13 mai, 2017

Reeeeede!

Mul oli täna tööl täitsa tore päev, nimelt käisin noorteprogrammiga matkamas! Seda peab küll Nanaimo kiituseks ütlema, et matkata annab siin sõna otseses mõttes igal nurgal. Leidsime siis jälle ühe sellise künka, kus enamik veel käinud polnud ja sõitsime kohale. Hästi mõnus ilm oli ja paras lauge tõus ka. Vaate üle ei saanud jällegi absoluutselt kurta.

Autistid on siinkandis ikka parajalt ära hellitatud, neid viiakse ju kogu aeg matkama! Minul on endiselt terve nimekiri kohtadest, mida veel näinud ei ole ja no ilmselgelt valin nendega koos minnes midagi sellist, mis eelkõige endale huvitav oleks. Vahel nad siis virisevad, et "ma olen seal miljon korda käinud, lähme kuskile mujale". Tänase jalutuskäiguga läks kuidagi nii hästi õnneks, et ainult üks oli sinna varem juhtunud.

Teine eripära on see, et neid on eluaeg autoga ukse eest ukse ette sõidutatud. Enamik neist pole mitte kordagi ühistransporti kasutanud. Viimasel ajal on tekkinud mingi tobe komme hakata punase tule taha jäädes virisema: "Stupid light, stupid-stupid light". Üks alustab ja kõik kukuvad kaasa üürgama. Ma olen eelnevalt ikka üritanud ilusti seletada, et "meil on punane, sest teised tahavad ka sõita ja näe, nüüd on hoopis meil roheline ja teistel punane, ei ole see foor nii stupid midagi". Ei mõjunud. Järgmine kord algas jälle stupid-stupid-light koor. Täna viskas mul lõplikult üle ja ütlesin, et kui teie jaoks on mugavas autos istumine ja mõnusa muusika kuulamine punase foori taga nii tüütu, siis järgmine kord lähme üldse bussiga, passime võõraste inimestega peatuses ja seisame sõidu ajal püsti. Kui mulle seepeale kolm lootusrikast silmapaari vastu vaatas ja üks õnnelikult: "Really?" küsis, tuli kohe jälle meelde, et autistidega sarkasm ei tööta.


Pärast tööd läks ilm aina mõnusamaks. Õhtune päike on mu absoluutne lemmik! Matt tuli korraks koju sööma ja pidi pärast seda jälle haiglasse tagasi minema, kurtis, et tahaks pigem kanadega mängida kui keskööni tööd rügada. Ma siis mängisin tema eest ka!

Mäletate, kuidas Matt'il oli hirmsasti neid siidikanu vaja, keda mina üldse ei tahtnud? Nüüd on täpselt vastupidi - Matt ütleb, et need on täiesti mõttetud linnud ja mina leian, et nad on niii nunnud. Siidikanad on oluliselt rumalamad kui tavalised kanad (kes omakorda just kõige teravamad pliiatsid ei ole) ja tunduvalt kartlikumad ka, sest nemad, erinevalt meie teistest kanadest, kasvasid üles suures farmis, kui neid keegi sülle ei võtnud ja banaani ei söötnud. Banaani on nad hakanud sööma (ja kuidas veel), aga süllevõtmiseks peab neid endiselt natuke taga ajama. Vähemalt ei löö enam nokaga, mida esimesel nädalal ikka korduvalt juhtus.

Eelmisel nädalavahetusel sai istutuskastidesse uus muld pandud ja nüüdseks olen kaks kasti taimede ja seemnetega täitnud. Kolmandas oli veel vana muld, mis tuli välja vedada ning hiiglaslik sidrun-melissi põõsas, mille ma nüüd lõpuks aia taha kompostihunnikusse viskasin. Eelmisel kevadel tõin Eestist kolm pakki sidrun-melissi seemneid ja panin ühest pakist pool mulda, et hiljem hea omast aiast teed korjata. Kui seemned ilusasti kasvama läksid, siis oligi tore. Nüüd, vähem kui aasta hiljem, kus põõsas juba kolmandiku kastist enda alla võttis ja mulle puusani ulatus, hakkas tunduma, et mul pole vist nii palju teed ikkagi vaja... Õnneks seemneid jagub ja saab uue (väiksema!) põõsa kasvama panna. Ma ei tea kui palju seemneid peaks väiksema jaoks kasutama? Kolm tera? Muidu on pärast jälle terve hekk!

08 mai, 2017

Aiatööpäev

Matt lõi hommikul silmad lahti ja teatas kohe esimese asjana, et võiks muru korda teha! Mingi viis minutit hiljem istusime juba autos ja sõitsime tööriistalaenutuse poole. Siin on pea igal ehituspoel tööriistalaenutus, kust saab siis kas neljaks tunniks või terveks ööpäevaks ükskõik millise riistapuu võtta. Kaubikuid ja veoautosid rendivad ka, nii et täiskomplekt.

Võtsime selle masina, mis muru seest sambla välja tõmbab ja mingi teise, mis maa sisse augud teeb, et see sammal niisama lihtsalt tagasi ei kasvaks. Ja survepesuri. Matt mässas muruga, mina hakkasin terrassi pesema. Tahtmata nüüd täieliku räpakotina kõlada, ei olnud ma tähelegi pannud, et terrass nii must on! Selgus, et see on tegelikult hoopis teist värvi kui ma ette kujutasin!


Survepesur on hästi tore! Ma sattusin nii hoogu, et lisaks terrassile, majaseintele ja rendiveokale pesin ära ka selle osa tänavast, kuhuni voolik ulatus. Naabrid nüüd vaatavad, et ossa, kus neil alles asfalt särab!

Samblatõrjemasin tõmbaski huvitaval kombel ainult sambla välja, mitte tervet muru. Teine masin see-eest hammustas koerajunnisuuruseid tükke välja, nii et lõppkokkuvõttes muutus terve aed ikkagi rohelisest pruuniks. Aga ainult hea eesmärgi nimel! Mõne kuu pärast peaks meil nüüd eriti ilus muru olema. Uus seeme ja väetis läksid juba täna õhtul maha.

Kui survepesu tehtud, jäi minu ülesandeks kogu muru üle riisuda ja sammal aia taha viia, samal ajal kui Matt käruga uut mulda istutuskastidesse vedas. Sest me jõudsime vahepeal teisest poest koormatäie mulda ka tuua. Ja kolmandast poest ostsime suure puu, millest mingil arusaamatul põhjusel isegi pilti ei ole!

Puu läheb kanaaia kõrvale, sellesse ossa, mille välja pidime kaevama. Istutamiseni täna ei jõudnudki, sest terve päev otsa käis nii usin rassimine, et polnud aega süüagi! Passib seal potis ja ootab homset. Praegu olen ma muidugi suht lootusrikas, et homme saavad kõik asjad lõpetatud ja puu kah mulda, aga arvestades seda kui valusad juba praegu kõik kohad on, võib ka vabalt juhtuda, et ei saa hommikul voodistki välja! Elame-näeme!

05 mai, 2017

Uus kujundus

Ikka ja jälle juhtun kuskilt lugema, et "Anul on muidu täitsa normaalne blogi, aga paar esimest korda kui selle lahti tegin, panin kohe kinni tagasi, sest see roheline taust on ikka nii õudne".

Taust on siin roheline olnud juba aegade algusest saadik ja ma olen lihtsalt liiga laisk olnud, et seda ära vahetada. Pole nii lihtne, et paned lihtsalt uue! Enamik taustasid on tõeliselt jubedad ja sõelale ei taha mitte midagi jääda (ütleb keegi, kel oli neli ja pool aastat ROHELINE blogi, hahaaa). Ja kui lõpuks mingi enam-vähem sobiva põhja leiad, hakkad neid kõige õigemaid toone otsima, mis võtab vähemalt viis tundi. Siis veel kirja suurus ja tekstikasti laius ja... Ma juba eelmisest korrast mäletan, et sellele läks terve päev!

Näete kui palju vaeva ma nägin, et tulla lagedale mururohelise blogiga, mille pooled inimesed peale esimest avamist kohe kinni lõid, sest nii hirmus oli! Ja seejuures ei ole ma pime!!! Vot see nõuab kah talenti.

Juba mõnda aega mõtlesin, et peaks tõesti vahelduseks midagi heledamat panema, aga viimastel kuudel pole eriti aega ka olnud. Alates sellest nädalast otsustasin tööl ületundide tegemist vältida ja sellega seoses on nii palju vaba aega tekkinud! Täna tulin töölt koju (punkt kell viis!) - päike säras, 23 kraadi sooja, kanad jooksid kambakesi vastu... Korjasin pesast munad ära, ühele oli väikese sitatükiga sulg peale kleepunud, nii nunnu - tegin kohe tulbi taustal pilti. Teate, on aega sellisteks asjadeks!

Tulbid olid päikeselise päeva puhul lausa plahvatanud, eile nad küll nii suured polnud.

Ühtlasi on aega blogida ja ka teiste blogisid lugeda. Kuna hetkel on käsil blogiauhindade hääletus, siis esiteks oli muidugi hästi armas avastada, et paljud olid reisikategoorias hääle mulle andnud, aga noh, peaaegu KÕIK mainisid seejuures ära, et khm, see roheline taust teate...

Nii ma siis istusin keset ööd maha ja veetsin tunde, et kujundust ära muuta. Kes vahepeal siia kiikama juhtus, nägi ilmselt kollast ja sinist ja punast ja... Hetkeseisuga ei julge veel pead anda, aga paistab, et vist on nüüd valmis. Midagi tundub ikkagi puudu olevat, aga eks ma siis viie aasta pärast jälle muudan. Vähemalt ei pea teil enam silmad valutama. Võtke heaks! :)

02 mai, 2017

Motivatsioonikriis

Rääkisime ükspäev kolleegiga ja kuna graafikud on kõigil erinevad, jäin korra mõttesse ja küsisin: "...sa tuled homme ka ju?" Tema vastas, et tuleb küll kui just vahepeal lotoga ei võida. "Ära saa valesti aru - mulle meeldib see töö väga, aga kui poleks vaja raha teenida, leiaksin ilmselt muidki tegevusi".

Tõsi! 

Mul on täpselt sama asi. Ma tõesti armastan oma tööd, aga kui hommepäev pangaarvele nii palju miljoneid potsataks, et sellest lahedalt terveks eluks jaguks, siis... 

Septembris võeti mind tööle grupikodu juhatajana. Minu ülesandeks oli kõik nullist üles ehitada ja käima saada. Grupikodudel on päris palju erinevaid nõudmisi ja kuna olin seda varasemalt aastaid teinud, teadsin täpselt, kuidas asjad käivad. Seda neil vaja oligi. Grupikodus alustasime ühe kliendiga ja leppisime kokku, et hoian ka (tol ajal väikesel) noortekal silma peal, siis on täistunnid olemas.

Praeguseks on mõlemad programmid ma-ei-tea-mitme-kordistunud, mis tähendab, et ka minu töökoormus on vastavalt tõusnud. Väga keeruliste klientidega grupikodu toimib 24/7 ja kohe avame teise veel, sest abivajajad ei mahu enam ära. Noortekas on lausa plahvatuslikult suurenenud, pärastlõunasest "pikapäevarühmast" on saanud täispäevadega töötav iseseisev üksus. Aja jooksul muutus tavaliseks, et mingi tund aega läheb tööl iga päev kauem, vahel ka kaks või kolm, tihti vehkisin veel kodus ka asju teha. Nädalavahetusteti panin graafikuid kokku ja kirjutasin meilidele vastuseid, sest nädala sees ei jäänud alati aega.


Selles mõttes on meil muidugi tore, et omanikud annavad kõigile juhatajatele tasustatud vabu päevi. See annab palju paindlikkust, sest võin endale iga kell pika nädalavahetuse tekitada. Aga natuke vähem tore on see, et töö hulk eemal oldud ajaga ei vähene. Tuled tagasi ja paberipakk on laua peal kõrgemaks kasvanud ning lugemata meile on mitu korda rohkem kui ära minnes. See reegel on meil ka, et kui mõni päev läheb kauem, võib muul päeval hiljem tulla või varem minna, ise saab reguleerida. Aga nagu öeldud, on mul nagunii mitmekordne koormus ehk kui hiljem tööle lähen, tähendab see enamasti, et õhtul saan lihtsalt veel hiljem minema.

No okei, mulle endale ju meeldib, töö on väga tänuväärne ja mitmekesine, omanikelt saan pidevalt positiivset tagasisidet, töötajad ja lapsevanemad on ka rõõmsad. Mis sa hing veel tahta oskad?! 

Ahjaa, palgatõusu äkki?

Tööintervjuul sai kokku lepitud, et pärast katseaja lõppu tuleb väike palgalisa. Detsember oli täiesti haigelt kiire, selline pisiasi nagu palgatõus ei mahtunud lihtsalt plaani. Jaanuaris tuletasin meelde, et mäletate, ma pidin ju palka juurde saama? Miljon vabandust, "jaa, täiesti meie süü, annan kohe raamatupidajale teada". Sealt edasi jäi kuidagi venima, aga kuidagi hästi viisakalt ja sõbralikult, et tuleb-tuleb. Omanikud on üldse väga meeldivad inimesed. Õnneks! 

Hiljuti sain omale assistendi ja elu läks natuke kergemaks. No mitte nii kergeks, et töönädala 40 tunni sisse mahutaks, aga ikkagi kergemaks. Nüüdseks on veel mõned kliendid lisandunud ja mõned ootel, sest meil puhtfüüsiliselt pole ruumi - tuleb uus maja avada. Ja lõpuks ometi otsustasid omanikud ühe juhataja juurde võtta, sest ma olen juba viimased pool aastat kahe inimese tööd teinud (kõigil teistel juhatajatel on kas üks grupikodu või üks programm, aga mul mõlemad, sealjuures täissuuruses). Anti valida, kumma endale hoian ja kumma ära annan - otsustasin noorteka kasuks. Kuniks uus juhataja leitud ja välja õpetatud saab, rebin endiselt mitmel rindel, aga vähemalt paistab tunneli lõpus valgus.

Palgatõus nihkus ja nihkus edasi, et "peame ikka numbreid vaatama ja täpselt välja arvutama". Ühel hetkel lisandus "plaanisime aprillis kõigil juhatajatel palka tõsta, ma tean, et see asi on venima jäänud, aga anna mulle veel paar nädalat, siis saab kõik korraga tehtud". 

Noh ja oma peas paned ju ikka kokku, et esiteks katseaja järgne tõus, siis nelja-viie kuu pikkuse ootamise "intressid", pluss iga-aastane tõus, mis kõigile juhatajatele pidi antama. Ootamine on muidugi nats nõme, aga vähemalt tõuseb hea jupi jagu. Vähemalt nii ma eeldasin (pange tähele, et eeldamine on kõikide persseminekute ema).

Reedel oli siis palgapäev. Kanadas on palgapäev alati kaks korda kuus, mõnes ettevõttes lausa kord nädalas. Mu eelmises töökohas maksti 15ndal ja 30ndal, praeguses igal teisel reedel. Mulle meeldib, et pooled reeded on palgapäevad!

Igatahes - palgapäev. Vaatan siis seda numbrit ja... nagu oleks natuke teistsugune, aga nagu ei ole ka. Täna käisin omaniku käest küsimas, sest ma hästi ei tahtnud uskuda, et see naeruväärne number oligi pool aastat oodatud ja kolmest osast koosnev tõus. Ei julgenud midagi järjekordselt eeldama hakata, sest muidu on nagu muumitrollides, et kaardilt ei saa aru, kas on saar või kärbsesitt ja maru jama kui kohale aerutades selgub, et oli kärbsesitt.


Ja oligi! Mina ootasin saart, aga oli kärbsesitt. Mul pole elu sees nii väikest palgatõusu olnud! "Me siin arvutasime ja see on parim, mida hetkel teha saame, aga tõstame hindu ja loodetavasti saame varsti natuke juurde lisada" ei ole selles olukorras eriti suureks lohutuseks. Ma olen äärmiselt pettunud! Lõppkokkuvõttes taandub kõik sellele, et tööl on tore käia küll, eriti kui töö on tore ja inimesed on toredad ja nii... aga päeva lõpuks teeme seda ikkagi selle nimel, et kukrusse tiksuks raha, mis maksab arved, paneb söögi lauale ja riided selga. Mitte sellepärast, et me ei suudaks mitte midagi vahvamat oma päevaga peale hakata kui tööd rabada. Regulaarsete tasustamata ületundidega.

Noh ja nüüd ma siis õpin vaikselt ümber. Mul on mingi loll komme niimoodi töötada nagu see oleks mu enda ettevõte... Ma pole ühegi kanadalase puhul sellist eestlaslikku tööhobuse mentaliteeti täheldanud. Peab rohkem kanadalaseks hakkama!

01 mai, 2017

Pühapäevased toimetused

Ma poleks kunagi arvanud, et aianduskeskustest mu lemmikpoed saavad, aga nii see nüüd on! Ma võiks lõputult uusi puid-põõsaid-lilli soetada, seda enam, et aias ju ruumi on, sest eelmised omanikud ei teinud siin kohe mitte midagi.

Sügisel ostsin mõned tulbisibulad ja pistsin nad mulda, ise enam ei mäletanudki, millisesse peenrasse. Kui nad nüüd üles tulid ja õitsema hakkasid, olin täiesti eufoorias! Praegu, kus puudel-põõsastel lehed alles pisikesed, on ikka väga tore kui aias värve on. Sel sügisel panen kõikidesse peenardesse tulbid ja nartsissid! Ja need väikesed sinised lilled, mis iganes nende nimi ka on.

Hästi tore on tegelikult kõike niimoodi nullist teha, et saab ise välja mõelda, kuhu miski läheb. Pojengide ümber panen sügisel rohkem nartsissi- ja tulbisibulaid, sest need peaks mõlemad selleks ajaks õitsenud olema kui pojengivarred suureks kasvavad. Ma tahaks, et kogu aeg midagi õitseks. Samas ei viitsi terve suvi otsa palehigis rohida, nii et enamikesse kohtadesse panen lillede asemel põõsad. Neid on siin muideks väga ägedaid - paljud õitsevad suvi läbi, paljudel on ainult kevadel õied, aga see-eest eriti suured ja efektsed ning kõige lemmikumad on need, millel on sellised lehed, mis talvel maha ei tule! Eelmisel suvel ostsime ühe ja no ma päris lõpuni ikkagi ei uskunud, et lehed külmade saabudes külge jäävad, aga jäid! Kui meil siin vahepeal terve aed jääskulptuuriks muutus, jäätus muidugi see põõsas ka täiega ära, aga pärast lahtisulamist olid lehed endiselt küljes ja nägid igati värsked välja!


Täna tahtsin tegelikult üldse trenni minna, aga kuna natuke oli hommikul veel aega, hakkasin aias kaevama ja nii see päev läks. Kuskile ei jõudnud enam! Meil on see tobe vana koeraaia tükk, mille otsustasime ülejäänud koera/kanaaiast välja jätta. See osa oli natuke ebatasane ja ilmselgelt kasvasid seal kohati ka ohakad ja mingid väiksed toredad valged lilled, aga ma arvasin, et selle pinna annab natuke siledamaks tõmmata, umbrohu välja tõmmata ja ongi olemas.

Hakkasin pihta, aga kohe kui labida maasse lõin, leidsin murumätta alt traatvõrgu. Hiljem selgus, et see on kuskil poolteist meetrit lai ja jookseb terve aia pikkuselt! Einoh... vägev. Tihedalt traadi külge kinni kasvanud murukamarat on ikka päris keeruline kätte saada! Ainus võimalus oligi see ühes tükis välja kaevata, mis oli päris brutaalne tegevus. Mina andsin juba pärast paari esimest labidatõuget alla, nii et Matt siis üksi rassis. Kui esimene võrguriba üles sai (plangu äärest jookseb teine veel), saime aru, et kuna pool muru on nagunii läinud, võime juba ülejäänu kah üles kaevata, et ei peaks lõpptulemusega kompromisse tegema.

Minu tööks jäi murukäntsakate aia taha tassimine ja mõned viisin kanadele ka. Nad olid täiesti sillas! Hea meelega oleks nad vabalt ringi jooksma lasknud, aga kuna paar päeva tagasi tegime murule samblatõrjet, ei taha neid veel välja lubada. Istusid siis vangis. Mõnnasid! Külitasid päikese käes ja sõid miljon vihmaussi ära. Elagu kaevetööd!


Muideks, kanad lõpetasid vahepeal munemise ära! Mingi nädalake oli vaikust ja mõtlesime juba, et lööme esimesel laiskvorstil teistele hoiatuseks pea maha (nali!). Paar päeva tagasi hakkas iga päev üks muna tulema. Ja täna hommikul kui aias toimetasime, käisid kõik järgemööda munel, andes hiljem tulemusest kõva kaagutamisega märku. Kõrvaltänava rahvale ei jäänud ka kindlasti märkamata. Paistab, et streik on sellega lõppenud ja kõik saavad pea alles hoida.

Pärastlõunal ehitas Matt veel varjualuse alla muusikasüsteemi ja õhtul tulid täitsa kogemata sõbrad külla, nii et selle saime kah ära testida. Päris tegus päev oli!

26 aprill, 2017

Jooga

Ma käisin eile esimest korda elus joogas ja päris tore oli! Sõbranna tuli moraalseks toeks, tema on suht proff juba. Kui treener ümises, et nüüd võtame aegamisi mingi võitleva-mao-poosi või midagi, hakkasid sõbrannal kohe jäsemed õiges suunas liikuma ilma, et oleks treeneri poole vaadanudki. Hämmastav!

Õnneks olin ikka nii palju kaval, et valisin alustuseks "lõdvestava jooga küünlavalgel". Noh, et päris piinlik ei oleks. Aga no ikka leidus mingeid selliseid hetki, kus "pane vasak jalg siia ja parem käsi sinna ja..." liigutas mu sellisesse asendise, mida ma poleks arvanud, et on võimalik sisse võtta. No ja passid seal siis niimoodi pooleldi sõlme keeratuna küünlavalges hämaruses ning hirmsasti tahaks kõva häälega naerda, aga kõik inimesed olid nii keskendunud ja "tunnetasid oma paremat reielihast sirutumas südame suunas", et keegi poleks kaasa naernud.

No ja mu selg pole kunagi kuigi hästi paindunud! Ma võin jala kaela taha panna, aga kui pean sõrmedega varbaid puudutama, on kööga. No sõrmeotstega puudutan ära, aga neil oli seal mingi harjutus, et pane peopesad maha ning "jaluta" nendega paremale ja vasakule. Iga viimne kui inimene keeras end rahulikult pooleks, lükkas kõhu ja näo vastu jalgu ning pani peopesad põrandale maha. Mu vanaema muideks teeks selle harjutuse täiesti vabalt ära! Tal paindub selg täpselt nii palju kui parasjagu tuju on. Ma juba lapsena imestasin, et mismoodi on võimalik niimoodi peenraid rohida, et jalad sirged ja nina vastu põlvi???

Kõige mõnusam osa oli täitsa lõpus, kus soovitati pusa peale tõmmata ning lasti 10 minutit lihtsalt selili lamada, vaikne voogav muusika mängimas. See oli vist ainus osa, millele ma natuke paremini keskenduda suutsin. Niisama pikutamine on mul ikka alati hästi välja tulnud!


21 aprill, 2017

Munapühad päikese all

Lähenevate munapühade valguses arutasime, mida süllekukkunud vabade päevadega peale hakata? Mõtlesime, et tore oleks mingile väiksele reisile minna. Kuskile lähedale. Aga sooja! Läänerannikul elamise üks eeliseid on see, et kõik need ägedad kohad, mis Eestist tüütult kaugele jäid, on nüüd ainult kiviviske kaugusel. Ja ajavahet ei ole üldse!

Munapühade puhul oli kõigil neli vaba päeva, millele lisasime veel kaks ning hakkasime pileteid otsima. Matt leidis olematu hinnaga otselennu Palm Springs'i (ainult 2,5 tundi!) ja kuna tahtsime ka selle külje all oleva San Diego ära näha, oligi otsus tehtud.

Reisi eelõhtul läksime Matt'i vanemate juurde, sest neil on ju praegu hunnik kutsikaid! Kutsid on 8 nädalat vanad ja lähevad varsti uutesse kodudesse, seega pidin kiirustama, et nad ikka enne korra ära näha. Ma pole just suurim bichon'i fänn (khm, üldse mitte), aga kuniks nad sellised pisikesed ja pehmed on, meeldivad mulle väga.


Palm Springs oli äge, aga kõvasti väiksem, kuivem ja liivasem kui ette kujutasin. Rentisime auto ja sõitsime aega viitmata kohe San Diego'sse edasi. Palm Springs on suht ehe kõrb (lumiste mäetippudega!), aga kahetunnise autosõidu kaugusel olev San Diego üllatas mõnusa rohelise lopsakusega. Ja temperatuurierinevus oli kah oluliselt suurem kui nii väikese vahemaa puhul eeldada julgeks...

Ahjaa, lennujaam oli tore, selline väike ja avatud. Ootesaal asus õues:


Otsustasime, et ei hakka nahast välja pugema, et kõiki vaatamisväärsusi külastada, vaid võtame rahulikult ja sõna otseses mõttes puhkame. Magasime lõunani, jalutasime mööda linna, sõime head-paremat ja istusime igal õhtul kolm tundi mullivannis. Rannas ja loomaaias käisime ka. Loomaaed on neil number üks vaatamisväärsus, mida soovitab nii internet kui ka kõik ettejuhtuvad kohalikud. Oli täitsa tore ning meile väga meeldisid flamingod ja pikkade lehvivate karvadega gorillad, aga minu meelest ei jää Tallinna loomaaed suurt alla. Eriti kui arvestada hinnavahet - 52 dollarit versus 4 eurot! Kolmteist korda ägedam ei olnud, ma ütleks.

San Diego on kihvt linn - iseloomuga! Natuke vähem eht-ameerikalik kui enamik teisi USA linnasid. Ja ilm on neil mõnus. Vahelduseks päris tore päikest näha ja meelde tuletada kui ere võib valgus olla. Nanaimos läheb veel natuke aega, kuniks nii mõnnaks muutub. Kuigi jah, Eestis sadas täna öösel lund kui mu telefon ei valeta, seega ei saa ka väga kurta...

Ja mis kõige parem - täna oli tööl täpselt esmaspäeva tunne, aga homme on ju juba reede! Mulle sobib!

14 aprill, 2017

Ma tegin lihtsalt nalja!

Ükspäev viskas Matt mingi killu ja küsis siis, et kuidas eesti keeles öelda "I was just kidding"... ja naeris mu vastuse peale hea mitu minutit, sest tema meelest kõlas see millegipärast väga naljakalt. No okei. Läks mingi tund aega mööda, kõik ammu unustatud juba, viin Matt'ile tassi teed:

- "Mina ei taha koor!"
- "Siin ei ole koort ju!"
- "Ma tean! Ma tegin lihtsalt nalja!"

Läheb veel pool õhtut mööda kui korraga:

- "Pea on kole"
- "Ah?"
- "Sinu pea on kole." (ise pugistab naeru)
- "Kas sa just ütlesid, et mu pea on kole???"
- "Ma tegin lihtsalt nalja!"

Me lähme juunis koos Eestisse, sellest siis intensiivsem keeleõpe. Ta tegelikult natuke räägib küll, lihtsamate asjadega saab ilusti hakkama ning lisaks laulab Õllepruulijat ja Eesti hümni vaheldumisi, olenevalt kuidas tuju on. Tallinnas tahab tingimata minna Radissoni katusele, sest seal on laua peal nupp, millega saab teenindajat kutsuda. Tema meelest hiiglama naljakas, et suhtlema ei pea. Ja lisaks tahab eesti keeles öelda: "Kaks kohvi palun, suhkruga ja kreemiga", mille peale mina alati karjatan: "Koorega, Matt, mitte kreemiga!" No kaks kuud on aega veel, küll ta selle selgeks saab.

11 aprill, 2017

Kevadised lendkanad

Kõpitsesime eile aia kallal ja otsustasime vahelduseks tibud "korterist" välja lasta. Kuna valge kana asus kohe terroriseerima, meelitasin suured kanad aiast välja ja jätsin beebid sinna omaette siblima. Või noh, siidikanadega koos.

Suuremad käisid mul terve päev otsa järel ja sõid kõik vihmaussid ära, mis ma kaevamise käigus leidsin. Ja kui rohkem enam ei mahtunud ning nad minu vastu huvi kaotasid, hakkasid nuputama, kuidas oma aeda tagasi saada. Ei olnudki väga keeruline - tuleb kuudi kõrvalt selle tunneli peale hüpata, mis kuudist aeda viib ning sealt jõuab juba aia peal olevale võrgule lennata. Otse murult ei lennanud hästi välja. Ja meie pidime siis iga natukese aja tagant labidad maha viskama ja käima kanu alla tõstmas, sest kui nad katuselt omakorda teisele poole aeda oleks lennanud, olnuks päris tüütu neid mööda võsa taga ajada. Aga vaadake kui suured tibud juba on:


Tööpõld on meil siin igatahes lai. Eelmised omanikud olid lasknud istutuskastid paksult umbrohtu täis kasvada, neid polnud juba mitu aastat puututud (nagu võis nende porgandite pealt ennustada, mis olid jõudnud omale meetrised pealsed ja seemned külge kasvatada). Kuna me alles juunis kolisime, ei jäänud eelmisel aastal enam aega nendega midagi suuremat ette võtta, ainult kastide kõrval kasvanud inimesekõrguse ohaka raius Matt maha, sest ma ei mahtunud sellest mööda käima.

Terve suvi rohisin nagu hull, aga umbrohi tuli meeletu kiirusega tagasi. Nüüd otsustasime, et tõstame kastid tühjaks, kasutame seda mulda aukude täitmiseks ja tellime kastidesse puhta mulla. Enne ei hakka ühtegi seemet maha panema. 

Eelmiste omanike koeraaia tegime sügisel kolmandiku võrra väiksemaks, sest kanadele ei olnud rohkem ruumi vaja, aga see väljajäänud kolmandik on nüüd nagu kuumaastik. Matt arvab, et selle võiks kõik üles kaevata, uue mulla peale panna ja siis muruseemet külvata. Suvel ma siin kaevasin puude istutamiseks auke ja läbi murukamara kaevamine on ikka jõhker töö! Pealegi ei ole ülejäänud muru kah just ideaalne, sammalt on palju ja suvel lõõmab päike niimoodi, et kõik kipub kõrbema kui just mitu korda päevas ei kasta. Nii et pole oluline, et see uus jupike tingimata veatu oleks. Küll aga oleks vaja see tasaseks saada, et annaks niidukiga üle sõita, seega vähemalt osaliselt tuleb ikkagi üles kaevata. 

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, olid eelmised omanikud muru sisse kaks suurt kasti ehitanud, kus seisis püsti metallpulk, mille pihta sai hobuseraudu visata. Selline tohutult põnev mäng, vaata. Tokki hoidis püsti suur käntsakas betooni. Matt kaevas betooni välja ja lõhkus kastid laiali, minu tööks jääb need nüüd mullaga täita ja uus muru peale kasvatada. Ja seda, kuidas ülejäänud muru seest sammalt välja saada, pean veel guugeldama. Tööd jagub.

09 aprill, 2017

Mõeldud-mõeldud

Ma olen siin vahelduva eduga juba kuu aega haige olnud. Küll on nohu, küll jääb kurk valusaks - iga päev midagi uut. Hakkan juba vaikselt ära harjuma, et kogu aeg kuskilt valutab, eks vanus kah juba sealmaal, hahaa!

Tööl käimine ei aita üldse kaasa, seal on nats nagu lasteaias, et keegi ikka läkastab näkku. Aga mis siis ikka, vähemalt ei saja enam lund ja varsti tuleb suvi. Ja muidu on ju tööl tore! Kui me nüüd kolimisjärgselt oma lauamängude ja muude asjade kogu läbi vaatasime, leidsime laheda komplekti, kus oli plastmassist inimene, kellele sai kleepuvast kummist organeid sisse panna. Kõik asjad õiget värvi ja puha, väga õpetlik. Mitu päeva käidi selle kallal nokitsemas, pidevalt oli terve laud luude ja siseelunditega kaetud. Ükspäev viskas keegi aju lakke kinni, sest nii huvitav oli vaadata, kas kukub alla tagasi või mitte. Ei kukkunud. Komplektiga tulid kaasa ka plastmassist nuga ja käärid, sest paar asja tuli alustuseks üksteise küljest lahti lõigata. Ma tegelikult korra isegi mõtlesin, et viskan need pärast kasutamist minema, aga noh... mõeldud-mõeldud. Ja ei tulnudki kaua oodata kuni ühel heal päeval polnud plastmassist inimesel enam neere ega kopse, küll aga oli igas värvitoonis peeniseid. Sooltevärvi ja maksavärvi ja... Nii palju siis sellest mängust. Läks kogu täiega prügikasti.

Mänguasjadest rääkides - Matt ostis omale mootorratta! Ükspäev tuli mõte, et näe, kevad ja puha, vaata kui tore oleks sõitmas käia! Nädal aega tegi eeltööd ja eelmisel laupäeval käis kiirelt Vancouveris ning tõi oma uue lemmiku koju. Tal ei ole üldse seda mõeldud-mõeldud faasi, mida mul näiteks päris tihti esineb. Tekib mõte ja kohe on teostus taga! Tal oli linnas muidki asju ajada, nii et vargsi ikka lootsin, et äkki ei jää tsiklipoodi minekuks aega või mõtleb siiski ümber või... Kümme minutit pärast seda kui praam pidi Nanaimosse jõudma, kuulsin, et ta ei olnud ümber mõelnud. Kogu naabruskond kuulis. Päris hästi löriseb.


Pühapäeval paistis päike ja plaanisime natukeseks matkama minna. Matt ütles, et teeb tsikliga ümbruskonnas ühe hästi lühikese ringi kuniks mina ennast valmis sean. No ma olin juba tol hetkel valmis, aga see selleks. Tund aega hiljem jõudis tagasi, ise hirmus õnnelik! Järgmisel hommikul saabus Amazonist suur kast. Matt oli juba tööle hiljaks jäämas, aga jooksis sellega magamistuppa tagasi, et näe, mul on sulle kingitus! Ma juba suuruse järgi vaatasin, et oh õudust, see ei tõota head... Oli mulle kiivri tellinud, et saaksime koos sõitma minna.

Ahjaa, matkamas käisime! Autoga. Mulle meeldib autosõit rohkem. Lausa kolm matka tegime, kaks väikest ja ühe pikema. Matkavõimalusi jagub Nanaimo ümbruses enam-vähem lõputult. Näiteks pea igas metsatukas on suured kosed. Täiesti ebareaalne. Seekord tahtsin ühe künka otsa minna, mille kohta netis paljud kirjutasid, et lihtne matk, hästi tähistatud rada ja väga äge vaade. No selle lihtsuse ja tähistatuse osas vaidleks pehmelt öeldes vastu...

Me rühkisime ikka oma tund aega mäest üles enne kui vaateni jõudsime. Vett muidugi kaasa ei võtnud - lihtne matk pidi ju olema! Vaatel polnud iseenesest väga viga.


Sel nädalavahetusel me nii sportlikud ei olnud. Eile õhtul tulid sõbrad külla ja Christine tõi muidugi jälle Sampsoni kaasa - tema on korralik peopeni, ühtegi üritust ei jäta vahele. Südaöö paiku tekkis kellelgi mõte, et peaks korra klubisse ka minema ja kuigi alguses mõtlesin, et olen kaval ja sätin hoopis magama, et järgmisel päeval kah ühtteist teha jõuaks, siis... mõeldud-mõeldud. Nagu ikka.

Selgus, et Nanaimo ööelu on päris omapärane. Kui kodus veel korra kaalusin, et huvitav, kas tennistes ikka lastakse sisse või peaks kingad panema, siis klubis selgus, et julgelt oleks võinud ka püksid panemata jätta. Ühel neiul näiteks polnud pükse, olid hoopis lilled jalgade peale joonistatud. Esimese hooga vaatasin, et retuusid, aga lähemal takseerimisel selgus, et tselluliidi-imitatsiooniga retuuside asemel olid siiski paljad kintsud. Seltskond oli täiesti seinast seina, kõik vanusegrupid esindatud. Ma ei mõtle Eesti stiilis "grupp 18-21" ja "grupp 21-25" jne, vaid ikka vanavanemad ja lapselapsed läbisegi, vahele suure vuntsiga rekkamehi, valge maikaga narkodiilereid, üks siniste kummikutega tädi, kellel olid väga huvitavad tantsusammud ning kolm pesueht politseinikku. Mitte pidutsemas, vaid korda valvamas. Lisaks tavalistele turvameestele. Holy shit! 

Ma pean hakkama natuke tihemini väljas käima. Matt on siin ikka paar korda sõpradega klubitanud ja ütles, et see eilne koht pidavat kõige meelelahutuslikum olema. Oli tõesti! Nagu stseen mingist vanast ägedast ameerika filmist! Muideks, ma ei tea, millal kõhupluusid jõudsid come back'i teha, küll aga sain selgeks, et uus mood eeldab, et alla 100-kilosed tüdrukud ei peaks kõhtu paljaks jätma. Peab ikka midagi näidata olema! Rippkõhumood oli muuhulgas viinud selleni, et kui sul ei juhtunud kõhupluusi olema, aga pittu tahtsid siiski minna, ajas ka sportrinnahoidja täiesti vabalt asja ära. Ei, pluusi pole vaja peale panna, ongi hiljem vähem pesu pesta ja palav ka ei hakka. Ja kui veel bänd lavale tuli... appi! Jube kahju, et ei tulnud pähe pilti teha. Aga väga vingelt rokkisid!

No ja tänase päeva magasime suhteliselt ootuspäraselt muidugi maha, ei mingit matkamist.

01 aprill, 2017

Kapsaterror

Reede õhtu! Mõnus onju? Tulin koju, võtsin õhtusöögiks kausitäie jäätist ja sättisin end diivanile filmi vaatama. Mõni hetk hiljem läksin midagi köögist võtma ja ladusin muuseas ka kraanikausis olnud nõud masinasse. Pühkisin kapi pealt pudi ära. Viisin prügi välja. Panin müsli kappi ja koristasin ühtlasi kapi ära.

No ja edasi läks täiesti käest ära... Nüüd, kolm tundi hiljem, istun puhtusest läikivas kodus ja kavatsen filmivaatamist jätkata, sest noh... reede õhtu. Ma olen ilmselt natuke imelik, et ei suuda koristamisele vastu panna. See on emalt päritud. Kui vaibal on üksik puru, võite kindel olla, et mu ema hüppab püsti, korjab puru üles ja viib selle prügikasti. Mina päris nii nobe ei ole. Pigem ootan, kuni purusid on vähemalt kolm. Ja ma ei vii neid ükshaaval prügikasti, vaid toon tolmuimeja ja koristan ühtlasi ülejäänud maja kah ära. Viimase kapinurgani välja. Eriti mõnus on seda teha õhtul hilja kui juba täitsa öö on.

Homme õhtul tulevad meile mu töökaaslased külla, nii et koristamine läks natuke asja ette ka. Tähistame kevadvaheaja lõppu. Vaheaeg on selles mõttes natuke hullumeelne aeg, et kui muidu käib suurem noortekamp ainult pärastlõunati koos, siis vaheajal on juba hommikul kella üheksast pidu ja pillerkaar, mis enne nelja-viit ei vaibu. Meil on nüüd õnneks suuremad ruumid ja see aitab ikka väga palju. Need, kes omavahel päris hästi läbi ei saa, ei pea enam ninapidi koos istuma ja kolimisest saadik ei ole enam mitte ühtegi kraaklust olnud.

Uutes ruumides on üks ilma akendeta tuba, millega ma ausalt öeldes ei osanud midagi head peale hakata. Panin sinna tervet põrandapinda katva vaiba ja viskasin mõned padjad maha, mõtlesin, et võib-olla tahab keegi seal omaette pikutada kui natuke rahu ja vaikust on vaja. Aga kohe esimesel päeval tegin kogemata nalja, et näete, siin on teile padjasõja tuba, mispeale läkski müdinal üksteise tagumiseks ja sellest hetkest alates muutus kõige mõttetum ruum hoobilt kõige populaarsemaks. Uskumatul kombel võivad nad tundide kaupa üksteist klohmida ja hiljem üleni higistena, punaste põskedega koju minna. Täielik revolutsioon! Töötajad ei pea enam üldse vaeva nägema, et neid tegevuses hoida. Istuvad kohvitass käes ja kõlgutavad jalgu. Arutsime täna omanikuga, et kui oleks teadnud, et see nii hästi peale läheb, oleks võinud uute kalliste ruumide rentimise asemel vanast väikesest ruumist mööbli välja visata ja lihtsalt hunniku patju tuua...

Ainus probleem on see, et padjasõja tuba asub täpselt minu kontori kõrval ja see müdin on põhimõtteliselt katkematu! Esmaspäeval kui kool algab, on terve hommikupoolik täielik vaikus ja võib-olla saab isegi natuke tööd tehtud. Viimase kahe nädala jooksul sain ainult siis asjadega veidi järje peale kui kogu seltskond kinno, bowlingusse või matkama läks. Paar korda käisin ikka kaasas ka, minu meelest on nii tore kui sulle kinos käimise eest makstakse. Tere tulemast Kanadasse!

Ükspäev juhtusime mingi künka otsa. Mu uus lemmikvaade Nanaimos! 360 kraadi selline:


Ja ei, sinna jõudmiseks ei pidanud vaeva nägema. Parkla kõrvalt läks trepp ja viis minutit hiljem olimegi kohal.

Uuest nädalast on tööl uued tuuled. Kuna nii grupikodu kui noorteprogramm on väga palju kasvanud, on mul kogu aeg nii palju tööd, et see lihtsalt ei saagi otsa. Tihtipeale teen õhtuti ja nädalavahetusteti veel kodus ka. Noh, mulle muidugi endale hirmsasti meeldib, aga selles mõttes natuke tüütu, et kogu aeg on pikk nimekiri asjadest, mis tegemist ootavad ja umbes pooltega neist on tegelikult kiire. Omanik arvas, et võiksin omale assistendi võtta ja lasta mingid vähem olulised asjad tal ära teha. Nii et alates aprillist ongi mul abiline. Väga äge! Andsin talle leheküljepikkuse ülesannete rea ja eks esimestel nädalatel pean igaks juhuks asju üle kontrollima, aga päris kindlasti hakkab mul nüüd oluliselt vähem kiire olema. Mis on tore.

Võib-olla saan nüüd natuke rohkem aega kanadega veeta. Ai, kanad on vahvad! Eriti kui nad nüüd kõik õues elavad. Kuigi toas ma ilmselt väntsutasin neid veidi rohkem, mis tuleb sotsialiseerimisele kõvasti kasuks. Näe, Poppy on päris sotsiaalne:


Kanafoorumites kirjutati, et hea mõte oleks näiteks kapsas nööriga kuskilt alla riputada, et nad saaks seda nokkimas käia. Pidi mänguasja eest olema, kanad on hiiglama uudishimulikud!

Matt puuris kapsa sisse augu ja riputas selle kanaaeda. Kanad olid šokeeritud! Jooksid kabuhirmus kuuti. Appi, kapsas! Nii jube, noh! Esimene NÄDAL aega käisid suure ringiga mööda. Nuta või naera! Kuna nad nii meeltult banaani armastavad, püüdsin banaanitükke kapsa alla poetada, et neid lähemale meelitada. Ei toiminud! Koguti natuke julgust ja napsati jooksu pealt banaan selle hirmsa kapsa alt ära.

Esimese nädala lõpuks hakkasid siidikanad (kes on muidu teistega võrreldes umbes kümme korda kartlikumad) vähehaaval ikka nokkima. Teistel läks veel mitu head päeva, et julgeks lähemale astuda. Ma ei tea, võib-olla lihtsalt ootasid ja vaatasid, kas siidikana sureb kapsa kätte ära või ei sure. Ei surnud. Kaks päeva hiljem oli kapsast ainult nöör järel. Läks kaubaks küll.

21 märts, 2017

Umbkeelne

Hakkasin seda uut eesti keele testi tegema ja andsin umbes kolmanda küsimuse juures alla. Sushi on nüüd ametlikult suši??? Ma ei tea, miks mu silmadel valus hakkab kui seda kirjapilti vaatan, sest häälduse mõttes on ju isegi õige... Minu meelest oleks pigem võinud välja tulla mingi kõlava eestikeelse sõnaga, näiteks "riisirull" (kui just oli nii hädasti vaja kirjapilti muuta).

Muideks, teate halloween'i, onju? Ma ei hakka kaldkirja panema, sest see on puhas eestikeelne sõna! Kontrollige õigekeelsussõnaraamatust üle kui ei usu! Mina kontrollisin. Küll värisevate näppudega, aga võtsin selle riski... Eeldasin, et lugupeetud keeleteadlased on kõrvitsapüha eestindamise osas tõsist vaeva näinud ja selle vähemalt hälloviiniks muutnud, aga ei! Halloween! Hääldama peab inglisepäraselt - hälõu'iin. Hääldus oli sulgudes ilusti välja toodud.

Olles nüüd haritud ja teades, et meil on sellised ilusad eestikeelsed sõnad nagu suši ja halloween, püüdsin ära arvata, kas korrektne on "muhvin" või "muffin"? Lähtudes sõnast "salvrätt", mis enamasti salfrätiks hääldub, pakkusin, et teeme ikka vanal heal kombel keerulisemaks ja ütleme, et on "muhvin". Ei ole! Muffin on!


Ei, ma ei arvanud täitsa iseseisvalt ära, et kõige õigem variant on "skannima". Läksin ekstra tagasi, et saaks ilusa rohelise ribaga pildi, et teised kah teaks. Tuleb see ju inglisekeelsest sõnast, mille hääldus käib Ä-ga. Kuhu siis täpid kadusid? Äkki oleks võinud sušil kah susina ära võtta ja sussi'ks teha? Mingi väike loogika võiks sõnade eestindamisel ikkagi olla?! Mitte, et jõime teiste keeleteaduse tädidega saunas õltsi ja tulime uute toredate jaburustega välja. Mingi kolme paiku öösel. Kui kõigil krunn pehmeks vajus ja õll otsa hakkas saama.

No ja siis viskab vahele sellise lause nagu: "Tunni refleksioonifaas aitab kinnistada õpitut". Ma läksin juba täiesti närvi! Hommikul kammid juukseid kah reflektori ees või? Miks ei võiks kasutada eestikeelset sõna "peegel" ja õpitut kinnistada peegeldusfaasis? Jumala eest - ma ei lõpetaks nende uute keelereeglitega mitte iial gümnaasiumit ära! Eesti keel oleks kogu aeg "2".

Aga mõne sõna peab nui neljaks võimalikult eestikeelseks tegema. Milleks kasutada "parfüüm" kui võib öelda "lõhnavesi". Lõhnavett on muuhulgas ka palju lõbusam käänata - "saab nuusutada erinevaid lõhnavesi". See lause kõlab nagu üritaks Matt eesti keeles rääkida... Justkui oleks peaaegu õige, aga midagi ikkagi ei klapi. Lugesin neid nelja varianti ja mõtlesin endamisi, et WTF? Mul pole aimugi, mis loogika järgi selle õige peaks ära tundma, sest kõik tunduvad valed!

Ja pange tähele, et ei ole "lõhnaveeosakond". On parfümeeria. Püüdkem säilitada segadust!


Ja kui siis veel sügissemestri ainetele registreerumiseks läks, ma isegi enam ei püüdnud! Panin huupi ja sain muuhulgas teada, et kui soovid õppeaastat kirjutada kaldkriipsuga, peab viimase numbri taga olema punkt. Ma ei ole kindel, kas siis ka pidi kui mina veel koolis käisin... Sellest on muidugi omajagu aega möödas. Ja see õppeaasta lühendamine - teate, ma ei lühendakski! Mul ei peaks närvid vastu! Ma ei suudaks iial välja mõelda, on seal sidekriips, kaldkriips, punkt või pole midagi. Ma kirjutaks pikalt välja.

Aga nii tore on hiljem tagasi minna, õigel vastusel klikkida ja lugeda: "Tubli! Sa oskad nii hästi!" Patsutan omale õlale. Hästi tehtud! Ma arvan, et neljandal korral oleks vast ikka ära arvanud, nii et väga loll ei ole.


Lõpupoole tuli veel: "Riina saab varsti kaheksateistkümneaastaseks (26 tähte!), aga tema õde Tiina kahekümne viie aastaseks". Need inimesed, kes armastavad rääkida pikimast eestikeelsest sõnast "kuulilennuteetunneliluuk" (mis, andke andeks, ei tähenda küll absoluutselt mitte midagi, kuigi jah, selles on 24 tähte), ei ole ilmselt kunagi kuulnud Tiina õest Riinast, kes hiljuti kaheksateistkümneseks sai. Ei, ma ei taha vaielda - see lause on igati korrektne ja kõlab loogilisena, aga ma tunnen ennast natuke nagu islandlane. Neil on kah lohepikad sõnad. Eyjafjallajökkur.

Hiljem sai keegi uued kopsud. Tuleb sõnast "siirdama", aga käändub "siirati". Põhimõtteliselt allub samale reeglile nagu "minema", kus kõik "lähevad".

No ei oska mina eesti keelt!