinni panema, et seitsme mittevilkuva reklaami vahel klikkida artiklile, milles avaldatav info on täitsa tasuta kellegi Instagrami kontolt varastatud, selle eest veebiväljaandele peale makstes, siis - jumala eest!

Vaikselt on ka blogijad selle nipi ära jaganud. Räägitakse privaatsusest ja sellest, kuidas ikka päris igaühega ei taha oma elu jagada (noh, välja arvatud juhul kui see "suvaline igaüks" on nõus maksma). Aga kuna neid maksjaid ilmselt lademes ei ole, jäetakse osad postitused siiski ka tasuta avatuks, kuna muidu ei oleks võimalik enam blogisse reklaami müüa. Kuskilt peab klikke saama!

Ja inimesed käivad ja klikivadki, et saab vähemalt uute huvitavate näohooldustoodetete, kindla brändi lasteriiete või sponsoreeritud spaakülastuse kohta lugeda...

-

Mul tekkis selle kõigega seoses paar küsimust:
- mida te mäletate viimasest ajakirjast, mille läbi lugesite? (mina lugesin eile kaks tükki järjest ja mäletan ainult üht lugu, kõik ülejäänu oli suvaline bla-blaa)
- kui palju on neid blogisid, mille lugemise eest oleksite nõus maksma? (mul on üks, aga ma ei usu eluilmas, et see tasuliseks muutuks)