06 september, 2021

Aga mis edasi saab?

Texas keelustas abordi. Jah, mitte täielikult, vaid alates kuuendast rasedusnädalast. Aga paljud naised ei teagi nii varakult, et võivad rasedad olla! Rääkimata sellest, et arsti juurde ei pääse just üleöö. Päevad jäävad ära umbes neljandast nädalast ja paljudel on ebaregulaarne tsükkel ehk mõni lisanädal ootamist tavapärane. 

Erandit ei tehta isegi vägistamis- ega intsestiohvritele ja loomulikult ei tohi takistada väärarenguga laste sündi.

Iga elu loeb.

Loosungina ilus mõte. Aga mis saab edasi? Kas lapse eostanud mehel on raseda naise ees mingid kohustused? Loomulikult mitte! 

Lõpuks see laps siis sünnib. Kuna tegemist on Ameerikaga, maksab ema kogu meditsiiniabi omast taskust kinni. Suur osa neist isadest, kes selle mittetahetud lapse eostasid, on tema ilmaletuleku ajaks juba ammu uutele jahimaadele liikunud, sest "väärtuslik seeme" vajab ju endiselt külvamist. Ja kui suur hulk isasid, kes lapse sündimise ajal veel pildis on, ka järgnevad 18 aastat oma ausa panuse annavad?

Kas osariik, mis seaduse kehtestas, pakub omalt poolt elamispinda ja ülalpidamist, et väärtuslikku last kasvatada? Kas need inimesed, kelle loosungid ütlesid "palvetagem, et abordid lõpetataks", "elu on jumala kingitus", "kaitse elu" on järjekorras esimesed, et saaks neid lapsi adopteerida? Eriti selliseid, kes sünnivad geenivigade, tervisehädade ning erivajadusega? Tunglevad need tüübid lastekodude ja hooldusasutuste ukse taga, et sinna tööle saada? Kas tüdrukule, kes isa poolt vägistati ja kes on sunnitud oma poolvenna või -õe sünnitama, pakutakse tasuta psühholoogilist abi? Loomulikult mitte! 


Loosungit lehvitada ja seadusele alla kirjutada on lihtne, eriti kui idee on sedavõrd üllas ja ise tagajärgedega tegelema ei pea. Kes meist ei oleks selle poolt, et igal beebil on õigus elule? Muidugi on! Aga mis elu see on? 

Üle poole abortidest tehakse naiste poolt, kes elavad allpool vaesuspiiri. Neil ei ole palju haridust ega häid teenimisvõimalusi, nad võitlevad erinevate sõltuvustega, nad müüvad eluspüsimiseks oma keha ja paljudel juhtudel neil juba on terve ports lapsi. Ma poleks nii kindel, et see beebi tahab sündida vanematele, kes iseendagagi hakkama ei saa.

Naised, kes pole elule jalgu jäänud, on enamasti leidnud toimiva rasestumisvastase vahendi ning püsiva partneri ja kui nad sellegipoolest soovimatult lapseootele jäävad, on neil vajadusel võimalik see protseduur kõrvalosariigis ära teha. Ehk antud seadus lööb kõige valusamalt neid, kes juba nagunii omadega puntras on.

Kui naine last ei taha, on tal selleks põhjus. Sundides teda mittetahetud last sünnitama, ei muutu maailm ilusamaks. Ainus, kes olukorrast võidab, ongi see suurelise loosungiga tüüp, kelle "vastutus" täpselt seal otsa saab, kus ta on saanud selle eest seista, et lapsel oleks "õigus elule". Teoreetiliselt ta muidugi tahaks, et lapsel ka pärast sündi elamisväärne elu oleks, aga ta ei hakka end vaevama, et sinna mingi panus anda - tema on "oma osa" juba ära teinud ja maailmale "kasulik" olnud. Nüüd äkki keegi teine tegeleks edasi... Ainult, et neid teisi väga ei ole. Sest edasine eeldab juba sisulist tööd ja reaalset panustamist, mitte ainult ülla arvamuse omamist ja selle loosungile maalimist.

Umbes nagu kassipojad on nunnud ja igal kassipojal võiks olla õigus elule, aga oma koju küll karvu ja kusehaisu ei taha.



Kui juba kellegi keha üle otsustamise teed minna, siis miks mitte teha kõigile meestele vasektoomia? See on 30-70% juhtudest ümberpööratav ehk garantiisid küll ei anta, aga maailm on juba nagunii ülerahvastatud, seega pole hullu.

Võib-olla peaks soojätkamise eelduseks olema piisav haridus, rahaline tagala ja näiteks vähemalt kolm aastat kestnud õnnelik abielu? Miks üldse peaks igal suvalisel jorsil olema õigus naisi rasestada? Laste kasvatamine ei ole lihtne ega odav ettevõtmine ja kui naise peal on paratamatult kogu rasedus, sünnitus ja imetamine, siis äkki võiks isal mingis muus osas rohkem vastutust olla? 

Mitte, et ma ise nii radikaalseid meetmeid pooldaks, aga kui peaks valima abortide keelustamise ja kohustusliku vasektoomia vahel, siis sorri, mehed! See viimane annaks ühiskonnale rohkem õnnelikke ja hoitud järeltulijaid kui soovimatute laste sünnitamine sunnimeetodil.

19 kommentaari:

  1. Miljon protsenti nõus! Kõige tobedam on see, et enamik (muidugi mitte kõik) sellise seaduse pooldajad on mehed, kes pole mõelnudki nende küsimuste peale. Üldse ei saa ma aru, miks on ühel inimesel õigus otsustada selle üle, mida teine inimene oma kehaga teeb. Teise õigus/valik ei võta ju sinult midagi ära ega tekita sulle kohustusi juurde. Abort ei ole ju mingi nakkushaigus?
    Kurb on see, et Eestis on ka sellised toredad kaabudega härrad, kes hea meelega keelustaks abordi, sest põhjused. Ma tahaks saata sellised inimesed sotsiaalasutustesse töövarjunädalale või -kuule, et nad näeksid, kuidas elavad lapsed allpool vaesuspiiri ja/või vanema(te)ga, kes ei saa enda eluga hakkama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma võin sellest teemast muidugi lõputult rääkida, aga mind häirib kogu asja juures veel üks asi. Need keelustajad justkui arvaks, nagu abort oleks naiste esmane rasestumisvastane vahend.

      Kustuta
    2. Ja juhul kui mõnele ongi, siis peitub põhjus ikkagi kuskil kaugemal - kas ei ole seksuaalkasvatuse alal teadmisi, pole ligipääsu arstiabile, peetakse rasestumisvastaseid vahendeid liiga kalliks vms. Ma väga kahtlen, et keegi niisama nalja pärast ja kogu aeg aborti käiks tegemas.

      Ma ei saa üldse aru, et mis probleemi selline seadus lahendama peaks? Peale selle, et mingi grupp inimesi (peaasjalikult mehi) saavad tunda üleolekut ja kontrollida, mida naine oma kehaga tohib teha. Küll aga tekitab see probleeme kuhjaga juurde, sest soovimatud rasedused ei muutu soovituks lihtsalt sellepärast, et maagiline kuus nädalat täis tiksub. Kuhu kõik need lapsed pannakse? Ja uue seaduse tuules ei räägita üldse sellest, kuidas isasid efektiivsemalt vastutama panna, põhirõhk on ikka sellel, et peaasi, et laps sündida saaks ja edasi... noh, tulgu või veeuputus. Naise jaoks. Mees, nagu ma ütlesin, on suure tõenäosusega ammu pildilt kadunud selle aja peale.

      Mind jubedalt ärritab see teema!

      Kustuta
    3. Anonüümne6/9/21 12:00

      See töövarjuks minemine on täiesti hea idee. Just mõtlesin ise ka, et kui seaduste tegemine on nii lihtne, siis peaks tegema kõigile kohustuslikuks teha kuus mingi kindla arvu tunde tööd näiteks puudega täiskasvanute/lastega, eakatega, hooldekodudes, hospiitsides, erinevates varjupaikades, heategevusorganisatsioonides jne. Et inimestel tekiks põhjuse ja tagajärje seos, et nad ei istuks lihtsalt kodus ja ei mõtleks/räägiks sellest nagu mingist kaugest asjast, millega neil isiklikku kokkupuudet ei ole. Või ei käiks korra nädalas kirikus, ei annaks ainult raha mõeldes, et oi kui kahju, küll on kehv olukord, palvetan sinu eest. Jah, paljud inimesed küll tegelevad heategevusega, aga selleks, et see sõnum kõigile kohale jõuaks ongi vaja ikka kõigi panust. Võib-olla siis muutuks ka midagi paremaks.

      Kustuta
  2. Täiesti ja absoluutselt nõus sinuga. Ma ise kirjutasin ka just oma blogis samal teemal, sest see on lihtsalt nii uskumatu, et... jah.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kohe läksin ja lugesin ja no meil on üks-ühele samad mõtted.

      Kustuta
  3. Mina ei saa näiteks ka sellest aru, kuidas on poiste ümberlõikused lubatud? USAs jääb enamik poisslapsi oma eesnahast ilma ainult mõnepäevasena. Ma olen igati selle poolt, et kui nad täiskasvanuna (või minu poolest kasvõi teismelisena) leiavad, et nad sellest vabaneda soovivad, siis lasku käia. Aga täiesti tervena sündinud beebil ei peaks juppe küljest ära lõikama ainult sellepärast, et "teised ka teevad".

    Sama hästi võiks ju siis mõne sõrme või varba ära lõigata. Või beebile tätoveeringu teha.

    VastaKustuta
  4. Nii nõus... Ebanormaalne lihtsalt. Ja nagu need abordid siis kaoks. Ei kao ju, kolivad põranda alla.

    VastaKustuta
  5. Absoluutselt nõus.

    Ja selle teemaga seoses nägin head meemi, mis oli umbes selline, et kui mehed jääksid rasedaks, siis saaks aborte sularahautomaadist. (If men could get pregnant, you would be able to get an abortion at an ATM")

    Siin ei saa, lihtsalt EI SAA olla põhiteema lapse elu. Nope. No way, no how. See on sulaselge kontroll naiste kehade üle. Miks, ma ei suuda välja mõelda, aga nii lihtsalt on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Samas võtmes: kui mehed saaksid rasestuda, oleks igas Walmartis drive-thru abordikliinik.

      Kustuta
  6. Jaa, täiesti nõus nii sinu kui Ene postituse mõtetega.

    Vastuseks küsimusele, kuidas see võimalik on - võimalik seetõttu, et tegemist pole meditsiinilise, vaid poliitilise otsusega. Republikaanid, Trumpi partei. Sellest ka sarnane mõttemall EKRE omadega.
    Ma pigem sel teeml pikemalt üldse ei hakka, ei taha su kommentaariumi vihase vahutamisega risustada. Loodetavasti tulevad kohtukeisid sel teemal, Planned Parenthood juba jõudis ühe võiduni tolle seaduse üle, kohus otsustas, et nende Texase kliinikutes on abordid ka peale 6.näd. lubatud, ning kehtestas abordivastastele lähenemiskeelu PP kliinikutele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. link: https://www.nbcnews.com/news/us-news/texas-judge-grants-restraining-order-against-anti-abortion-group-temporarily-n1278509

      Kustuta
  7. Mõtlesin veidi, kas kirjutada või mitte, sest isiklikud kogemused, aga.. Texas on väga äärmuslik näide, kuid ka väga salliv Kanada pole alati see, mis võiks.
    Olles ühe erivajadusega lapse ema ja teinud hiljem sarnastel põhjustel aborti, sest no tõesti, iga elu ei oleks elamisväärne, ütles mulle Toronto tippspetsialist, et pole vaja oma kogemustest rääkida kuna paljud inimesed mõistaksid selle hukka. Senikaua kuni on olemas stigma, et inimesed kes on sellised otsused vastu vôtnud, peaksid häbenema, pole maailma kaabudel raske oma loosungeid läbi suruda.
    Tõesti, enamikul juhtudel ei tule see otsus kergekäeliselt kuid vahel on see palju lihtsam kui arvata võiks. Moraalikompassid tasuks aeg ajalt omale sisse istuda ja mugavusastet hinnata.
    Ülejäänus jagan Anu ja teiste arvamust täielikult.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Samas ei saa ka ühe spetsialisti isikliku arvamuse põhjal öelda, et Kanada ei ole nii salliv. Minu meelest just peab kurbadest kogemustest rääkima, eriti tänapäeva sotsiaalmeedia valguses, kus kõigil on katkematult kõik hästi ja elu imeilus.

      Kasvõi näiteks see kui paljudel naistel on rasestumisega raskuseid olnud ja kui palju rasedusi esimesel trimestril katkeb - nüüd juba natuke ka räägitakse sellest, aga samas on enamike asjaosaliste jaoks tegemist nii valusa teemaga, et me lihtsalt ei tea, kes milliste muredega silmitsi on seisnud. Ja kui siis endal midagi halba juhtub, jääbki mulje nagu oleksime ainsad, kuigi võib-olla on lausa lähiringkonnas mitmeid, kes sama asja läbi on elanud.

      Minu meelest on väga tervitatav, et meil on tänapäevased diagnoosimisvahendid. Mina tegin mõlemal korral selle hirmkalli Panorama testi, sest teadsin, et ei ole valmis teadlikult haiget last saama. Samas lugesin foorumitest, kuidas inimesed on saanud teada, et nende sündimata beebil on Downi sündroom ja hordide kaupa teised naised kiitsid kaasa, et muidugi saa see laps, downid on nii toredad!

      Eemalt vaadata on võib-olla tõesti tore. Aga ma arvan, et nad ei kujuta ette, mida see tähendab kui iga sekund oma päevast erivajadusega lapse eest hoolitseda ja kogu seda südamevalu läbi teha, mis tema pärast muretsemisega kaasneb. Umbes sama kategooria nagu see abordiseadus - et paneme aga loosungi üles, aga see, mis edasi saab, on võõras mure, mis eemalt vaadates kunagi sama raske ei tundu kui ise selle sees olles.

      Igatahes - kindlasti jaga oma kogemust, ükskõik, kas lähiringis või laiemalt. Saab endal kergem ja tegelikult teistel ka kui nad kunagi millegi sarnasega ise peaks kokku puutuma.

      Kustuta
  8. Jaa, ma olen kindlasti see inimene, kes jagab oma kogemusi, lihtsalt mitte internetis, hoian tavaliselt oma eraelu endale:)
    Mind lihtsalt sügavalt üllatas see suhtumine, sest sinnamaani olin ma ka arvamusel, et Kanada on see koht, kus ei peaks sellistest asjadest rääkimise peale muretsema. Ja tõepoolest on väga palju inimesi, kes on midagi taolist läbi elanud, kuid ei taha/julge rääkida. Üldine suhtumine küll kindlasti tunduvalt positiivsem kui Texases või üldse enamuses maailma riikides, ei hakka võrdusmärki otsima.
    Panorama test on väga hea, aga ei püüa kõike kinni, mul endal nii juhtuski teisel korral ja otsus lükkus tunduvalt hilisemasse otsa kui oleks eelistanud. Kolmas läks jälle õnneks:)
    Erivajadustega lapsed on kahtlemata toredad ja ma ei vahetaks enda oma mitte kellegi vastu, aga nunnudus/toredus pole kahtlemata see kriteerium mille alusel lapsi sünnitada. Kui on valikuvôimalus olemas.

    VastaKustuta
  9. Kuidas see on võimalik??? Lisaks poliitikale (nagu Epp mainis) on eelkõige siiski tegu religiooni järjekordse ajupesuga. Põhiargumendiks, et jumal annab elu ja inimesel pole õigust seda ära võtta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ja lisaks võiks küsida, kumb oli enne, muna või kana, poliitika või religioon - ses mõttes, et poliitikud kasutavad religiooni ära, ja religiooni-institutsioonid poliitikuid.
      Ja mõlemad kasutavad ära Trumpi/EKREt pooldavat kontingenti, et riigi/kiriku-piruka juurde pääseda/seal püsida.

      Seda ka veel, et nii sina, Anu, kui ka Ene tõite väga õigesti välja selle, et TX abordiseadus haavab nn. nõrgemaid. Väikese sissetulekuga naisi-peresid. Kel rahalisi võimalusi veidigi rohkem käes, see sõidab lihtsalt naaberosariiki ja asi ants. Kasvõi New Mexico ju kohe külje all, suht progressiivne, kuberner demokraat.

      Kustuta
  10. Kui ma vaataks oma meditsiiniajalugu, näeksin seal, et olen teinud aborti. Sest tehniliselt tegingi. Statistikas on minu raseduse katkemine kui abort, sest mulle pandi see tablett, et mu esimene rasedus minust välja tuleks. Olin siis ~8 nädalat rase. Teadsin, olin arvel, nägin seda pisikest südant löömas. Aga läks siiski vaja ravimeid, et mina jääks terveks.
    Kas ma tahtsin seda teha? Ei. Ma oleks hea meelega selle lapse lõpuni kandnud, sünnitanud ja haiglast koju toonud. Ei vedand lihtsalt, mis ma ikka muud öelda oskan. Aga vedas, et elan eestis ja minu eest kantakse hoolt, sest mina olen tähtsam elu kui rakukogumik mu emakas.
    Ma olen väga pro-life. Ma olen selle elu poolt, kes juba olemas on ja ringi kõnnib.

    Ühtlasi see "elu algab viljastumisest" kontingent ei saa tegelt päris täpselt aru. Keegi ütles, et talle meeldib alati sellistelt küsida, et kui viljastuskliinik (?) põleks, sa kuuleks ühest toast lapse nuttu ja läheks päästma. Avastad, et seal on üks kolmeaastane ja külmkapp 10000 viljastatud munarakuga - kumma päästaks? Need munarakud on ju 10000 elu vs see üks kolmeaastane.

    Ja kuskilt (äkki Mama Doctor Jones) kommentaariumist lugesin, et kui kuskil maal abordid keelustati, hakkas teatud piirkonnas järsku jões hulpima väga palju vastsündinuid... Kas seda Texas ootab? Et heal juhul oleks lastekodud lapsi täis ja halval juhul veekogud ja metsaalused?

    VastaKustuta
  11. Kogu bakhanaali kaedes ei ole mul kordagi tekkinud mõtet, et esimesed põhjused aborti teha on Ämeerikas teistsugused kui Eestis. Kuid tõesti, NEED probleemid on lahendada selgelt liiga keerukad, sest seemendaja peaks ka reaalselt midagi tegema ning see oleks juba isikuvabadusi piiravalt kastreeriv.

    VastaKustuta