Vabariigi Aastapäev

Vabariigi aastapäeva puhul otsustasime ainult eestimaiseid toite teha, nii sattusid menüüsse sült, rukkileib, küüslauguvõi, kartulisalat, täidetud munad, Kirju Koer ja piparkoogid.

Järgmisel päeval avastasin koju jõudes toatäie sini-must-valgeid õhupalle (pilt on tehtud järgmisel hommikul, mil pooled pallid olid juba Kadriga kaasa läinud), sest kui Kustav dekoreerima hakkab, peab iga detail paigas olema. Sellise põhjalikkuse juures ei ole imestada, et ta keeldus kategooriliselt glasuurivabadest piparkookidest ja nii käisin enne külaliste tulekut veel poes, et soetada tuhksuhkur ja mikser. Kui külalised sisse astusid, mikserdasin esimesed viis minutit hirmsa mürinaga glasuuri kokku, aga noh, teate küll, eestlaste värk, ongi hea kui ei pea kohe rääkima hakkama.

Külalisteks olid Kadri, Kadri ja Joonas. Esimene Kadri on juba mõnda aega Vancouveris pesitsenud, teine saabus koos Joonasega paar päeva tagasi Torontost (rongiga! neli päeva pesemata!), sest sealne ilm ei kannatanud enam mingit kriitikat. Neil olevat olnud au käia nii halva ilmaga Niagara juga vaatamas, et juga ei paistnudki! Kuulda oli, näha polnud. Hirmus külm olevat ka olnud...

Vancouver, kus elu sees lund ei saja, üllatas Kadrit-Joonast lakkamatu sajuga. Lumepilved on nii tihedad, et vaatamata kolmandale siinveedetud päevale pole nad mägesid veel näinudki. Lihtsalt ei paista! 

Pidu oli vahva, kodumaine toit maitses hästi ja mina õppisin Põltsamaa sinepit sööma. Eestis pole sellele oma toidulaual kunagi rakendust leidnud, aga nüüd hakkasin Kustavi eeskujul süldile määrima ja tõesti on hea. Kadri nõudis, et viktoriin peab ka kindlasti tulema ja lubas lõbusad küsimused teha. "Lõbusad küsimused" osutusid sellisteks pähkliteks, et kellelgi meist polnud suuremat lootust oma au säilitada.

Kui vastuse vihjena öeldakse, et kujuta ette seda Liivimaa kaarti, mis ajaloo klassis seina peal oli, siis... vabandust, minul oli sel ajal puberteet. Mis kaardist te räägite? Küll aga olid mõned küsimused sellised, et kui täitsa huupi pakkuda, siis kümnendal korral läheb ikka täppi, lõin siis teisi lärmiga, sain mitu punkti kirja ja lõppkokkuvõttes võitsin esikoha, ise ühtki vastust teadmata! Auhind oli ka - Linda šokolaad!

Hommikul sain oma viisa kohta kirja, et nõutakse lisadokumente - tervisekontrolli ja Eesti Karistusregistri väljavõtet. Karistusregistri osas on tüütu, sest see peab olema paberil ja loomulikult notariaalse tõlkega! Tellisin neti teel ära ja nüüd peab keegi selle Eestis vandetõlgi juurde toimetama ja hiljem saadud dokumendid sisse skännima, et saaksin üles laadida. Eriti tobe on see, et ma pole vahepeal Eestis käinudki ja praeguse viisa jaoks tegin selle protsessi juba pooleteist aasta eest läbi... 

Novot kui sujuvalt ma täidetud munade kõrvalt täieliku meeleheite osakonda astusin! Nii-ii tüüüütu on see bürokraatia!!! Ja see, et ei tea, kui kaua kogu jama aega võtab... Praegust viisat on ju ainult kolm nädalat alles jäänud! Ma ei väsi kordamast, et kogu protsess pidi võtma maksimaalselt kaks kuud ja olin täiesti veendunud, et mul jääb tohutult aega üle! Ma ei tea, kuidas oli võimalik nii maalilise plaani juures detsembri esimesest poolest meeleheitlikku märtsi jõuda, ah? No ärasõidu pileteid pole meil muidugi mitte mingisuguseid ja god knows, et odavamaks need aja jooksul ei lähe. 

Visualiseerin end siin suvisesse Whistlerisse ja lihtsalt keeldun keset märtsi Eestisse maandumast! Kuigi päris tore oleks kõiki vahepeal sündinud tittesid näha. Aga teate mis, annan teile veidi aega, tehke mõned juurde, siis saab mitu kärbest ühe hoobiga.