14 märts, 2022

Minust ikka feministi* ei saa

Mul on üks selline sõbranna, kellega aegajalt suurtel olulistel teemadel arutleme, olles arvamustega skaala erinevates otstes. Tema on näiteks vegan, mina söön kõike. Teistsugune maailm on ju huvitav - vahel ta ütleb, et küpsetas midagi ja mina vastu, et oot, aga munad, aga või, aga see ja teine? Millega sa asendasid? Ja siis ta räägib. Ma ise ei viitsiks elu sees kõike kõigega asendada. Aga iseenesest lahe, et see on võimalik.

Erinevusi on meil veel. Mina olen hetkel väikeste lastega kodukana, tema tulihingeline feminist. Mina kokkan-koristan-küpsetan ning lasen end mehel ülal pidada. Meile sobib ja võrdsus on majas - mõlemad rabavad. Lihtsalt erineval rindel. 


Sõbranna täägis mind instagramis "taskufeministi" postituse alla, kuna olime varasemalt sel teemal juba arutlenud. Vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et pean ikka blogima ka!

-

Kuna minu tööks (lisaks kodukanandusele teen väikese koormusega palgatööd) on siinsele haigekassale arvete esitamine, võin esimesele argumendile (naisarstid!) kohe Kanada näitel vastata - igal teenusel, protseduuril, vastuvõtul on oma kood, mille alusel arstipoolne panus kinni makstakse. Nais- ja meesarstid saavad tasustatud täpselt samade koodide alusel, mitte mingit erinevust ei ole. Erineva keerukusega protseduuride eest saab muidugi erinevat tasu. Ja ajukirurg teenib rohkem kui perearst.

Mis inseneridesse puutub, siis see on suures osas meeste ala. Nagu ka müüriladumine, prügivedu, ehitus, torutööd, keevitamine, elektritööd ja IT. Ebamugavad välitööd ja ohtlikud ametid on peaaegu ainult meeste pärusmaa. Keegi ei keela naistel sinna minna ja sealset palka teenida. Naisinsener ei teeni sama töö eest vähem kui meesinsener. Aga väga vähesed naised tahavad insenerina töötada. 

Tippjuhtidest - ükskõik, mis alal tippu jõudmine on väga suur pingutus. See eeldab, et rabatakse aastakümneid järjest mitmekordse koormusega ja selle kõrvalt muud elu polegi. Võitlus tipu nimel on tihe. Uuringud näitavad, et esimesed kümme aastat rabavad naised ja mehed karjääri nimel suhteliselt võrdselt, aga umbes 30nda eluaasta kandis hakkavad naised töö- ja eraelu vahele paremat tasakaalu looma. Naistel on ka pereloomise aken suhteliselt piiratud ja uuringud näitavad, et pärast laste saamist nende prioriteedid muutuvad, nad ei tahagi enam nii meeletult rabada. Naised on üldse paremad töö- ja eraelu vahelise tasakaalu loomises. Aga tippu selle hea tasakaaluga jällegi ei jõua.

-

Palgalõhe on meeste-naiste lõikes täiesti olemas! Kanadas teenib keskmine naine 77 senti keskmise mehe 1 dollari kohta. AGA on oluline silmas pidada, et palgalõhe arvutamisel võetakse arvesse täistööajaga teenitud keskmine palk - nii naiste kui meeste oma. Ja nii lihtlabaselt võrreldaksegi.

Kui nüüd arvestada, et ametid, kus kohtab pea ainult mehi, on ehitus, elektritööd, IT jne ning ametid, kus kohtab pea ainult naisi, on lasteaiakasvataja, õpetaja, sekretär, assistent, toitumisnõustaja, iluteenindaja, siis ei ole ju üllatav, et keskmine mees keskmisest naisest veidi enam teenib? Keegi ei keela naistel tuule ja tormi kätte müüri laduma minna - kui seal mehega võrdselt rabada, makstakse ka võrdset palka.

Palgalõhe moodustub peaaegu tervenisti neist äärmustest ehk meeste ja naiste ametite erinevustest. Sellest, et meestel ja naistel on erinevad huvid.

-

Rahast rääkides - rolli mängib ka see, kas oma alal hea olles on üldse võimalik sissetulek lakke ajada või tuleb kuskil piir ette. Näiteks IT-s ei olegi lage. Kõik oleneb sellest, kui osav oled. Aga lasteaiaõpetaja ei saa 10 hoolealuse asemel 1000 võtta, sest on oma töös niivõrd efektiivne.

Mehi huvitavad asjad (tehnilised erialad), naisi huvitavad inimesed (hoolitsemisega seotud erialad). See ei ole minu isiklik arvamus, vaid teaduslikult kinnitust leidnud fakt.


Pange tähele, et naised on valmis teatud asjade eest rohkem maksma. Kui mees endale üldse midagi peale määrib, on see suure tõenäosusega lihtne niisutav kreem. Nahal polegi rohkemat vaja - ei mehe ega naise omal. Aga naistel on päeva- ja öökreem, silmaümbruskreem, erinevad maskid, seerumid, tilgad. Tootjad on ära tabanud, et naistele annab seda kõike müüa! Naistele saab müüa isegi näkku pihustatavat VETT! Ja mitte odavalt.

Tootja teab ka seda, et kui toode panna ilusasse purki, on naine valmis selle eest rohkem maksma, kuigi sisu on sama, mis ilmetul hallil topsil. Tee purk kuldseks ja naine maksab jällegi rohkem. Kleebi kaanele väike kristall ja hopp - naine maksab jälle rohkem! Ma ise olen samasugune!!! 

Või vaadake telefoniümbriseid. Meestel on tavaliselt mingi lihtne must. Aga kes kõik need värvilised, mustrilised, sädelevad ja läbipaistvad ära ostab ning sageli mitut erinevat omab? 

Ka mehed kulutavad teatud asjade peale, mille eest jällegi naine elu sees juurde ei maksaks. Sellele feminism millegipärast tähelepanu ei osuta (kuigi tasakaalu mõttes ju võiks). Ühtlasi on need asjad tihtipeale sadu või isegi tuhandeid kordi kallimad kui need, mille eest naised lisakopika letti laovad. Näiteks igasugu tehnikavidinad. Kõlarid, arvutiasjad. Autondus.

Näiteks Tesla on hea näide. Igal mudelil on kaks-kolm varianti. Kõige kallim erineb eelmisest selle võrra, et kiirendab nullist sajani ÜHE sekundi võrra kiiremini ja natuke teistsugused veljed on ka. Naine ei maksaks elu sees selle eest juurde, seda diili annab ainult meestele pähe määrida. Aga mees maksab lõdva randmega meeletu summa lisaks, sest see ÜKS sekund, noh!!! 


Seksismiga, millest samuti sel kontol palju slaide oli, pole ma näiteks Kanadas üldse kokku puutunud - kõik need "naine roolis, auto kraavis" tsitaadid. 

Selle viimase juurde oli lisatud, et: "Mehed on reeglina enesekindlamad autojuhid. Mehed ühtlasi põhjustavad rohkem surmaga lõppevaid autoõnnetusi". Tõsi, põhjustavad küll. Aga jällegi on statistikat tõlgendatud nii nagu parajasti kasulik, unustades mainida, et enamik transporditöölisi on mehed - bussijuhid, taksojuhid, veokijuhid, transamehed, rasketehnika juhid. Autojuhtimisõigust omavaid mehi on rohkem kui seda omavaid naisi. Lisaks on meestel sageli liikuvam töö, mistõttu on maanteel rohkem meesjuhte kui naisjuhte. Naised on sageli ka kodusemad - näiteks mina väikeste laste emana ei käi vahel päevade kaupa majast väljas, samas kui Matt sõidab sama ajaga sadu kilomeetreid maha. Naised sõidavad lühemaid distantse kui mehed (ja on peamised kergemate õnnetuste peamised põhjustajad, millest feministid jällegi targu ei räägi). 

Kui kõike eelnevat arvesse võtta, ei ole ometigi ime, et suurtel kiirustel toimuvaid raskeid õnnetusi enamasti mehed põhjustavad! Neid on liikluses juba arvuliselt rohkem. Rolli mängib ka see, et meestele on adrenaliinilaks olulisem kui naistele (sest mehed ja naised ON erinevad) ja kihutama kipuvad nad tõesti rohkem (mis tingib ka selle, et nad ühe sekundi võrra kiirema Tesla eest meelsasti juurde maksavad, eksole).

Mehi saab, muide, liikluses rohkem surma kui naisi, olenemata sellest, kas nad on ise õnnetuse põhjustajad või mitte. Sest nagu öeldud, on mehi liikluses arvuliselt rohkem kui naisi!

Kui Saudi-Araabia statistikat vaadata, näeme, et naised ei põhjusta peaaegu mitte ühtegi liiklusõnnetust. Aga oleks ju ebaaus mainimata jätta, et seal kuni viimaste aastateni naistel juhtimisõigustki polnud?!

Muide, paljudes asjades läheb meestel palju kehvemini kui naistel - üliõpilastest on ainult 30% mehed, enamik kodutuid on mehed, enamik narkosõltlasi on mehed, enamik vange on mehed, enamik sõjas elu kaotanud inimesi on mehed, enamik suitsiidiohvreid on mehed, enamik vägivallaohvreid on mehed, meeste eluiga on lühem, mehed kannavad oma tervise eest vähem hoolt ja surevad varem. Mõlemal sugupoolel on omad alad, kus neil halvemini läheb.

Ohh, ma võiks veel pikalt jahuda, aga kes seda kõike lugeda jaksab. Lihtsalt tahaks, et inimesed oma väljaütlemistes rohkem faktidele toetuks ja nende tagamaadele mõtleks, selle asemel, et suuri pahaseid loosungeid üles visata.


Mina ei oska end samastada feminismi neljanda, praeguse, lainega. Minu jaoks on see liiga äärmuslik ja ei aita lõppkokkuvõttes kedagi. Sulaselgelt ei ole mul, nagu ilmselt vist kellelgi meist, probleemi esimeste lainetega, mis nõudsid mõlemale soole võrdset kohtlemist ja võrdseid õiguseid.

62 kommentaari:

  1. Ma oskan rääkida ainult IT-alast ja saan kindlasti öelda, et palgalõhe on täitsa olemas. Aga saan ka öelda, et see lõhe tuleb sellest, et need palgad on nii salastatud ja alustav insener ei oskagi palka küsida. Kui naised üldiselt ei taha end üle müüa, siis meestel pole suurema palga küsimisega probleeme.
    Sellegipoolest ma leian, et siin ei tohiks tööandja ära kasutada noore inimese teadmatust palgaturust ja tuleks pakkuda samaväärset palka nii meestele kui ka naistele. Toetan ka väga, et need palganumbrid oleksid avalikud.
    Tõsi on ka see, et suurima palgatõusu saab tavaliselt töökohta vahetades. Mina sain oma ettevõttes välja teenitud palga peale alles siis, kui lahkumisavalduse lauale lõin.
    Samas mul on hea meel näha, et Kanadas on need asjad natuke teistmoodi. Nõustun ka sellega, et naised tahavadki vähem rabada, kuigi olen enda ringkonnas näinud ka seda, et ega mehed ka elu eest enam rabada ei viitsi. Vaba aja väärtus ikka kasvab :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on tegelikult ka muudel aladel nii, et mehed on julgemad kõrgemat tasu küsima ja julgemad töökohta vahetama kui nad vääriliselt tasustatud ei saa. Naised on alalhoidlikumad ja enesekehtestamises veidi kehvemad kui mehed. See tuleneb isiksuseomadustest, mis paraku ongi meestel ja naistel erinevad, aga see on juba omaette pikem jutt. Tööandja maksab muidugi igaühele nii vähe kui saab (aga nii palju kui vaja, et vajalikku inimest endale hoida). Tööandja on ju eelkõige omakasu peal väljas, mitte ei pea ettevõtet selleks, et kogu raha töötajatele laiali jagada.

      Minu teada ei ole palgad üheski riigis tegelikult salastatud, kuigi tööandjad peaaegu alati paluvad, et alluvad oma palka teistele ei avaldaks. Siin saamegi tegelikult palju ise ära teha - kui kõik teavad kui palju teised teenivad, on vähem raha saavatel töötajatel rohkem julgust minna lisa küsima.

      Kustuta
  2. Palgalõhe puhul võib ju ka mõelda, et miks torumehele makstakse rohkem kui lasteaiaõpetajale? Haridust ju õpetajal rohkem, mõlemal omajagu füüsiline töö. Palgavõrdluseks muidu sobib palgad.stat.ee

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Keerukuse erinevus. Torumees võib vajadusel lasteaiaõpetaja töö ära teha, aga lasteaiaõpetaja jääks torumehe omaga hätta.

      Kustuta
    2. Minu arvates on lasteaiaõpetaja töö keerulisem, ei seisne selles, et oled koos lastega samas ruumis ja vaatad, et nad päeva lõpuks elus oleksid.

      Kustuta
    3. Ma ei taha sugugi väita, et lasteaiaõpetaja töö ei oleks oluline, keeruline või vastutusrikas - kahtlemata on! Aga inimesi, kes seda teha oskab-suudab, on lihtsalt rohkem kui neid, kes näiteks torutöid on suutelised tegema. Ja see omakorda määrab palgataseme.

      Kustuta
    4. Ahjaa, vaatasin seda linki ka, mis sa soovitasid. Ja tahtsin välja tuua, et seal on seesama asi, et on antud "meeste ja naiste töötasu erinevus", mis sisuliselt mitte midagi ei ütle. See on oluline ainult selles kontekstis, kus mees ja naine sama tööd teevad ning seda sama suures koguses - ja siis mõõta palgataseme erinevust. Aga kuna on teada, et mehed ja naised teevad väga erinevat tööd, siis ei ole ometigi üllatav, et erineva töö eest erinevalt makstakse.

      Aga kui näidata võrdluses maakondade kaupa meeste ja naiste igakuist brutotöötasu, siis see jätab välja kõik, mis tasu maksmise juures rolli mängib. Isegi kui valida kõrvaltmenüüst neile sama amet, ei ütle see endiselt midagi selle kohta, kes kui palju töötunde teeb, mis kogemus ja haridus on, kui vastutusrikkad ülesanded. See kõik võib suuresti varieeruda. Noh, ei pruugi tingimata, aga tavaliselt siiski varieerub.

      Kustuta
    5. Anonüümne18/3/22 10:05

      Ma vist olen ikka puha peast feminist... Aga samamoodi nagu ma tahan, et mu torutöid teeks hea spetsialist, tahan ma ka seda, et mu lapsi õpetaks lasteaiaõpetaja, kes teab, kuidas ja miks nendega just nii toimetada, ja kuidas nende arengut toetada. Ja selliseid spetsialiste peabki olema rohkem kui torumehi, sest torumeest on mul vaja ehk kord paari aasta tagant, lapsi peab õpetama iga päev. Näiteks Eestis on lasteaiaõpetaja kui kõrgelt haritud spetsialisti palk kohutavalt madal. Minu meelest küll peaks ta torumehega/torunaisega võrdset või isegi paremat palka saama, ükskõik kas ta on mees või naine.
      Roosa maksu kohta on peamine ebavõrdsus minu teada vähemalt osalt peamiselt selles, et naistel on ka vaja nt sidemeid jms regulaarselt e kulud hügieenile on paratamatult suuremad.

      Kustuta
    6. See summa, mille mina igakuiselt tampoonidele kulutan, on sama, mis tass kohvi Starbucks'is.

      Kustuta
  3. Ilmselt ongi riikides erinevused.
    Aga olulisem oleks ilmselt defineerida, mida sa feminismiks pead.
    Ma olen su blogi pikalt lugenud, ja keeldun uskumast, et sa oled vastu naise õigusele saada haridust, kontrollida oma keha, valida, otsustada mida selga panna ja arvata...:)?
    Samuti kirjutad ise, et sama töö eest peab saama sama palka, sõltumata sellest, mis soost sa oled. Kui sul oleks tütred, kas keelaksid neil õppida inseneriks, kosmonaudiks jne. Hästi ei usu.
    Väikeste lastega ema on ainult üks ( ja väga lühike ) periood elus. Ka see, et sa VÕId, aga ei PEA lastega kodus olema on feminism. Lisaks pea meeles, et sul on nn nõukogude taust. Selles õnnetus riigis tehti palju õudusi, aga feminismiga oli ülihästi. Köögitüdrukutest said riigijuhid. Isegi Lääne-Euroopas on feminismiga kehvemini kui endises NLs.
    Homme oled tööturul tagasi ja küll siis sust jälle ka feminist (igal ühel on õigus saada võrdselt koheldud sõltumata soost), saab :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olin enne koroonat viimati kontserni tippjuhtkonnaga koosolekul. KÕIK tähtsad välismaa mehed olid... mehed. Meie tehases jällegi olid kõik tegevdirektorile alluvad juhid naised ja siis need välismaa mehed (soomlased ja rootslased) ütlesid, et see on nii huvitav, et meie tehas on naiste juhitud tehas. Töötlev tööstus, muide. Et Rootsis ja Soomes sellist asja naljalt ei näe. Meie oskasime ainult õlgu kehitada, et mis siin siis ikka nii imelikku on?

      Kustuta
    2. Mina olen Anuga nõus. Ja ei ole küll tähele pannud, et Eestis oleks naistel keelatud haridust saada, oma keha kontrollida, valida, otsustada, mida selga panna jne. Eesti oludes on need feminismiliikumised ikka väga üle võlli ja tekitavad sellele niigi kohatule sõnale veelgi halvema varjundi juurde.

      Kustuta
    3. Oleks võinud alustuseks defineerida, jah. Muidugi pole ma naiste õiguste vastu, aga olgem ausad, kõik need õigused on naistel tänapäeval kenasti olemas (ma ei räägi nüüd muidugi islamimaadest, kus on täitsa teine ooper). Minu meelest on feminism läinud juba kuskile teise äärmusesse, enam ei nõuta, et sood oleksid võrdselt koheldud, vaid üritatakse tõestada, et naised on paremad.

      Näiteks need slaidid, mis ma välja tõin - mind häirib, et olukorda nii ühekülgselt valgustatakse, nt öeldakse, et mehed põhjustavad rohkem surmaga lõppevaid õnnetusi, jättes samas mainimata, et naised põhjustavad rohkem väiksemaid õnnetusi. Ja põhjus, miks mehed surmaga lõppevaid õnnetusi rohkem põhjustavad, ei ole mitte seotud lihtlabaselt sellega, et nad on mehed, vaid suuresti sellega, et erinevatel põhjustel on mehi maanteel rohkem.

      Või see "pink tax" - naistele lihtsalt müüakse seda, mille eest nad on nõus rohkem maksma, aga miks ei tooda välja, et meestele müüakse sedasama, lihtsalt need asjad, mille eest mehed peale maksavad, on erinevad?! Lõppkokkuvõttes teeb sama välja! Ei ole ju ebaõiglane! Ja naine võib vabalt tarbida nagu mees - osta meeste žilette näiteks kui need roosad naiste omad on kallimad. Ma olen proovinud, täpselt sama head on (ja mina isiklikult pole tähele pannud, et meeste omad odavamad oleks, peaks täitsa vaatama).

      Ei, ma ei keelaks tütardel inseneriks, kosmonaudiks jne õppida, samamoodi nagu ma ei keela oma poegadel lasteaiaõpetajaks saada. Minu point oli rohkem selles, et väga vähesed tüdrukud tahavad inseneriks, elektrikuks vms saada. Meeste ja naiste huvialad lihtsalt paraku on erinevad.

      Lastega kodus olemine on meie peres ainult üks osa; teine, millel ma detailsemalt peatuda ei jõudnud, on see, et meil on väga mustvalged rollid. Näiteks kokkamine, toidupoes käimine, koristamine, pesu pesemine ja kõik muu selline on 100% minu peal. Nagu ka lapse lasteaeda viimine-toomine (ainult paar korda on aastate jooksul juhtunud, et Matt seda teeb). Tema ülesanded on jällegi autodega seonduv, muru niitmine, mingid sellised nö meestetööd. Ja tema asi on perekonda üleval pidada (nii et kui ma kokata ei viitsi, siis selle raha, et me toitu koju tellida saaks, teenib tema ja ei kobise). Feminism kaldub praeguseks juba sinnapoole, et mees võiks kodus kõigest vähemalt poole teha ja samas peamise sissetuleku ka tuua (ja mitte sellepärast, et naine ja mees sama töö eest erinevat palka saavad, vaid sellepärast, et naised töötavad statistiliselt vähem tunde ja valivad vähemtasuvaid erialasid, keegi ei keela olla NAISinsener, NAIStippjuht jne nagu slaidil välja toodi).

      Aga mis sellesse puutub, et ma tööturul varsti tagasi olen ja feministiks hakkan - ma olen oma 39 eluaasta juures sellel tööturul ju ikka olnud juba ka, kodusemaks jäin alles neli aastat tagasi. Aga feministiks poleks ma ka varem end tituleerinud. Mulle ei ole kunagi tundunud, et mind sellepärast kehvemini koheldakse, et ma naine olen või et ma kehvemini tasustatud saaks oma soo tõttu. Mina ei tunneta diskrimineerimist, ei näe seda ka enda ümber tegelikult. Ja mulle meeldivad kõik need asjad, mille vastu feministid võitlevad, nt et mees mulle ukse lahti teeb, mantli selga aitab, kohvikus arve maksab jne.

      Samas ma ei ütle, et ebaõiglust ja ebavõrdsust ei eksisteeri, aga sellega, millega tänapäevane feminism suuresti tegeleb, ei suuda ma kah üldse samastuda.

      Õudselt huvitav teema, muide! Ja mul on väga huvitav siinseid kommentaare lugeda ja välja toodud punktide üle mõtiskleda!

      Kustuta
    4. Tsiteerin: Ei, ma ei keelaks tütardel inseneriks, kosmonaudiks jne õppida, samamoodi nagu ma ei keela oma poegadel lasteaiaõpetajaks saada. Minu point oli rohkem selles, et väga vähesed tüdrukud tahavad inseneriks, elektrikuks vms saada. Meeste ja naiste huvialad lihtsalt paraku on erinevad.
      /tsitaadi lõpp/.

      Asi pole mitte selles, et "huvialad on paraku erinevad", vaid selles, MIKS need on erinevad. Ja üks juurpõhjuseid peitub muuhulgas selles, et näiteks lasteaias öeldakse tüdrukutele, et autode ja legodega mängivad poisid, tüdrukud mingu kodu mängima (kogetud, Eestis, vähem kui viis aastat tagasi). Samas lasteaias hakkas õpetaja laginal naerma, kui mu tütar mingi temaatilise vestluse käigus ütles, et ta tahab saada kosmonaudiks. Sealt edasi või sellega külgnevalt retoorika, kuidas "tüdrukud ei peagi matemaatikat oskama", jätkuv sooline segregeerimine veel väga paljudes koolides - tüdrukud kuduma, poisid töökotta jnejne.

      Tore, kui Kanadas selles osas kõik hästi on, Eesti kohta ma seda paraku küll öelda ei julgeks :(.

      Kustuta
    5. Olen nõus, et Eestis on selles osas veel pikk maa minna. Aga see, et naised ja mehed, ka tüdrukud ja poisid on üle maailma isiksuseomadustelt (nn "suur viisik) omavahel mõnevõrra erinevad, on teaduses tõestatud fakt. On ka Kanadas, kus seksistlikku lähenemist oluliselt vähem leiab ja keegi lapsi mingisse kindlasse vormi ei suru.

      Kustuta
    6. Mina ei tea, võibolla sunnitakse kuskil aias lapsi soorollidesse, aga minul isiklikult on küll kogemus Eestis lasteaiaga, kus mu tütar mängis väga palju poistega koos autodega ja mingeid multikakangelaste mänge. Tüdrukutega mängis ka vahepeal nukkudega. Igaljuhul mitte keegi kunagi ei öelnud ega suunanud teda nukkudega mängima. Kodus esimesed põhilised mänguasjad olidki tal autod. Muidugi tõe huvides, viimasel aastal läks ta teise aeda, kus oli šokeeritud, et poisid ei tahtnud temaga mängida, sest noh - tüdruk, aga selle rühma ja klassi lastega polegi tal klappi tekkinud ning ilmselt seal mängivad juba iseloomud rolli, mitte lasteaia kasvatus. Ühesõnaga, kindlasti on traditsioonilisi õpetajaid/vanemaid, kes on nõmedad ja soorollides kinni, aga oma ühe rühma kogemust ei saa laiendada kogu ühiskonnale.
      Aga kuhu ma oma jutuga jõuda veel tahan, on see, et meil peres on noorem laps ka - poeg ning me oleme igati püüdnud oma lapsi kasvatada selles suunas, et tööd on võrdsed, mõlemad lapsed peavad panustama oma toa koristamisse, ja ka köögitöödesse. Mõlemale lapsele oleme kätte andnud kruvikeeraja või elektritrelli, et nad õpiksid tööriistu käsitlema ning toonitanud, et vaatamata soole, peavad olema mõlemad võimelised kodutöödega ja hädavajalike remonttöödega hakkama saama. Samas ma ei näe, et nüüd tüdrukul oleks tekkinud suur huvi nn meeste pärusmaale kuuluvate ametite vastu.

      Ma muidu olen suht nõus blogipostituse autoriga. Feminismi definitsioon võib olla võrdõiguslikkus, aga ajapikku on kujunenud vägagi palju äärmusfeminismi, seega mulle (toonitan, see on mu isiklik arvamus) on hakanud võrdsustuma feminism=šovinism ja see vahepealne, algne asi on hoopis võrdõiguslikkus. Seega, jah, mulle isiklikult meeldib ennast defineerida võrdõiguslaseks, sest ma arvan, et kõigil peaks olema võrdsed võimalused ennast arendada ja teha seda tööd, mida nad oskavad ja tahavad teha, sõltumata soost. Samas ma ei pea õigeks sookvoote, kui näiteks eelistatakse naist, sest oleks vaja ikka naisi ka ja jäetakse kõrvale mees, kellel hoopis isiklikult isiksusomadused ning oskused on konkreetsele ametkohale paremad. No ja loomulikult vastupidi ka.
      Ja ma pean tunnistama, et mina ise naisena (kes heameelega võtab tööriistad kätte ja võimalusel teeb asjad ise ära) pole väga palju šovinismiga kokku puutunud, v.a viimasel ajal, kus ma olen pidanud tegema koostööd ühe ehitusettevõtte juhiga, kes on korduvalt mõista andnud, et naised ja ehitus ei sobi kokku. Aga samas, tal on ka niisamagi suhtlemisega ja viisakusega probleeme.

      Kustuta
    7. Aitäh põhjaliku kommentaari eest, HL!

      Mina olin näiteks selline tüdruk, kes mängis esimesed viis aastat ainult autodega, kuigi autosid oli mul ainult paar, nukke aga palju (ja kui üldse suunati, siis tolle aja kombe kohaselt pigem nukkude poole). Kanadas on kasvatus väga neutraalne, ma isegi ei kujuta ette, et siin keegi midagi sellist võiks öelda, et "poisid ei nuta" vms. Nagu keegi siin juba välja tõi, siis seda võib muidugi olla, et alateadlikult poisse-tüdrukuid veidi erinevalt koheldakse, aga siin on küsimus ka selles, et mis on põhjus ja mis on tagajärg. Uuringud näitavad, et nad käituvad erinevalt ja seetõttu koheldakse erinevalt.

      Ma olen mõelnud, et ma omaenda lapsi kohtlen samuti täiesti erinevalt, sest Oscar oli täiesti teistsugune beebi kui Oliver. Magas palju vähem, reageeris kõigele marulisemalt, mul endal oli raskem. Oliver on nagu vana rahu ise. Magab kui kott, lärmi ei tee. Ja eks seda teavad kõik, kel lapsi mitu on, et samade vanemate ja sama kasvatuse kiuste võib tulemus ikka seinast-seina olla.

      Kustuta
    8. Kylli - aga kes need on, kes poisse ja tüdrukuid erinevalt kasvatavad? Lastega koju jääb peaaegu alati ema, lapsehoidjad on pea ainult naised, lasteaiakasvatajad on pea ainult naised, õpetajad on suuremas osas naised - aga süüdi jäävad erinevas kasvatuses mehed?

      Nature vs nurture uuringuid on tegelikult palju tehtud ja leitud, et erinev kasvatus tegelikult väga suurt rolli ei mängi. Kaasasündinud osa mõjutab palju rohkem.

      Kustuta
  4. Siin on ikka veits puusse pandud arusaamaga, mis või kes on feminist ja mis on feminism. Feminismi alustala on valikuvabadus ja õigus valida. "Naistel on sellised ja sellised isiksuseomadused" ja "TAHAVAD kodus olla", "kehvemad enesekehtestajad", on ühiskondliku ja sotsiaalse normi küsimus.
    Soovitan pisut kirjandusega tutvuda enne, kui mingeid kummalisi arusaamu faktide pähe esitleda. Alustada võiks kasvõi wikipeediast. https://et.wikipedia.org/wiki/Feminism , keskendudes sotsiaalsele feminismile.

    Sirbis on väga põnevaid ja kasulikke artikleid https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/naised-sugu-soolisus-ja-vabadus/
    Edu ja laiemat silmaringi!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina ei tunne, et naistel ei oleks valikuvabadust. Ja see, et naised-mehed isiksuseomaduste osas erinevad, on lihtsalt fakt, mis on selgunud lõpututest uuringutest. See ei ole minu isiklik arvamus. See, et naistel reproduktiivne iga piiratud on ja kui nad lapsi-perekonda tahavad, peavad selle hiljemalt pärast 30ndaid sihiks võtma, on samuti fakt. See, et nad pärast lastesaamist tööturul vähem tegevad on või sealt lausa eemale jäävad, on jällegi fakt; see juhtub palju vähemate meestega pärast seda kui neil lapsed sünnivad.

      Näiteks minu perearstil (naine) on täpselt vastupidine perekorraldus kui minul - tema on see, kes raha teenib ja tema mees on aastaid lastega kodune olnud. Ta on üks vahva naine, väga tegus ja väga hinnatud, teenib rohkem kui enamik mehi. Nii et alati on muidugi võimalik omale selline "mittetraditsiooniline" pere tekitada, kus hoopis naine karjääri teeb ja mees kodune on. Mitte, et siin oleks õiget või valet lahendust, aga enamik naisi eelistavad pigem ise koduse rolli võtta, aga tingimata ei pea ju.

      Kohe viskan Sirbi artiklile ka pilgu peale!

      Kustuta
    2. Nonii, Sirbist siis. Üks asi, mis mind häirib, on erinevate kultuuride ühte patta panemine. Euroopas ja Põhja-Ameerikas ei ole probleemiks, et naine ei tohi autot juhtida, tööl käia või raha omada. Meie kultuuris on sellest mõttetu rääkida, see kõik on juba ammu saavutatud. Islamimaades on teised lood, aga kui tahta seal asju muuta, tulebki seda sinna tegema minna. Sealsetel naistel pole miskit kasu sellest kui eestikeelses Sirbis selle üle pead vaevata.

      Seksismiga on tõesti nii, et Eestis on seda ikka häbiväärselt palju. Võtame näiteks mitte nii ammuse Aivar Mäe juhtumi - lugesin toona imestusega kommentaare, kus suur osa inimesi leidis, et mis ta siis ikka nii valesti tegi? MIDA ta valesti EI TEINUD, tahaks ma vastu küsida! Aga näiteks Kanadas ei näe ma seksismi üldse. Ei julge muidugi väita, et seda ei ole, aga asjad on OLULISELT paremad kui Eestis.

      Muide, väga huvitav lugemine oli. Aitäh soovitamast!

      Aga samas nii üldine-filosoofiline, et selle üle on keeruline arutleda ja omapoolseid argumente tuua. Sest kui öelda üldiselt, et on oluline, et mehi ja naisi koheldaks võrdselt, siis loomulikult ma nõustun! See on oluline! Aga tähtis on ka välja tuua, et milles täpsemalt ebavõrdne kohtlemine seisneb, sest sealt võib omakorda kooruda, et midagi olulist on kahe silma vahele jäetud või rääkimata jäetud. Nagu need slaidid, mida ma oma postituses kommenteerisin...

      Neist asjadest loomulikult peabki rääkima. Aga rääkima peab ausalt ja faktipõhiselt, mitte kallutades teemat selles suunas, kuhu parajasti vaja. See on see, mille vastu mina feminismi puhul olen.

      Kustuta
  5. Hahaa, whoops! Ma unustasin ara selle teema.

    Palgalohe on Kanadas ka vaga suur ja reaalne problem. Selline suhtumine, et “kui minuga seda juhtunud ei” voi “kui mina pole kuulnud, et kuskil juhtunud oleks siis seda ei ole olemas” on natuke kummaline.
    Hea naide endal kohe varnast votta: sobranna tootab Vancouveris kontoris kus teda edutati, tema endise koha asemele voeti mees kes saab palka rohkem kui sobranna oma “edutatud” kohal… uks rabab tood nagu hull ja teine kolgutab niisama jalga (arva kumb on kumb). Kui sobranna juhuslikult sai teada palju uus kutt palka saab laks ja kusis palka juurde, ei antud. Kontoris on reegel, et palkadest ei tohi raakida (no wonder why).
    Equal work = equal pay ei ole paljude naiste elus reaalsus kahjuks.

    Mulle vaga ei lahe peale ka see suhtumine, et “naised ei tahagi”, vaartushinnangud muutuvad”, “naised ongi erinevad” – jaa, osad kindasti aga mitte koik. See, et sulle meeldib kodus olla lapsega on vaga tore, su vaartushinnangud on ka OK aga koiki naisi ei maksa uhe malliga luua.

    Feminist ei tähenda ainult seda, et naised tahavad kogu aeg meestega võistelda või karjääri taga ajada. See on palju laiem mõiste ja hõlmab vabadust naistel enda ja oma keha eest otsuseid langetada. Ei saa öelda, et see on vähetähtis teema või pole aktuaalne kui vaadata, mis seaduseid nt USA's vastu võetakse.

    Ma olen 100% nous, et inimesed voiksid oma valjautlemistel rohkem faktidele rohuda. Olen uhe kommentaatoriga ka nous – vb voiks seda teemat laiemalt uurida
    Kui tahad, void julgelt raamatusoovitusi kusida. As you know, mulle vaga meeldib feministlikke raamatuid lugeda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mehed küsivad julgemalt palka juurde ja lähevad mujale kui tunnevad, et on praeguses kohas alamakstud. Naistel on ometigi vaba voli sedasama teha! Kui su sõbranna rabab väiksema tasu eest samal kohal, kus mees täpselt samal ametipostil mitte midagi ei tee ja seejuures rohkem teenib, siis esiteks on olukord loomulikult ebaõiglane, aga teiseks saab sõbranna ju nö "jalgadega hääletada", minna ülemuse jutule, öelda selle numbri, mida ta väärt on ja kui seda ei maksta, liikuda edasi.

      Kanadas ja Eestis ei ole keelatud palkadest rääkida, tööandjad muidugi alati ütlevad, et ärge rääkige, aga seaduslikku alust selleks pole ja keegi ei saa tegelikult keelata oma palka avaldamast. Ja peakski rohkem rääkima!

      Aga feministlike raamatutega on see probleem, et ma jooksen kohe sama ora otsa nagu nende slaidide puhul - olukorda kiputakse näitama väga ühekülgselt. Ma loen lõigu ära ja tahaks kohe viis lõiku vastu vaielda, sest miski on lihtsalt niivõrd kontekstist välja rebitud.

      Ja noh, ilmselgelt ei ole ma võrdsuse, valikuvabaduse ja muu sellise vastu. Aga mulle meeldib kui valgustatakse kõiki külgi. Näiteks see "naine roolis, auto kraavis" (ebanormaalne muidugi, et selline ütlus üldse eksisteerib, aga noh, vana aja jäägid) näide - feminismi leht võiks ju valgustada olukorda teaduspõhiselt. Öelda, et naised ei ole kehvemad juhid, mõlema soo esindajad põhjustavad õnnetusi, naised väiksematel kiirustel ja mehed suurematel. Miks tuuakse välja ainult see fakt, et mehed põhjustavad rohkem surmaga lõppevaid õnnetusi, jättes mulje, justkui oleks naised seega paremad juhid?

      Kustuta
    2. Natuke kahju, et kui tuuakse konkreetne naide palgalohest siis on reakstsioon ikka see, et naine peab midagi tegema (ikka ja alati on koik naise olul). Mitte see, et vb meil on uhiskonnas midagi katki ja akki parandaksime seda? Mis siis juhtub, kui uuel tookohal on samasugune problem? Mitu tookohta peab naine labi kaima v mitu korda peab naine ise palka juurde kusima enne kui saab mehega koos jalga kolgutada?

      Kust tuleb info et mehd küsivad julgemalt palka juurde? Sobranna on igas töökohas palka juurde küsinud. Vaadates nt meie meestuttvaid (keda on paris mitu), kes pole julgenud kordagi seda teha. Minu oma mees ei ole kunagi palka juurde kusinud.

      Sul jaab markimata enda privileeg. Sa oled paarissuhtes ning sul on kaaslane, kellel on hea sisetulek ja sul on võimalus olla kodus ja uut tööd otsida. Paljud ei saa lihtsalt lahkumisavaldust lauale panna, sest neil on vaja arved maksta. Ma olen ise korvalt nainud kui aktiivselt mu sobranna otsib tood, aga see pole nii lihtne protsess. Eriti kui tegemist on nt üksikvanemaga, kellel veel suuremad kulutused ja töövestlused on tööajal ning väga keeruline on neile minna, seda olen ise korvalt nainud.

      Palgad on vägagi saladuskatte all. Kui sobranna uue meeskolleegi palk välja tuli, siis Office Manager ütles, et seda ei tohi mingi hinna eest avalikult välja öelda, sest sellest tuleb suur pahandus ja lõpuks on ikka sobranna süüdi. Ulemus pidas sobrannale pika loengu, et tema ei räägi kellelegi palju ta teenib ja see pole kellegi asi nii et seda ei tohiks avalikustada.
      See pole nii must ja valge, et hakkame aga rääkima.
      See kes suu lahti teeb ja oma palka kuulutab, lastakse pigem lahti (jah, saad arvatavasti kohtusse anda for unlawful dismissal aga see on omaette circus) .


      Otsisid ju rohkem faktipõhist juttu. See ongi fakt, et mehed põhjustavad rohkem raskemaid õnnetusi. Muidugi on seal erinevaid põhjuseid, aga jällegi jaab põhipointist arusaamatuks - kui palju on selliseid onu Heino nalju ja nö vana aja jääke, mis on millegipärast just naisi halvustavad või täiesti põhjendamatult käibel.

      I think you need to give yourself more credit: Jordan Petersoni v Abigail Shrier raamatutega sa ju uhekulgsuse ora otsa ei komistanud.

      Kustuta
    3. Üksiku isikliku kogemuse põhjal on muidugi keeruline ausat statistikat teha, aga saan su mõttest iseenesest aru ja olen sellega ka nõus, et paljudel naistel, näiteks üksikemadel, on keerulisem tööturul radikaalseid samme ette võtta, sest nad ei saa lubada, et sissetulek vahepeal katkeks. Aga samas, kaks punkti:

      - kas tõesti on nii, et tööandja maksab suuremat palka mehele, kellest sellel ametikohal midagi tolku ei ole ja väiksemat naisele, kes korralikult rabab? Ja kui see mees tahab ära minna, siis tõstetakse tal palka, et ta ei läheks, aga samas kui naine, kellest ettevõttele päriselt kasu on, küsib palka juurde, ütleb tööandja, et ei saa ning laseb tal ära minna? See on ju tööandjale kahjulik. Midagi siin ikkagi ei klapi.

      - ja teine asi: kuidas suhtumine naistöötajasse muutuma peaks kui naine ennast ise ei kehtesta? Me peamegi kehtestama! Peame rohkem nõudma ja vajadusel edasi liikuma. Peame palkadest avalikumalt rääkima (tööandja võib öelda, mida tahes, seda, mis seadusega lubatud, nad tegelikult keelata ei saa).

      Mu enda "privileeg" ei jää mul tegelikult märkamata. Jah, mul ongi selles osas lihtsam. Aga see ei kukkunud lihtsalt niisama sülle, meist kummalegi ei kukkunud. Matt on hea sissetuleku nimel 12 aastat ülikoolis käinud ja ebanormaalselt palju rabanud. Minul on 5 aastat ülikooliharidust, pluss lugematu arv lisakoolitusi. Ma ei istu kodus jalg üle põlve, vaid kasvatan lapsi, hoolitsen kõige kodusse puutuva eest ning teen ka osalise ajaga tööd. Teise lapsega ma ei võtnud emapuhkust, vaid jätkasin töötamist. Lisaks sellele kaudsed asjad, nt see, et sain lapsed hilja, pärast seda kui olin koolid lõpetanud, tööd jõudnud teha ja veendunud, et antud kandidaat mu lastele sobiv isa ja mulle endale sobiv kaaslane oleks. Ma ootasin kõigega. Üks asi, mis naistele tee edukuse juurde raskemaks teeb, on see kui liiga noorelt, enne hariduse omandamist ja vale mehega lapsed saadakse. See ON ebaõiglane, et lapse sünd ema elu rohkem mõjutab kui isa elu ja ON ebaõiglane, et mehed üleüldse on suutelised oma lapsi maha jätma ja neid mitte toetama, aga paraku peab sellega arvestama. Nii et ma tegelikult vaidleks, kas see on tingimata just privileeg, et ma asju selles järjekorras tegin, ette arvestasin ja ootasin. Privileeg oleks see, kui ma oleksin sündinud miljonärina. Aga mul on vastupidi - ma olin esimesed 20 aastat väga vaene ja teadsin hästi selgelt, et minu jaoks on oluline end sellest välja murda. Ja tegin selle nimel tööd ning langetasin valikuid.

      Liiklusõnnetuste osas - jah, tõesti põhjustavad mehed raskemaid õnnetusi (sest neid on ka arvuliselt palju rohkem maanteel naistega võrreldes ja seda suures osas seetõttu, et teevad tööd, mis eeldab sõitmist). Aga kui ainult meeste osa välja tuua, jääb mulje, justkui oleks naised palju korralikumad liiklejad. Mida me aga ei ole - naised põhjustavad valdava enamuse kergemaid õnnetusi. Ma ei ütlegi, et meeste osa ei tohiks välja tuua, aga miks seda ühekülgselt teha, miks me tervikpildist ei räägi?

      Kustuta
    4. - kas tõesti on nii, et tööandja maksab suuremat palka mehele, kellest sellel ametikohal midagi tolku ei ole ja väiksemat naisele, kes korralikult rabab? Ja kui see mees tahab ära minna, siis tõstetakse tal palka, et ta ei läheks, aga samas kui naine, kellest ettevõttele päriselt kasu on, küsib palka juurde, ütleb tööandja, et ei saa ning laseb tal ära minna? See on ju tööandjale kahjulik. Midagi siin ikkagi ei klapi.

      Vastus: nagu ma eelnevalt juba naiteks toin siis JAH! That's what we call a wage gap.
      Mees tootab madalamal positsioonil kus ei ole eriti tood, saab rohkem palka kui sobranna kes tootab korgemal positsioonil ja rabab uletunde nagu hull. See, et ta rohkem palka saab tuli taiesti kogemata valja.
      See ongi see enda matta otsast vaatamine, et kui endal juhtunud ei ole siis miski nagu ei klapi.

      - ja teine asi: kuidas suhtumine naistöötajasse muutuma peaks kui naine ennast ise ei kehtesta? Me peamegi kehtestama! Peame rohkem nõudma ja vajadusel edasi liikuma. Peame palkadest avalikumalt rääkima (tööandja võib öelda, mida tahes, seda, mis seadusega lubatud, nad tegelikult keelata ei saa).

      Vastus: sobranna naitel naine kehtestas ennast, noudis rohkem palka. Oli sellest tolku?
      Lihtne on oelda, et mine siis noua rohkem... reaalsus on natkene teine, mitte nii black and white.

      Meil on natuke teine arusaam mis on privileeg. Jah, sa voisid enamuse oma elust vaene olla aga hetkel oled sa vaga priviligeeritud positsioonil.

      Naine kraavis naite naol again.. I think you are missing the point aga las olla, ma olen oma seisukoha siin kommentaarides selgeks teinud. Head paeva jatku!

      Kustuta
    5. Ma kirjutan sulle Whatsapp'i parem :)

      Kustuta
    6. Kusjuures selle palgalõhega: ma olen ka palka mitmel korral juurde küsinud ja alati on olnud ette näidata, miks ma seda väärt olen. Kunagine ülemus andis mulle palka juurde, aga mitte nii palju, kui ma küsisin. Samuti tekkis nagu ootus, et ma nüüd pean näitama, kui vinge naine ma olen ja kuidas ma selle palga ikka ära teeninud olen. Kui oma meeskolleegiga rääkisin, siis temal küll sellist kogemust ei olnud. Siis tekkiski soov töökohta vahetada ning lõpuks suures kaotushirmus anti mulle ikka õiglane palk.
      Olen nüüd samas firmas uue ülemusega ja suhtumine minusse on palju parem.
      Et ikkagi on seda vastikut käitumist tööturul :(

      Kustuta
    7. Ebaõiglust jagub igal pool. Minu kõige ebaõiglasem kogemus on ainult mõne aasta tagune, aga feminismi seisukohalt igav, kuna ettevõtte omanik/juht oli naine ja peaaegu kõik kolleegid samuti naised. Palka saime aga erinevalt. Teistel juhatajatel oli üks programm juhtida, minul kaks, kumbki sama suur kui teistel üks. Vehkisin igal õhtul kodus meilidele vastata, sest tööl oli täielik hamster rattas teema, ei jäänud aega. Nädalavahetusel tegin graafikuid ja tegin kõike muud järele, milleks tööajast mahti ei jäänud. Siis kolisime noorteprogrammi uutesse ruumidesse ja omanik leidis, et ma võiks ka seinte värvimise, lukkude vahetamise ja kõige muu sellisega ka ikka ise tegeleda. Odavam ju kui ei pea selle eest remondimehele maksma. Ühesõnaga ebaõiglust oli kuhjaga. Kui palgatõusuks läks, anti mulle täiesti naeruväärne summa! Nii väike, et ma ei saanud arvele laekuva summa pealt arugi, et see eelmistest kordadest erinev oleks!!! Kõrvalprogrammi juhataja oli tol päeval eriti rõõmus ja mõne nädala pärast ilmus uhiuue autoga välja. Ma ei küsinud kui palju tema juurde sai, aga vägagi ilmne oli, et see summa pidi erinev olema. Igatahes läks sealt edasi kõik kolinal allamäge, minu suur teotahe liikus nulli, töötasingi täpselt 9-17ni, kodus enam arvutit lahti ei teinud ja mõni kuu hiljem panin lahkumisavalduse lauale.

      Ebaõiglane kohtlemine ei ole alati sellega seotud, et mehed mängus on. Meil oli naistekamp.

      Kustuta
    8. Tõepoolest, ma ei täpsustanud, et ma sellest nüüd ei arva, et kõik mehed on sellised ja ükski naine ei ole. Lihtsalt väljendasin seda, kui vastik tunne oli see, kui mulle öeldi reaalselt, et nüüd pean näitama, et ma ikka olen seda kõrgemat palka väärt. Nagu... ma juba näitasin ja sellepärast küsingi juurde? Ja siis veel kuulda, et meeskolleegil sarnast probleemi olnud ei ole. Lihtsalt rõve. Sinu kogemust lugedes on ka rõve tunne. Annad sõrme, võetakse käsi. Hea, et avalduse lauale panid. Ma panin ka.

      Kustuta
    9. Tuleb välja, et ma olen sellest omal ajal isegi natuke kirjutanud:

      http://seiklusjutud.blogspot.com/2017/05/motivatsioonikriis.html

      Kustuta
  6. Ma nõustun jälle kohati mõlema poolega. Minu arust on ka feminism mõiste mõnedes ekstreemsemat kogukondades täiesti üle võlli keeratud. See olukord, kus toimub mehe verbaalne lintšimine, kui see arvas, et ehk rase naine ei peaks suitsetama ja seda välja ütles. Ma isegi ei saa aru, kuidas sellisel juhul saab üldse mingit diskussiooni tekkida..
    Samas ma nõustun ka sellega, et naised/tüdrukud ei ole loomu poolest sellised, nagu nad on. Ma arvan, et see julgus tööturul või mujal ennast läbi suruda on pigem õpitud käitumine kui loomus. Kahjuks on väga pikka aega kasvatatud poisse ja tüdrukuid väga erinevalt.
    Loodan, et see on ikka tänapäeval muutuma hakanud, aga veel lähiajal käis laste kasvatus nii, et sama pahandust tehes oli poiste distsiplineerimine kergem, sest "poisid jäävad poisteks" ning tüdrukutelt nõuti palju kõrgemaid standardeid. Ehk siis juba lapsena ei kohelda poisse ja tüdrukuid võrdselt. Muidugi ei ole see mingi rusikareegel, aga kahjuks juhtub kuidagi sinnapoole kalduma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mind ka häirib see ülekeeratud osa feminismist.

      Kustuta
    2. Kui rääkida Eesti kontekstist, siis on väga hea õpikunäide vaadata saadet Rakett69.
      Seal tekitatakse tüdruktele nn kvoot, et neid oleks alguses poistega võrdselt. Vahel võidavad poisid, vahel tüdrukud, see sõltub edaspidi juba konkreetsest inimesest.
      Aga see, kuidas nad omavahel suhtlevad, see on ... oi-oi-oi. Sel hooajal pole olnud hullu, aga eelmisel hooajal pandi tüdrukud ikka mitu korda nutma- ära sina õienda, ole vait, sa ei tea ju midagi..
      Lisaks tuleb sealt puust ja punaseks välja, et tüdrukud ei oska teha meeskonnatööd ning ei julge (erandid on olemas) kehtestada. Neil on olemas õiged vastused ja lahendused, aga nad ei julge nende eest võidelda, neil ei ole piisavalt enesekindlust.
      Neil hakkab hästi minema sel momendil, kui agressiivsemad poisid on välja langenud.
      See hooaeg, kui Friida võitis, oli samuti väga tähelepanuväärne. Tema konkurent, poiss, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, kaotas tänu liigsele enesekindlusele. Friida võitis, kuna kontrolis kõik 100 korda üle ning usaldas oma meeskonnaliikmeid.
      Nii et jah, kasvatuse osas on meil ülipalju teha.

      Eelnevate köögijuttude osas. Ühes raamatus oli väga hea tsitaat ( kahjuks ei mäleta allikat).
      Naised lasti köögist välja tööturule, aga meestele unustati öelda, et nüüd peaks ka nemad kööki minema.
      Ehk siis, naistele tekkis topeltkloormus ja emadena vastutame selle muutmise eest me kõik :)

      Kustuta
    3. Ma kahjuks ei suuda enam leida selle uurimistöö videolõiku, kus kasvatajad, kellele näidati nende erinevat käitumist poiste ja tüdrukutega, seda uskumatult vaatavad.
      Aga üks uurimistöö, mis sellest räägib, on siin.
      https://link.springer.com/article/10.1007/s12147-009-9076-x#Sec4

      Sry, spämmimast :)

      Kustuta
    4. Ohh, väga huvitav lugemine! Aitäh lingi eest.

      Ja jällegi - poisid ja tüdrukud käituvad erinevalt ja neid koheldakse erinevalt. Kui neid täpselt samamoodi kohelda, kas nad hakkaksid täpselt samamoodi käituma või jäävad soolised erinevused siiski kehtima? Rootsi näitel on praeguseks ju ka see ära tõestatud, et kui kõik hästi võrdseks teha ja kõigile võrdsed võimalused tagada, valivad inimesed täiskasvanuna veel eriti "sootüüpilised" erialad. Nii et mehed ja naised siiski ON erinevad ja ma ei tea, miks see paljudele solvavana kõlab. Ka meie kehad on erinevad, me eritame erinevaid hormoone, pole siis ime, et ka aju natuke erinevalt toimib, et huvid erinevad on ja käitumine erineda võib.

      Loomariigis ju sama asi - näiteks emased ja isased kassid on natuke erinevad iseloomuga. Iga isend muidugi jälle omamoodi, aga laias plaanis siis.

      Kustuta
    5. Solvav on vist see, et mõni meist ei sobitu traditsioonilistesse soorollidesse (mina näiteks) - ja minu elu on sinusuguste suhtumine konkreetselt raskemaks teinud. Sest sina ütled, et "mehed ja naised ON erinevad" (lisades ehk moka otsast juurde, et "no mitte kõik muidugi"), aga selle sama pepu teine kannikas on need kasvatajad ja õpetajad, kes on mulle terve elu iga asja peale kädistanud, et "ise veel tütarlaps". Kuni selleni välja, et kui üks poiss mul põhikoolis nina veriseks lõi, siis mina sain karistada, sest tüdruk ei oleks tohtinud üldse kaklusesse sattuda, kuigi kogu tüli algas sellest, et mina istusin rahulikult klassis ja tema tuli ja hakkas mind "oma laua" juurest ära nügima. Linnapildis näen samuti, kuidas kasvatajad lasevad poistel ringi joosta, aga karjuvad tüdruku peale, kui see kaks sammu rivist välja astub. Sõbranna pikajuukseline poiss saadeti lasteajast koju kirjaga, et juuksed tuleks maha lõigata, sest segavad ju mängimist, kui neid kinni ei panda. Ja pikajuukselisi tüdrukuid maagiliselt ei sega? (Sõbranna tegi järgmiseks päevaks poisile ilusa patsi ja pani tuka roosa lillekesega klambriga kinni ning ütles kasvatajale rõõmsalt, et nüüd ei tohiks enam muret olla.) Need raamid on tegelikult jätkuvalt räiged ja kahjuks satuvad just lasteaedadesse need eriti stereotüüpides kinni olevad inimesed tööle, kes õigustavad oma käitumist sellega, et "no poisid ja tüdrukud ongi ju erinevad". Tehes sellega raskemaks kõigi poiste elu, kes tahavad ka "pikki juukseid nagu issil", või tüdrukute elu, kes tahaks lihtsalt kõigi mänguasjadega mängida, mitte kööginurka ära saadetud saada.

      Kustuta
    6. Erandeid on loomulikult igal reeglil. Ja kui ma õigesti mäletan, siis sinu eriala on vist ka rohkem selline, kus on rohkem mehi kui naisi? Või on mul lihtsalt valesti meeles.

      Aga jaa, kasvatus on üks asi, mis mõjutab, samas kasvatusstiilid kultuuriti erinevad, aga meeste ja naiste isiksuseomadused on kultuuriti sarnased, seega ainult õpitud käitumine see ju siiski ei ole.

      Näide sellest, et meeste ja naiste aju erinevalt funktsioneerib, on näiteks see, et saja maailma parima maletaja hulgas on ainult üks naine. Males ei ole see pilt kunagi teistsugune olnudki. Samas ei saa öelda, et naised malet ei mängiks. Aga mingil põhjusel on mehed selles nii ülekaalukalt edukamad.

      Kustuta
    7. Mina olen ka see laps, kelle ema on surnud, nii et mind kasvatas isa. Kes on korra mulle täis peaga öelnud, et "anna andeks, et ma ei osanud sinust naist kasvatada, kasvatasin nii, nagu oskasin" - enam kultuurilisemaks vist ei saa?

      Male on äärmiselt kehv näide, sest see on lihtsalt puhas matemaatika - tüdrukuid pannakse maletrenni tunduvalt vähem kui poisse. Nii et pole vahet, kas me räägime täpsuslaskmisest või malest, kui seal on grupi X esindajaid 10 või 100 või 1000 korda rohkem kui grupi Y esindajaid, siis elementaarne tõenäosusteooria ütleb, et tõenäoliselt on nii kõige kehvemad kui ka kõige paremad täpsuslaskjad grupist X. Ja no samas, Jaan Arugi selles intervjuus mainis Polgareid, õdesid, kelle isa otsustas juba enne laste saamist, et ta hakkab nüüd geeniusi kasvatama, nii et seda ta ka tegi. Kõigist õdedest said malemeistreid, Judit Polgarit (kes on võitnud ka Garri Kasparovit) peetakse läbi ajaloo parimaks naismaletajaks. No ja muidugi see, mida Judit ise on intekates öelnud (ta hetkel töötab maleõpetajana) - vanemad toovad trenni nii poisse kui ka tüdrukuid, aga poiste vanemate ja tüdrukute vanemate ootused on kardinaalselt erinevad. Ja lapsed ... vastavad ootustele. Tüdrukud ei pea lihtsalt eriti pingutama, sest ootused on nii palju madalamal.

      Kustuta
    8. Ahjaa, sinu loogika kohaselt on ka mustanahalised näiteks kehvemad ujujad ja ronijad, sest nad ju ei võida eriti. Tegelikult nad lihtsalt kultuuriliselt ei tegele nende spordialadega, aga kui tegelema hakkavad, on tulemused väga head. Nii et see "ma ei näe neid poodiumil, järelikult on terve see inimgrupp kehv" pole ilmtingimata loogiline järeldus.

      Kustuta
    9. Krt, ma ei leidnud praegu seda postitust üles, kus ma pikemalt Polgaritest olen kirjutanud (ja tean, et olen, sest see on üks huvitav eksperiment, kõik räägivad nelja-viit keelt jne), aga muuhulgas kajastasin seda siin:
      https://rameshwar.wordpress.com/2021/01/02/kas-alustame-aastat-feministlike-teemadega/

      Kustuta
    10. Jaa, huvitav point jälle! Näiteks Polgarid siis - kui kaks kõrge intellektiga inimest saavad lapsed ja kogu oma aja ja pingutuse sellesse panna, et lapsi arendada, siis loomulikult on tulemused head. Kui tahta päriselt teadust teha, oleks võinud oma lastele lisaks adopteerida sama palju lapsi sellisest perekonnast, kus IQ-ga on juba põlvkondade kaupa kehv lugu olnud ja kus pole keegi kuuendast klassist kaugemale jõudnud. Ja siis vaadata, et kas nendest, kel on sünnipärane eelsoodumus ja nendest, kel seda pole, tuleb sama kasvatuse ja efforti tulemusel sama hea tulemus.

      Sest nature vs nuture uuringuid on lõputult tehtud (sealhulgas eraldi üles kasvanud ühemunaraku kaksikutega) ja laias laastus on tõestatud ikkagi seda, et looduse vastu ei saa. Põhiline sünnib kaasa. See muidugi ei tähenda, et nurture osa mõttetu oleks - absoluutselt mitte! Aga kui võrrelda, et kumb rohkem mõjutab, siis loodus mõjutab rohkem.

      Kustuta
    11. Nojah, lihtsalt ei saa öelda, et naistest või mustanahalistest ei saa võrdväärseid maletajaid, kui elu näitab, et õigesse keskkonda sattudes saab küll. Ja ise olen just noorte treeninguid kõrvalt vaadates näinud, kuidas see, mids peetakse normaalseks, mõjutab seda, milleks inimesed "võimelised" on. Näiteks ronimine Eestis ja Saksamaal - seal on iga hobironija võimeline 7a ära ronima, sest no kõik ju ronivad. Siin oli see veel viie aasta eest märk väga heast ronijast. Ja nüüdseks on siin tingimused nii palju paremaks läinud ja piisavalt palju "väga heade ronijate" eeskuju ees, et noored saavutavad kribinal-krabinal selle greidi kõik mõne aastaga.

      Kustuta
    12. Poiste ja tüdrukute erinevast kohtlemisest, mida siin paljud välja toovad, veel nii palju, et kes kohtleb? Lapsega kodune on tavaliselt ema, lapsehoidjad on pea kõik naissoost, lasteaiaõpetajad on pea kõik naissoost (Oscaril näiteks väiksemate rühmas oli vanem mees üks põhiõpetajatest, aga Eestis ma pole meestest lasteaias kuulnud). Koolis on juba mõni õpetaja mees ka, aga valdavalt siiski naised.

      Nii et kes neid poisse ja tüdrukuid siis erinevalt kasvatab, nii et tüdrukud selle kasvatusega terve elu väidetavalt hädas on? NAISED! Aga kui on "valesti" või "ebavõrdselt" kasvatatud, siis süüdi on selles korraga mehed.

      Kustuta
    13. Minu jaoks see ongi kõige hirmsam, et ka naised kasvatavad poisse ja tüdrukuid erinevalt. Ma kardan, et see on aastasadu (võib-olla -tuhandeid?) kestnud standardite sümptom, mis õnneks on palju leevenema hakanud. Minu jaoks seisneb ebavõrdselt kasvatamise probleem just selles, kui poiss ja tüdruk teevad sama pahanduse, aga tagajärjed sellele on erinevad ning üldiselt saab tüdruk rangema karistuse.

      Samuti ajab mind hullult närvi see "poisid/mehed ei nuta" mentaliteet. Kahjuks Eestis pole see mentaliteet kuskile kadunud ja siis imestatakse, miks meil on generatsioone mehi, kes oma tundeid ei mõista ega kontrolli, sest terve elu on kästud neid alla suruda.

      Veel üks hea näide sellest, kuidas naisi ja mehi ei kohelda võrdselt, on see, kuidas ühiskond suhtub karvadesse. Kes otsustas, et naised peavad olema karvavabad? Ma elu sees ei usu, et kunagi ennemuistsel a'al tuli mingi kamp naisi kokku, kes otsustas, et nemad peavad olema nüüd jube sündsad ja just karvad on sündsusetud.

      Minu jaoks on muidugi radikaalfeministid feminismi mõiste täielikult ära rikkunud, aga ma näen seda asja nii, et nad ei ole feministid, vaid midagi muud. Feminismi mõiste on minu jaoks ikkagi see, et naistele ja meestele kehtiksid võrdsed õigused ja võrdsed standardid. Kindlasti ma ei tahaks mingeid võrdõiguslikkuse kvoote, kus tööle võetakse selle põhjal, milline on inimese sugu, nahatoon või seksuaalne orientatsioon.

      Ehk siis kokkuvõttes ma leian, et mehed ja naised on täna kindlasti võrdsemad kui 10-20a tagasi, aga arenguruumi ikkagi on.

      Kustuta
    14. Vot selles osas, et naised peaksid/võiksid olema karvavabad, ei ole ma tõesti mingit statistikat uurinud. Mind isiklikult häirivad enda karvad mind ennast, ma ei mäleta, et ükski mees midagi karvade teemal sõna oleks võtnud.

      Jällegi - mina ei oska nende feministidega end samastada, kes uhkusega oma kaenla all kasvavat põõsast demonstreerivad. Vahepeal komistasin millegipärast kogemata pidevalt selliste piltide otsa meedias. Minu meelest on kole! Aga samas mind ei huvita, mida keegi oma kaenlaalusega teeb, ma lihtsalt ei taha, et see mulle kogemata kuskil näkku hüppaks :D

      Kustuta
    15. Mind ennast häirivad ka mu enda karvad, aga ma ei ole kindel, et need häirivad mind mu isiklike eelistuste pärast. Ma ikka mõtlen sellele, et äkki see karvavaba sileda naise ideaal on kuidagi muudmoodi peale surutud.

      Kustuta
    16. Karvadest - see on väga selgelt kultuuriline. Näiteks minu tutvusringkonnas ei ole keskmisel mehel kaenla all karvu. Miks ei ole? Sest mu tutvusringkonnas on palju võitluskunstidega või ronimisega tegelevaid mehi. Esimesel juhul ei taha keegi sinuga maadelda, kui sa oma märja nuustiku talle selle käigus näkku surud, teisel nühid sa maikaga ronides paratamatult end vastu seina ja kui sa oled karvane, teevad teised seina ääres "Iu, rõve, mina pean neid nukke ju katsuma nüüd." Ja minuvanused v nooremad ongi kõik omaks võtnud selle, et ka mehed peavad karvu kärpima. Ilmselt võtavad nad selle kergemini omaks ka selle pärast, et meedias pole ka meestel loomulikud karvad enam norm (meesnäitlejatel ja -modellidel on rind/kõht korralikult vahatatud, sest muidu sa ei näeks ju nii hästi ta lihaseid). Aga minu jaoks on kummaline, et järgmine põlvkond on loomulikult vähem karvane - vanadel rannapiltidel on kõik mehed karvase rinnaga, tänapäeval rannas ringi vaadates see enam nii pole. Kas asi on toidus vms, sest nad kõik ju ometi rinda ei raseeri?

      Aga see "naised ise kasvatavad ju" - olen nõus, et see on tõsi, aga mis see ema teha saab siis? Last ju lasteaeda panemata ei jäta ja selle vahetamine pole Tallinnas nii kerge. Minu sõbranna, kes seksistlike kasvatajatega hädas oli, selgitas lapsele lihtsalt iga päev ise kodus, et ära kuula, muidugi võid oma roosasid teksaseid edasi kanda jne. Kusjuures kasvatajate põhiargument oli, et teised hakkavad narrima - nüüdseks on laps juba koolis, aga ei ole keegi peale nende samade kasvatajate teda kunagi narrinud.

      Kustuta
    17. Minu tutvusringkonnas ka trimmivad kõik mehed oma karvu.

      See, et naised kasvatavad - minu point oli selles, et siis ei saa ju mehi süüdistada, et on kuidagi erinevalt kasvatatud vms. Ja kui see lasteaiakasvataja nõmedaid kommentaare pillub, ongi see ikkagi selle konkreetse inimese probleem ja antud juhul teise naise probleem. Mehed puutuvad asjasse üsna vähe, kuna neid taolistel ametikohtadel väga ei ole.

      Kultuurispetsiifiline on see muidugi ka. Sellega seoses tuli mulle meelde, kuidas aastaid tagasi küsis keegi Eestlased Kanadas grupis, et nemad kolivad nüüd perega Kanadasse ja laps läheb sügisel esimesse klassi - kas on okei kombinesoonis saata või hakatakse narrima? Toona imestasime siinsete eesti sõbrannadega, et mis mõttes NARRIMA? Riiete pärast??? Aga Eestis tuleb vist sedagi ette, jah. Minu lapsepõlves ka tuli, aga no sellest on ometigi juba mitu aastakümmet möödas...

      Kustuta
  7. Anonüümne14/3/22 21:44

    Mina olen küll selline inimene, et ei lähe kuhugi töökohta päriseks tööle. Ega siis tööga ei pea abielus olema. Ja Eestis on palgalõhe suur.Ja tööandjad varjavad palka, kui on töövestlus siis küsitakse,et mis on teie palgasoov. Ma alati olen vastanud, et jään teie pakkumist ootama, et alles siis otsustan. Hetkel olengi mõtetes oma töökohta vahetamas. Töötan kontoris ( hetkel teen tööd kodukontoris) aga tunnen, et isiklikku elu poole. Töökohustusi niipalju. Kõik on pidevalt haiged, puhkusel või lahkuvad. Töötan suures firmas, kus tegelen ülemaailmse personaali tööga. Tööd niipalju, et ei jõua ära teha aga palk nii väike.Eks kevad tuleb, tuleb ringi vaadata. Olen alati edasi liikunud, kui tunnen, et tasu ja töökohustused ei käi kokku. Teen niigi 2 ületundi päevas,et kõik valmis saada. Ega selle eest keegi maksa. Halb kui kohusetunne on inimesel. Olen seda oma halvemaks omaduseks pidanud.Mulle lihtsalt ei sobi, kui kõik on korrast ära ja tegemata. Ütlesin just mehele, et oleksin heameelega kodune ema,et see raha teema ajab lihtsalt hulluks. Mul suva, kui keegi tahab karjääri teha, see pole mulle kunagi eesmärk olnud. Ja amet ei riku inimest. Peaasi, et ise rahul oled. Erinevus rikastab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa oled vist mu teisik, tundsin end igas asjas ära! Eriti see kohusetunde asi ja et kohe häirib kui miski on korrast ära või tegemata.

      Kustuta
  8. Anonüümne15/3/22 10:38

    Tänud vastamast. Olen alati olnud kohusetundlik. Kooli ajal olin mina see kes ei jäänud hiljaks, ei puudunud. Õppis headele hinnetele. Püüdsin nn öelda jätta midagit tegemata aga hakkas häirima ja tegin ikkagi ära. Hetkel ka tööga seoses. Alati mõtlen, et nüüd arvuti kinni aga ei saa, ikka mõtlen, et ei tea kas keegi nüüd saatis mu küsimusele vastuse, kas lepingud kinnitatud. Olen alati öelnud, et kohusetunne on minu suur miinus ja siis kõik tööandjad imestavad ja küsivad mis veel teie negatiivne külg. No see teine on see, et ma ei jää kunagi hiljaks ja siis kõik mõtlevad. Küll see oli hea nali. Just vaatan juba lennupileteid kuhu küll lennata? Mulle vahel lihtsalt meeldib nn juhe seinast välja tõmmata. Ja aega endale leida. Suured tervitused sulle.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lenda Kanadasse! Siin on suvel ilus :)

      Kustuta
  9. Anonüümne15/3/22 15:17

    Seni kuni endal või lähemal tutvuskonnal nende asjadega probleeme ei ole, võib muretult selliseid mõtteid õhku visata. Loodetavasti tõesti neid probleeme ka ei tule. Aga seni kuni maailmas ikkagi on veel neid probleeme, siis kas või solidaarsusest võiks oma elevandiluutornist vaiksemalt kõike välja hõikuda. Saab ka asjaga igast küljest põhjalikult tutvuda, omaette rahulikult mõtiskleda ja heameelt tunda, et vähemalt endal on kõik hästi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kirjutasin siin just kellelegi vastuseks natuke täpsemalt, kuidas ka mina olen tööalaselt suure ebaõiglusega silmitsi olnud, ainus erinevus oli see, et ei saanud mehi süüdistada, kuna nii ülemus kui kolleegid olid naised.

      Minu probleem nn tänapäevase feminismiga on eelkõige see mustvalgevõitu suhtumine, kus justkui mehed on pahad ja naised on head. Nii radikaalne suhtumine võtab ära ka võimaluse, et teine pool kuulaks ja kaasa mõtleks. Aga need teemad on väga olulised ja meil on vaja, et mehed kuulaks ning kaasa mõtleks! Et me kõik kuulaks ja kaasa mõtleks!

      Nende slaidide abil tahtsingi selgitada, et tegelikult on asjal ka teine külg. Miks mitte presenteerida asju sel viisil, et mõlemad pooled oleksid esindatud? Et naised maksavad ühe asja eest peale, mehed teise asja eest. Et naised põhjustavad enamike väiksematel kiirustel õnnetusi, mehed suurematel kiirustel. See on kõik huvitav info ja ka meestele kasulik.

      Inimesed lakkavad kuulamast kohe kui neile tundub, et neid süüdistatakse. Samamoodi paarisuhtes (või ka lihtsalt sõbrasuhtes või suhetes oma ema või isaga) - kui teine pool alustuseks süüdistama asub, et "sina alati" või "sina mitte kunagi" vms, ei jõua sellega mitte kuhugi. Teine pool läheb automaatselt kaitsesse ja lakkab kaasa mõtlemast.

      Kui R. mind nende slaidide alla täägis, ei visanud ma vastuseks mingit vihast plärtsatust, vaid andsin endast parima, et oma seisukohta selgitada. Ja kuna see diskussioon on ühiskonnas vajalik, mõtlesin, et ka blogin. Aga kommentaariumi vaadates on suur osa vastuseid kas isikliku rünnaku laadis (kasvõi sinu poolt mainitud elevandiluu torn) või laia puuga üldistavad, et "kas sina siis ei leia, et naistel üldse mingeid õigusi võiks olla?"

      Aga mu postituse sisu oli tegelikult milleski muus! Ja loomulikult ma arvan, et naistel on õigus võrdsele kohtlemisele, siin pole üldse küsimustki.

      Kustuta
  10. Ära alahinda stampide mõju. Mulle on tuttav (mees!), kes on ühe firma juhtkonna liige, kurtnud, kui raske on kahe teise mehega vaielda, sest nad eelistavad juhtivale kohale meest ainult karuse hääle ja kõlkuva vorstijupi pärast ka siis, kui viimasesse vooru jõudis kaks kandidaati, erialase haridusega ja töökogemusega naine ning erialase hariduseta mees, kel aastates sama töökogemus, aga mitmes erinevas firmas, sest ta pole kuskil üle aasta püsinud. Ja seda olukorras, kus varem on juba sama reha otsa astutud, st eelmine samasugune meeskandidaat tegi suuga suure linna, aga lahkus juba kuue kuu pärast erilisi tulemusi näitamata.

    Seda, et "sama raha eest saaks ju mehe palgata" olen samuti kõrvalt kuulnud. Kuna töötan ITs, olen isegi kuulnud lauset "selle raha eest saaks ju välismaalase". Vastassuunalist seksismi olen näinud ühe konkreetse rahvuse suhtes, kus üks ülemus ütles, et hea meelega palkab sellest rahvusest naisi, sest "nad on seksistlikus ühiskonnas kasvades harjunud palju pingutama, aga ei käitu imelikult, nagu mehed". (Tõsi ta on, et selle kultuuri meestel on vahel veits imelik entitled suhtumine + eeldus, et valged naised on litsid, aga kõigi suhtes ei saa ju üldistada.)

    Ja see "küsigu siis rohkem palka" - selle kohta on katseid tehtud ja nii mees- kui ka naisjuhid suhtuvad kõrgemat palka või palgalisa küsivatesse naistesse kehvemini kui seda tegevatesse meestesse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja just sellepärast ongi diskussiooni vaja! Aga mulle tundub, et tänapäeva feminism ei suuda enam meeste tähelepanu köita, kuna on niivõrd äärmuslikuks muutunud. Aga ilma selleta, et mehed meiega kaasa mõtleks ja teatud asju rohkem märkaks, on muutusi raskem tekitada.

      Kustuta
    2. Diskussioon eeldab seda, et osapooled oleksid nõus selles, kuidas üldse feminismi defineerida. Sinu definitsioon tundub olevat feminism = misandria. Minu definitsioon on feminism = võrdsete õiguste pooldamine. Valdav enamus mehi minu elus jagab minu definitsiooni ja sinu definitsiooni kohastest inimestest rääkides täpsustab alati stiilis "weird American radical feminists". Aga eks mina olen ka kohanud rootslast, kes küsis, kuidas mul saab kleit seljas olla, kui ma feminist olen, nii et eks imelikke jätkub igale poole.

      Kustuta
    3. See on tõsi. Mina ei suuda end feminismi neljanda lainega samastada, sellega, mis hetkel käimas on. Liiga äärmuslik minu jaoks, ma ei näe, et kellelgi sellest midagi võita oleks. Esimeste lainetega olen muidugi nõus, selles pole küsimustki.

      Eks minu pilt asjast on suuresti Põhja-Ameerika keskne ja siin on neljandat lainet palju tugevamalt tunda kui Eestis, ma arvan. Eesti ägab endiselt onuheinolike kommentaaride ja Aivar Mäe taoliste juhtide käes. Neljas laine ongi need "weird American radical feminists", see kirjeldus võtab liikumise üsna hästi kokku.

      Kustuta
    4. Tegelikult on ka Eestis olemas see grupp radikaale. Nad kunagi tegutsesid Facebookis Virginia Woolf sind ei karda grupis, ei tea, kas enam ka.

      Kustuta
    5. Jah, tunnen mitmeid inimesi, kes on seetõttu sealt grupist lahkunud, kuigi ise peavad end feministideks. Minu lemmik oli hüüdlause "sa ei saa olla feminist, kui sa pole vegan!"

      Kustuta
  11. Feminism on praegusel ajal absoluutselt eilane teema. Rünnaku all on terve naissugu, need kel rakkudes XX kromosoomid. Tõestuseks verbaalsed kallaletungid populaarsete lasteraamatute autorile, kes on õnneks piisavalt rikas, et teda ära "tühistada". Aga paljud naisakadeemikud lääne ülikoolides on oma töö kaotanud, kuna julgevad naiste kaitseks välja astuda. Poliitikud ei julge enam välja öelda, kes on naine ja üritavad otsesest vastuses mööda vingerdada. Seadusi muudetakse bioloogiliste naiste tervise ja turvatunde kahjuks ja kes teab, millega see kõik lõpeb.

    VastaKustuta