Tegin hommikul pannkoogitainast ja mõtlesin, et huvitav, kuidas väikesed nipid end elu jooksul külge poogivad. Kunagi ammu-ammu sõime sõprade juures pannkooke ja küsisin retsepti, sest nii head olid. Öeldi, et võta mikser ja sega madalal kiirusel munad-suhkur-vanilje, lisa jahu, kuniks tainas hakkab mööda miksilabasid vaikselt üles ronima (see oli siis indikaator, et jahu on piisavalt) ja seejärel lisa piima, kuniks hakkab plädisema.
Nuta või naera, aga toimib! Kuna jahu läheb sisse enne piima, ei teki üldse tükke. Ja omalt poolt lisan lõpus sulatatud või, sest siis ei pea pannile rasvainet panema (jälle kellegi nipp, mis kuskilt külge on jäänud).
Kanadalased söövad tegelikult neid klassikalisi pakse pannkooke ja õhukesi ei tohi jumala eest pannkookideks nimetada, need on rangelt krepid. Mis muidugi tekitab segadust, sest mina olen neid eluaeg pannkookideks nimetanud ja mu lapsed pakse ei söögi, nii et kui keegi kuskil pannkooke pakub, on alati pettumus, sest need ei ole samad nagu meil kodus.
Aga pakse tehakse siin nii hästi! Ekstra-kohevad ja vetruvad, sageli pannakse külmutatud mustikaid sisse, mis küpsemise käigus mõnusalt moosiks sulavad (mustikad laotakse pannil küpsevale taignale enne ümber pööramist, et nad ülejäänud tainast siniseks ei värviks). Mäletan lapsepõlvest seda lõputut munade vispeldamist, et pannkoogid kohevad jääks, aga no nii kohevaks kui Kanada omad, nad muidugi ei jäänud. Siia kolides hakkasin lõpuks retsepte uurima (sest halloo, kes see ikka pannkoogi retsepti guugeldab, aga näe, võib-olla oleks juba varem pidanud) ja avastasin, et kohevaks ei tee seda mitte valusaks vispeldatud ranne, vaid hoopis küpsetuspulber. Duh.
Nüüd oskan filmilikult ideaalseid pannkooke teha, aga ei saa seda oskust kasutada, kuna mu lapsed tahavad ainult õhukesi. Nokk kinni, saba lahti.
Elu on nii palju väikeseid, aga tähtsaid asju õpetanud, et vahel mõtlen, et kas ma koolis õpitust ka üldse midagi kunagi kasutanud olen? Koolis võiks üleüldse natuke praktilisemat haridust pakkuda, sest ikka liiga palju inimesi on omadega ühel või teisel moel pimeduses kobamas (mis tänapäeva sotsiaalmeedia klantsmaailmas ei paista muidugi pealtnäha silma, sest "kõik elavad oma parimat elu" ning "armastavad kuuni ja tagasi"). Aga reaalsuses on asi veidi vähem särav.
Näiteks finantsvärki ei õpetatud meile üldse. Tangensid ja koosinused ei aita täiskasvanuna mitte sittagi teha. Oleks keegi omal ajal midagi aktsiatest rääkinud või kasvõi sellest, kuidas raha tekitab raha ja võlad võlgu (Matt võib teile lühikursuse teha, tulge ainult külla), oleks pool maailma kõvasti paremal järjel.
Või võtame kasvõi psühholoogia - põhikoolis õppisime omal ajal Freudi sünni- ja surmadaatumeid ja isiksusemudeleid, noh seda, mida ikka igal psühholoogia algkursusel läbi nämmutatakse, samas kui psühholoogias on niiiiii palju sellist, mis sul päriselt aitab elada ning inimestevahelisi suhteid selgitab. Vahel kirun, et ma pärast kõiki ülikoolile pühendatud aastaid oma haridust töises elus nii vähe olen rakendanud, aga samas on see end isiklikus elus kuhjaga tasa teeninud. Ja miks neid teadmisi lihtsas ja arusaadavas vormis juba gümnaasiumis ei võiks õpetada?
-
Koolist rääkides - pean jälle natuke siinset kooli kiitma. Üks asi, mis mulle väga sümpatiseerib, on vanemate ja nooremate laste integreerimine. Pidevalt on reedel koju saadetaval infolehel kirjas, et Ossu klass on midagi suuremate lastega koos teinud (suuremaid nimetatakse big buddies, väiksemad on omakorda little buddies). Sageli on kunstiprojektid, kus väiksemad värvivad näiteks tausta ja suuremad meisterdavad lilled peale vms.
Koolil on naabruskonna pargi koristamise projekt, vanemad klassid on seda invasiivsetest liikidest puhastanud ja koos väiksematega tehti ukselinkide külge riputatavad infolehed naabruskonna majadele, et inimesed teaks, mis liigid tuleb rohealadelt eemal hoida. Ükspäev käisid siis suured koos väikestega neid (õpetajate saatel muidugi) naabruskonna majade ukselinkide külge riputamas. Nii vahvad pildid saadeti hiljem, kuidas nad seal käsikäes ringi jalutasid.
Või kasvõi sellised väikesed asjad, et ükspäev joonistas Oscar marutoreda krokodilli ja kui ma küsisin, et kuidas ta oskas krokodilli joonistada, ütles, et "no kuidas-kuidas, õpetaja ju näitas!"
Ükspäev käisin Vancouveris tsirkust vaatamas. Sõbranna ütles, et ta pole kunagi näinud ja äkki ma tahaks temaga kaasa tulla? Ma ei ole muidu üldse mingi tsirkusefänn, aga Cirque du Soleil teeb alati nii vinged etendused, et olen neid elu jooksul ikka korduvalt vaatamas käinud. Seega ütlesin, et muidugi tulen!
Piletit ostes mõtlen iga kord, et püha jumal, päriselt või? Mingi... tsirkuse eest? Aga lõpuks istun seal saalis ja kogu see asi on lihtsalt nii professionaalselt ja voogavalt kokku pandud, kogu valgus-show, elav muusika, kostüümid ja etteasted. Iga kord on lõpus tunne, et piletiraha teenisid nad küll kuhjaga välja.
Ja nagu ma viimasel ajal veel vähe oleks oma köögist rääkinud, siis here we go again... Ma olen ikka nii rahul! Värvi valimine oli raske ja ma olin suht kindel, et midagi jääb lõpuks ikka häirima, aga ei. Igas valguses on erinev, justkui oleks olenevalt kellaajast mitu erinevat kööki. Nii ei tüdine ehk liiga ruttu ära ka. Siin on pärastlõunase pehme valguse variant:
Kuule nüüd, finantsasjandus on algusest lõpuni puhas matemaatika ja sealjuures sugugi mitte kõige keerulisemast otsast. Lisaks sotsioloogiat ja psühholoogiat kui turgude ja aktsiate liikumist arvesse võtta. Inimestel finantsiga probleemid eelkõige kahel põhjusel: ei tunta matemaatika algtõdesid ja ei suudeta ratsionaalselt ostukäitumist kontrollida. Tänu masside lihtsalt äraarvatavale ja juhitavale finantskäitumisele elab kitsas kildkond mugavalt. Ehk tahtsin öelda, et vaatamata igasuguse finantsalase hariduse puudumisele on hea matemaatilise tagapõhja ja maailmamajanduse trendide jälgimisega võimalik väga hästi hakkama saada.
VastaKustutaKool õpetab sotsiaalselt suhtlema, ja annab põhiteadmised. Juba lähemas tulevikus hakkame saama enamuse haridusest internetist igatsorti kursuste kaudu, mis palju efektiivsem. Abi on kindlasti vaja huvipakkuva suuna ja õppeainete ning kursuste valimise ning struktuuri puhul. Järjest kiiremini muutub ja vahetub vajalike oskuste ning teadmiste nimekiri. Ümberõpe igas vanuses omab suuremat ja suuremat tähtsust. Kui tahad hakkama saada muutub õppimine läbi elu normiks.
Ma arvan, et matemaatika annab neile selle põhja, kel on matemaatika peale annet. Minul on reaalained alati nõrgad olnud ja mina vedasin end nendest numbritest lihtsalt kuidagi kuivalt läbi. Aga kui näiteks Matt mingeid finantsteemasid selgitab, kuulan jällegi huviga, sest ta oskab keerulised asjad nii lihtsalt ja arusaadavalt lahti seletada.
KustutaKool on samas muidugi vajalik. Ma olen viimane inimene, kes oma lapsed koduõppele jätaks. Eelkõige muidugi kogu sotsiaalse poole pärast, sest suhtlemine teiste lastega, aga ka täiskasvanutega, on selline oskus, mida läheb terve elu vaja ja seda koduõppel ei saaks. Faktiteadmisi võiks raamatust omaette kah tuupida, rääkimata sellest, et tänapäeval on internet tarkust täis. Aga ma tahaks, et kool oleks vähem kuiv ja rohkem praktiline. Kui ma võrdlen aastakümnete tagust Eesti kooli (enda kogemusel) praeguse Kanada kooliga (poja kogemusel), siis mulle vähemalt siiani sümpatiseerib Kanada kool kõvasti rohkem.
Mul on jäänud mulje, et igaüks mõistab matemaatikat kui seda ilusti algusest peale selgeks tehakse nagu maja ehitades. Reaalaineid ei saa tuupida, neist peab aru saama alustades põhiprintsiipidest ja alles siis edasi minnes kui need selged.
KustutaÕpetajast sõltub tohutu palju, nagu mainid, et tuleb lahti seletada. Väidetavalt oskab teemat lihtsalt selgitada vaid see kes ise hästi valdab. Iseõppimine individuaalne, mõnele sobib rohkem kui teisele. Koolisüsteemide sobivusega ilmselt sama, kellele üks, kellele teine. Mulle ja vanemale tütrele sobib distantsõpe, saab minna just nii kiirelt ja mahukalt kui huvi ja viitsimist, aeglasemad ei pidurda.
Pannkookidest unustasin enne kirjutada. Meeldivad paksemat sorti, rohke munaga ja magusamad, sihukesed mida võiks lausa moosita süüa - vanaema kunagi tegi nii. Kaasa küpsetab õhukesi kreppe, lastele meeldivad need ja ega ma siis hakka erikohtlemist nõudma, moos peale ja väga head külma piimaga.
Vaidlen vastu! Mina mõistsin matemaatikat mingi piirini hästi, aga korraga läks segaseks. Ja kui juba segaseks läheb, on raske sellest supist välja ujuda, sest samal ajal on vaja veel kahekümnele erinevale ainele piisavalt tähelepanu pöörata, ei saa ainult matemaatikaga tegeleda. Kui oleks ainult üks aine, milles vaja hea olla, siis pühendakski terved päevad sellele ja ilmselt saaks hakkama.
KustutaÕpetajast oleneb küll väga palju. Igas aines muidugi!
Palun nende super kohevate pannkookide retsepti :)
VastaKustutaFluffy Pancakes (neljale)
Kustuta2 cup jahu, ¼ cup suhkrut, 2 tl küpsetuspulbrit, ½ tl soola. 1¾ cup piima, ¼ cup sulavõid, 1 muna, vanilje. Sega kuivad ained omavahel ja vispelda märjad sinna sisse (eelnevalt kokkusegatuna).
Muna pole vaja vahustada, lihtsalt sega lahti. Ja liiga suurt lusikatäit ära pannile pane, see kerkib nagu hullumeelne. Ja nagu küpsetuspulbriga ikka, siis seisma ei tohi jätta - kui tainas valmis, tuleb kohe küpsetama hakata, mitte õhtuni külmikusse ootama panna.
Mis mõõtu see cup milliliitrites võiks olla?
KustutaKui sa paned google'sse näiteks 1cup milk in ml või 1 cup sugar in g või mis iganes muu mõõtühik, saad kõik vastused. Olenevalt sellest, kas on vedelik või tahke aine, võib kogus erinev olla.
Kustuta2 cup jahu on grammides näiteks 240g. Mina arvutasin Kanadas elatud esimestel aastatel kõik milliliitritesse ja grammidesse ümber, aga siis sain aru, et see cup'ide süsteem on tegelikult palju lihtsam ja loogilisem. Sest need cup'i mõõdutopsid on igaühel kodus olemas ja kohe selge sott.
Selles osas on tänapäeva Gümnaasiumis küll asjad paremini, minu lapse üks valikkursus kannab nime Rahatarkus ja seal on kõikvõimalikud teemad alates oma isikliku eelarve koostamisest kuni investeerimiseni. Mõtlen ikka, et oleks ise 16-aastaselt sellist haridust saanud, oleksin mõned vead jätnud tegemata.
VastaKustutaRahatarkus on üle mõistuse oluline! Eriti sellepärast, et tänu sotsiaalmeediale tundub meile, et kõigil teistel on kõike rohkem kui meil ja noored inimesed kulutavad sageli nii valedele asjadele. Nii ei jõuagi lõpuks kuhugi.
KustutaMeil oli nii, et ema tegi enamasti neid õhukesi ülepannikooke ja toorest piimast, vanaema tegi alati väikseid kohevaid lusikakooke, ja hapupiimast (keefirist, petist). Tänapäeval võib kasutada ka jogurtit. Ja ema tegi veel kohupiimakooke, st sõrnikuid, need olid ka paksud. Koheva koogi saamiseks on parem kasutada haput piima, ja küpsetuspulbri asemel, kui seda pole, võib kasutada 1/2 tl söögisoodat ja 1/2 tl sidurnhapet, segada omavahel ja siis jahuga. Suuri kohevaid kooke on raske ümber keerata, merkad on selleks leiutanud isegi sellise kahepoolse panni, aga lusikakookidega on see lihtne. Äkki lapsed, kui suuri kohevaid kooke ei söö, siis pisikesi lusikakooke söövad?
VastaKustutaMina teen ka vahel sõrnikuid, sest lasteaiast on nende maitse meeles. Minu lapsepõlvekodus neid jällegi kunagi ei tehtud ja minu lapsed neid kahjuks ei söö, aga no nii head on! Endale siis vahel teen nüüd.
KustutaAga lusikakooke püüan neile millalgi pakkuda. Praegu on mõlemad veel selles eas, kus kõige paremini lähevad kaubaks väga lihtsad ja ette teada toidud. Millegiga üllatada neid veel ei saa.
Koolisüsteem tundub väga vahva. Finants ja majandusteadusi on ôpetatud Euroopas küll juba maast ja madalast, aga meie jäime sinna Sovjeti ja Lääne vahele eks. Nüüd on kindlasti olukord juba parem ma usun. Ja tegelikult ega sa seal koolis just kôige suuremad teadmised ka ei saa. Mind ôpetas suur Saksa Ülikool lihtsalt probleeme lahendama ja lahendusi leidma (mitte lollakat pähetuupimist, nagu tol ajal Eestis (isegi Ülikooli tasemel) oli). Fakte ei mäleta enam ilmselgelt môhkugi, aga viis vôi teadmine, et kuskil on lahendus, on olemas. Ja elukool on niikuinii see kôige parem eks. Lastekasvatamist ka kuskil vist suurt ôpetada ei anna?
VastaKustutaHall tundub su lemmikvärv olevat :)))
Meil oli ka ülikoolis veel küllalt palju selliseid aineid, mis lihtsalt tuupimist eeldasid ja väga mõtlema ei innustanud. Mäletan, et tundus täielik raiskamine, sest see tuli ju juba otse omast taskust. Väga olenes õppejõust - oli väga huvitavaid loenguid ja väga igavaid. Minu jaoks oli kõige õpetlikum tegelikult üldse lõputöö osa, just see, kuidas on võimalik, et uurid kõik peensusteni läbi, aga ikka on küsitavaid kohti. Mulle väga meeldis teiste töid lugeda ja välja otsida kitsaskohti. Elus on ju ka nii, et miski pole iial täiuslik, midagi on alati viltu.
KustutaLastekasvatamist tegelikult just peaks õpetama. See on nii oluline ja vastutusrikas töö, aga ettevalmistust pole meist kellelgi. Visatakse vette ja hakka aga ujuma. Lastekasvatuse juures on minu meelest sellel suur roll, et kui palju omaenda lapsepõlve ja elu suudetakse läbi analüüsida ja seeläbi oma puudusi märgata. Sest laias laastus kasvatame me lapsi nii nagu meid kasvatati või siis vastupidiselt sellele (püüdes traumasid kompenseerida). Ja see viimane meetod käriseb ka ikka kuskilt kindlasti, sest siis kompenseerid üle vms. Kanadas on näiteks mitmeid vanematele mõeldud gruppe, mis on tasuta. Kus siis nõustaja veab seda asja eest, iga nädal saadakse kokku, arutatakse mingit kindlat teemat jne. Ma ise pole veel jõudnud, aga plaaninud olen küll, tundub huvitav.
Hall on lemmik, jaa!