Võõrsil elamine on mulle eestlaste kohta palju õpetanud. Ükspäev küsis ukraina sõbranna, et kuule, kas kanadalastel on mingeid endeid või ebausku? Kehitasin õlgu, et vist ei ole. Vähemalt väga silmapaistvalt küll mitte.
Ainus, mida olen kuulnud mitmeid inimesi mainimas: "Red sky at night, sailor's delight; red sky in the morning, sailor's warning". Ma olen alati õlgu kehitanud, sest siiani pole küll mingit seaduspära olnud selle vahel, kas roosa taevas ilmneb õhtul või hommikul, ilm on taeva värvist sõltumatult täitsa suvaline olnud.
Ukrainlanna ütles, et nende kanada babuška on neile korduvalt igasugu seepe ja dušigeele kinkinud, ja et ukrainlased ei kingiks kunagi midagi sellist, sest seep peseb ju sõpruse maha!
Mul kohe plahvatas, et hah - kanadalastel vist vähem, aga hei, eestlased on küll väga ebausklikud. Esimene, mis mulle pähe kargas, oli et torditükki ei tohi külili panna, siis ei saa mehele. Sest meil on siin rohkem, kui üks kord juhtunud, et lauatäis eestlasi röögatab, kui mõni kanadalane kooki serveerib. Seda olen kuulnud, et käekotti ei tohi maha panna, siis läheb raha minema. Mul isiklikult oli kõige vähem raha siis, kui käekottigi veel polnud. Nüüd jätan seda, kuhu juhtub ja midagi pole minema kõndinud.
"Kured läinud, kurjad ilmad" on loogiline, sest linnud peavadki enne talve minema lendama, vaevalt see ilm nüüd tegelikult kurgedest sõltub. Sama hästi võiks öelda, et oi-oi, päike loojub - nüüd on küll öö saabumas.
Ma tean mitmeid eestlasi, kelle jaoks on päev täiesti rikutud, kui must kass üle tee kõnnib. Ja et kui luksud, siis keegi mõtleb su peale. Kui peegel katki läheb, ootab seitse aastat ebaõnne.
Ahjaa, vilistamine! Seda olen kuulnud mitmetelt välismaalastelt, et eestlased lähevad täiesti hulluks, kui toas vilistada. Mida see pidi tooma? Tulekahju? Midagi koledat igatahes. Ma tean, et toas ei tohi vilistada, aga esiteks ei ole mul vilistamise kommet ka õues ja mind ärritab kui inimesed ümisevad või vilistavad, nii et mulle sobib. Kahtlen, et sellest midagi hullemat, kui kellegi ärritamine juhtub.
Siis midagi on sellega, et keda sa uuel aastal esimesena näed või kes esimesena head uut aastat soovib vms. Mul on ainult üks kord elus olnud täiesti talumatult ebameeldiv aastavahetus ja seda ma mäletan küll, et uue aasta saabudes ütlesin endale mõttes, et ei iial enam. Ja tõesti on elu hiljem ainult ülesmäge läinud, aga ilmselt rohkem sellepärast, et ma pikalt kestnud ebameeldivast olukorrast lõpuks lihtsalt välja astusin, sest uue aasta hommik ei toonud iseenesest midagi väga teistsugust, kui vana aasta õhtu.
Ja siis veel see klassikaline "ämblikud toovad õnne". Tutkitki. Minu suhe ämblikutega on rohkem kui külm, aga õnne üle samas kurta ei saa.
Ukrainlastel toob halba õnne üle lävepaku käesurumine ja üleüldse asjade ulatamine üle lävepaku (minu ukrainlased küpsetavad mulle sageli leiba ja ma käin seda möödaminnes peale võtmas, nii et juba tean, et ei saa üle ukse haarata, pean korraks vähemalt esikusse astuma). Nad ei pühi põrandat pärast päikeseloojangut, ma ei mäleta, mida sellega ära pühiti. Selle ebausu valguses ei saaks mina üldse elada, ma nimelt tõmban terve maja tolmuimejaga üle vahetult enne seda, kui lapsed magama lähevad. Ma vihkan, kui pudi jääb jala alla ja te ei kujuta ette, kui palju kõikvõimalikku pudi mu lapsed toodavad.
Kui ukrainlased uude koju kolivad või kellelegi soolaleivale lähevad, panevad nad leiva lävepakule, see peaks soodustama toiduküllust uues kodus. Natuke sarnane eestlaste soolaleivakultuuriga, ma ütleks. Ja pahasid vaime hoiavad nad eemale jaanipäeval üle lõkke hüppamisega nagu ka eestlased. Ma pole kunagi hüpanud, vaime pole ka näinud.
Kas teie olete ebausklikud? Mina pole vist üldse.
