Kriis ja elu

Ma ei jõua ära oodata, et see pingeline viisasegaduse aeg ükskord läbi saaks. Eile arutasime asjade seisu ning otsustasime, et kuna 17. märtsil, mil olemasolev viisa läbi saab, peame nagunii vähemalt korraks riigist väljas käima, võtame hoopis terve nädala vabaks ja lendame kuskile päikese alla. Mis pärast seda saab, tegelikult veel ei tea, sest tervisekontroll on kaks nädalat enne viisa lõppemist ja mul pole õrna aimugi kui kaua proovide vastustega läheb ja millal nad paberid saatkonda toimetavad. Ja kui kiiresti saatkond reageerib, sest viimastel kuudel on asjaajamine veninud nagu tatt.

Tahaks loota, et kolm nädalat peale tervisekontrolli ehk siis kui puhkuselt tagasi jõuame, on vastus ikkagi olemas. Vastasel juhul pean Kanadasse sisenema turistiviisaga ning kohe kui YP viisa käes, uuesti riigist lahkuma ja uuesti sisenema... Kas ma olen juba maininud kui väga ma seda bürokraatiat vihkan?

Igatahes homme sõidame iirlastega Seattle'sse pikka nädalavahetust veetma. Eile skaipisin Küllikiga ja ütlesin, et peaks uurima, et mis paberit üle piiri käimiseks vaja on? USA on eestlastele nüüd küll viisavaba, aga mingi dokument tuleb ikkagi taotleda. Külliki teadis rääkida, et see on hästi lihtne, võtab 1-3 päeva aega. Haa, meil oli ainult 1,5 jäänud! Kustav hakkas guugeldama ja sai teada, et kõnealuse paberi saamiseks peab olema biomeetriline pass, mida tal ei ole.

Tore...

Kolm pead on ikka kolm pead - kõigepealt meenus, et minul on vanas passis ikka veel kehtiv 10-aastane USA viisa. Külli teadis, et see toimib kenasti, peab lihtsalt kahe passiga piiri ületama. Kustav torises, et tore küll, aga mis temast saab?! Kiikas siis enda passi ja leidis kah 10-aastase ja endiselt kehtiva USA viisa! Ta lihtsalt ei mäletanud, et selle omal ajal nii kauaks sai...

Hakkasin oma vana passi otsima ja mida pole, seda pole! Kogu aeg oli risti jalus, mingil hetkel otsustasin eest ära panna, et ei peaks iga kord kontrollima, kumb on uus ja kumb vana, aga nagu selliste asjadega ikka - iseenda eest peitmine on mõnikord väga tõhus! Ma ei tea, miks see kunagi kommidega ei toimi? Noh, et paned ära ja ei mäleta, kuhu...

Lõpuks leidsin üles, kontrollisin üle, et viisa kehtib veel mitu aastat, pass ise muidugi enam ei kehti. Eks näis, mida sellest kõigest piiril arvatakse, mina enam guugeldama ei hakka!

Hea meelega jätaks järgnevad nädalad lihtsalt vahele ja teleporteeruks kohe 17. märtsi, kus olemasolev viisa kehtivuse kaotab. Loodetavasti on selleks hetkeks selge, kas saan uue või mitte. Närvipinge ajab lihtsalt hulluks! Aga samas - mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Nagu kirss tordil, tuli täna psühholoogide listi koolituse kutse - "Kriis ja elu". Algus 17. märts... Mõnitate või?

Vabariigi Aastapäev

Vabariigi aastapäeva puhul otsustasime ainult eestimaiseid toite teha, nii sattusid menüüsse sült, rukkileib, küüslauguvõi, kartulisalat, täidetud munad, Kirju Koer ja piparkoogid.

Järgmisel päeval avastasin koju jõudes toatäie sini-must-valgeid õhupalle (pilt on tehtud järgmisel hommikul, mil pooled pallid olid juba Kadriga kaasa läinud), sest kui Kustav dekoreerima hakkab, peab iga detail paigas olema. Sellise põhjalikkuse juures ei ole imestada, et ta keeldus kategooriliselt glasuurivabadest piparkookidest ja nii käisin enne külaliste tulekut veel poes, et soetada tuhksuhkur ja mikser. Kui külalised sisse astusid, mikserdasin esimesed viis minutit hirmsa mürinaga glasuuri kokku, aga noh, teate küll, eestlaste värk, ongi hea kui ei pea kohe rääkima hakkama.

Külalisteks olid Kadri, Kadri ja Joonas. Esimene Kadri on juba mõnda aega Vancouveris pesitsenud, teine saabus koos Joonasega paar päeva tagasi Torontost (rongiga! neli päeva pesemata!), sest sealne ilm ei kannatanud enam mingit kriitikat. Neil olevat olnud au käia nii halva ilmaga Niagara juga vaatamas, et juga ei paistnudki! Kuulda oli, näha polnud. Hirmus külm olevat ka olnud...

Vancouver, kus elu sees lund ei saja, üllatas Kadrit-Joonast lakkamatu sajuga. Lumepilved on nii tihedad, et vaatamata kolmandale siinveedetud päevale pole nad mägesid veel näinudki. Lihtsalt ei paista! 

Pidu oli vahva, kodumaine toit maitses hästi ja mina õppisin Põltsamaa sinepit sööma. Eestis pole sellele oma toidulaual kunagi rakendust leidnud, aga nüüd hakkasin Kustavi eeskujul süldile määrima ja tõesti on hea. Kadri nõudis, et viktoriin peab ka kindlasti tulema ja lubas lõbusad küsimused teha. "Lõbusad küsimused" osutusid sellisteks pähkliteks, et kellelgi meist polnud suuremat lootust oma au säilitada.

Kui vastuse vihjena öeldakse, et kujuta ette seda Liivimaa kaarti, mis ajaloo klassis seina peal oli, siis... vabandust, minul oli sel ajal puberteet. Mis kaardist te räägite? Küll aga olid mõned küsimused sellised, et kui täitsa huupi pakkuda, siis kümnendal korral läheb ikka täppi, lõin siis teisi lärmiga, sain mitu punkti kirja ja lõppkokkuvõttes võitsin esikoha, ise ühtki vastust teadmata! Auhind oli ka - Linda šokolaad!

Hommikul sain oma viisa kohta kirja, et nõutakse lisadokumente - tervisekontrolli ja Eesti Karistusregistri väljavõtet. Karistusregistri osas on tüütu, sest see peab olema paberil ja loomulikult notariaalse tõlkega! Tellisin neti teel ära ja nüüd peab keegi selle Eestis vandetõlgi juurde toimetama ja hiljem saadud dokumendid sisse skännima, et saaksin üles laadida. Eriti tobe on see, et ma pole vahepeal Eestis käinudki ja praeguse viisa jaoks tegin selle protsessi juba pooleteist aasta eest läbi... 

Novot kui sujuvalt ma täidetud munade kõrvalt täieliku meeleheite osakonda astusin! Nii-ii tüüüütu on see bürokraatia!!! Ja see, et ei tea, kui kaua kogu jama aega võtab... Praegust viisat on ju ainult kolm nädalat alles jäänud! Ma ei väsi kordamast, et kogu protsess pidi võtma maksimaalselt kaks kuud ja olin täiesti veendunud, et mul jääb tohutult aega üle! Ma ei tea, kuidas oli võimalik nii maalilise plaani juures detsembri esimesest poolest meeleheitlikku märtsi jõuda, ah? No ärasõidu pileteid pole meil muidugi mitte mingisuguseid ja god knows, et odavamaks need aja jooksul ei lähe. 

Visualiseerin end siin suvisesse Whistlerisse ja lihtsalt keeldun keset märtsi Eestisse maandumast! Kuigi päris tore oleks kõiki vahepeal sündinud tittesid näha. Aga teate mis, annan teile veidi aega, tehke mõned juurde, siis saab mitu kärbest ühe hoobiga.

Kompliment

Panin orhidee potti ja ütlesin Kustavile, et näe kui ilusad õied, sädelevad... ja milline kuju! Looduse ime!

Kustav vastas: "Nagu sinagi. Ilus! Nagu looduse ime! Aga oleneb kui kaugelt vaadata - kui väga kaugelt, oled nagu sitatükk..."

Mina: (kergitan imestunult kulme)

Kustav: "...noh selline väike must täpp. Ja kui väga lähedalt vaadata, siis pole ka ilmselt väga ilus - naha peal elavad ju tuhanded bakterid! Aga parajalt kauguselt oled väga ilus!"

Whistler 3

Eesti keel on ikka kummaline: "umbjoobes" tähendab "väga purjus", aga "umbusklik" ei tähenda "väga usklik"... Pealegi, kust tuleb ütlus "paljas nagu porgand"? Mis see porgand rohkem paljas on kui kaalikas või kartul?

Ja ongi nädalavahetus läbi. Reedese päeva jorutasime lihtsalt maha, aga niimoodi on ju ka vahel mõnus! Ilmad on olnud päikeselised, kuigi külmavõitu, järgmisel nädalal läheb soojemaks, aga väidetavalt hakkab sadama. Ilmateadet ei saa siin üldiselt uskuda, näiteks laupäeva hommikul kui Whistleri poole sõitsime, teatas CNN, et seal on parajasti -13 ja sajab vihma. VIHMA! Kolmeteistkümne külmakraadi juures? 

Korteriomanik läks kuuks ajaks reisile ja andis oma auto meile, aga me pole seda veel õieti garaažist väljagi ajanud. Mõtlesime siis, et Whistler oleks paras day trip, täpselt sama kaugel kui Pärnu Tallinnast. Igaks juhuks pakkisime end soojalt sisse, kui kohapeal peaks selguma, et on ikka hirmus külm, ei pea kohe sama targalt tagasi sõitma, vaid saame natuke ringi ka jalutada. Kuna mul siin päris talveriideid polegi, ladusin selga ühe pikkade ja kaks lühikeste varrukatega pluusi, kampsuni, sukkpüksid ja paksud retuusid. Soe oli küll, aga mitte eriti mugav.

Sõit algas muidugi kohvikutest... Esimene peatus oli croissant'i ostmiseks, teine maailma parima kohvi jaoks - no laupäev ju! Traditsioone ei saa murda.

Teekond Whistlerisse pakub katkematut silmailu. Kuna talv on olnud erakordselt kuiv, on ka lund tavapärasest vähem, aga mägede tipud on kenasti kaetud. 

Vancouver on muideks paksult soola/kiviklibuga üle valatud, kuigi paar nädalat järjest pole üldse sadanud. Ma ei tea, mida nad tõrjuvad - asfalti? Igatahes mitte jääd, sest seda siin ei ole. Jube tüütu, sest mul on sellised saapad, et kõndimise ajal lendavad kivikesed sisse.

Port Cove'i rannas tegime väikse peatuse ja tuul tahtis ümber lükata! Ütlesin Kustavile, et kui Whistleris samamoodi puhub ja veel 13 kraadi külma ka on, siis mina küll autost välja ei tule. Aga kui Whistleris sajab, olen mina Mati Kaal. No kuulge, vaadake taevast! Kus ta sajab siis?! 

Kogu see retk oli täiesti spontaanne, välja arvatud muidugi kohvi ja saiakese osa, mida me juhuse hooleks ei jätnud. Aga kohe kui Kustav lund nägi, tuli talle hoobilt meelde, et võttis Eestist lausa kaks paari suusaprille kaasa ja seda teps mitte selleks, et Whistlerisse sööma minna. Plaanimajandus lonkab ilmselgelt mõlemat jalga... Õnneks kogus end ruttu ja teatas, et suusatamise järel second best ongi Iiri pubis üks väike õlu juua ja sinna me siis suundusimegi.

Homme stardivad Kustavi Eesti sõbrad siiapoole teele, toovad vürtsikilu, õiget sinepit ja sinimustvalge küünla, et saaksime veebruari lõpus Vabariigi Aastapäeva tähistada. Kadri teeb kartulisalatit, Kustav "Kirjut Koera" ja mina sülti. Tulge külla, noh! 

Autistid

Veebruaris on meil neljaks nädalaks uus klient, mis tähendab iga päev üht lisatöötajat. Põhilised jamad ongi nüüd pigem nendega. Uus laps peab iga päev vähemalt paariks tunniks majast välja saama, olen andnud vabad käed - töötaja võib ise otsustada, kuhu temaga läheb ja mida teeb. Poiss on õues hängimise osas täielik ingel, kuulab sõna, on alati kõigega nõus jne. Aga mida teevad töötajad - sätivad end diivanile ja teatavad, et:

1) õues on liiga külm

2) mul on täna ebamugavad jalanõud

3) aga ta ju alles eile käis väljas

jne...

Kusjuures see diivan, millele end sätitakse, ei asu isegi mitte lapsega samal korrusel!

Üleeilne töötaja oli kliendi toas plahvatuse korraldanud, kõik riided voodi peale tõstnud. Eilsel palusin asjad kokku panna ja sahtlitesse laduda. Lapse toas on kaks panipaika - pisike kolme sahtliga öökapp ja suur rinnuni ulatuv kummut. Mis te arvate, kuhu ta riided pani? Loomulikult öökappi! Kusjuures asju oli umbes kolm korda rohkem kui sinna mahuks. Aga kui hilbud tibatillukeseks voltida ja hästi kõvasti kokku suruda, võib imesid teha... Ja kummut oli kõrval täiest tühi. Jumala tõsiselt tahaks mõnikord küsida, et mis kohaga te mõtlete?

Uue lapse söömisharjumused on täielik huumor. On päevi, mil joob paar tassi piima ja sööb pool õuna, kõigest muust keeldub. Parematel päevadel sööb kümmekond friikartulit või viis-kuus kananagitsat kah lisaks. Muidu hästi kihvt poiss - üldse ei räägi, aga kogu aeg laulab! Kusjuures väga ilusti laulab... "Keel", mida lauldes kasutab, on muidugi täiesti arusaamatu. Värviraamatud on suured lemmikud, aga värvimiseks kasutab pastakat ja piirjooni ei tunnista. Kribab paberi niiimoodi täis, et ühtegi valget kohta ei jää, siis keerab teise poole ja teeb sama. Kui valmis, tõmbab lehe välja ja viib prügikasti.

Autistid on üldse väga omapärased. Näiteks mu põhiklient on mõnel päeval nii hajevil, et ei jaga ööd ega mütsi. Teine päev võib üllatada selliste küsimustega, et hoia ja keela. Või hakata täiesti lambist laginal naerma. Vahel vaatab hästi keskendunult tühja punkti ja küsib: "Kes see on?" ja lisab "ma ei tunne teda!" Jumala kõhe on niimoodi!

Tema eripära on, et kui ta toidu närimiseks just tungivat vajadust ei näe, siis ta lihtsalt ei näri! Riis ja makaronid lähevad alati klõnks ja klõnks otse makku. Ja viinamarjad näiteks ka! Halloo - olete proovinud terveid viinamarju neelata? Aga porgandit närib. Nii et enamikesse toitudesse lõikan toorest porgandit sisse.

Nii palju siis tööjutust, nüüd alustan puhkamisega. Sain pärastlõunal ülemuselt kõne, et kui etteteatamisaeg liiga lühike ei ole, võin homme vaba päeva võtta. Ideaalne! Mulle kohe meeldib kui neljapäev reedeks osutub. Ja kui sellele järgneb veel üks reede. Ja siis laupäev. Ja pühapäev...

Kana-kana-kana

Integreerisime majja uut klienti. Ta jääb ainult üheks kuuks (vanemad lähevad reisile), aga paberitööd ja muud jama oli rohkem kui rubla eest. Esiteks sisustasime tema vajadustele vastava kompleksi koos magamis- ja elutoaga, sest talle meeldib hommikust õhtuni multikaid vaadata ja pidi seetõttu isikliku teleri ja diivani saama. Mööblit ostma ma kaasa ei läinud, aga eeldasin, et see tuuakse IKEA-st või muust taolisest kohast... Eksisin. Nüüd on nii, et lapsel on kolme madratsiga hiigelvoodi, mis ulatub mulle nabani ja põhimõtteliselt kuluks marjaks väike redel, et selle otsa ronida.

Uus laps on hästi tore, ainus probleem, et ta ei söö mitte midagi peale rämpstoidu! Mitte ühtegi asja! Ema käis maja üle vaatamas, kasutasin võimalust ja uurisin, mida poiss üldse sööb? Kana. Ja kananagitsaid. Kõik peab olema krõbedaks praetud. Õuna ja banaani (juhul kui banaan on hästi küps). Kartulikrõpse. Ja ongi kõik!

Mida ma teen kuu aega järjest? Hommikuks praekana, lõunaks praekana, õhtuks praekana? 30 päeva järjest?! Minu loogika ütleb, et nälga ta ennast ei jäta ja kui ma krõpse ei osta, peab ta lõpuks midagi sööma. Ei söönud! Tõin siis poest kolmekilose koti külmutatud kananagitsaid. Õudne keemia, aga mis parata... Ahjaa, kummikaru-multivitamiine võtab ta ka - selline toode on muideks päriselt olemas! Asjad on ikka nii viltu kui üldse saab, aga kuu ajaga ei kasvata ümber ei last ega tema vanemaid.

Samal ajal kui juba kõige muu juures halliks hakkasin minema, teatati mu teise hoolealuse päevaprogrammist, et tüdruk sügas pead ning enne kui ta neile tagasi võib saata, peab tooma arstitõendi, et täisid pole. Samal päeval paigaldati meile peatselt saabuva kolmanda kliendi turvalisuse huvides uut tüüpi lukke ja mul polnud lihtsalt puhtfüüsiliselt aega, et olematuid täisid ette näitama minna.

See tähendas, et järgmisel päeval jäi laps koju ja mina alustasin tööpäevaga ühe asemel üheksast. Kohe kui kohale jõudsin, sain kõne käitumisterapeudilt, kes tahtis tüdrukut vaatama tulla, et näha, kuidas tal läheb. Jõudis koos mingi teise asjapulgaga kohale, tegi viie minutiga kindlaks, et laps on rõõmus ja rõõsa ning ülejäänud kaks tundi arutasime Eesti ja Kanada erinevusi, Vancouveri parimaid lumelaua nõlvasid ja küpsiseretsepte. Muidu tore, aga 12-ks oli vaja arsti juurde jõuda ja natuke kiireks kippus minema...

Arsti juures oli elav järjekord, mistõttu tuli poolteist tundi oodata, aga õnneks oli laps heas tujus ja ei korraldanud draamat. Kliendikoordinaator tuli meile kah seltsiks, saime iganädalase koosoleku sealsamas ootesaalis ära tehtud. Täisid muidugi polnud ja järgmisel päeval sai tüdruk jälle päevaprogrammi minna. Mina aga alustasin jälle üheksast, sest sedapuhku oli poisil vaba päev ja keegi pidi talle seltsiks jääma...

Kuna kuu lõpus tuleb kõik aruanded esitada, arved kontorisse faksida, apteegist uue kuu rohtude lehed tuua ja sada muud toimetust teha, ei jäänud vaatamata 11-le ületunnile ühtegi vaba hetke, et niisama tšillida - iga minut kulus asjalikele toimetustele. Kui reede õhtul enne kümmet koju jõudsin, olin läbi kui Läti raha. Hea uudis on see, et iga ületunni eest antakse pooleteistkordselt vaba aega, mis tähendab, et saan nüüd omale kaks vaba päeva valida!

J. Perse ehk nimi ei riku meest!

Meil käisid päkapikud! Piia oli meile jõuludeks kindad ostnud ja need siis nii kavalalt ära peitnud, et läks paar nädalat, enne kui üles leidis ja Kanada suunas teele pani. Uued asjad on toredad, seega trotsisime pilvitut ilma, mis üllatas 12 soojakraadiga ja läksime laupäevasele kohvikutiirule värvilistes labakutes. Kümme minutit hiljem pidime alla vanduma ja kindad kotti panema, aga mõte on see, mis loeb!

Meie nädalavahetuste olulisim osa on mandli-martsipani croissant, ilma selleta ei saa puhkus alatagi. Müstiliselt maitsev! Arutasime just, et peaks oma vanasse "kodukohvikusse" Bibi Pagarisse postkaardi saatma, hea meelega sööks mõnikord nende lihapirukaid ja moonirulle...

Kohvikust välja astudes jäi paar poodi ette, esimesest leidsin omale kingad ja kohe järgmisest kampsuni, mida olin juba korduvalt näppimas käinud, aga polnud raatsinud osta. Nüüd juhtus olema allahindlus, kogu kaup -50%! Suurus, mida proovisin, jäi veidi laiaks, palusin väiksema tuua. Müüja tuli, kurtis, et väiksemat on ainult üks alles jäänud ja näitas, et sel on plekk peal, aga kui mul siiski ostusoov peaks tekkima, saavad lohutuseks damage discount'i teha.

Proovisin selga - ideaalne! Hakkasin otsima, et kus see plekk üldse oli? Tükk aega keerutasin, üles ei leidnud. Kustav tuli appi, tema ka ei leidnud. Kutsusime müüja, läksime eredama valguse kätte ja pärast mõningast ponnistust õnnestuski lokeerida õrnalt kollakas laiguke, mis träpsulise kudumi peal välja ei paistnud ja tõenäoliselt esimeses pesus maha tuleb. Kassas selgus, et damage discount on -15%. Kas olen juba maininud, kui väga mulle siinne allahindluste süsteem meeldib?

Muide, kui Vancouverisse satute, võin teid juhatada ühte vahvasse butiiki:

Päeva lõpuks seadsin sammud politseijaoskonda lootuses, et mu karistusregistri väljavõte on lõpuks valmis saanud. Etteruttavalt võin öelda, et oligi. Juba nädal aega tagasi. Lisaks tahaks mainida, et üleolevate ametnikega suhtlemine ei kuulu kindlasti mu meelistegevuste hulka ja eriti ärritav, et mida madalama astme asjapulgaga tegemist on, seda tähtsam kipub ta olevat.

Niisiis saage tuttavaks - infoleti tädi. Istub arvuti taga, igavleb. Saal tühi, laupäeva õhtu ju. Astun ligi, selgitan olukorda, palun kontrollida, kas mu väljavõte on tulnud? Tädi küsib, kas mulle on helistatud? Ütlen, et ei ole, sellepärast tulingi läbi, sest varsti saab juba kaks nädalat täis... Tädi uurib, on mu telefonil voice-mail aktiveeritud? Ei ole. Aga ma pole ka ühtegi kõnet saanud! Küsin uuesti, kas saaks kontrollida, on see paber tulnud või ei? Tädi küsib teravalt vastu - aga kas me helistasime teile?

Sellisel hetkel tahaks lihtsalt... ma ei hakka ütlema. On raske kontrollida või?! Eriti idiootne on ühe minuti jooksul kaks korda sama küsimust esitada.

Pärast mõningast vaidlemist suvatses daam end ümber pöörata, kaks sekundit karbis sobrada ja sealt mu kauaoodatud paberi leida. Lükkas selle üleolevalt minuni ja teatas tähtsalt - näe, oleme helistanud, keegi ei vastanud! Seepeale meenus, et ühel hommikul kell 8 tõepoolest mu telefon helises, aga number oli salastatud ja ma ei jõudnud läbi une nii kiiresti reageerida, et vastu jõudnuks võtta. Minu meelest võiks 70 dollarilise teenustasu sees siiski nii palju teenust olla, et kui inimest ei õnnestu tabada, helistatakse nädala jooksul korra veel...

Vähemalt sain nüüd viimase puuduoleva faili üles laadida ja viisataotluse ära kinnitada. Jääb vaid üle pöialt hoida ja kiiret (positiivset) vastust loota!

Varganägu

Kui Kadri eelmisel nädalavahetusel külas käis, arutlesime, kuidas me kõik võõrsil elavate eestlaste osas veidi ettevaatlikud oleme. Pärast seda tuli hall argipäev, meie ajasime oma asju, Kadri enda omi, kuni ükspäev hakkasime arutama, et huvitav, kuhu Kadri kadus? Kustav tuletas meelde, et no me ju ise ütlesime, et meile ei meeldi eestlastega suhelda, võib-olla hoiab eemale? Mina õigustasin, et tema ütles täpselt sama! Võib-olla osutusime hoopis meie nõmedateks?

...oota, meie ikka nõmedad ei ole!

Tegelikult oli Kadri vahepeal haigeks jäänud ja paariks päevaks urgu tõmbunud, aga laupäeval käisime juba kolmekesi väljas, nii et mõlema poole au sai päästetud. Kadril on linna meelelahutuskohad vähem kui kahe kuuga ära kaardistatud, viis meid stand-up comedy't vaatama.

Meie eelmise kodu kõrval asus ehtne comedy-bar, kus piletihind oli vägev, kokteilihind samuti vägev ja tund aega varem pidi kohale minema, et üldse laud saada. Ainus, mis nii vägev ei olnud, oli komöödia ise. Kõige muhedam vend oli see, kes esinejaid sisse juhatas, Sepo Seemani noorem versioon. Jutt jooksis ja rahvas muudkui kõkutas. Soojendusesineja oli pool-muhe, mõned korrad ikka muigasin, aga ütleme nii, et kui eelmine, kes esinejaid sisse juhatas, korraks jälle lavale tuli, sai palju rohkem nalja. Peaesineja oli ma-olen-kõva-naljamees-ja-muidu-äge-vend tüüpi kuju, kelle huumorivõimekus jäi eneseimetlusele kõvasti alla. Ma ei naernud mitte ühtegi korda. Isegi Kustav ei naernud (ja olete te kunagi näinud, et Kusti pärast kolmandat kokteili ei naera?)

Peatselt tuleb minu juhitavasse majja uus klient elama. Praegu on käsil esimene faas, kus ta tuleb igal teisel pühapäeval koos oma senise hooldajaga neljaks tunniks "külla" (hiljem hakkab tasapisi kauemaks jääma, seejärel juba üheks ööks jne, kuni lõpuks elabki meil ja käib hoopis kodus külas). Eelmisel pühapäeval tuli juba kolmandat korda ja ma jätsin töötajatele väga selged juhised:

- kogu kodukeemia peab olema luku taga, sest tal puudub ohutunne ja võib valest pudelist lonksata.

- teda ei tohi lubada kööki (enam-vähem samal põhjusel). Tema enda kodus on köögikapid ja külmik lukus, aga kuna meil on iga lapse kohta üks töötaja, ei pea nii drastilisi meetmeid kasutama, kuid muudame oma elu lihtsamaks kui talle algusest peale selged piirid seame.

Mina olen nädalavahetuseti teatavasti vaba, aga kui töötajatel on muresid, siis kirjutavad. Esmaspäeva hommikul saingi kirja, mis algas positiivselt - graafikus oli viga ja kuigi iga lapse kohta peaks olema üks töötaja, oli sedapuhku pandud kaks. Kuna meie teine klient juhtus tol päeval kodukülastusel olema, jäi ka tema töötaja "üle" ja kuna uus laps tuli oma hooldajaga, siis oligi tal ühe asemel neli töötajat. Noh, väga tore ju!

Seejärel jõudis kirja saatja asja juurde: kuidas köögihunti saab välja lülitada? (köögihunt on see masin, mis asub kraanikausi äravoolus ja purustab nupulevajutuse peale kõik pulbriks, mis sinna kinni on jäänud). Laps klõpsis köögis erinevaid lüliteid ja ühtlasi suutis oma käe äravoolu auku toppida ja noh, põhimõtteliselt võib niimoodi käest ilma jääda...

Ma kohe tunnen, kuidas neil hetkedel kannatlikkust arendan! Kõigepealt saan muidugi kohutavalt vihaseks ja sajatan nii mis hirmus. Seejärel kurdan Kustavile, et töötajad on täielikud debiilikud! Siis hingan sisse-välja, surun emotsioonid alla ja kirjutan sõbraliku vastuse, et välja saab lülitada elektrikilbist ja igaks juhuks võiks nõuderesti sinna peale tõsta, et turvalisem oleks, kindlasti tuleb ka tähelepanelikum olla ja teda köögist eemal hoida.

Aga tegelikult tahaks lajatada, et otsi omale uus töö kui laps ei tohiks köögi lähedalegi sattuda, aga NELJA personaalse töötaja kiuste ta sinna ikkagi läheb, ja sul on veel julgust teatada, et ta oli mingil hetkel kättpidi kraanikausi äravoolus ja vedas, et sel hetkel nuppu ei vajutanud. MISMOODI?

Alustasin töönädalaga ja võtsin alustuseks kuivatist asjad välja. Kuivati kõrval olevast mustapesukastist leidsin ühe võõra särgi, vana ja koleda. Kummaline. Viskasin pikemalt mõtlemata prügikasti. Siis avastasin, et nädalavahetuse töötaja on ilmselt lapse kuupileti enda kätte unustanud, helistasin talle, kiikas kotti, oligi seal, lubas kohe läbi sõita ja ära tuua. Panin seni riideid kappi ja arutlesin endamisi, et huvitav, kus see pluus on, mis ma eelmisel nädalal lapsele ostsin?

Kolleeg jõudis kohale ja noh, autoomanike asi - ei jopet ega midagi, pluusiväel (meil on +10 ja päike paistab). Kusjuures täpselt sama pluus, mis lapsel kahe viimase päevaga kaduma läks. Vahetasime mõned laused ja mainisin muuhulgas, et K'l on samasugune pluus! Kolleeg kohmetus veidi, aga lisas kiiresti, et oi see on üks mu lemmikuid... ja läks ruttu ära.

Otsisin terve maja läbi ja pluusi ei kuskil. Nädalavahetusel puutusid lapsega kokku ainult eelmainitud kolleeg ja seesama öövahetuse töötaja, kes tänagi tuli. Tõstsin siis ennatlikult prügisse visatud koleda pluusi jälle välja ja küsisin öövahetuselt, et kas ta on seda varem näinud? Jaa, S-l oli see eile hommikul seljas! Ta oli veel vaadanud, et miks peaks keegi sellise räbalaga kodust välja tulema. Õhtuks oli aga seesama pluus lapse mustade riiete hulgas ja lapse uhiuus pluus... töötajal seljas. Ega tema ju teadnud, et kuupilet kotti ununeb ja oma uhke outfit'iga kohe minu silma alla peab sattuma.

Kuidas üldse saab nii nahaalne olla, ah? Koostasin jälle kena kirja, selgitasin, miks mul on raske uskuda, et tegemist on kokkusattumusega ja lisasin, et kuna pluus talle tõesti hästi istus, võib selle endale jätta ning lapsele raha tuua, et talle uue saaks osta. Või siis tagastab hilbu nädalavahetusel kui tööle tuleb. Võite ise arvata, mida ma talle tegelikult tahaks öelda!

Aga kodune akude laadimine töötab ideaalselt, hommikune ujumine on nüüd asendunud öisega, viimasel nädalal oli tavaline taks, et tund enne südaööd lükkasime plätud jalga, vedelesime tükk aega vannis ja saunas, ujusime kuniks jaksu jätkus ning kukkusime koju tulles magusasse unne. Hea rutiin.

Tädi

Kuna mul on viisa jaoks endiselt police check'i vaja ja vahepeal möödunud päevad näitavad, et see ise mulle koju ei jaluta, tuli jälle sammud jaoskonna poole seada. Teel sinna juhtus keegi oma last mu tee pealt ära sikutama, öeldes talle: "Let this lady pass!" Eesti keeles on lady vaste TÄDI! Ikka päris suur vahe, kas olla lady või tädi... Veel parem tõlkenäide oleks mother in law vs ÄMM!

Jõudsin jaoskonda, täidetud ankeet näpus. Küsimusele, kellele nad seda informatsiooni jagada tohivad, jätsin esialgu vastamata. Viisat taotlen ju Kanada valitsuselt, aga kuna lahtrites nõuti aadressi, telefoninumbrit ja kontaktisikut, oli vastamine veidi keeruline. Pealegi pean paberi nagunii failina teele panema, füüsiline aadress on täiesti suva.

Neiu ütles kohe, et nii ei lähe, tühjaks ei saa jätta. Mina aga jalutasin hommikul täiesti juhuslikult mingist majast mööda, mille peale oli kirjutatud Goverment of Canada ning jätsin aadressi meelde - selle siis märkisingi. Mul pole mingit aimu, mis maja see tegelikult on, aga loodame, et valitsus. Indeksit muidugi ei teadnud, sellest tuli kohe hull probleem. Keeldusin guugeldamiseks koju minemast ja puhisesin seni, kuni tütarlaps lõpuks halastas. 

Edasi nõuti tõestust, et elan sellel aadressil, mille ankeedil koduks olen märkinud. Õnneks oli kaasas konto väljavõte ja kogu tõestamine seisnes kahes sekundis, kus neiu viskas sealsele aadressile hetkeks pilgu peale; paberit endale ei tahtnud, koopiat ei teinud. Konto väljavõttega on siin muideks selline lugu, et tahad või ei, aga see saadetakse igakuiselt koju. Kogu su rahaline seis ning tehingud peal ja täitsa tavapostiga tuleb. 

Lõpetuseks öeldi, et kui paber valmis saab, saadetakse mulle sellekohane e-kiri, aga kuna see võtvat kaua aega, võin jätta telefoninumbri, helistades saavat rutem...

Hiljem läksin juuksurisse. Juuksur uuris, et kust ma pärit olen - ahaa, Eestist... kus Eesti asub? Mina vastu, et Soomet tead? Jaa teab! Novot, Eesti on Soome naaber, asub lõuna pool.

Ajame juttu ja korraga küsib juuksur, et aga kuidas teil seal Soomes... bla-bla-bla. Noh suva, eks. Läheb veel natuke aega mööda ja tuleb uus geograafiline küsimus, et aga kas teil seal Oslos...

No mina ei tea, võib-olla jõuaksime mingile konsensusele, kust ma siis lõpuks pärinen? 

Aga lõikusest - juuksur küsis kohe, palju ma lühemaks tahan, näitasin näppudega umbes 3 cm. Et asi kindel oleks, kammis ühe salgu välja ja näitas juuste peal, et kas nii palju? Jaa. Et kas järku, eest lühemaks või muud sellist? Mina, et ei-ei, lihtsalt sirge lõige, kõik ühepikkuseks. Arutasime natuke ja otsustasime, et no kui, siis ainult sentimeeter või kaks eest lühemaks, lihtsalt et äär selline ümar jääks. Mõeldud-tehtud.

Kui nüüd kristalselt aus olla, sain ikka juba poole peal aru, et kuidagi liiga pikad jupid lähevad maha, aga mida sel hetkel enam parata on?! Ei kõnni ju minema, osa pead lühike, teine pikk!

Juhtus siis nii, et poolde selga ulatuvatest juustest sai peaaegu õlgadeni soeng. Kõige lühem järk, see mis varem tissidest allapoole ulatus ja ainult natu-natuke lühemaks pidi minema, on nüüd LÕUANI. Kui te arvate, et mu tissid asuvadki lõua all, siis... 

Kogu lõbu läks maksma kolm korda rohkem kui telefonis aega kokku leppides lubati... Et kui juba läks metsa, siis ikka täiega. Hoidsin tädisoengus pead uhkelt püsti, maksin ära ja kadusin.

Bürokraatia

Kustav luges virtuaalse soolaleivapeo postitust ja teatas, et pirukad peavad ikka päriselt ka tulema! Sest noh, meie korterit oli ta ausalt öeldes juba varemgi näinud, aga pirukaid pole tõesti ammu saanud... Ahjaa, kui piparkooke tuli rullida veinipudeliga, siis nüüd läks elu lihtsamaks, sest suvatsesime köögisahtlisse kiigata ja sealt taignarulli avastada.

Ühel õhtul logisin täiesti juhuslikult oma "jutupliiatsi" meilikasti, mis blogiga kaasa tuli, aga siiani kasutust polnud leidnud, ja avastasin mitu uut kirja. Muuhulgas sain teada, et mu blogi loevad veel mõned inimesed peale meie emade! Ma ju ei näe, kes siin käib või ei käi! 

Ükspäev kirjutasin sõbranna Annale, et halloo-halloo-helgi-sallo, kuidas läheb, sada aastat pole sust midagi kuulnud! Selgus, et meil olevat temaga iga päev jupike kvaliteetaega - Anna võtab kohvitassi, sätib end mugavalt istuma ja loeb blogist, mida me vahepeal teinud oleme. Saate aru! Aga kust mina uudiseid saan?

Sealt tolmukorra alla mattunud meilikastist leidsin ka Kadri kirja, kus ta teatas, et saabus Vancouverisse ja võiks kokku saada! Noh... novembris. Vabandasin ette-taha, et selline luru olen ja oma kirju korra aastas kontrollin, aga et tulgu külla. Tund aega hiljem logisin uuesti sisse, et näha, kas ta on vastanud ja kurtsin Kustavile, et no on aeglane! Mina küll vastasin talle juba... kahe kuu pärast.

Nädalavahetusel pidin uue viisa jaoks politseist karistusregistri väljavõtte ära tooma, aga sellega läks nagu läks... Tegelikult käisin sealt laupäeval isegi korra läbi, aga selgus, et väljavõtteid on kahte erinevat tüüpi ja soovitati selgeks teha, kumba vaja on, kas sõrmejälgedega ($60) või ilma ($70). Kes sellised hinnanumbrid välja mõtles? Õudne, millised röövlid! Viisa taotlemise lehel polnud muidugi mingit infot, kumba nad tahavad.

Viisa taotlemise protsess on ikka jube tüütu, midagi keerulist pole, aga sada korda tuleb samasid lahtreid täita ja dokumente üles laadida. Bürokraatia!

Young Professionals'i viisasid, mida minagi praegu taotlen, õnneks veel jagub. Igal aastal antakse 40 tükki välja ja praegu on veel 38 alles - üks koht on reserveeritud mulle ja teine Jormale, kes samal ajal taotlema hakkas. Nüüd peab Kustav kah hakkama pabereid ajama, sest lennupiletid lähevad ju iga päevaga kallimaks ja hea oleks teada, kuhu me märtsis lendama peame? Praeguse viisa lõppedes tuleb riigist väljas käia ja et uus kehtima hakkaks, peab tingimata läbi lennujaama sisenema. Keset porist märtsi ei tahaks tegelikult Eestis maanduda.

Ja kõik sõbrad, kes meid aasta jooksul on ära unustanud, hakkavad postkasti voo-doo nukke saama :)

Öö(m)elu

Bussijuhid paistavad olevat Vancouveri motiveeritumad töötajad, nii lahked ja abivalmid. Ma ei tea, mis koolitusi neile enne ametisseasumist tehakse, suhtlemistreening peab ilmselgelt hea olema. Üllatun endiselt iga kord kui mõni neist nalja viskab või muidu muhe on, sest Eestis kohtasin 30 aasta jooksul ainult ühte toredat bussijuhti ja tema sõitis Tallinn-Tartu liinil, mitte linna sees.

Veel meeldib mulle, et metroos ja bussides on suured plakatid, mis ütlevad "me väärtustame nii oma töötajaid kui kliente" - ja neil on sellega tõsi taga!

Erivajadustega inimestele on Handy Dart, mis kujutab endast taksoteenust pakkuvat väikebussi. Minu klient läheb sellega igal hommikul päevaprogrammi ja pärastlõunal koju. Sealsed juhid on veel eriti vahvad, väga jutukad ja toredad. Kliendid on muidugi kõvasti värvikamad kui ühistranspordis, nende eest hoolitsemiseks ongi omamoodi inimesi vaja.

Kustavi Toronto sugulased uurisid hiljuti, et kas see ettevõte, kus töötan, on riiklik- või erafirma - Torontos ei pidavat autistide elu pooltki nii lilleline olema kui Vancouveris. Teenust koordineerib eraettevõte, aga rahastus tuleb läbi provintsi ja lapsevanemad ei maksa sentigi!

Kliendi "taskuraha", mille ministeerium otse tema kontole kannab, on 200 dollarit (135 eur) kuus, selle eest tuleb osta ainult riided ja hügieenivahendid; kõik muud kulud kaetakse maja eelarvest. Kuna riided on siin odavamad kui Eestis, jääb sellest summast tegelikult ülegi. Minu kliendil on lisaks jõukad vanemad, kes tütrele meelsasti kõike vajalikku võimaldavad - just küsisid, mida vaja oleks, aga ma ei oska midagi kosta, sest meieni jõudvast rahast piisab kõigeks.

Eile hommikul keerasin end diivanile kerra, unustasin end mitmeks tunniks filmi vaatama ja ujuma ei jõudnudki. Et hea trennirütm käest ei kaoks, hakkasin õhtul Kustile pinda käima, et käime ikka ujumas ära! Kell 23 hakkas ta vaikselt vedu võtma, aga arvas, et bassein on ilmselt juba kinni. Kiikasime aknast välja ja tõdesime, et keegi igatahes ujub! Basseinil on ju klaasist lagi, pimedas paistab ilusti, mis seal toimub.

Ja mis siis toimus - möll! Mõlemad trennisaalid rahvast täis, inimesed lidusid jooksulintidel ja tõstsid kange; keegi oli aurusaunas, keegi tavalises, üks tüdruk luges mullivannis ajakirja ja kaks noormeest hullasid basseinis. Kui me südaööl tuppa tagasi tulime, ei näidanud melu veel mingeid vaibumise märke!

Aga riietusruumist leidsin geniaalse aparaadi - ujumisriiete tsentrifuugi! Trikoo sai mõne sekundiga nii kuivaks nagu poleks vees käinudki...

Soolaleivapidu

Me oleme vahepeal tubliks hakanud ja tervelt kolm päeva järjest hommikuti ujumas käinud. Väga raske on laiskuseussile vabandusi leida kui bassein vaid liftisõidu kaugusel asub...

Uus kord näeb ette, et põõname, kuniks und jätkub (sest mina alustan tööpäevaga alles kella ühest), paneme plätud jalga ja longime basseini juurde. Nagu hotellis elaks! Siinsed naabrid on kas veel laisemad kui meie või siis käivad tööl, sest tavaliselt on kogu veemaailm ainult meie päralt. Soojendame end mullivannis, ujume veidi, kolime mõneks ajaks sauna ning algabki ring otsast peale... Ema ütles, et blogi lugedes jääb mulje, et meil on siin eriti mõnus elu... Ei saa kurta, jah!

Saunasid on kaks - tavaline ja aurukas. Auru lastakse ikka nii, et näha pole mitte midagi. Võib kogemata mõnele naabrile sülle istuda. Aga noh, nagu mainisin, pole ujumiskompleks just kuigi ülerahvastatud... Ja basseinivesi on kohe väga soe. 

Trennisaale on samuti kaks. Ühes rattad, stepperid ja võimlemispallid, teises jooksulindid ning kogu jõusaali atribuutika. Mõlemast avaneb vaade basseinile:

Samalt korruselt leiab piljardilaua ja kööginurgaga varustatud peosaali. See on siinsetes kõrghoonetes normiks - loogiline, et 30-korruse peale leidub piisavalt neid, kes sportida tahavad või nii suuri pidusid korraldavad, et külalised koju ära ei mahu. 

Mõtlesin, et teen kah peo - soolaleivapeo! Mina ei ole süüdi, et nii kaugel elate ja külla ei saa tulla! Nii et võtke nüüd vein ja pirukas näppu, hakkame ringkäiguga pihta. Alustuseks elutuba:

Pean igaks juhuks mainima, et need roosade nägudega poisid seal teleka kohal ei peegelda meie kunstimaitset. Ja teleka pani Kustav täpselt ühel korral käima, aga kurtis, et sealt olevat enneolematult õudset si...a tulnud, nii et edaspidi oleme hoidunud end traumeerimast. 

Rõdu on meil ka, ootame põnevusega kevadet, et saaks kohvitassiga õue minna. Ning elutoast pääseb magamistuppa:

Kanadas paistab olevat kombeks, et master bedroom'i juurde kuulub alati ka vannituba. Nii on meilgi neid kaks, väga mugav!

Köögi kõrval on kinnine rõdu. See on korteri kõige veidram koht, sest sisuliselt on tegemist lihtsalt ühe klaasist toaga, mille otstarve jääb pehmelt öeldes arusaamatuks. Üürikuulutusi vaadates pannakse nendesse uberikkudesse tavaliselt üks hiinlane elama. Meil hiinlast pole, on söögilaud:

Tegelikult jääb köögist vasakule veel üks (ilma aknata) tuba, mida panipaigana kasutada. Meie hoiame seal koristusvahendeid ja Kustavi tehnikajubinaid, pilti ei hakanud tegema.

Köögi taha jääb vannituba ja külaliste pesa:

Noh ja ongi kõik. Võite nüüd järgmise piruka võtta ja veini lõpuni juua. Ja tulge teinekord jälle külla!

Kõige teravamad pliiatsid

Ükspäev helises mu telefon: "Tere, helistan VanCity'st, minu nimi on see-ja-see. Avasite kuu aega tagasi meie juures arve, tahaksime uurida, kuidas rahul olete ja kas on küsimusi tekkinud?" Väga tore näitsik oli, soovis head uut aastat, hääl helises kui kelluke... Mõtlesin, et olen siis kanadalikult sõbralik ja ei hakka kohe toru ära panema, kuigi esimestest lausetest oli näha, et midagi asjalikku siit ei tule.

Kuna klientide privaatsus olevat neile väga oluline, oli kõigepealt tarvis tuvastada, kas olen ikka Anu (kuidas mina peaks tuvastama, kas tema on VanCity, jäi muidugi lahtiseks). Alustuseks tuli öelda sünniaeg. Siis kodune aadress. Korteri number. Linn (mis te tõesti arvate, et panen kogu ülejäänud aadressiga täkkesse, aga linnaga puusse?). Ja lõpetuseks postiindeks. Seda ma paraku peast ei teadnud. Neiu vastu, et no mis ma selle asemel võiks küsida? Hmm... Öelge oma telefoninumber! Seesama, mille peale ma just helistasin!

Eelmisel nädalal rääkisin endise juhatajaga (kelle asemel nüüd töötan) ja avastasin, et näiteks tema jaoks on internetipank ikka täitsa tume maa. Arvete maksmiseks:

- võtab kõigepealt automaadist sularaha välja
- läheb pangakontorisse
- esitab tellerile maksmist vajavad arved
- ulatab sularaha
- saab paberi peale templi "makstud"

Kuna ta on novembri arved tasumata jätnud ja need paberkandjal ära kaotanud, on olukord lootusetu "...sest kuhu see pangatöötaja sinu arvates templi peaks lööma???" Et ma talle detsembri arvetelt võlgu olevad summad ja muu vajaliku info välja kirjutasin, oli tema jaoks täiesti arusaamatu. Ja mina jällegi ei mõistnud, miks tal neid pabereid üldse vaja on? Aga noh - templi jaoks!

Teine mure olevat, et ta ei saa seda lehte lahti, kus me igapäevast aruandlust täidame. Minul pole kõnealuse saidiga ei tööl ega kodus ühtki probleemi olnud, küsisin igaks juhuks, on tal ikka õige aadress? Tema vastu: "Tead, meil ei ole siin uues majas mingi vana arvuti nagu teil seal, me ei pea aadressi ise sisse tippima, meil on selle jaoks ikoon! More user friendly, you know!"

Ah et lausa ikoon? No siis küll.