Varganägu

Kui Kadri eelmisel nädalavahetusel külas käis, arutlesime, kuidas me kõik võõrsil elavate eestlaste osas veidi ettevaatlikud oleme. Pärast seda tuli hall argipäev, meie ajasime oma asju, Kadri enda omi, kuni ükspäev hakkasime arutama, et huvitav, kuhu Kadri kadus? Kustav tuletas meelde, et no me ju ise ütlesime, et meile ei meeldi eestlastega suhelda, võib-olla hoiab eemale? Mina õigustasin, et tema ütles täpselt sama! Võib-olla osutusime hoopis meie nõmedateks?

...oota, meie ikka nõmedad ei ole!

Tegelikult oli Kadri vahepeal haigeks jäänud ja paariks päevaks urgu tõmbunud, aga laupäeval käisime juba kolmekesi väljas, nii et mõlema poole au sai päästetud. Kadril on linna meelelahutuskohad vähem kui kahe kuuga ära kaardistatud, viis meid stand-up comedy't vaatama.

Meie eelmise kodu kõrval asus ehtne comedy-bar, kus piletihind oli vägev, kokteilihind samuti vägev ja tund aega varem pidi kohale minema, et üldse laud saada. Ainus, mis nii vägev ei olnud, oli komöödia ise. Kõige muhedam vend oli see, kes esinejaid sisse juhatas, Sepo Seemani noorem versioon. Jutt jooksis ja rahvas muudkui kõkutas. Soojendusesineja oli pool-muhe, mõned korrad ikka muigasin, aga ütleme nii, et kui eelmine, kes esinejaid sisse juhatas, korraks jälle lavale tuli, sai palju rohkem nalja. Peaesineja oli ma-olen-kõva-naljamees-ja-muidu-äge-vend tüüpi kuju, kelle huumorivõimekus jäi eneseimetlusele kõvasti alla. Ma ei naernud mitte ühtegi korda. Isegi Kustav ei naernud (ja olete te kunagi näinud, et Kusti pärast kolmandat kokteili ei naera?)

Peatselt tuleb minu juhitavasse majja uus klient elama. Praegu on käsil esimene faas, kus ta tuleb igal teisel pühapäeval koos oma senise hooldajaga neljaks tunniks "külla" (hiljem hakkab tasapisi kauemaks jääma, seejärel juba üheks ööks jne, kuni lõpuks elabki meil ja käib hoopis kodus külas). Eelmisel pühapäeval tuli juba kolmandat korda ja ma jätsin töötajatele väga selged juhised:

- kogu kodukeemia peab olema luku taga, sest tal puudub ohutunne ja võib valest pudelist lonksata.

- teda ei tohi lubada kööki (enam-vähem samal põhjusel). Tema enda kodus on köögikapid ja külmik lukus, aga kuna meil on iga lapse kohta üks töötaja, ei pea nii drastilisi meetmeid kasutama, kuid muudame oma elu lihtsamaks kui talle algusest peale selged piirid seame.

Mina olen nädalavahetuseti teatavasti vaba, aga kui töötajatel on muresid, siis kirjutavad. Esmaspäeva hommikul saingi kirja, mis algas positiivselt - graafikus oli viga ja kuigi iga lapse kohta peaks olema üks töötaja, oli sedapuhku pandud kaks. Kuna meie teine klient juhtus tol päeval kodukülastusel olema, jäi ka tema töötaja "üle" ja kuna uus laps tuli oma hooldajaga, siis oligi tal ühe asemel neli töötajat. Noh, väga tore ju!

Seejärel jõudis kirja saatja asja juurde: kuidas köögihunti saab välja lülitada? (köögihunt on see masin, mis asub kraanikausi äravoolus ja purustab nupulevajutuse peale kõik pulbriks, mis sinna kinni on jäänud). Laps klõpsis köögis erinevaid lüliteid ja ühtlasi suutis oma käe äravoolu auku toppida ja noh, põhimõtteliselt võib niimoodi käest ilma jääda...

Ma kohe tunnen, kuidas neil hetkedel kannatlikkust arendan! Kõigepealt saan muidugi kohutavalt vihaseks ja sajatan nii mis hirmus. Seejärel kurdan Kustavile, et töötajad on täielikud debiilikud! Siis hingan sisse-välja, surun emotsioonid alla ja kirjutan sõbraliku vastuse, et välja saab lülitada elektrikilbist ja igaks juhuks võiks nõuderesti sinna peale tõsta, et turvalisem oleks, kindlasti tuleb ka tähelepanelikum olla ja teda köögist eemal hoida.

Aga tegelikult tahaks lajatada, et otsi omale uus töö kui laps ei tohiks köögi lähedalegi sattuda, aga NELJA personaalse töötaja kiuste ta sinna ikkagi läheb, ja sul on veel julgust teatada, et ta oli mingil hetkel kättpidi kraanikausi äravoolus ja vedas, et sel hetkel nuppu ei vajutanud. MISMOODI?

Alustasin töönädalaga ja võtsin alustuseks kuivatist asjad välja. Kuivati kõrval olevast mustapesukastist leidsin ühe võõra särgi, vana ja koleda. Kummaline. Viskasin pikemalt mõtlemata prügikasti. Siis avastasin, et nädalavahetuse töötaja on ilmselt lapse kuupileti enda kätte unustanud, helistasin talle, kiikas kotti, oligi seal, lubas kohe läbi sõita ja ära tuua. Panin seni riideid kappi ja arutlesin endamisi, et huvitav, kus see pluus on, mis ma eelmisel nädalal lapsele ostsin?

Kolleeg jõudis kohale ja noh, autoomanike asi - ei jopet ega midagi, pluusiväel (meil on +10 ja päike paistab). Kusjuures täpselt sama pluus, mis lapsel kahe viimase päevaga kaduma läks. Vahetasime mõned laused ja mainisin muuhulgas, et K'l on samasugune pluus! Kolleeg kohmetus veidi, aga lisas kiiresti, et oi see on üks mu lemmikuid... ja läks ruttu ära.

Otsisin terve maja läbi ja pluusi ei kuskil. Nädalavahetusel puutusid lapsega kokku ainult eelmainitud kolleeg ja seesama öövahetuse töötaja, kes tänagi tuli. Tõstsin siis ennatlikult prügisse visatud koleda pluusi jälle välja ja küsisin öövahetuselt, et kas ta on seda varem näinud? Jaa, S-l oli see eile hommikul seljas! Ta oli veel vaadanud, et miks peaks keegi sellise räbalaga kodust välja tulema. Õhtuks oli aga seesama pluus lapse mustade riiete hulgas ja lapse uhiuus pluus... töötajal seljas. Ega tema ju teadnud, et kuupilet kotti ununeb ja oma uhke outfit'iga kohe minu silma alla peab sattuma.

Kuidas üldse saab nii nahaalne olla, ah? Koostasin jälle kena kirja, selgitasin, miks mul on raske uskuda, et tegemist on kokkusattumusega ja lisasin, et kuna pluus talle tõesti hästi istus, võib selle endale jätta ning lapsele raha tuua, et talle uue saaks osta. Või siis tagastab hilbu nädalavahetusel kui tööle tuleb. Võite ise arvata, mida ma talle tegelikult tahaks öelda!

Aga kodune akude laadimine töötab ideaalselt, hommikune ujumine on nüüd asendunud öisega, viimasel nädalal oli tavaline taks, et tund enne südaööd lükkasime plätud jalga, vedelesime tükk aega vannis ja saunas, ujusime kuniks jaksu jätkus ning kukkusime koju tulles magusasse unne. Hea rutiin.