Korter või maja

Hiljuti tuli ukrainlastega juttu, et nemad ei ole kunagi korteris elanud ja maja on ikka ainuvõimalik valik. Praegu on neil selline vahepealne variant, sviit majas ehk eraldi sissekäiguga osa, teisi elanikke ei kuule, garaaž on olemas, et jalgrattaid ja kuusepuud hoiustada, väike grillinurk ka. Enne seda oli väike korter ja see oli neile väga harjumatu.

Nüüd olen teistega samuti arutanud ja kõik ütlevad, et korter mitte mingil juhul. Okei, laste ja koerte ja perekonnaga tõesti on maja parem valik, aga kuna minul on korteristaaži terve lapsepõlv, siis mul pole sellega kunagi mingit probleemi olnud. Ma võiks vabalt korteris elada. Mulle pigem meeldibki, kui on selline väike ja hubane. 

Me tahame tulevikus maja välja vahetada, sest mina tahan vaadet ja Matt tahab lihtsalt suuremat. Miks meil suuremat on vaja, pole ma siiamaani veel aru saanud. Vahel sirvime ajaviiteks kinnisvarakuulutusi ja nii paljud suuremad majad on nagu mingid lossid. Sammaste ja filmilike tervet fuajeed enda alla võtvate treppidega. Ma ei tahaks elu sees sellises kohas elada. Normaalsemaid on ka muidugi. Selliseid, mis rohkem kodu meenutavad.

Detsembris juhtusime minu sünnipäeval Vancouverisse ja rentisime seal paariks ööks ilusa vaatega maja, et saaks sõbrad õhtul veinile kutsuda. Vaade oli ilus, ilm oli sitt, aga tuleb välja, et kui vaade on ilus, siis nigelavõitu ilm ei sega. Guugeldasime, et mis hinnaga samaväärseid ümbruskonna maju ka müüakse ja vaatasime puht huvi pärast, et mida Nanaimosse sama raha eest saaks (elu sees ei ostaks sellise raha eest maja, aga võrdlemine on alati tore, sest Nanaimo kinnisvara on kuskil neli korda odavam). Tuli välja, et meie linnas ei müüdagi midagi nii kallist! Samaväärseid saaks sama raha eest tõesti kolm-neli tükki. Kreisi, mis hinnaerinevus kõrvuti olevates linnades ikka on.

Aga sünnipäev oli tore. Sõbrad tulid... saunaga! Nad olid mõelnud, et hiilgav idee, eestlastele ju meeldib saun! Mina olen ainus eestlane, kes saunast ei hooli :) Aga see-eest on mul saunafanaatikust abikaasa, kes käis terve õhtu ja öö koos teistega ma ei tea, kui mitu ringi. Eestis külas käies on samuti alati tema see, kes mu sõprade saunapakkumise alati rõõmuga vastu võtab, samas kui mina eelistan niisama toas mõnnada.

Selline treiler-saun oli, et sai maasturile taha panna, puudega köetav, lõhnas õigesti, lava oli parajalt suur ja suur silt peal, et Finnish Sauna. Ma ikka imestan, et Kanadas pole inimestel saunasid, sest enamik Kanadat on talviti ju lumine ja megakülm, meil siin läänekaldal lihtsalt vihmane ja jahe. Saun õigustaks end igal juhul ära.

Läänekaldal on kõigil hot tub, meil on ka. Selline kuum õuevann, kus tuled ja mullid sees. Ma olen aastate jooksul seal vist viis korda käinud, hahaa. Iga kord sellepärast, et on külalised ja teised lähevad ja ütlevad, et ma pean! Ma pole suurem asi vannisõber. Kuum dušš on minu lemmik.

Jõulud on siiani toredasti läinud. Käisin eesti sõbrannadega Vancouveris Pähklipureja balletti vaatamas, sest mõtlesime, et ports toredat jõulumuusikat koos ilusate kleitidega mõjuks enne pühi hästi. Aga see oli mingi hiinlaste versioon ja selline sigrimigri kõigest, et Pähklipureja muusikat oli kahe tunni peale kokku ainult kaks lugu. Küll aga pikiti sisse Luikede Järv, flamenko, mingi araabiamaade asi... Imelik. Aga kohati väga äge ka, nii et ma justkui olin pettunud, aga kokkuvõttes nagu halb ju kah ei olnud. Ma lihtsalt ei nimetaks seda Pähklipurejaks.

Koju tulles mõtlesin, et teen neid Olde Hansa mandleid (teate neid magusa-jõuluvürtsise krõbeda kattega, mida hingehinnaga müüakse), aga siis sattusin hoogu ja viskasin kokku ka piparkoogitaigna ning pulgakoogid. Aga sedapuhku säästsin ennast ja ei kasutanud pulki, vaid keerutasin neid hambatiku otsas ja panin küpsetuspaberile tahenema. Nii sai kaks korda kiiremini ja maitsevad ikka sama hästi.

Pakkisin valiku jõulumaiustusi ilusatesse väikestesse läbipaistvatesse kottidesse ja sain igasugustele inimestele kinkida. Kõigil oli hea meel. 

Jõulukombed on siin sellised, et 24nda õhtul süüakse pidulikult kalkunit ja 25nda hommikul avatakse pakid (õhtul tuleb Jõuluvanale ja põhjapõdrale taldriku peale küpsis ja porgand jätta ning öösel need pakid siis ilmuvad). Jumal tänatud, et päkapikundus sellega läbi sai, ma ikka iga päev muretsesin, et võin mõnipäev kogemata ära unustada. Ei unustanud. 

Homme, 25ndal, pidime Matt'i vanemate juurde Vancouverisse minema ja see oleks koduse jõuluhommiku väga lühikeseks lõiganud. Ilmselgelt ei taha lapsed vastavatud kingitusi maha jätta, et pool päeva autos ja praamis veeta. Aga nüüd lubatakse homseks suurt tormi ja praamid ei sõida, mille üle ma esimest korda elus rõõmustan. Tuleb rahulik kodune päev koos heade snäkkide ja laste rõõmuga.

Häid pühi!

(Jah, Oliveril on aluspüksid peas. Topelt ei kärise.)

Täielikud sead

Kuna eelmisel aastal sain aru, et jõulukingihullus on üle pea kasvanud (üle 30 kingituse oli ilmselgelt liig), siis sel aastal tõmbasin teadlikult koomale. Eesti perele soovitasin, et vastastikku üllatada võime ju ükskõik millal, ei pea seda tingimata keset kõige kiiremat jõuluaega tegema. Matt'i õeperega, kes oma Šotimaal elab, tegin sama. Sel aastal aitas kaasa ka see, et Kanada Post on juba üle kuu aja streikinud ja mitte miski ei liigu, isegi mitte kaardid. 

Siin on kombeks, et kingitused tehakse 25nda hommikul lahti ja näen nii enda kui teiste laste pealt, et saada korraga miljon asja on ühest küljest tore, aga teisalt kisub kiiresti läbuks ära. Millelegi enam tähelepanu ei pöörata, lihtsalt rebitakse pabereid ümbert ära, igavamad kingid jäävad kohe kõrvale, paar säravamat pärli võetakse kasutusse, aga üldine meeleolu on kaos.

Kanadalased on suured kingitegijad, nii et lastele tuleb novembrist alates pakke nii sugulastelt kui vanemate töökaaslastelt (üldiselt vanematelt inimestelt, sellistelt, kes väikeste laste peale heldivad) ja nüüdseks olen õppinud, et kombeks on need pakid kõik kõrvale panna ja kõikide muudega 25nda hommikul avada. Ei tohi kohe kätte anda. Samas kui minu meelest on tore avada siis, kui pakk tuleb, sest sel juhul saab iga kingitus tähelepanu ja ei jää õnnetult kõrvale.

Meil on üks kasu-vanaema, kes lastele detsembri alguses alati uued ühtemoodi pidžaamad toob ja ma olen talle vastutasuks lastest nendest pidžaamades pildi saatnud. Tore jõulutraditsioon on tekkinud, ilusti on näha, kuidas lapsed iga aastaga kasvavad. Ma muidu pole üldse traditsioonide-inimene.

Pidžaamad mängivad siinsete jõulude juures suurt rolli, tavaliselt ostetakse ikka tervele perele uus komplekt. Ja noh, üleüldse ostetakse meeletult. Kõike! Absoluutselt kõike.

USA's elav eestlasest sõbranna kurdab ka, et sealse kohaliku perega peab ikka võitlema ja nõudma, et üks pakk korraga, sest muidu toob iga pereliige kummalegi lapsele viis asja. Siin on suht sama. 

Mina võitlen peamiselt Matt'iga, kes ütleb, et "ma tellisin lastele mõned kingitused" ja siis hakkab saabuma neid Amazoni kaste mägede kaupa... Püüan ajada seda joont, et vähem, aga läbimõeldumalt. Oscaril on näiteks väga konkreetsed soovid ja need kingid on juba mitu kuud peidupaigas valmis olnud. 

Ma ostan kinke alati oktoobris-novembris, et ei peaks jõulukuul kaubandusse sattuma. Alati on meeletu mäsu ja lõputud järjekorrad. Sel aastal on esimest korda silmnähtavalt rahulikum (ma olen muus asjus paar korda kaubamajja sattunud), vist on majanduskriis ka jõulude kallale jõudnud ja enam ei tunta vajadust igale pereliikmele susse, küünlaid ja juustualuseid osta.

Kohaliku sõbranna emal on komme kõigile kolmele tütrele novembri lõpus "advendikalender" kinkida ehk 24 pakki. Neil on alati selline traditsioon olnud (tütred on praeguseks kõik üle 40). Igal aastal heldin, et oi kui armas... aga järgmisel hetkel lööb alati ratsionaalne meel sisse ja saan aru, et mina isiklikult suudaks äkki 1-2 asja välja mõelda, mida ma kingiks tahaks, aga kohe kindlasti ei ole mul vaja 24 asja.

Seal ongi susse ja kreeme ja igasugu träni - tore pakki avada, aga mis neist asjadest edasi saab, ma ei tea.

Lastele olen päkapikukombe tekitanud. Kohalikel lastel on šokolaadikalendrid, aga need on Eesti kombega võrreldes igavad. Nii et meil tuleb kamina küljes rippuva soki sisse iga päev uus komm ja üllatusmoment on seejuures oluline. Oscar ükspäev juba küsis, et kas tõesti on maailmas 24 sorti erinevaid komme, sest siiani pole veel ükski kordunud!

Endale tellisin mürasummutavad kõrvaklapid, sest esiteks on vahel närvidele hea, kui saab laste kisa vaiksemaks keerata ja teiseks kuulan ma nii palju podcaste ja audioraamatuid, et pole paha kõrvadele puhkust anda (muidu kasutan airpods'e, neid mis kõrva sisse käivad).

Ja tuleb välja, et mina olen üks nendest inimestest, kes ei saa mürasummutavaid kasutada, kuna need ajavad mu sisekõrvas midagi ummikusse. Peale esimest viit minutit on juba selline pearinglus, et võimatu on elada. Ja see ei lähe enne tundi-paari üle, isegi kui klapid ära võtta. Guugeldasin siis, et mida kuradit ning sain teada, et see on levinud probleem ja mõned inimesed lihtsalt ei talugi neid. Siin saab õnneks kõike tagastada.

Vaibapesuri rentisin. Ma olen igal sügisel kas rentinud või siis teenuse eest maksnud. Meil on beeži vaipkattega kaetud trepp, mis aastaga alati mõne pleki saab ja veidi tuhmimaks muutub ning minu loogika on see, et suvi otsa kõnnitakse siin paljajalu ringi ja sügisel, kui lõpuks sokid jalga jõuavad, on mõistlik vaibad ära pesta.

Mõtlesin, et kuna midagi väga musta ei paista, teen ise. Mulle nimelt meeldib koristada. Aga ikka nii palju aega võtab. Palun tuletage keegi mulle meelde, et ma enam ei teeks ise! 

Suurim üllataja oli elutoa vaip. Me omaarust nagu ei ole täielikud sead, aga no ma ei tea - pilt räägib rohkem kui tuhat sõna...

Kusjuures ma olen puhtusefriik. IGAL õhtul tõmban maja tolmuimejaga üle ja vaibapesur astub sügiseti läbi. Ja mu vaibast tuleb tumepruuni solki välja...

Nüüd siis on jälle puhtam. Järgmise aastani...

Toredad traditsioonid

Ükspäev nägin (vist eesti redditis?) järjekordset sõnavõttu teemal "ameeriklased räägivad leivast, aga ise söövad saia, see pole mingi leib" ja sain korraga aru, et bread EI OLE leib. Pole kunagi olnudki. Bread on sai. Inglisekeelsed riigid söövad saia, neil pole rukkileivakultuuri nagu meil. Meie võtsime NENDE sõna bread, tõlkisime selle vaikimisi mustaks leivaks ja saame neile nüüd lõputult ette heita, et NEMAD ei tea, millest nad räägivad.

Hah :D

Tahtsin selles blogida, aga läks meelest ära, kuniks Kitty samas küsimuse tõstatas. Ilmselgelt pole ma mingi keeleekspert, aga mulle tundub küll, et bread on sai. Julgelt vaielge vastu, kui kellelgi vettpidavamat informatsiooni leidub, kui minu "mulle tundub".

Eile kaunistasime piparkoogimaju. Sõbra ema on juba 40 aastat järjest igal aastal sama traditsioon, alguses tegi oma lastele, nüüd teeb lapselastele. Ja meile. Nad on eluaegsed Matt'i naabrid, aga alustuseks kolisime meie saarele, siis kolis Matt'i sõber meile siia järele ja aasta hiljem kolisid ta vanemad samuti siia, et lapselastele lähemal olla. Nad on hästi toredad ja poole kohaga ka meie lastele vanavanemate eest.

Kõigepealt küpsetab ta majad, seejärel kleebib glasuuriga kokku, meisterdab iga maja ette saani ja vahvlitorbikust kuuse. Juurde pakub miljon erinevat kommi ja igale meisterdajale kausitäie glasuuri. Kaunistatud maja viib igaüks muidugi koju kaasa.

Kõik, kes mulle Instagramis kirjutasid, et "minu lapsed küll lihtsalt istuks ja sööks kommi" - jah, täpselt seda nad teevadki. Istuvad maha, söövad liiga palju kommi ja alles siis asuvad kaunistama. Ja niipea, kui see maja koju jõuab, hakatakse küljest komme ära sööma, nii et pudi lendab.

Detsember on suhkrutarbimise osas selline natuke ette-teada-pekkis-kuu, näiteks täna hommikul olid lapsed väga tasakesi ja ei tulnud mind kukelauluga varavalges üles äratama nagu tavaliselt. Kööki jõudes nägin, et nad olid omale iseseisvalt "hommikusöögi" serveerinud...