03 november, 2020

Kuidas siis ringkäik läks...

Mina arvasin, et sel aastal ei hakka veel Oscarit Halloweenile vedama. Esiteks ju koroona ja üleüldse on ta veel liiga väike, et asjale suuremat pihta saada (eksisin!). Matt ütles, et see ukselt-uksele käimine on kõige lahedam üldse, nii et ikka lähme. Käis Ossuga ise poes talle kostüümi valimas, mina andsin ainult instruktsioonid kaasa, et oleks  võimalikult vähe enda küljes tuntav või vähemalt ilma mütsita. Ossu on selgelt veendunud, et pähe käivad ainult juuksed ja ei midagi muud. Hea, et meil siin nii soojad talved on, et ilma peakatteta hakkama saab, ma ei tea, mida me muidu peale hakkaks? Koliks ilmselt.

Igatahes sättisime kommihunniku ukse taha lapsi ootama ja läksime ise retkele. Esimese hooga oli Oscar väga pahane, et talle kostüüm selga pandi ja et tal ei lastud vabalt joosta. Tal polnud mitte vähimatki huvi naabrite uksele koputada. Aga siis juhtus ime - esimesed kommid kukkusid kotti, Oscar vaatas imestunult ringi, et kas nii lihtsalt käibki või? Ja sealt edasi läks lepase reega! 

Ohh, mulle meeldib siinne Halloween! Väga meeleolukas oli. Inimesed olid nii leidlikke süsteeme leiutanud - osad libistasid komme läbi toru lastele kotti, mõned olid end teisele korrusele sättinud ja lasid nööri otsas alla paja või plastikust kõrvitsa, kus paras ports maiustusi sees. Paljudel oli maja ees laud, kus valmis kotikesed kommidega, enamik majaomanikke istusid ise kah õues, kostüümid seljas, metallpaja sees (ehtne!) lõke praksumas, kõik kohad kõrvitsaid ja oranže tulukesi täis.

Nii me siis tuiasime kolmekesi, ajasime inimestega juttu ja imetlesime dekoratsioone. Oscar sai megapalju komme, igast majast anti peotäis! Lõpuks ei olnud neid enam kuskile panna, sest kaasa võetud kott sai kuhjaga täis, aga nii tore oli, et koju ka ei raatsinud minna. 

Üks asi, mis siin kommiringil käimise lihtsamaks teeb, on see, et majade ees ei ole ole aeda ega väravat ja seepärast pole vaja ka võimalike koerte pärast muretseda. Ma olen seda juba miljon korda siin blogis maininud, aga ma ei ole kogu oma Kanadas elatud aja jooksul näinud mitte ühtegi kurja koera. Mitte kunagi ei hüppa majast mööda kõndides koer aia najale püsti, mitte kunagi ei hauguta su peale. Ilma rihmata võib koer olla ainult oma aias (aga ka seal peab alati järelvalve all olema, mitte üksi) ja spetsiaalses koerteaias, kus saab teistega mängida (ja kuna siin ühtegi kurja koera ei ole, siis tõesõna jooksebki sellises aias vabalt korraga kümme eri suuruses koera ringi ja kõik saavad omavahel hästi läbi). Minu jaoks täielik müstika. Aga tänaval lahtiseid koeri ei näe, ka hulkuvaid mitte! 

Koju jõudes valasime kommid vaibale maha ja lubasime Oscaril nii palju süüa kui vähegi huvi oli. Oh seda rõõmu! Vahepeal küsis paprikat, sõi selle ära ja siis jätkas jälle kommidega. Kella üheksa paiku, mil kommiring läbi, lasevad paljud ilutulestikku, nii et lapsel oli põnevust palju - kõõlus akna peal saluuti imetlemas, suu šokolaadi täis. Mida sa hing veel tahta oskad!

7 kommentaari:

  1. Anonüümne3/11/20 11:23

    Mainisid kasvatatud koeri, keda iialgi haukumas ei kuule ega lahtiselt ringi jooksmas ei näe. Suurbritannias on olukord täiesti vastupidine. Esiteks pole koeraomanikel kohustust koeri rihma otsas hoida, kui avalikus kohas jalutamas käivad. Teiseks on mingi koertehullus lahti juba viimased paar aastat, mis eriti süvenes koroona ajal. Kõik käivad koertega ringi, palju on selliseid nuustik-koeri, klähvivaid neurootikuid. Meie tänaval elab näiteks kolm pidevalt haukuvat koera, ei saagi aru, mis neil õieti viga on. Kui õue saavad, hauguvad nagu peast segi. Ümbruskonnas kuulen haukumist igast kandist. Kümme aastat tagasi sellist nähtust polnud, koerad olid vakka, imestasin siis ka, kuidas see võimalik on. On tekkinud omaette ettevõtlusharu, koertejalutajad. Korjavad karja kokku ja sõidavad metsaparki, kusjuures koerte arv pole seadusega piiratud. Pole ebatavavaline näha 10 koera ühe inimesega, osad rihma otsas, osad lahtiselt. Saastavad kõik kohad täis, ei koristata nende kõigi järelt, jälk. Käin palju jala ja märkan, et koeraomanik vahib sageli selja taha enne, kui koerasita üles korjab. Ilmselt seda ei taheta teha, kui tunnistajaid pole nägemas. Ma ei teagi, kumba ma rohkem põlgama olen hakanud, koeraomanikke või koeri.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on nüüd küll karm üldistus, seda enam et jutt käib kogu Suurbritanni kohta! Olen Inglismaal 26 aastat elanud ja võin nii nagu Anugi kirjutas öelda, et ma pole kordagi siin veel ühtegi kurja või tundide viisi haukuvat koera kohanud, aiale hüppavatest koertest rääkimata. Samas koeraomanike on siin tõesti väga palju.
      Siin on seadusega karistatav, kui sa oma koera eest korralikult ei hoolitse (hoiatused, trahvid, vanglakaristus või koera ära võtmine) ja enamus inimesi peavad nendest seadustest ikka kinni (erandeid on alati). Hulkuvaid koeri ei näe samuti ja kui kellegil läheb koer kaduma või keegi näeb ilma omanikuta koera kuskil ringi jooksmas, siis ei lähe minutitki mööda, kui juba on vastav teade väljas kohaliku kogukonna FB-lehel või ringi jooksev koer viiakse lähedal asuvasse loomakliinikusse ja probleem lahendatud. Sama kehtib ka kasside kohta.

      Ja kuna postitus on Halloweenist, siis võin öelda, et ka Halloweeni 'reeglid' ja kombed on meil siin Inglismaal täpselt samad kui teil Kanadas. Sel aastal oli Halloween küll arusaadavatel põhjustel palju vaiksem, aga need kes komme siiski pakkusid, olid seda samuti teinud väga leidlikel viisidel et inimkontakti vältida :-)

      Kustuta
    2. Ma elasin aastaid Nõmmel ja hea meelega oleks tihemini niisama jalutamas käinud tänavatel, aga närvid ütlesid üles - pea iga maja juurde kuulus koer, kes lõrinal või niisama haukudes aia najale üles hüppas. Oma koeraga käisin matkarajal jalutamas ja seal oli pidevaks probleemiks, et kuna justkui metsavaheline tee, siis miks mitte oma volaskid vabalt jooksma lasta. Korduvalt juhtus, et suur koer tuli kappadi-kappadi joostes minu suunas ja omanik hõikas, et "ta ei tee midagi". Isegi kui sul on maailma kõige ohutum koer, siis mind ikkagi ei huvita, kas ta teeb või ei tee midagi. Ma ei taha kellegi teise peni omale nina alla! Pealegi ei saa selles kunagi kindel olla, et koer on ohutu. Isegi siin ei ole nad lõpuni ohutud, kuna Matt töötab palju EMO-s siis tean, et ka siin saavad inimesed koeralt hammustada, aga see on peaaeegu alati oma koer.

      Kustuta
    3. Ma kogu Eesti kohta ei oska öelda, sest ma pole Eestis nii pikka aega elanud, aga iga kord kui ma ema juures Sauel külas käin (umbes kaks korda aastas), siis tõesti igal jalutuskäigul on võimalus südamerabandus saada. Eriti hull oli veel siis, kui laps väike oli, sest kui juba minule oli täiesti ootamatult aiale hüppav ja haukuv koer kui õudusunenägu, siis mis veel väikesest lapsest rääkida. Seal elades teaks vähemalt ette millise maja juures närvid rünnakuks valmis panna, aga mulle on paljud tänavad võõrad või pole alati enam meeles kus sellised ehmatajad elavad ja no tõesti see on ikka omajagu katsumus olnud et jalutuskäikude ajal püksid kuivaks jääks :D
      Vahepeal elas kuskil ema maja lähedal ka veel üks selline koer, kes ALATI öösel haukuma hakkas ja tegi seda enam-vähem terve öö. Hommikupoole oli tal hääl igaljuhul juba üsna kähe. Kui ma kodustelt küsisin, et kuidas naabruskonna inimesed sedasi elada saavad ja miks keegi midagi haukumise lõpetamiseks ette ei võta, siis ema ütles, et ta on selle haukumisega juba nii ära harjunud ega pane seda isegi enam tähele. Täiesti uskumatu ja nii mitu aastat järjest!! Mind ajab hulluks juba see, kui me kass hommikuti vaikse häälega mjäu teeb, mingi suure koera igaöise haukumisega ma küll ei suudaks ära harjuda...väljaarvatud kui ma kurt oleks.
      Viimastel külaskäikudel pole ma küll õnneks enam selle koera haukumist kuulnud. Ei teagi kas koer on ära surnud või lihtsalt oma häälest ilma jäänud :O

      Kustuta
    4. Eestis ei ole lemmikloomade pidamine minu teada kuigivõrd reguleeritud. Mingid seadused muidugi on, aga samas ei juhtu vist suurt midagi kui neist mitte kinni pidada. Siin ei tule kõne allagi, et sihipärane naabrite häirimine läbi läheks. Meil on isegi sellised reeglid, et näiteks kanu võib olla ainult 4-5 (olenevalt linnast) ja kukkesid ei tohi üldse pidada linna sees. Mõistlik. Mune saab ilma kuketa ka ja kuked on teatavasti lärmakad.

      Veel olen ma seda mõelnud, et Eestis on alati ketikoerad olnud. Siin pole ma isegi maapiirkondades ketikoeri näinud, võimalik, et sellisel moel koera pidamine ei ole lubatud. Ja ei peakski olema, mis elu see on? Pole siis ime, et see koer aja jooksul kurjaks muutub.

      Kustuta
    5. Jaa, meil siin enam-vähem sama lugu, kuigi ma isiklikult hetkel ei tea mis reeglid meil kukkedega siin on :-)Kanu võib küll pidada, aga kanade suureks ohuks on jälle rebased, keda meil siin ka linnades võib vabalt leida.

      Meil näiteks ei ole isegi pühapäeviti sünnis/lubatud muruniidukiga muru niita või lärmakaid ehitustöid läbi viia, ööläbi haukuvatest koertest rääkimata. Ketikoeri pole ka mina siin kunagi näinud. Seda peetakse koerte enda jaoks juba ohtlikuks ning ketis hoitavad koerad muutuvadki kergelt agressiivseteks ning võivad inimesi rünnata.

      Kustuta
    6. see kukeküsimus on huvitav jah. ühtedel meie naabritel (Londonis) oli üksvahe kukk. õudselt lärmakas lind! aga umbes nädal aega ainult, pärast seda pole kiremist kostnud. ei tea, kas keegi protesteeris või sai pererahvas ise aru. või oli ikkagi rebane, aga samas, kanad on neil endiselt alles ja nende kuut on minu meelest kapitaalsem ehitis kui enamus ümberkaudseid elumaju :D

      Kustuta