Miks ta siis lihtsalt ära ei tulnud?

Tellisin omale Eestist kolm raamatut, sest sõbranna käis seal vanematel külas ja lubas lahkelt kõik kohvrisse ära mahutada. Sirvisin raamatupoe lehel pikalt, et mida võtta ja valisin:

1. "Miks meil paarisuhet ikka nii väga vaja on?" Katrin Saali Saul

Etteruttavalt ütlen kohe ära, et seda ei saanudki teada, miks meil paarisuhet vaja on, aga noh, pealkirjana kahtlemata intrigeeriv.

Lootsin, et kui staažikas terapeut raamatu kirjutab, koosneb see peaasjalikult tema enda originaalmõtetest ja tähelepanekutest, huvitavatest lugudest ja lahendustest. Aga ei. Oli hoopis steriilne sissejuhatav kursus psühholoogia alustaladele. Piinliku korrektsusega punkthaaval loetletud, mitte kordagi sügavusse astudes, ilusti pinnal virvendades. Ohtralt-ohtralt Gottmani tsiteerides (õigusega, sest Gottman on aastakümneid suhteid uurinud ja eksperimente teinud ning originaal-avastusi teinud, mida on huvitav lugeda; aga noh, Gottmani teosed on mul juba loetud).

Ma saan aru, et pealiskaudsus müüb ja tavalugejale, kes pole psühholoogiaga üldse kokku puutunud, ilmselt siiski huvitav lugemine (sest reitingud, mille põhjal selle ostsin, on ju kõrged). Ehk ma ei saa öelda, et raamat oli halb -  mina pole lihtsalt sihtgrupp.

Mõnes mõttes on selline teos nagu kiirtoit - läheb massidele peale, lihtne kirjutada, sest viskad lihtsalt teiste avastused ritta ja ongi olemas. Aga mulle tundub peaaegu nagu raiskamine, et keegi, kes on seda tööd pikalt teinud, ei kirjutanud sellist raamatut, mida oleks päriselt huvitav lugeda. Mida tahaks teised tsiteerida. Millest oleks midagi õppida...

2. "Salapäevik - kõigile lugemiseks" Mallu Mariann Treimann

Mallul sulg jookseb, nii et seda teadsin ette, et mahavisatud raha see ei ole.

Kui ma Saali-Sauli raamatu puhul mõtlesin, et toimetaja on tubli tööd teinud, aga kokkuvõttes oldi liiga tubli, sest alles jäi steriilne punktide loetlemine, siis Mallu raamatu puhul oli mul selline tunne, et keegi asjasse mittepuutuv (eelistatult isegi mitu) oleks võinud teose enne trükkiminekut läbi lugeda ja omapoolseid soovitusi jagada. Mitte sõbrannana kaasa kiites, vaid värske pilguga hinnates, et kuidas asi tervikuna töötab.

Seda olin juba igalt poolt lugenud, et lõputud screen-shot'id jne, aga need ei häirinudki mind nii väga. Enamik neist ei andnud paraku ka midagi juurde. Aga noh.

Mind häiris, et raamat oli tasakaalust väljas. Esimene heartbreak oli nii pikalt ja laialt peensusteni lahti kirjutatud, et ma enam ei jaksanud. See on see koht, kus autor ei saanudki ise näha, sest tema elus oli see väga suure tähtsusega juhtum, aga raamatusse oleks natuke kokkuvõtlikum versioon paremini sobinud. Peamiselt häiris, et iga kiri oli täispikkuses ära trükitud ja see paar, kellest seal juttu oli, pole pooltki nii andekad kirjutajad kui Mallu ise. Ta oleks võinud selle kõik omaenda sõnadega edasi anda ja nii-iii palju huvitavam oleks välja kukkunud.

Samas! Suured plusspunktid lähisuhtevägivalla ausa kajastamise eest, ükskõik, mis vormis seda ka ei tehtud. Ma võin ju viriseda, et siit-sealt oleks paremini saanud, aga vähemalt on valgust heidetud sellele, kuidas lähisuhtevägivald toimib ja milliseid nõmedaid mehi on olemas. Paljud kritiseerivad, et see järgmine m_nn (riimub ka sõnaga kunn) oli ikka liiga ekstreemne, et temaga nii pikalt koos olla ning siinkohal oleks saanud avada natuke rohkem telgitaguseid ja näidata, miks on vahel väga keeruline vägivaldsest sitasupist välja ujuda. Sest kui ise pole sellesse kunagi uppumas olnud, siis ilmselt ei teagi. Oli jah ekstreemne juhtum, aga palju rohkem ajavad mind närvi need inimesed, kes viskavad "miks ta siis lihtsalt ära ei tulnud?". Sellepärast peakski rohkem näitama seda osa, et miks.

Ja kolmas juhtum oli selles mõttes hariv, et mees ei olnud iseenesest ju paha, kuigi Mallu suhtes sageli passiiv-agressiivne. Eelkõige oli siin asi sobimatuses, mõlemal oli lihtsalt kardinaalselt teistsugust kaaslast vaja. Kui esimese kahe tüübi kõrval ei saa kunagi keegi õnnelik olema (sotsiaalmeedias muidugi teeseldakse alati vastupidist), aga kolmandaga on siiski vähemalt kellelgi lootust. 

Märten... Aeg annab arutust, loodame parimat. Punaseid lippe on selle mehe minevikus kastide viisi, nii et loodame, et ta on kas muutunud või lihtsalt sobilikuma kaaslase leidnud. Nende praegust suhet on ilus vaadata ja mul on hea meel, et pärast pikki vintsutusi on õnn Mallu õuele jõudnud. Igaüks peaks saama sellist kõikehõlmavat armastust kogeda (aga meeles pidama, et ka vägivaldsed suhted just nii roosiliselt algavadki). Loodame, et mitte antud juhul!

Kes on vägivaldses suhtes või lihtsalt segaduses, et miks kaaslane teda prügina kohtleb, siis Lundy Bancroft'i "Miks ta seda teeb?" on lihtsalt ülihea raamat!

3. "Loovusest ja logelemisest" Jaan Aru

... ei ole mul veel loetud. Aastaid tagasi nägin Jaan Aru mingis telesaates ja ta rääkis NII huvitavalt ja haaravalt, et sellest ajast peale olen tahtnud ta raamatut lugeda. Mõtlen, et siit võiks tulla see teos, mida ma näiteks paarisuhte raamatu puhul ootasin - et kui ekspert, kel selles valdkonnas palju teadmisi, midagi juba kirja paneb, peaks see lugejas vau-efekti tekitama. Sauli puhul ei tekitanud, Aru puhul - annan teada!

-

Soovitage mingit head lugemist, muide!