18 detsember, 2012

Teeme head

Jõulude eel läheb heategevuslikku sõnumit propageeriv reklaamivärk ikka natuke ülekäte. Täna sai mul lõplikult siiber ühest reklaamist, mida ma juhtun kuulma umbes kaks korda iga toidupoe külastuse kohta. Sealjuures ei käi ma poes nii väga tihti, samuti ei veeda ma seal märkimisväärselt kaua aega. Küll aga ei tähenda see, et ma kohustuslikust reklaamiminutist ilma peaksin jääma.

"Hea poekülastaja, ka sina saad aidata haigeid lapsi..." Juba selle esimese lause peale tõusevad mul kõik karvad turri, sest ilmselgelt rõhub see süütundele. Et näe, seisad siin keset poodi, korv on head-paremat täis laotud - mõtlesid sa siin neid mandlilaaste, hõõgveini ja piparkooke valides sellele, et kuskil on haiged lapsed? Ah? Mõtlesid? Südametu selline!

Väga hea, mõjustamise esimene etapp on läbitud, oled kohe altim edasi kuulama, et haigete laste ees oma mõnus korvisisu heastada. Sest just SINA saad aidata neid haigeid lapsi... "Procter & Gamble koostöös Eesti Lastefondiga annab sulle võimaluse toetada haigeid lapsi, ostes Wella, Naturella ja Always tooteid". Midagi tuli sealt veel edasi, aga ma nii detailselt ei mäleta...

Mis see sisu siis on? Et vaene väike Procter & Gamble ei suuda ise toetada haigeid lapsi? Küll aga on see firma nii heasoovlik, et annab sulle, armas poekülastaja, võimaluse enda kaudu neid lapsi aidata. Kui suur osa minu ostusummast haige lapseni täpsemalt jõuab? Protsent või kaks? Ma pigem annan selle toote ostmisele kuluva summa parem otse mõnele haigele lapsele.

Enne jõule ronivad kõik hädalised urust välja ja meie muidugi tahame nende heaks midagi ära teha. Tahame end hea inimesena tunda. Jõulu eel justkui meenub, et ahah, kodutud loomad, vanemateta lapsed... Jajaa, kohe helistan sellel 900-midagi-midagi numbril ja annetan 5, 15 või 30 eurot. Ja hops, on heategu tehtud, lähme eluga edasi...

Üks popp asi on aastast aastasse olnud ka suu- ja jalaga maalivate kunstnike jõulukaardid, mis su postkasti potsatavad, juures kena kirjakene, et kaartide eest saad tasuda alljärgnevale pangakontole. Esimesel aastal sellega info piirduski, siis tõstis Tarbijakaitse lärmi ja järgmisel aastal oli juurde lisatud märge, et sul ei ole kohustust maksta, võid need niisama endale jätta. Nokk kinni, saba lahti... Kuidas sa jätad endale vaese invaliidi hoolega maalitud kaardid, ilma et nende eest tasuks? Teisest küljest - mina ei ole neid palunud, ärge saatke mulle! Kiri, mis neile kaasa on pandud, ei ole jällegi kaugeltki mitte juhuslik, see on käsitsi kirjutatud! Või noh, jalaga. Appi! Keegi kirjutas varvaste abil mulle kirja ja ma ei maksa?!

Mõjustamispsühholoogias nimetatakse seda vastastikkuse reegliks - me püüame tasuda selle eest, mida me teistelt saanud oleme. Seepärast on tõhus saata kaardid, kinkida lill või anda ostuga kaasa väike nänn. Vastastikkuse reegel toimib, kuna on "kohustus vastu võtta". Samuti on "üllatus" tõhus vahend nõustumise esilekutsumiseks. Katsete käigus on leitud, et tõhus ja toimiv on isegi soovimatu kingitus. Seda seletatakse võlgnevustunde ebameeldivusega. Vastastikkuse reegliga kaasneb kohustus järele anda sellele, kes meile on järele andnud. Ehk kui kaartidega lisandub kiri, kus öeldakse, et sa võid ka maksmata jätta, tõstab see tõenäoliselt hoopis maksjate protsenti :)

Kui juba heategudeks läks, siis hakkame parem väikestest asjadest peale - autojuhina võid jalakäija üle tee lasta; võõrale inimesele naeratada (põhjamaisele eestlasele eriti raske ülesanne); küsida kodutute (loomade) varjupaigast, mida neile tuua võiks; kinkida jõuluhani mõnele tuttavale perele, kelle majanduslik seis on kehvem; või võtta veidi aega, et küsida sõbralt: "Kuidas sul läheb?" Lihtsalt. Et kuulata ja hoolida. Mitte möödaminnes ja oodates vastuseks lakoonilist: "Hästi", et ei oleks vaja pikemalt süveneda.

Heategu on väikestes asjades. Mitte suurfirmade toetamises.

1 kommentaar:

  1. Anonüümne7/1/13 21:55

    Väga armas sissekanne! Nõus 110% ehk et lisaks midagi kui vaid teaks mida :))

    VastaKustuta