Kleidiproov

Kleiditeema on nüüd juba nii kaua õhus rippunud, et olukord hakkas tasapisi närviliseks minema. Veidi üle nädala on ballini aega, aga tegelikult ma ikkagi ei tahaks teksades minna. Täna võtsin siis asja tõsiselt ette, purjetasin sõbranna poolt soovitatud poodi, leidsin eest kleidiparadiisi ning valisin kuus tükki proovimiseks välja.

Valik sai nii hea, et lõpuks panin kõiki kleite kaks korda selga ja seda, mille lõpuks ostsin, proovisin neli korda (sest kolm erinevat numbrit sobisid). Vahepeal kaalusin juba rohkem kui ühe kleidi ostmist, aga õnneks tuli ikka mõistus koju.

Matt'ile (kes on praegu rõõmsalt Taanis) saatsin kõigist pildid ja palusin lemmiku valida. Minu suureks kergenduseks osutus ka tema lemmikuks see, mille ostnud olin. Kleidimure murtud! Nüüd on veel vaja kingi, kotti, ehteid, soengut ja meiki. Ei ole lihtne see naisterahva elu…

Millised teie lemmikud on?

Tere tulemast Poola

Kojulennu viimane jupp oli seekord eriti tüütu - kõik kohad kanged ja valutasid, olin üleväsinud, aga magama ei jäänud, tagumine naaber juhtus eriti rahutu olema ja rähkles mu tooli otsas. Sain mõistusega küll aru, et ei saa kuskil Gröönimaa kohal teatada, et ma enam ei jaksa, laske, ma lähen nüüd maha, aga palju puudu ei jäänud, et oleksin just sellise avaldusega lagedale tulnud.

Kuskil viimased viis tundi lugesin sõna otseses mõttes minuteid. Viis tundi kümnest siis, onju. Kusjuures paar nädalat tagasi Euroopa poole lennates läks see aeg ludinal, sain isegi natuke magada ja vaatasin paar head filmi ära.

Matt oli lilledega lennujaamas vastas ja mu auto, millega ta tulnud oli, säras kuidagi kahtlaselt hästi. Ma jätsin selle reisi ajaks ta vanemate juurde ja minu äraolekul oli ta uue õli, -filtri ning klaasipühkijad saanud. Kõik pinnad läikisid! Isegi rehvidele oli mingi läige peale pihustatud (see pidi küll kolme päevaga maha kuluma).

Tore on tagasi olla, aga Eestist lisandunud riiete tõttu ei mahu mul enam asjad mitte kuhugi ära! Korra mõtlesin, et võib-olla ei pakigi kohvrit lahti, paari nädala pärast peab nagunii uuesti kolima hakkama. Aga kuna sõbrannade tellitud kommid ja Matt'ile toodud kingid tuli välja võtta, on mu elamine nüüd ikkagi ühtlaselt nodiga kaetud.

Matt'i pere on rääkinud, et millegipärast ei tahtnud vanavanemad jagada, miks nad omal ajal Eestist ära tulid. Tagasiminek ei tulnud kunagi isegi mitte kõne alla ja lastele eesti keelt ei õpetatud, sest ei usutud, et neil seda kunagi vaja võiks minna. Tõin siis paar DVD-d, mis veidi tolleaegseid olusid valgustasid, muuhulgas Okasaneni "Puhastuse". Vaatasime seda Matt'iga esimesel õhtul koos ja ta tunnistas, et pole kunagi midagi masendavamat näinud.

Ühtlasi panime järgmiste nädalate plaane paika, sest Matt'il on nüüd kool läbi, mai lõpus on kaks päeva lõpuaktuseid ja balle, aga muidu täitsa vaba mees. Hakkas rääkima, et näe, meil on pärast seda mõlemal vaba nädal, lähme kuskile Euroopasse! Lähme Poola!

Poola?

Kes lendab Kanada kõige kaugemast otsast Euroopasse, et saaks mõned päevad Poolas veeta? Läks siis nii, et kuna hetkeseisuga ei suuda miski mind uuesti lennukisse meelitada, et saaks 10+ tundi istuvas asendis piinelda, läheb Matt seekord üksi ja mai lõpus saame siis midagi koos teha. Ostis piletid Inglismaale ja uurib, kuhu sealt edasi lennata. Tal elab üks õdedest Šotimaal, püüavad nüüd korraldada, et kuskil Ida-Euroopas kokku saada.

Tööle ei tahtnud ma üldse minna! Puhkamine tuli juba nii hästi välja, et tundus ebaõiglane seda katkestada. Minu äraminnes ei olnud veel selge, kes uueks juhatajaks saab ja teadsin, et kui sinna täitsa võõras inimene pannakse, tähendab see minu jaoks hunnikut lisatööd.

Taustalugu on selline: inimene, kellega neli päeva viiest koos töötan, on super tubli. Teeb kõik ära, mis palutud, märkab ise asju, millega on vaja midagi ette võtta (erinevalt enamikust, kellele tuleb kõik peeneks närida ja suhu pista nagu linnupoegadele) ning on klientidega super osav ja väga hooliv. Ideaalne kandidaat juhatajakohale! Seda enam, et minu kõrvalt on ta nagunii juba kõige vajalikuga kursis ja pikemat õpetamist ei vaja.

Praegu teeb ta neli 24-tunnist vahetust järjest, no öösiti muidugi magab, tal on oma tuba ja puha. Aga vahetult enne minu äraminekut kolis Filipiinidelt siia ta 12-aastane tütar, mismõttu ei tule kõne alla, et ta väga pikalt sellise graafikuga jätkata saaks.

Muide, peaaegu kõikidel mu kolleegidel on sarnased lood - ema/isa kolisid Kanadasse, lapsed jäeti Aafrikasse/Indiasse/Filipiinidele vanavanemate hoida, kuniks paberid korda saadi, et lapsed järgi kolida. Enamiku puhul tulidki nad alles 3-4 aastat hiljem. Filipiino tuli näiteks alguses lapsehoidjaks, sealt töötas end üles, käis kursustel, sai parema töö, taotles elamisloa ja nüüd sai lõpuks tütre paberid ka korda. Nelja aasta jooksul on ta oma last näinud ühe korra, mil tal kodus külas käis.

Ühesõnaga oleks ta minu töö jaoks väga sobiv, lisaks ei saaks ajastus parem ollagi.

Aga mis juhtus - kui olin lahkumisavalduse ära saatnud, hakati peakontoris arutama, et mida teha ja pakuti mu kohta ühe teise maja asejuhatajale. Nad ei tahtnud minu filipiinot edutada, sest 24-tunni töötajaid on raske leida ja kuna tema oli seda juba aasta aega teinud, loodeti, et laseb sama soojaga edasi. Mina ise ei tahtnud esimestel päevadel torkida ja kui lõpuks küsisin, et mis neil plaanis on, ei läinud saadud vastus mitte minu visiooniga üldse kokku.

Seletasin siis, et halloo, te ju teadsite, et ta tütar Kanadasse kolib? No teadsid küll, aga lootsid, et äkki ta ikkagi töötab samamoodi edasi. Ta vahetus algab esmaspäeva hommikul kell 9 ja lõpeb reede hommikul kell 9. Kes jätaks oma 12-aastase neljaks ööks ja päevaks ihuüksi?

Minu äraminnes oli see seis, et teise maja asejuhataja oli pakutud ametikoha aktsepteerinud ja kuna teda tuli hakata välja õpetama, arvasin, et mu tagasijõudes võib ta mul juba ees istuda ja juhtnööre oodata. Mis tegelikult juhtus - mõned päevad hiljem ütles ta, et siiski ei võta seda kohta… sealt veel mõned päevad edasi, et ikkagi võtab… ja siis jälle, et siiski ei võta. Lõpuks oli peakontoris otsustatud, et selline suhtumine head ei tõota ja pakkumine tehti hoopis minu lemmiktöötajale! Hurraa!

Hetkesisuga veel midagi kindlat ei ole, aga eile paluti mul talle iseloomustav soovituskiri kirjutada ja täna tuleb koosolek. Näe, visualiseerimine töötab ikka täiega!

Lennujaam

Ärasõidu eelõhtul selgus, et olen kuulus! Istusin sõbrannadega kohvikus kui üks blogilugeja juurde astus ja tere ütles. Olevat tükk aega mõelnud, kas peaks tulema või mitte, sest võib-olla juhtub seda kogu aeg ja olen juba tüdinenud. Muidugi unustasin isegi nime küsida, nii et ei tea, kes mu uus sõber on, aga tore, et kohtusime! Loodetavasti polnud mul KÕIK hambavahed peeti ja kinoat täis (enamik vist olid), palun tea, et ma tegelikult ei käi igapäevaselt ringi peeditükid hamba vahel.

Öö veetsin Ülemiste hotellis ja minnes mõtlesin, et kohe täitsa naljakas hotellis eesti keeles asju ajada. Kohapeal selgus, et vene keelega oleks ilmselt paremini saanud. Alles öövahetusse oli üks kena eesti neiu pandud ja venekeelsed telesaated saalinurgast välja lülitatud. Muidu oli enam-vähem okei ja mis põhiline - lennujaama külje all.

Taksojuht, kes mu sealt peale korjas, et linna sõbrannade juurde viia, ei vastanud mu terele ega andnud millegagi märku, et sihtkohta kuulis või selle teatavaks võttis. See-eest rääkis poolel teel pikalt-laialt ühe imelikku häält tegeva auto kohta, et sellel on ilmselt piduriklotsid läbi ja niimoodi ei peaks ringi sõitma - ikka ära tuleks vahetada! Tore mees oli!

Hommikul kell viis sõin lennujaamas kartulisalatit ja kiluvõikut, maru hea oli (kraanivee asemel jõin seekord Eviani nagu üks korralik eestlane kunagi). Seal oli ka hästi kihvt suveniiripood, kus müüdi isegi kuuseehteid, kõigest muust mõeldavast ja mõeldamatust rääkimata (hapukapsad!). Kuna teadsin, et Frankfurtis tuleks veits üle viie tunni kogu seda träni kaasa vedada, ei hakanud midagi soetama. Olgu siis seekord selline omaenese kraami Kanadasse kolimise reis, turismiretke jätan järgmiseks korraks, mil Matt minuga ühineb (ja ühe tühja kohvri toob).

Ahjaa, kohver oli mul nii peenelt pakitud, et 400g jäi limiidist puudu. Jee!

Nüüd passin siin Frankfurtis ja kõik inimesed ümisevad! Ma ei saa aru, kas see on mingi moevärk või mis - lennujaamas ümisemine tuleks ära keelata!

Istusin kohvikusse, tellisin Kreeka salati. Salat koosnes 60% ulatuses oliividest ja ujus õlist. Fetajuustu tükid olid nii suured, et igaühega neist saanuks kellegai surnuks visata (kuhu need ümisejad nüüd kadusidki?) Maksis 15 eurot. Appi!

Õnneks võtsin Eestist nii palju meeldivaid emotsioone kaasa, et jätkub mitmeks kuuks!

Kolm aastaaega

Enne Eestisse tulemist üritasin välja mõelda, misasjad need on, mida ilmtingimata süüa tahaks? Vürtsikilu oli number üks! Sõin paari päeva jooksul ühe paki ära ja oligi isu täis. Küüslauguleibasid olen ikka mehemoodi vohminud, kuni avastasin, et juustu-sibulaleivad on palju paremad! Kalevi šokolaadist on juba mõnda aega isu täis, seda saadeti Kanadasse nii palju, et enam ei jaksa. Ma pole tegelikult kunagi suurem šokolaadisõber olnud, pigem isutavad küpsised.

Eile ostsin värsket soolalõhet, seda, mida saab lahtiselt kalaletist. Vot see on küll endiselt super-hea (Kanadas ei müüda).

Maisipallid iirises on endiselt lemmikud ja halvaa maitseb täpselt samamoodi nagu lapsepõlves.

Uutest avastustest kujunesid hitiks Sepamäe talu astelpaju vitamiiniribad (mis pretendeerivad ka kõige hinnalisema maiuse kohale - neli eurot maksvad viis riba olen võimeline nahka pistma umbes kahe minutiga).

Nostalgia mõttes olen paar korda turult ostnud õlis küpsetatud lihapirukaid. Esiteks pole Kanadas üldse pirukaid (no osades vene poodides midagi on, aga kui tihti ma sinna ikka satun) ja no kindlasti ei ole nad küpsetatud õlis (mõistlik ka).

Üllataval kombel on Eesti puuviljavalik kesisem kui mäletasin. Ilmselt pole ühtki puuviljamaad kuigi lähedal. Kanada saab enamiku asjadest Californiast ja aasta lõikes valik ei muutu. Maasikad-vaarikad-mustikad on kogu aeg olemas ja alati müüakse kollaseid Ataulfo mangosid, mis on eriti magusad ja mahlased.

Aga suurim üllataja - läksin ükspäev sõpradele külla ja neil vedeles laual pakk koera-kõrsikuid. Või noh, tavalised kõrsikud, mida nende koer hirmsasti armastab. Istusin maha ja pistsin vaese koera meelehärmiks kõik paki põhja jäänud riismed nahka. Kõrsikud pole minu meelest aja jooksul absoluutselt muutunud!

Tänase seisuga ongi reisist ainult kaks päeva järele jäänud. Päris palju sai ära tehtud! Eelmine kord läksin ju Kanadasse reisile ja jätsin enamiku asjadest Eestisse maha. Seekord kolin sinna ja seetõttu tuli teha inventuur, mida kaasa võtta ja mida ära anda, et kapid tühjaks saaks. Mul on nüüd nii palju uusi (vanu) riideid!

Sõpradest ei jõudnud muidugi kõigiga kvaliteetaega veeta, aga suur osa sai neist siiski läbi käidud ja hiiglama tore on olnud. Minu meelest pole mitte midagi muutunud - astud uksest sisse ja poleks nagu ära käinudki, kõik läheb sealt edasi, kus pooleli jäi. Eriti vahva on see, et nende kahe nädalaga olen Eesti kuulsast neljast aastaajast kolm juba ära näinud - saabumispäeval oli paar hädist soojakraadi ja sadas lörtsi, sealt edasi läks poriseks ja kuldnokad laulsid raagus puudel, viimastel päevadel kisuvad temperatuurid +25 kanti ja enamik puid on lehes (kuidas nad jõuavad nii kiiresti?)

Tore on olnud!

Veel erinevustest

Ma olen nädal aega Eestis olnud, iga päev pärast südaööd magama läinud ja sellegipoolest hommikuti 4-7 vahel ärganud. Kaua võib? Selleks ajaks kui keha alla annab ja normaalselt magama õpib, on juba aeg tagasi minna…

Ükspäev sõitsin ringi ja avastasin, et liiklusmärgid on väga huvitavad. Kütad maanteel 90-ga, lähened asulale, silt näitab 70, hetk hiljem:

Ilus linnapilt, onju. Nimi ka peal. Aga ei! Sellel pildil on salatähendus, mida teavad ainult eestlased. Huvitav, kas politseinikul on õigus välismaalasele trahvi teha kui ta sest kenast must-valgest tahvlist salateavet välja ei loe? 

Käisin täna sõprade juures grillimas. Vot grillivärk on Kanadast täiega erinev. Siin teeb igaüks ise marinaade ja poes on lai valik valmistoodangut, mida õues küpsetada. Kanadas on null. Sealse grillpeo hitiks on burgerid. Pihv ja sai. Mõnikord grillitakse steiki (värsket, mitte marineeritut) ja vahel kala. Šašlõkki ei müüda kuskil.

Muideks, esimesed paar aastat arvasin, et ka sigarette ei müüda kuskil. Näha neid küll ei ole. Mitte keegi mu sealsetest sõpradest ei suitseta ja ma pole kindel, kas olen üldse kedagi suitsetamas näinud? Tõenäoliselt olen, aga need juhused on siis ilmselt nii harvad, et ei jäänud meelde.

Mingil hetkel küsisin kohalikelt, et kus suitsu müüakse? Selgus, et poodide infoletist saab, aga pakid on peidetud kappi, sest neid ei tohi näha olla. Reklaamida ka ei tohi. Eestis lähed poodi ja suitsud ripuvad absoluutselt iga kord silmade kõrgusel kassa kohal, et jumala eest meelest ei läheks.

Kanadas tundus alguses imelik, et alkoholi saab ainult eraldi poest. Ma pole kunagi suurem asi tinutaja olnud, aga tundus suht loogiline, et kui juba juust ja oliivid korvis on, saad ka veini juurde võtta ilma, et selleks teab kuhu peaks sõitma. Nüüd on vastupidi - nii kummaline tundub, et toidupoest saab alkoholi! Paigutus on kah tihtipeale selline, et enne kassasse minemist jalutad tahes-tahtmata pudelite vahelt läbi. Ja alkoholireklaam igal pool! 

Poest ostes on alko 2-3 korda odavam kui Kanadas. Jumalamuidu saab joonuks! Aga kui kuskile välja minna, on nii kokteilid kui klaas veini täpselt sama hinnaga mis Kanada restoranides! Ei ole mitu korda odavam nagu poes! 

Selveris on hästi tore käia! Nii palju musta leiba ja igasugu muud kraami, mida Kanadas pole. Püüan selle napi kahe nädalaga kodumaiseid maitseid ahmida ja näiteks täna sõin hommikuks vürtsikilu-võileiba, Valeri küpsiseid ja küüslauguleivakesi.

Ja oma lemmikus Werneri kohvikus olen juba kaks korda jõudnud käia. Ahjaa, kohvikust saab ka alkoholi!!! Pole ime, et me joomise statistikas tervele maailmale silmad ette teeme! Siin on nii lihtne juua! No ikka võtad ju saiakese kõrvale väikse topsi viina, miks ei võta! 

Igasugu koogikeste ja magustoitude valik on Eestis kindlasti parem kui Kanadas. Muideks, Kanadas ei müüda liha-, viineri-, porgandi-, kapsapirukaid (ainult vene poes). Aga võiks. Ja sellist gurmeetoitu nagu Eestis iga teine söögikoht pakub, saab Kanadas ainult mingites eriti peenetes kohtades väga kõrge hinna eest. Isegi lihtsalt peenetes (samm alla väga peene) restoranides pakutakse ikka ainult burgerit, pastat, steiki ja kanatiibu. Ei midagi ülemäära huvitavat. 

Ükspäev käisin Viljandis ja veetsin päeva Triinuga, kes mängis omal ajal suurt rolli selles, et üldse Vancouveris maandusin. Aastaid tagasi resideerus ta mõnda aega Edmontonis, ühes Kanada põhjapoolsemas linnas ning mainis me tollase plaani peale end Torontosse sisse sättida, et "me siin Mosuga arutasime, et te pole ju üldse Toronto tüüpi inimesed, pigem siis juba Calgary või Vancouver". Valisimegi üki-kaki-kommi-nommi meetodil Vancoveri ja näe, sellest sai täitsa kogemata mu terve elu! Tänks, Triin!

Viljandi on nii ilus! No alati on olnud...

Kultuurišokk

Kummalisel kombel tundub, et mul on Eestisse tulles vaat et suurem kultuurišokk kui aastaid tagasi Kanadasse kolides. Ei mäletanudki enam, et inimesed siin omavahel üldse ei suhtle!

Käisin ükspäev Tallinnas. Kuna asja oli ainult kesklinna, mõtlesin, et lähen bussiga, jääb parkimisprobleem ära. Need Lux-Express bussid on ikka tõesõna vägevad. Maru viisakas teenindus ka. Millegipärast sattusin kohanumbreid vaadates korraks segadusse ning küsisin minu arvatava koha kõrval istuvalt tüdrukult, et "vabandage, kas see on koht see-ja-see?" Neiu vaatas mulle mõnda aega otsa, kulm kortsus… ja pööras siis lihtsalt pea ära!

Tallinnas käisin alustuseks veidi shoppamas. Mul pole endiselt Matt'i lõpuballiks kleiti ja vaikselt hakkab tunduma, et lähen teksades. Eestis on väga rahulik poodelda, sain pool päeva täielikus vaikuses veeta. Keegi ei öelnud tere, ei küsinud, kuidas mul läheb, ei teinud komplimente ega küsinud, kas saab millegagi aidata. Ühes poes veetsin kohe palju aega, leidsin miskit, proovisin selga, panin osa asju tagasi… müüjad hoidsid ohutusse kaugusesse. Kanadas ei tuleks see kõne allagi! Aga mulle hullult meeldib niimoodi omaette toimetada. Lõpuks panin valitud hilbu letile ja teatasin: "Ma võtaksin selle". Arvasin, et nüüd öeldakse "tere" või midagi. Vaikus! Esimene asi, mis tuli, oli: "Maksate kaardiga või sulas?" No on ju naljakas!

Ahjaa, Kanadas joovad kõik kraanivett ja see on igal pool tasuta, isegi osades poodides on kraanid, topsirivi kõrval. Ja pissida saab alati tasuta. Kui Eestis kraanivett küsin, vaadatakse nii mõneski kohas veidike kahtlaselt. Ühes kohas öeldi, et neil on selline poliitika, et kraanivett ei anta (wtf?), teises kinnitati üle, kas ma ikka saan aru, et kraanivesi ei ole tasuta? Kusjuures ainus mullivaba vee variant on tavaliselt Evian, mis maksab olenevalt kohast 2.50-3.50 pudel, mis on rohkem kui pooled eestlased tunnis teenivad!

Pärast mõnetunnist shopingut tahtsin pissile minna. Ei saa! Värav on ees. Maksa! Kaubamajas! Ma jätan teile hunniku raha ja on selgelt teie huvides, et mul mugav oleks ja poest lahkuda ei tahaks, aga pissimise eest tuleb ikkagi 20 senti välja laduda. Võib-olla on tõesti nii suur probleem, et suvalised inimesed tänavalt tulevad ainult pissile ja poodi üldse ei lähegi, aga no andke siis ostuga kaasa "tasuta kehakergendamise kupong" või midagi. Mind ei tee 20 senti vaesemaks, aga see on lihtsalt jabur!

Ma ei saa päris hästi aru, kuidas see kõik end ära tasub? Väravate ees oli masin, kuhu oma 20-sendine sisse pista, teine masin, mis suuremaid münte kahekümnesteks vahetab ja kolmas, madalamale paigutatud masin ratastooli kasutajatele. Ja siis veel väravad ise. Kogu selle tehnika soetamine ja korrashoid tuleb siis neist masinasse pandud sentidest, pluss kasum veel ka? Minu meelest võiks veel turvamehe ka sinna seisma panna.

Vahepeal käisin vanade aegade mälestuseks oma kunagises lemmikkohas, Radissoni 24. korruse lounge's lõunat söömas. Vaade oli väga ilus, toit oli ka hea (kuigi hinnad - appi!). Eestis on tore, et leib-kuklid-krõbuskid tuuakse koos võiga lauda. Kanadas sellist kommet ei ole, nad ei söö toidu kõrvale leiba. Või noh, leiba ei söö nad üldse. Ahjaa, Kanadas on jällegi nii, et kui näiteks hommikusöögi tellid, on taldrikul muuhulgas ka ports röstsaia ja sellele on või juba peale määritud! Ma olen mitu korda palunud võid tuua ja siis sööma hakates avastanud, et ahah, siin juba on või!

Radissonis oli suht vaikne, ainult üks laud peale minu (hiljem tulid ühed inimesed veel). Aga laual oli nupp, et kui teenindajat vajate, siis vajutage. Ja teenindaja tuligi ainult siis kui nuppu kasutasin, polnud kanadalikku "kuidas teile maitses" või "kas saan veel midagi pakkuda" osa. Saatsin Matt'ile pildi, et näe, ma ei tee nalja kui ütlen, et eestlased suhtlevad nii vähe kui võimalik!

Hiljem juhtusin bussipeatusest mööda kõndima, õigemini alles lähenesin sellele kui buss peatus. Inimesed läksid riburada peale ja noor ema jäi lapsevankriga ukerdama. Bussi ja kõnnitee vahel oli tükk tühja maad, millest käru tuli üle tõsta, lisaks sellele oli buss üsna kõrge. Proovis nii üht- kui teistpidi, no ei saa! Inimesed seisavad bussis, hoiavad torust kinni ja ilmselt juba ohkavad kannatamatult, et kaua võib! Aga appi keegi ei tule. Jõudsin peatusesse, ütlesin tüdrukule, et "ma aitan sind, võta sealt teisest otsast" ja oligi vanker bussis. Kui te nüüd arvate, et ta mulle "aitäh" ütles või otsagi vaatas, siis eksite!

Kusjuures ma ei pane üldse pahaks! Ma olen ise ka ju eestlane, eksole. Aga hoopis teistsugusest kultuurist tulles torkab lihtsalt paremini silma.

Sõbranna, kes samuti aastaid eemal elas ja mõni aeg Eestisse tagasi kolis, ütles, et tema arvas esimese hooga, et kui tahad muutust, siis ole ise see muutus ning püüdis rohkem suhelda ja muidu sõbralik olla. Mõni aeg hiljem lõpetas ära, sest sai aru, et kui võõrale inimesele "tere" öelda, ei tule sellest midagi head. Pigem jääb tervitatut terveks päevaks vaevama, et kes see küll oli ja miks ta mulle tere ütles?!

Siin jookseb hetkel raadios mingi hommikuprogrammijupp, kus arutatakse, et kas trenni minnes peaks riietusruumi astudes "tere" ütlema, ja keegi seal kommenteerib, et no mida veel, äkki peaks ära minnes "head aega" ka veel ütlema?

Jumala eest, mis selles imelikku oleks? Ma tunnen ennast aegajalt nagu välismaalane, hahaa.

Eriti välismaalasena tunnen end siis kui pean autoga kuskile sõitma ja sinna ise kohale orienteeruma. Sõbrad elavad ju mööda Eestit laiali! Sildid on ainult kohalikele! Isegi mitte eestlastele, vaid paari lähima küla elanikele, kes teavad täpselt, mis asub mille kõrval. Kui sa ei tea, et see tee viib sinna külla ja see omakorda sellesse kolmandasse, on natuke pahasti. Isegi suurtel teedel pole mõeldud, kuidas aidata niimoodi kohale jõuda, et seejuures hulluks ei läheks.

Käisin näiteks sõbrannal Viljandis külas ja tahtsin sealt maale vanaema juurde sõita. Vanaema elab poolel teel Võrru ja nii ema kui google maps ütlesid, et hoia lihtsalt Võru peale. Mul gps siin ei tööta, onju.

Algus läks ludinal - esimene ristmik näitas "Võru", ka teises oli lahkelt öeldud, kuhupoole Võru jääb, kolmas: "Tartu" või "Tõrva". Mis Võruga juhtus? Välismaalaste ees on mul see eelis, et ettekujutus, kus asub Tartu ja kus Tõrva, mul ikkagi on. Probleem on selles, et Võru jääb täpselt nende vahele, nii et kumb siis? Kuidas ma pean teadma?! Pöörasin Tartu suunas ja järgmises ristmikus hakati jälle kenasti Võru poole juhatama.

Vanaema praadis mulle kotlette. Vanaema tehtud kotletid on ainsad, mida söön, muidu üldse ei maitse. Ma ei saa aru, mis see nipp on, sada korda olen kõrval seisnud ja algusest lõpuni jälginud, mismoodi ta neid kokku segab, aga mul endal ei tule pooltki nii head.

Hea lapselapsena käisin "poe kõrvalt posti toomas". Autoga. Ma ei julge külavahel kõndida, seal oli vanasti üks kuri koer. Pood oli täielik nostalgialaks, ma veetsin ju kõik lapsepõlvesuved maal ja see pood oli kõigi asjade keskpaik. Maja on muidugi ammu tühi, aga no vaadake neid akendele värvitud punaseid kardinaid!

Vanaemal oli muidugi see vana tool ka ikka veel alles, mis seal juba aastaid enne mu Kanadasse kolimist seisis: "Mitte istuda! Tool on katki!" Küsisin, et oled sa kunagi mõelnud, et selle võiks ära visata? Selgus, et maal ei visata asju ära, tuleb põlema panna. Näe, jälle targem.

Ja emme sünnipäeva pidasime ka. Selle jaoks ma ju siia tulingi! Emme tahtis Võrru Katariina kohvikusse ja nii me siis tegimegi. Väga hea söök oli! Täna õhtul tuleb siis veel suurem pidu ka. Mul jälle hea lihtne, ei pea kõiki peresõpru-sugulasi eraldi läbi sõitma, näen kogu kamba korraga ära!

Tere Eesti!

Uskumatu, et olengi lõpuks ometi Eestis! Pean nüüd ainult üle saama tundest, et kui keegi eesti keeles räägib, räägib ta tingimata minuga. Lennujaamas pöörasin mitu korda üllatunult ringi kui kuskil "tsau" hüüti. Ei olnud minu sõbrad. Eesti keel on siin vist veidi rohkem levinud kui Kanadas!

Pärast 10 tundi lendamist, 2.5 tundi ootamist ja veel 2 tundi lendamist tundsin end üllatavalt värskelt, kuigi üks öö oli selleks ajaks täiesti vahele jäänud ja Kanadas ammu hommik käes.

Esimest korda oma reisiajaloos laadisin boarding pass'i telefoni - maru mugav! Natuke vähem mugavaks muutus Frankfurtis, kus avastasin, et üks kahest boarding pass'ist on müstilisel kombel kaduma läinud. Ja no loomulikult see Frankfurt-Tallinn oma, mida just vaja pidi minema. Avastasin selle kustutatud kirjade hulgast (pole aimugi, miks ta sinna sattus), arvasin korraks, et mu elu on päästetud, panin näpu peale, et näha, kuidas teda teise kausta tagasi saada… kui ta kustus lõplikult ära. Täitsa ise!

Teine jama oli see, et telefon ei muutnud automaatselt kellaaega ära ja mul polnud õrna aimugi, palju järgmise lennuni aega on. Aga siis leidsin masina, kust sai boarding pass'i printida ja seina peal oli kell ka. Nii jõudsingi suhteliselt sündmustevaeselt ja rahulikult Eestisse.

Väga naljakas on tagasi olla. Kõik on täpselt sama - tänavad ja majad. Ainult Ülemiste keskus nägi täitsa teistmoodi välja! Panin kapist oma vanad dressid selga ja istun siin nagu oleks 10 aastat ajas tagasi läinud.

Neli päeva!

Kui oma kliendile rääkisin, et lähen kaheks nädalaks Eestisse, vastas ta kategooriliselt "ei!". Mõni aeg hiljem soostus olukorda lähemalt arutama ja teatas: "Ainult neli päeva! Ja siis tule tagasi!" 

Seda, et ma tagasi tulles ainult kaks nädalat töötan ja siis päriselt ära lähen, ta veel ei tea. 

Täna tuli päevaprogrammist koju ja ulatas mulle ümbriku: "Ma kirjutasin sulle kaardi! Sa lähed reisile! Ainult neli päeva ja siis pead tagasi tulema!"

Ei me kimpu jää

Kui Kanadasse kolisin ja siin pangakonto avasin, jäi Swedbank'i kaart sahtlisse seisma. Kolmeks aastaks. Kõik need kolm aastat maksin iga kuu paar eurot kaardihooldustasu ega taibanud kaarti kinni panna (konto omamine on ju tasuta). Kaks kuud tagasi sain meili, et kaardi kehtivus on läbi saanud ja võin selle nüüd ära visata. Ainult, et just nüüd on mul seda vaja!

Tellisin eile uue kaardi, et saaks selle järgmise nädala alguses kasutusele võtta (mul on eesti arvel nats raha, mida oleks mugav ilma vahetuskursse maksmata kulutada). Aga ei, elu ei pea mitte lihtne olema! Kaardi tegemise aeg on 7-10 tööpäeva ning kohaletoimetamisele võib veel mõni kuluda. Reisi lõpuks saan siis kätte kui hästi läheb! Absurd noh! Kaardi tegemine ei võta ometigi ju üldse aega, Kanadas on igal telleril see masin, vähem kui minutiga antakse kätte. Swed valmistab võib-olla käsitööna, kes teab...

Ahjaa, mul tuli sellega seoses veel üks Eesti-Kanada erinevus meelde - Kanada pangakontorites on igal telleril samasugune kaardimakse masin, mis poodideski, ainult et seda kasutatakse isiku tuvastamiseks. Tuleb kaart sisse torgata, pin panna ja korras. Dokumenti ei tahetagi näha! Kuna kontorisse on harva asja, unustan selle muidugi alati ära ja löön alustuseks hoopis ID-kaardi letti, mis neid natuke segadusse ajab.

-

Täna käisime sõbrannadega tulbifestivalil. Ma pole kunagi nii palju tulpe korraga näinud. Nii palju hiinlasi ka mitte (ärge laske end eksitada piltidest, kust neid eriti ei paista - see on ilmselgelt taotluslik).

Ma ei suuda kuidagi välja mõelda, kuidas oma Eesti-aega organiseerida. Nii paljusid inimesi tahaks näha ja enamikke neist soovitatavalt rohkem kui üks kord. Samas on selline tunne, et kõige mõnusam oleks lihtsalt kodus istuda ja mitte midagi teha. Seda enam, et praeguse prognoosi kohaselt sajab mu reisi ajal iga jumala päev vihma (välja arvatud need päevad, kus on ka lörtsilootust).

Ahjaa, Matt kaevas kuskilt välja oma kunagise eesti girlfriend'i isa käest saadud õllelaulude plaadid. Sellised simmairuudiralla tüüpi. Pani autos mängima ja ütles, et hakaku ma kodumaale minekuks vaimu valmis seadma.

Muuhulgas sain tõlkida väljendeid nagu "ei me kimpu jää" ja selgitada, et tegelikult kuulame sellist muusikat põhimõtteliselt ainult jaanipäeval. Aga noh, jaanipäev ju varsti tulebki. Ja appi - me saame ju oma aias lõket teha! Võib-olla peaks šašlõkki ka marineerima? Kellel on head retsepti?

Otsad kokku

Vahepealsetest arengutest:

Kass, kelle südame võitmiseks mul pea aasta läks, on nüüd nii sõber, et pressib igal õhtul külla, nurrub kõrvulukustavalt ja ei taha veel hommikulgi lahkuda. Kuidas ma jätan ta nüüd maha?

Matt on otsustanud, et kanad tulevad ilmtingimata kohe! Kogu eeltöö tegi ära, isegi koht, kust neid osta, on välja valitud. Nanaimo lubab aias pidada kuni kuus kana, Matt teatas, et kuus siis tulebki. Kiire arvutus näitab, et see toob meile 4-5 muna päevas ja mina ausalt öeldes ei tea, mida me nii paljuga peale hakkame? 

Eesti reisini on jäänud üheksa päeva, eile ostsin kohvri ära. Põnev-põnev!

Üleeile saatsin ülemusele lahkumisavalduse ja kohe hakkas kergem. Nüüd tahaks, et see vahepealne etapp läbi saaks ja võiks uue eluga alustada. Ettevõtte omanik oli väga toetav, ütles, et ta hindab mu tööd ja on neile pühendatud aastate eest väga tänulik, aga saab aru, et tahan edasi liikuda ja ühtlasi arvas, et mulle hakkab Nanaimos väga meeldima - ta emapoolne suguvõsa pidavat seal elama. Lubas soovituskirja kirjutada ning palus teada anda kui saab veel millegagi aidata.

Soovituskiri on Kanadas kõige-kõige olulisem asi üldse! Tulevane tööandja helistab ilmtingimata eelmisele tööandjale (ka siis kui kirjalik soovitus CV-ga kaasa panna). Ma isegi ei tea veel, mis tüüpi tööd ma otsima hakkan, tahaks paar nädalat puhata ja alles siis sellega tegelema hakata. Ma pole küll väga kindel kui palju puhkamisest välja tuleb kui terve majatäis mööblit on vaja kokku kruvida, kõik asjad lahti pakkida, seemned mulda istutada, kastitäis kanu ära kodustada…

Matt'il on tulemas lõpuball, kuhu peab minema kaaslasega. Mul on nüüd vaja ülipidulikku kleiti (kingi, kotti, soengut, meiki), aga hetkeseisuga pole õrna aimugi, kust ma selle kõik välja võlun! Appi!

Paar päeva tagasi lõin esimese sellekevadise monster-ämbliku maha ja sain aru, et kolimine ei ole üldse mitte paha plaan. Hakkab looma! Tundub, et olen kohustusliku ärevuskõvera kõige kõrgemas tipus nüüd ära käinud ja edasi tuleb pigem mõnus ootusärevus ja veidi vähem seda nõmedat appi-mida-ma-oma-eluga-teen osa. Nanaimo on jumala tore ju!

Külaskäik uude koju

Käisin täna oma kliendiga juuksuris ja mõtlesin, et lasen ühtlasi endagi pea väheke viisakamaks kohendada. Läksime üle tee asuvasse salongi, kus töötavad kolm vahvat hiinlast, kes hullupööra mu hoolealust armastavad, ta tähelepanuga üle küllavad ja lõikuse lõpus šokolaadi annavad.

Meestelõikusi teevad nad muideks hästi, aga naiste omadega on vist veits keerulisem. Ma tahtsin ainult otsi lühemaks, mis ei ole eriline kosmoseteadus. Tegelikult aimasin halba juba siis kui märkasin, et juuksur ei kontrollinud, kas mõlemad pooled on ühepikkused, aga mõtlesin, et nääh, let's be easy going ja las teeb, mida paremaks peab. Ning palusin eest veidi järku lõigata, sest mingi ähmane järk oli seal eelmisest korrast alles ja noh, asja käigus saab ebatasasuse ju kah ära silutud. Hästi vale mõte oli see.

Pean muidugi tunnistama, et olen viimaste aastatega kõvasti rahulikumaks muutunud. Ma ei tea, kas see tuleb nats hullumeelsest töökeskkonnast või vanemaks saamisest, aga kuidagi üha lihtsamaks muutub igasuguste jamadega leppimine. Juuksed näiteks kasvavad ju tagasi! Ütlesin viisakalt aitäh, timmisin hiljem kodus peegli ees seda sea-teerada veits inimlikumaks ja kärab kah.

- - -

Vahepeal helistas Matt ja harjutas eesti keelt:

Matt: tere, mis sa teed, mina lähen magazin'i!
Mina: kuhu sa lähed?
- how do you say "store" in estonian?
- aa, sa lähed poodi!
- jaa, ma tean! see on nagu voodi! ma tean - pood, voodi. mina lähen poodisse.
- ei, sa lähed poodi, mitte poodisse.
- well, that's stupid!

- - -

Eile käisime perekondlikul väljasõidul Nanaimosse, sest ei mina ega Matt'i vanemad polnud veel maja näinud. No vägev! Aed on suur ja linnud laulavad ja kõik laed on hästi kõrged, mida ma piltide pealt üldse aru ei saanud. Linnulaul on kohe eriti tore. Mu praeguses kodus on samuti hästi vaikne, ainult kanu on vahel kuulda, aga Matt elab nii keset kesklinna kui üldse saab ja tema maja vastas on tuletõrjejaam. Ma ei tea, mitu kuud läks enne, kui ma seal normaalselt magama õppisin. Nüüd ei kuule muidugi enam midagi, kõigega ju harjub. Aga jah, lind on sealkandis ikka haruldane nähtus.

See koer, kes meie tulevases kanaaias elab, oli hirmus vahva. Hea meelega jätaks ta endale.

Alguses ütles Matt, et tema värvitoonidest, kardinatest ja mööblist ei hooli, need võin kõik mina valida. Aga kui siis täpsemaks aruteluks läks, oli ikka kuidagi nii, et oota, sa tahad külalistetubadesse valget mööblit? No ma ei tea… Ja telekas ei saagi kamina kohale jääda? Mis tal seal viga on? Vähemalt ei pea juhtmeid ümber vedama! Oota, mis mõttes tuleb magamistuppa ainult üks kummut, vaata kui tühi see niimoodi jääb ja mul pole siis ju kuskile oma asju panna (jättes kõrvale, et meil on hullult palju kappe-panipaiku-garderoobe).

Me oleme mõlemad nats sellist tüüpi ka, et kõigepealt tuleb läraki emotsioon ja kõik on must-valge, alles kui arutama hakata, lisanduvad hallid toonid juurde. Lõpuks oli meil IKEA nimekiri välja prinditud ja õhtul tagasi tulles läksime proovima, milline neist diivanitest tegelikult mugav on ja kuidas ülejäänud kraam päriselus välja näeb ning ennäe imet - mitte ühtegi vaidlust ei tekkinud! Sulgemiseni jäänud 20-minutiga oli meil pool kraami maha tõmmatud, pool alla kriipsutatud ja mõned uued lemmikud üles pildistatud, mai lõpus on ainult pealekorjamise vaev. Mööbel valitud! Külalistetoad tulevad valged nagu mina tahtsin ja master-bedroom tume nagu Matt tahtis.

Kanadalased armastavad tumepruuni mööblit - mida raskem ja kobakam, seda parem. Ma ei tea, mis värk sellega on. Ja ribikardinaid! Meil on köögis-söögitoas-elutoas kõik aknad nende laiade ribidega ja kui suuremate akende ees elan need veel kuidagi üle, siis sellega, et kaks tibatillukest akent ribide seest väljagi ei paista, ei suuda ma kuidagi leppida! Õnneks saime kokkuleppele, et sealt võime nad ära võtta. Ja mis veider komme on telekas kamina kohale riputada? Kuidas sa vaatad seda niimoodi pea kuklas? (pildilt ei ole aru saada kui kõrgel ta tegelikult on)

Muuhulgas tahan esitleda oma lemmikkohta majas, seda pisikest aknariba, mille keegi hea inimene oli master-bedroom'i vannitoa nurka projekteerinud. No küll on tore lahendus!

Järgmisel nädalal on viimane aeg tööl lahkumisavaldus anda, sest mai lõpus tahaks juba vaba olla. Ma isegi ei tea, kas pigem ootan või kardan seda hetke. Vist natuke mõlemat. Kindlasti saab veidi kergem, sest siis algab juba see etapp, kus pole enam vaja mingeid otsuseid teha, tuleb ainult uue eluga harjuma hakata, kodu sisse sättida ja töö leida. Ma juba hoiatasin Matt'i, et ta peab nüüd hakkama minuga laupäevahommikuti kohvikutes käima, sest mul pole Nanaimos mitte ühtegi sõbrannat! Appi!

Uus kodu

Meil on uus kodu! Mina sain kauaoodatud walk-in closet'i ja Matt suure aia vaatega mäele. Peaks vist hakkama ennast natuke usinamalt kolimise mõttega harjutama, sest nüüd on isegi kuupäev teada...

Kui eelmise kahe maja juures, millele pakkumised sai tehtud, oleks tulnud mõne asjaga kompromissile minna või miskit veidi nokitseda, siis see kolmas juhtus kohe ideaalne olema! Isegi kanaaed on olemas!!! Praegused omanikud hoiavad seal küll oma koera ja kanadele on see vist veidi suur, aga kuna üleliigset ruumi on küllaga, võib neile ju veidi luksust lubada.

Omanikud panid tingimuseks, et tahavad kasvuhoone kaasa võtta ja sellega me lõpuks nõustusime. Kasvuhoone nägi nagunii natuke naljakas välja ja ma ei osanud päris selget seisukohta võtta, kas see mulle meeldib või mitte. Matt küll korra kurtis, et kus ma talle siis tomateid hakkan kasvatama, aga kuna tomatikasvatusest ei tea ma mitte midagi, peab sel aastal hernestega leppima (nendest ei tea ma samuti midagi, aga ostsin juba seemned valmis, nii et herned tulevad igal juhul). Ma hullult armastan värskeid herneid!

Täna käisime natuke jalutamas ja nautisime ilma, sest sel talvel on Vancouveris nii palju sadanud, et isegi mina hakkasin lõpuks uskuma, et siin päriselt sajabki ja see pole müüt. Ühed meie sõbrad kolisid Vancouverisse täpselt siis kui ilm halliks läks ja on pärast mitu kuud kestnud sadu juba igasuguse lootuse kaotanud, et siin üldse kunagi normaalseks läheb! Seda suurem on rõõm kui ilmateade nüüd ainult kollaseid kerasid näitab ja igaks päevaks 16-17 soojakraadi lubab. Täna nägid mere ääres jalutades oma esimese vaala ka ära ja tunnistasid, et Vancouver on ikka päris vahva!