24 jaanuar, 2022

Aus tasu või natuke nagu lüpsilehm?

Kui ma omal ajal Kanadasse kolisin, seisnes siinsete ja eesti ajakirjade peamine erinevus selles, et Eesti omades oli reklaami kõrval ka midagi lugeda. Praeguseks enam erinevust pole - pool ajakirjast on puhtalt reklaam, sellele lisaks mitu pikka artiklit, millel peen nimi "sisuturundus" (loe: reklaam), kus räägitakse kodukindlustuspakkumisest, suitsetamisest loobumise võimalusest või muust taolisest; ning ports leheküljesuuruseid pilte suvalistest inimestest, juures tekst "pluus: Tallinna Kaubamaja 80 EUR", "püksid: Reserved 39.99 EUR" (loe: reklaam). Mõni üksik pärisartikkel kah vahele. 

Lugeja vaatab, et paks värviline ajakiri, selle peale tasub kulutada küll! Ei pane tähelegi, kuidas tegelikult reklaami eest maksab ning sellega paar üksikut artiklit lohutuseks kaasa saab. Varsti pole enam ehk neidki, aga rahvas ikka ostab!


Mõned aastad tagasi hakkasid ka veebiartiklid tasuliseks muutuma. Teades, mis summad reklaamimaailmas liiguvad, tundus mulle kummaline, et leht, mis on nii paksult reklaami alla mattunud, minult artikli eest veel eraldi raha küsib. 

Huvitaval kombel ei leia enamik lugejaid selles midagi imelikku (millega seoses meenub legend, et kui konna piisavalt aeglaselt keeta, ei saa ta arugi kui lõpuks supiks saab). Pigem isegi õigustatakse, et ajakirjanik peab ju palka saama ja eks veebilehe haldamine ongi kulukas ja...

Panemata tähele, et reklaam on selle kõik juba kuhjaga kinni maksnud (ja uskuge mind, korraliku kuhjaga). 

Huvitaval kombel on nii, et kui eesti veebisait avaldab TASULISE uudise mõne välismaise kuulsuse kohta, siis guugeldades on kogu inglise keelne info selle kohta tasuta. Kas Eesti väljaanne maksab algallikale info kasutamise eest? Ja kes selleks algallikaks üldse on kui sisu jääb kuulujutu tasemele?

Ühtlasi olen korduvalt näinud, kuidas võetakse infot kellegi blogist, kes postituses toonitab, et ajakirjanikel pole luba seda infot kasutada ning küsitakse sellest genereeritud artikli eest lugejatelt raha. Varastatud info eest! Samas kui algallikana kasutatud blogis on see kõigile tasuta saadaval... Natuke imelik ju.

Ja väga palju kirjutatakse Instagrami põhjal, et kes kuhu reisis, kes mis nime oma lapsele pani, kes pruudile kingituse tegi jne. Jällegi - kui loed seda reklaamide alla mattunud veebilehelt, siis maksad. Loed sama infot kõnealuse inimese instakontolt ja ei maksa mitte midagi. Kas ajakirjanik instastaarile maksis? Kahtlustan, et mitte, sest miks muidu on hakatud nii massiliselt konto avainfosse kirjutama, et "siin avaldatud piltide ja teksti kasutamine ajakirjanduses keelatud"?

-

Teine asi, mille üle ma ikka ja jälle imestanud olen, on eesti keele muutumine ajas. Alles nägin kuskil ajakirjas erinevate sändvitside retsepte (mis juhtus vana hea sõnaga "võileib"?), eile elasin kaasa "multitaskivale" papsile, kes "briifis" vanemaid vete tulekust.


Aga ma olen alati öelnud, et neid inimesi, kes oskavad tühja koha pealt raha teha, tuleb imetleda. Kui lugeja on valmis kolm vilkuvat reklaami kinni panema, et seitsme mittevilkuva reklaami vahel klikkida artiklile, milles avaldatav info on täitsa tasuta kellegi Instagrami kontolt varastatud, selle eest veebiväljaandele peale makstes, siis - jumala eest!

Vaikselt on ka blogijad selle nipi ära jaganud. Räägitakse privaatsusest ja sellest, kuidas ikka päris igaühega ei taha oma elu jagada (noh, välja arvatud juhul kui see "suvaline igaüks" on nõus maksma). Aga kuna neid maksjaid ilmselt lademes ei ole, jäetakse osad postitused siiski ka tasuta avatuks, kuna muidu ei oleks võimalik enam blogisse reklaami müüa. Kuskilt peab klikke saama!

Ja inimesed käivad ja klikivadki, et saab vähemalt uute huvitavate näohooldustoodetete, kindla brändi lasteriiete või sponsoreeritud spaakülastuse kohta lugeda...

-

Mul tekkis selle kõigega seoses paar küsimust:
- mida te mäletate viimasest ajakirjast, mille läbi lugesite? (mina lugesin eile kaks tükki järjest ja mäletan ainult üht lugu, kõik ülejäänu oli suvaline bla-blaa)
- kui palju on neid blogisid, mille lugemise eest oleksite nõus maksma? (mul on üks, aga ma ei usu eluilmas, et see tasuliseks muutuks)

51 kommentaari:

  1. Lisan siia juurde veel raadios/teles kuuldud reklaamid, kus on kasutatud autoriõigusega kaitstud muusikat, mis maksab sellise summa, et tellija (st toote reklaamija) elus ei käi seda reklaamiagentuurile välja...kuid Eesti on väike ja küllap ei jõua suure kella külge. Piinlik, samas reklaamitegija ise on varmas oma õigusi kaitsma. Kahepalgelisus.

    Esimesele küsimusele vastuseks, ei mäleta. Loen ajakirju peamisel juuksuris. Kogemusele tuginedes võin väita, et ajakirjades olevad persoonilood on ainsad, mis kõnetavad, kuid needki kipuvad korduma või sisaldavad juba teada-tuntud asjaolusid. Pettumus, ei osta aastaid ühtegi ajakirja, eeltoodud põhjusel + sisuturundus. Seoses elektrihindade tõusuga lugesin siis "asjatundja" nõuandeid, kuidas kokkuhoida ja mõtlesin, et oleme sisenemas ajastusse a'la "kassi panemine mikrolaineahju on keelatud".

    Teisele küsimusele vastan ausalt, tasulisi blogisid ei loe ja ei hakka lugema, isegi siis kui inimese kirjutised huvitavalt kirjapandud. Blogijate hulgas on neid, kes pidevalt miskit "sisuturundavad". Kõik on müüdav, sõltub hinnast ja põhimõtetest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muusikamaailmas käib ikka kohe kõva varastamine. Ma olen alles välismaal elades aru saanud kui paljud näiteks nõukaaegsetest suurtest hittidest on tegelikult kellegi teise looming. Alles väga hiljuti oli Anne Veski "Hommik Anuga" saates ja rääkis "oma" uuest loost, mis on sisuliselt eestikeelne tõlge ühest maailmakuulsast hitist. Et tema oli trenni tehes raadiost kuulnud ja hakkas nii meeldima, et lasi eestikeelsed sõnad teha. Kolm korda võid arvata, kas autorile kah selle eest midagi maksti??? Ma muidugi 100% ei tea, aga nii suure hiti kopeerimine mingi odav lõbu pole, seega väga kahtlen...

      Kustuta
    2. Kaveri (coveri) tegemine ei ole vist suur kuritegu ja ilmselt ei pea ka midagi maksma, kui autori luba on olemas. Ja kui luba pole, aga sa ei afišeeri, et tegu on täiesti sinu enda looga, siis vist ka suurt mitte midagi ei juhtu. Maailm on ju kavereid täis. Kaver on tegelikult ka omamoodi kompliment loo pärisautorile.

      Kustuta
    3. Kui Anne Veski teeb Jason Derulo loost oma sõnadega uue laulu, on see plagiaat. Ma ei usu, et autor seda komplimendina võtab, et keegi tasuta tema tööd kasutab, et sellest oma versioon teha ning selle pealt teenida. Loomulikult on olemas ka legaalne tee, et loo kasutamiseks litsentsi taotleda (mis ei tähenda omakorda, et taotlus rahuldataks), aga selliseid summasid ei ole väikeriigi Anne Veskil küll mitte kuskilt võtta, seega kahtlustan siiski plagiaati.

      Samamoodi võiks võtta (antud juhul siis varastada) Tiina Talumehe õhtukleidi, seda ise oma äranägemise järgi disainida, näiteks paar lille peale kleepida ning seda siis oma nime alt müüa, oodates, et Tiina Talumees olukorda komplimendina võtaks. Ei ole ju kompliment!

      Või kui varastaks mõne kuulsa maali, joonistaks sinna ise ühtteist veel juurde ning müüks oma nime alt. Jällegi ei ole ju kompliment autorile.

      Kustuta
  2. Füüsilist ajakirja pole ikka vähemalt 10 aastat läbi lugenud, kõik tuleb ikka internetist. Ja mitte midagi ei mäleta. Küll aga olen ka märganud, et eesti ajakirjandus on nii jube kollaseks muutunud. Kunagi ikka postimeest kannatas lugeda, aga nüüd on umbes 70% sisust reklaam (isegi adblockiga), klickbait või maksumüüri taga. Olen pigem hakanud err-ist uudiseid lugema, seal vähemalt veel tasuta.
    Ma olen üsna koi, nii et ei maksaks ilmselt ühegi blogi eest. Kui mõni, mida loen, läheb tasuliseks, siis järelikult tekib internetivaba aega juurde.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pealkirjad on täiesti ajuvabaks läinud viimaste aastatega. "Vaata, mis ehmatava avastuse tegi Tanel Padar", "Viis üllatavat fakti, mida sa nõude pesemise kohta veel ei teadnud". Artiklist pole samas kunagi midagi "ehmatavat" ega "üllatavat" ilmunud, üks pastakast imetud jama kõik (või kuskilt varastatud info, mida oma domeeni alt maha müüa).

      Kustuta
    2. Nendest pealkirjadest on kergem mööda vaadata, aga eriline sigadus on, et seda kasutatakse ka koroonateemade puhul a la:
      "Teadlased avastasid, et raske haigestumise taga on just see tegur" (minu pastakast imetud) või
      "Covidi järgsete mäluprobleemide saladus hakkab lahenema" (päris pealkiri)

      Vabandust, aga mis saladus? Mul ajavad sellised pealkirjad harja punaseks, sest teemat serveeritakse nagu mingit põnevusfilmi. Andke andeks, aga ma küll ei ütleks, et viimased kaks aastat just eriti põnevad on olnud :D

      Kustuta
    3. Just, see ongi hea näide, et kui eesti saidil jääb silma selline pealkiri, kus "Covidi järgsete mäluprobleemide saladus hakkab lahenema", siis eestikeelsena on see raudselt tasuline, aga kui ma seda inglise keeles guugeldan, hüppab kohe 20 samateemalist artiklit ette, absoluutselt kõik tasuta. Mis omakorda panigi mind juurdlema, et kust siis eesti sait oma info võtab ja kui suuri summasid oma algallikale maksab? Või guugledavad kah samamoodi nagu mina ja lihtsalt tõlgivad ära?

      Kustuta
  3. Anonüümne24/1/22 08:50

    Mind häirib nende tasuliste artiklite juures see, et kui see info on vajalik neile kes sellega seotud. Meil Eestis ju üks varastas ära dokumentide fotosid(olin ka üks ohver). Info mis oli vajalik, et kuidas see on arenenud ja kes keegi on süüdi mõistetud. See info artikkel oli tasuliseks tehtud. Miks pean maksma kui olen kannataja ja vajan antud infot. Ja ajakirju ei osta üldse enam 15 vähemalt. Ostan parem korraliku raamatu. Ajakirjad on nii keskkonna vastane tegevus. Mingist libedast materjalist, et see ei ole äragi. Hakka veel seda eraldi kuhugile viima ja peale maksma. Ja ajakirja hinnad on nii ulmeliselt suured. Just eile vaatasin. 10 eurot oli mingi looduse ajakiri. Täitsa ulme ja seal olid ainult nunnud pildid, ei midagi harivat. Tohutult häirivad ka need Eesti keeles uudis sõnad. Viiding,bjuuti jne. Ei taha kohe neid lugeda. Mõelda kui laps seda loeb. Pärast ei saagi aru, mis see õige sõna peaks olema. Tasuliste artiklite eest ei maksa ega kavatsegi. Parem ostan selle eest jäätist. Saan vähemalt hea emotsiooni iseendale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mind ka häirib kui vajalik info on tasuline. Viimastel aastatel olen imestanud kui näiteks koroonainfo on tasulise müüri taga, aga ka näiteks perevägivallast rääkivad artiklid ja muu vajalik peaks alati kõigile kättesaadav olema.

      Kustuta
    2. Anonüümne26/1/22 12:22

      Kuna leib on oluline toiduaine, siis peaks ta poes tasuta olema, on sinu loogika. No ma ei tea. Muide, su ettekujutus, kuidas meedia ajades on raha lademes, ei pe paika. Ing k meediaga hästi kursis olles peaks teadma, kui suur probleem on hargmaiste firmadega nagu Facebook, kes reklaamituru tühjaks tõmbavad.

      Kustuta
    3. Ei. Minu loogika on, et kui ma sisenen toidupoodi, mis on maast laeni reklaami täis, nii et ühtegi vaba pinda ei ole ja selle reklaami näitamise eest poe külastajale saab pood suuri summasid, siis jah, vähemalt leib peaks sellisel juhul tõesti tasuta olema.

      Ärgem unustagem ära, et kuskil viis aastat tagasi oli ALATI terve toidupoe sisu tasuta, sest reklaam kattis kulud kenasti ära. Seejärel hakkasid mõned maiustused tasulised olema, kuigi reklaami tuli ainult juurde. Aga hea küll, inimesed otsustasid, et maksavad maiuse eest lisaks. Nüüd on terve poetäis kraami korraga tasuline. Lihtsalt ükshaaval läksid, sest poepidaja tabas ära, et kui külastajat vaikselt harjutada sellega, et ta iga liigutuse eest maksab, saab lisaks reklaamirahadele veel lisasissetuleku.

      (seda, et meediakontsernid tänu reklaamimüügile hästi elavad, ei kujuta ma ette, vaid tean)

      Kustuta
    4. Anonüümne26/1/22 17:13

      Kohe huviga tahaks teada, millistel andmetele tuginedes sa järeldad, et meediamajad väga hästi elavad. Pean silmas Eestis tegutsevaid. Ja juba viis aastat tagasi ei olnud kõik enam tasuta, tasuliste lugude aeg algas 10 aasta tagasi ja mida rohkem on digitellikaid, seda enam neid on. Digitelliajid tuleb aga aina juurde, sest paberlehed jõuavad väljapool suuri linnu kohale õhtuks ehk vanapaberina. Seda, et veebis oma sisu jagamine tasuta oli viga, on tunnistanud kõik Eesti meediamajad. Aga siiralt soovitav sul uurida EL ja hargmaiste sotsiaalmeedia hiidude vahelise jagelemise ajalugu, kes võtab reklaamirahast mitte ainult koore, vaid ka suurema osa piimast ja kui palju neist keegi makse maksab. Sellega sa peaksid ju kursis olema, sest seda on ing k meedias korralikult kajastatud. Kes vähegi Eesti olusid teab, saab aru, et su väidetel - mina tean, ei ole sisu. Eriti pärast kahet koroona-aastat.

      Kustuta
    5. Majandusaasta aruanne on ju avalik, mine ja vaata.

      Kustuta
  4. Eesti Naine on jäänud ainsaks, mida loen - seal on nö päris lugemist üle poole ja igasugu ilu jm teemasid on vähem. Aga ka neil on trend veidi muutunud viimase aasta jooksul (ja mitte paremaks).
    Ja no National Geographik või siis Imeline teadus - seal on ka tasakaal paigas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu meelest on ka Eesti Naine veel enam-vähem loetav, aga on nende aastatega, mil Kanadas elanud olen, oluliselt alla käinud ja reklaamile üle läinud.

      Kustuta
  5. Anonüümne24/1/22 09:17

    Ma pole kunagi aru saanud virisemisest, et artiklid on tasulised. Ajakirjandus on kogu aeg ju tasuline olnud, paberlehti ei toodud ka tasuta koju wtf. mingeid klantsajakirju ei loe nagunii ja kui mõne artikli peale neist satungi, siis vist ei teagi, maksan nagunii delfi/EPL kogupaketti, mida saab jagada vist 4-5 inimesega, nii et teeb näkku euro-kaks kuus. reklaamitasud, vähemalt eestis, pole üldse nii metsikult suured ja ajakirjanikud pole ka eriti rikkad, mul oleks imelik tunne kurta, et pean mõne euro maksma, et nende tööd lugeda...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Paberleht on selle raha eest vähemalt minu oma. Loen kasvõi kümne aasta pärast üle kui seal midagi sellist oli, mis mind kõnetas. Tapeedin seina või pärandan lapselastele. Paberlehes on ka vähem reklaami ja see on kergemini välditav kui kogu see kirju sigrimigri, mis veebisaitidel näkku hüppab.

      Ajakirjanikud muidugi ei ole rikkad, neid kasutatakse lihtsalt ära. Aga kontsern, millele töötavad, elab väga hästi!

      Samas ma ei tahagi midagi tasuta saada. Ma olen nõus maksma, aga sel juhul peaks olema valik, et kas maksad teenuse ise kinni või maksavad selle kinni reklaamid. Reklaamidega üleujutatud lehe eest maksta on veidi lüpsilehma tunne. Reklaamid on selle kõik juba tuhandekordselt kinni maksnud.

      See on puhas mõjustamispsühholoogia, et pakette saab jagada. Enamik inimesi ei jaga terve suguvõsaga, ikka tellib igaüks ise. Aga selline tunne jääb ikka, justkui oleks omadega võidus, need mõni eurot ju vaesemaks ka ei tee. Meediaväljaanne saab need kümmekond eurot iga kuu mitmesajalt tuhandelt inimeselt. Pole paha kõigi reklaamirahade kõrval.

      Samas kulutab igaüks sellele, millele soovib, olgu õiglane tasu või mitte. Vaielda polegi midagi. Ma lihtsalt imestan, et inimesed niimoodi vaikselt selle õnge läksid (alustati ju ühe artikli kaupa, nüüd kogu sisu juba tasuline). Mina loen peamiselt inglisekeelseid saite ja kõik on tasuta. Isegi reklaame pole nii palju kui Eestis. Eks sellepärast jääbki mulle rohkem silma, et eesti veebilehel mingile tobedale "Vaata, mis sai kuulsuse lapse nimeks" artiklile klikkides mult raha nõutakse. Kui on välismaine kuulsus, annab google mulle selle vastuse tasuta ühe sekundiga, ükski teine väljaanne selle info eest raha ei küsi. Kui on eestimaine, on väljaanne selle info tavaliselt nende instagramist võtnud, mis on jällegi tasuta!

      Kustuta
    2. Anonüümne24/1/22 19:50

      ma arvan, et me vist peame ajakirjanduse all silmas erinevaid asju, mingit mis sai kellegi lapse nimeks artiklid ei huvita mind karvavõrdki, kas siis raha eest või tasuta, veel vähem viitsin guugeldada neid asju.

      Kustuta
    3. Päris ajakirjandust ma eesti keeles ei loegi, sest inglise keeles on esiteks kvaliteet parem ja teiseks on kogu inglisekeelne meedia tasuta saadaval. Ja mitte, et mind lapse nimed või muu selline huvitaks, aga on paar korda ette tulnud küll, et kuskil Delfis vms on uudis mingi välismaise teema kohta (mul ei tule nüüd ühtegi paremat näidet meelde kui lapse nimi), mispeale olen guugeldanud, et mis värk siis on ning imestanud, et seda igal pool tasuta saadaval olevat infot eestikeelne lugeja raha eest peab ostma.

      Eesti uudiste pealkirjad vaatan küll peaaegu igapäevaselt üle, aga eks see veidi selline enesepiinamise vorm ole. Poliitika on rohkem nagu absurditeater, koroonateemad on ka sellised, et võta üks ja viska teist, kõigest muust rääkimata. Eestikeelse ajakirjanduse tase on väga tugevalt kukkunud viimaste aastate jooksul.

      Kustuta
    4. Minu näide, just oli uudis, et mingi Skandinaavia printsess avaldas sünnipäeva puhul ilusa foto. Ja kuna mul lähevad need nimed kogu aeg sassi (kus on Alexandra ja kus Mette-Marit ja kes on kui vana jne), siis läksin Instagrammi vaatama, sest see tasuline artikkel peitiski endas lihtsalt instagrammist võetud pilte.

      Kustuta
  6. Ainus ajakiri, mida loen on Digi, on koju tellitud. Teisi sirvin juuksuris ja olen kõige sinu poolt kirjapanduga nõus.
    Blogide eest pole nõus maksma ja tasulise netisisu eest ka. Ma võtaks seda samuti kergendusena- et saan netivaba aega juurde. Olen enda jaoks avastanud uudiste allikana ERRi, kommentaarivaba ja loodetavasti objektiivne, kuigi tõsi, ERR saadetes ( tele + raadio) on väga - väga-väga palju reklaami.
    Samas olen ma nõus, et see piir uudise ja reklaami ( ja sisuturunduse) vahel on üsna õhuke ning keeruline.
    Reklaamist rohkem, aga, häirib mind vingumine ja lauskriitika. Kõik on pahasti, halvasti, valesti. Ma hullult hindan neid, kes suudavad konstruktiivset kriitikat teha ( Cranberryle kummardus :)) ja pigem lahendusi pakkuda.
    Ning teine, mis häirib, on eksitamine. Kõige lihtsam näide- nt pealkirjas on " kontserdiülekanne" ja siis pool saatest on .. intervjuud inimestega, kellel pole ammu enam midagi uut öelda.
    Ja kolmandaks. Anglitsismid on pahad, aga mind paneb pead kinni hoidma hoopis eesti keele risustamine (valed rõhud, valed sõnad).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Netivaba aja juurde saamine meeldib mulle ka. Tegelikult võiks keegi sotsiaalmeediakontod ka tasuliseks teha, ma poleks nõus isegi üht senti kuus maksma, hea meelega võtaks hoopis netivaba aega juurde.

      Loen samuti ERRi kui uudiseid tahan lugeda, ainus, mida veel kannatab lugeda. Kommentaarid on tõesti veel omamoodi teema, neid ma üritan mitte avada. Õudne, mis seal toimub.

      Eksitamine on tõesti suuresti valdavaks saanud pealkirjades. Vanasti naersime üleolevalt ameeriklaste üle, nüüd on enda ajakirjandus täpselt sama jabur. Palju kära ja vähe villa.

      Kustuta
  7. Ooo jaa, kirjutan kahe käega alla su postitusele!
    Ja arvestades, kui suured on reklaamirahad + kui palju artikleid on tasulised, siis on üllatav, kui vähe ajakirjanikele endile makstakse. Pmst mitte midagi, kirjutamisoskust ei peetagi nagu andeks või professiooniks. Ma ise olen ka paar lugu siia-sinna kirjutanud, pmst mingid sandikopikad makstakse, vahel sedagi mitte. Blogist kui on tekste võetud, on ikka kenasti küsitud, aga samuti tasuta. No vähemalt olen palunud raamatu ära märkida, et mingi reklaamikasu mulle siis sellest oleks.
    Eelmisele kommenteerijale vastuseks selle kohta, et paberileht ju ka maksis - muidugi, paber maksab, print maksab, kojukanne maksab. Pluss, varem oli ajalehtedes ja ajakirjades reklaami vähem ka. Tänapäeval on teised lood ja tõesti pole ok maksta peale, et saaks reklaami lugeda, kui enamus sisu osast on internetis kas välismeedias või sotsiaalmeediakanalites tasuta saadaval.
    Aga ise ma maksaks selliste blogide, podcastide v youtubes kanalite eest, mis mind tõesti kõnetavad, küll. Mitte, et neid palju oleks, aga mõni on. Siiani on need tasuta, aga kui mul oleks rahaline seis parem, toetaksin neid kohe kõhklemata patreonis nt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kvaliteet on vähemalt Delfis ja teistes kollasevõitu kohtades samuti allapoole arvestust, vahel on kirjavead lausa pealkirjas!!! Ajakirjanike palk on tõesti naeruväärne, eks paar kobedamat tegijat saavad ehk normaalset tasu, aga valdav osa töömesilastest on ikka mingi näruse numbri peal.

      Maksmise osas on see probleem ka, et infoküllus on lihtsalt nii suur. Väga-väga vähe on neid tegijaid, kelle iga postitus kõnetaks ja nauditav oleks. Enamik blogisid, podcaste ja muid väljundeid on ikka sellised kõikuvad, et mõnikord on väga huvitav, mõnikord meeh. Enamasti meeh. Kui üks läheb tasuliseks, klikid lihtsalt teistele, pole just eriline kaotus. Kui mõni päriselt hea on ja hästi sobib, siis selle eest maksaks. No näiteks Maarja blogi eest mina maksaks, ma alati naudin ta lugusid.

      Kustuta
    2. Minult on paar korda küsitud, kas võib blogiteksti kasutada, ning sel juhul ka hüvitatud. Aga tegemist on olnud nö arvamusartiklitega, pole kirjutatud "staarblogija Rents leppis eksiga ära" vms.

      Kustuta
    3. Rõõm kuulda, et vähemalt keegi hüvitist ka saab! Natuke rohkem aus kuidagi.

      Kustuta
    4. Anonüümne26/1/22 17:38

      Mind huvitab, millised Eesti päevauudised on välismeedias tasuta lugemiseks olemas? Kui su uudisruum piirudub sotsiaalmeediaga, siis viskab algoritm sulle ette selliseid uudiseid, mida sa eelenavalt olen lugenud. Ehk sulle jääb teadamata, et sama teema kohta on olemas ka teisi vaatenurki. Piltlikult öeldes näed sa maailma läbi lukuaugu ja arvad, et see pisku, mis sa näed, ongi kogu maailm. Just tänu sotsiaalmeediale ongi Eestis palju inimesi, kes usuvad, et Uued uudised on ainus õige ja aus infokanal. Lühidalt kokkuvõttes, valitsevad sotsiaalmeedia hiiud sinu maailmanägemist ja teevad selle õige ahtakeseks. Kui nii sobib, siis anna minna. Ahjaa, kes tahab tasuta Eesti uudiseid, siis Err portaal on olemas, ei ühtegi tasulist lugu ja nö aeglase ajakirjanduse hea näide on Levila, seda soovitan soojalt.

      Kustuta
    5. Eesti päevauudiseid loen ma ERR'ist, mis on tasuta saadaval. Maailmauudiseid loen inglisekeelsetest kanalitest, tasulisi ei ole veel kohanud. Üht kollasemat Eesti saiti avan korra igal hommikul, sealt saan näiteks seda teada, kes tuntud inimestest on siitilmast lahkunud ja muud taolist. Väikese beebi emana on mul palju niisama ühe koha peal istumise aega, mil teda söödan, pealkirjadest silmadega üle libistamisega ausalt öeldes kaua ei kulugi.

      Aga jah, olen tähele pannud, et juhul kui miski huvi peaks tekitama, siis see info on absoluutselt kõikjal peale eesti väljaannete tasuta saadaval.

      Sotsiaalmeediat kasutan ma nii vähe ja harva, et vaevalt algorütm eesti kollast ajakirjandust minu jaoks ekstra kollasemaks muudab.

      Kustuta
    6. Delfi kogupaketi kuutasu pole eriti suur ja selle eest on lugemist valida küll, nt Eesti Päevalehe artiklid on head: https://epl.delfi.ee/artikkel/95765931/jahedad-toad-on-retrostiil-aga-kulmas-elamine-voib-ka-tervist-kahjustada
      Mis puutub reklaamirohkusesse, siis ilmsesti ei maksta Eesti väljaannetele reklaamiühiku pealt nii suurt tasu kui mujal maailmas, sel lihtsal põhjusel, et Eesti publik on liiga väike. Seda teades ma väga ei nuta, kui tuleb vilkuvate reklaamide vahel surfamiseks ka kuutasu maksta.
      Palju halvem on ebateaduse ja uhhuu imbumine peavoolumeediale, Postimehe lepingu lõpetasin ma just sel põhjusel ära. Delfi portaalis on vist ka mingi uhhuurubriik, aga seda on lihtsam eirata.
      Blogide eest ma vist ei maksaks, ühte podcsti olen toetanud küll. Eespool mainitud Digi ajakirjas ja portaalis on ka juba liiga palju sisuturundust ja tootepaigutust, nii ei, tänan.

      Kustuta
    7. Uhuunduse imbumine ajakirjandusse on tõesti väga häiriv. Iga asja jaoks võiks siiski omad kanalid olla.

      Kustuta
  8. Anonüümne24/1/22 16:26

    Aitäh, et sel teemal kirjutad! Ma olen samuti täheldanud, et ajakirjandus ei ole enam teps mitte see, mis ta oli kunagi. Kõige paremad on muidugi veebilehtede juures olevad tekstid "toetage Eesti ajakirjandust" vms. Mis ajakirjandus see on, kui Delfi kopeerib blogi Kodused Lood horoskoobi, teine teeb kehva, aga tasulise, tõlkeartikli The Guardiani tasuta artiklist ja kolmas paneb maksumüüri taha C-kategooria kuulsuse koerauudised.

    That being said, siis National Geographicut loen huviga. Ja iga nädal ootan Eesti Ekspressi ja Maalehe ilmumist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need tõlked on tihtipeale ka allapoole igasugust arvestust, oleks siis vähemalt hästi tehtud...

      Aga jubedalt häirib kui veebiväljaanne varastab kuskilt artikli, tõlgib selle ära ning küsib siis lugeja käest veel raha ka! Oleks, et seda raha eest siis vähemalt reklaamivabalt saaks lugeda, aga ei. Lüpsilehmana peab ikka seal reklaami sees ka veel ujuma. Minu jaoks igatepidi nii vale, et ma ei ole mitte kordagi isegi üht eurot maksnud eesti veebiväljaannete lugemise eest.

      Kustuta
  9. Minu üks lemmikuid on ajakiri "Tiiu", see väidetavalt küll vanematele prouadele mõeldud aga persoonilood ja artiklid on seal huvitavad (ja reklaam ei domoneeri). Tiia Kriisast ja Jüri Jaansonist kirjutatud lood jäid sealt meelde. Ja Naistelele Nipiraamatut loen regulaarselt, sisekujunduse ja renoveerimise teemad köivavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ema on mulle vahel seda ka saatnud, reklaami on tõesti vähem, aga sealt ma paljusid persoone ei tea ja siis on vähem huvitav lugeda.

      Kustuta
  10. Anonüümne25/1/22 08:42

    Oh jah. Kui laps oli alla aastane, siis lugesin Pere ja Kodu. Aga aastaga ammendusid teemad ja lasteaia/algklassilapse vanemana ei ole sealt midagi lugeda. (Meenuvad ka minu meelest ebaeetilised pealkirjad a la "lugeja kirjutab" ja siis loed imestusega, kuidas ajakirjanik kirjutab oma perest....). Anne ja Stiilist lugesin persoonilugusid, kuid mind ajab selle ajakirja skisofreeniline pildifoon nii närvi. Tehakse IMEILUSATEST inimestest (näitena Tanja ja Mihkel) pildid, kuid need on nii ära tuunitud, et mehel isegi käekarvad maha retušeeritud kohati. Kõrval artikkel, kuidas peaks ennast armastama ja kuidas sotsmeedia filtrid on meie elu tuksi keeranud. Reklaamidest ärme räägigi. Ah ma keerasin end hommikul nii üles selle teemaga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Piltide töötlemine on tõesti juba sellisel tasemel, et inimesi ei tunne enam äragi. Ja mind jubedalt häirib, et filtrid on nii heaks läinud, et kui inimesed endast videoid teevad, tundub, et vaatab keegi väga ilus ja sile vastu, filter võib nii loomulikult mõjuda ja erinevalt töödeldud pildist, petab töödeldud video palju paremini ära. Ja nii me siis võrdlemegi oma reaalset olekut võõraste inimeste filtriolekuga ja arvame, et meil on midagi viga, et nii imeilusad ja säravad ei ole.

      Kustuta
  11. Aga selle kohta, millist keelt kasutab Eesti ajakirjandus, visati just nalja siin (ma tahaks teada, kas see "seeni peale jätmine" oli Kajal keel põses nali ajakirjaniku totra keelekasutuse pihta või ta tõsimeeli räägib nii):
    https://twitter.com/carowicca/status/1484152956727476227?t=nep9MDH9OwBkGg1r3Cpk4Q&s=07

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh, ma õppisin kohe mitu uut sõna ja väljendit juurde! Ühtlasi tunnen end kui rauk, kes tänapäeva keelt ei mõika.

      Kustuta
  12. Anonüümne25/1/22 11:48

    Ajakirju pole väääga ammu lugenud. Ja sellist blogi ei ole, mille eest oleksin nõus maksma. Ma saaks veel aru, kui sisu on kuidagi hariv või kasulik, aga suvateemadel või niisama kellegi eluolust lugemiseks kindlasti mitte. Nt üks eesti juutuuber hakkas hiljuti oma trennikavu ja -videosid müüma aga ta on ka ausalt öelnud, et raha pärast, mis läheb uue kodu ostuks. Ja see on ka mõistetav, et ta panustab päris palju, kõik see tegemine, videode editimine jm. Selle kõrval mingi hämamine privaatsusvajadusest vm ei sümpatiseeri. Aga juhtumisi on need kaks blogi, mis nüüd tasulised on, täpselt samad, kellest eelmisel aastal niikuinii loobusin. Ja see vist räägib end eest, s.t ma ei tundnud, et nad vääriks üldse minu aega ja tähelepanu, nii et veel vähem kaaluks reaalselt raha maksmist. Pealegi ma olen üsna valiv ja ettevaatlik selles osas, kuhu oma pangakaardiandmeid sisestan, ja need kohad just väga turvalised ei tundu. Huvi pärast vaatasin, milline see tehingukeskkond välja näeb, ja vähemalt ühel blogijal on seal, kus peaks olema kõik kasutustingimused, mingi katkine link, mis ei vii mitte kuhugi. Nii professionaalne ja usaldusväärne, eks. Muidu paljud blogijad ja instagrammerid nimetavad oma jälgijaid netisõpradeks ja ma näen ka seda pigem nii. Suures plaanis on mu meelest kõik üsna tasakaalus - nad saavad klikke, toetust, tähelepanu ja auditooriumi, kellele midagi turundada või kellelt vajadusel nõu vm küsida. Sõprussuhte perspektiivist on see blogide tasuliseks muutmine üsna naljakas. Umbes nii, et tahad teada, kuidas sõbral läheb, siis maksa. Või neil pigem isegi nii, et ta tuleb ise sulle rääkima, et tead, käisin hambaarstil ja hakkame varsti kolima, aga kui rohkem huvitab, siis maksa. Maksa kaardiga (siilikese häälega) :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, see netisõbra teooria on väga tabav. Mulle ka tundub, et lugejana saan ajaviidet ja blogija saab minult klikke, mis omakorda aitavad reklaami müüa. Aga selleks, et blogi lugemise eest maksaks, peaks seal miskit sügavamat olema kui lihtsalt igapäevaelu kirjeldus.

      Kustuta
    2. Blogide eest maksmisel kerkib üles üks hoopis tõsisem probleem - kuidas see neil korraldatud on, kas see on turvaline, ega mu kaardiandmeid ei varastata? Ei usu, et need blogijad endale turvalisi makselahendusi lubada saaks, samas, süveneda pole ma viitsinud, nii et mine sa tea.

      Kustuta
    3. Lisaks on seal veel maksude teema ka, ma ei tea kui paljud neist rahaküsijatest seda ka maksuameti seisukohast õigesti teevad. Aga samas olen aru saanud, et Eestis on see maksude asi ikka suht selline läbi sõrmede vaadatud teema.

      (Kanadas on maksuamet nii hirmutav institutsioon, et lihtsam on aus olla ja maksud ilma kobinata ära maksta)

      Kustuta
  13. Anonüümne26/1/22 01:15

    Mina loen Pööningu ajakirja. Ma ei ela Eestis ja siis olen palunud vanematel seda saata. Nii väga meeldib, aga see on rohkem selline spetsiifiline. Kellegi igapäeva elu lugemise eest ei maksaks, pigem oleks siis rohkem aega. Seda sinu nimetatud blogi lugedes, on mul küll alati tunne, et kuidas saab keegi nii ilusti igapäevasdest asjadest kirjutada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Novot, ma pidin lausa guugeldama, seda ajakirja "minu ajal" vist veel ei olnudki.

      Kustuta
  14. Jessver ôigesti tegid, et vähemalt oma vaatenurka sellele sôbrale selgitasid. Ise ei kujutaks ilmaski ette, et keegi lihtsalt sisse astuks heast peast. Eriti veel kui pisike ka platsis ja rütmid on lihtsalt teistsugused. Olgu kasvöi ämm-äi, kellel ka meie vötmed olemas, aga nemad ka ônneks niisama ennast sisse ei murra.
    Mul tekkis hoopis teine huvi, et mis tööd sa teed niimoodi väikse pere körvalt?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma läbisin siin aastase Medical Administrative Assistant kursuse kui OScar veel beebi oli ja olen sellest ajast peale Matti paberitööd teinud. Kanadas on enamik arste eraettevõtjad ja esitavad tehtud töö eest arveid kohalikule haigekassale. Erinevas vanuses patsientide visiidid on erineva hinnaga, protseduuridel on erinevad hinnad, valves olemise korral on päev-õhtu-öö erineva hinnaga ja äripäev-nädalavahetus-püha erineva hinnaga. Valve puhul on veel valve tasu, mis lisaks jookseb ja seal on samuti oma rütm ja reeglid, mille alusel arvestada. Perearsti patsientide puhul on veel nn stiimultasud, millest osad tuleb kasseerida kord aastas suvalisel ajal ja osad iga patsiendi puhul eraldi täpselt iga 12 kuu tagant. Laias laastus siis selliste patsientide puhul, kel on pikaajaline jälgimist vajav probleem, nt südamehaigus, diabeet, kõrge vererõhk vms. Matt töötab väikese koormusega perearstina ja ülejäänud aja kahes erinevas erakorralise abi osakonnas, nii et lühidalt kokku võttes on nii, et tema töö on raha teenida ja minu töö on see raha haigekassalt sisse kasseerida.

      Lisaks haldan ma koduhoolduse patsiente, selliseid, kel on ALS'i muu raske tervisehäda tõttu võimatu kliinikusse kohale minna. Nemad siis kontakteeruvad otse minuga kui midagi on vaja, kas retsepti või visiiti või mingit paberit mingile ametkonnale.

      Aga see väga palju aega ei võta, nii et ma umbes nii poole kohaga nokitsen. Õnneks on väga paindlik töö, saab teha millal iganes vaba hetk tekib, ei pea beebit nutma jätma, et midagi ära teha.

      Kustuta
    2. No ma püüan, jah :)

      Kustuta
  15. Nädal tagasi ostsin "Eesti looduse" ja lugesin läbi ka. Rändrahnud, samblad ja samblikud - mäletan ikka.

    Paberajaleht "Sirp" on jäänud reklaamivabaks ja väga sisukaks.

    Netis maksan "Postimehe" eest. Jah, see on konservatiivide kants ja see mulle üleliia ei meeldi. Aga seal on piisavalt tihti ka päris head ajakirjandust, pikki arutlevaid või analüüsivaid artikleid.

    Nii et ei saa öelda, et KOGU meedia oleks reklaamihaisune ja kõdukollane. Tuleb vaid enda jaoks asjalikud allikad üles leida - ja neid siis oma tellimusega toetada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sirbist saadeti mulle ükspäev ühe artikli link. Lugesin ja imestasin, et niivõrd nauditavas keeles oli kirja pandud, artiklil oli sisu, pikkust, vormi. Ajakirjaniku arvamusega ma päris ei nõustunud,aga sellegipoolest oli meeldejääv lugemine. Ma pean tõesti hakkama rohkem Sirpi lugema, selle asemel, et end reklaami alla mattunud saitidel närvi ajada. See on iseenesest hea meeldetuletus!

      Kustuta