Kaks isa?

Millises peres teie oleksite tahtnud kasvada? Noh, kui saanuks valida? Ma olen veidi hämmingus rünnakust, mida mõned "tõelised isad" meedias korraldasid, kui Hommik Anuga saates näidati kahe isaga perekonda. Ma olen Mart Haberit ja Taivo Pillerit juba aastaid sotsiaalmeedias jälginud ja pidevalt mõelnud, et nende lapsed võitsid küll perekonna loterii. Nad tunduvad nii armastatud ja hoolitsetud, reisivad palju ja kogevad teisi kultuure, neil on fantastiline linnakodu ja idülliline maakodu. Nad räägivad mitut keelt, neil on vahva koer ja suur paat. Nende vanemad on naljalembelised ning rõõmsameelsed, kodu on alati täis toredaid sõpru ja külalisi. Jah, ja neil on juhtumisi kaks isa.

Uuringutulemused näitavad väga selgelt, et lapsi kasvatavate vanemate sugu ei mängi nende arengus rolli. Oluline on vanemlik soojus ja lapse jaoks olemas olemine, perekonna stabiilsus, piisavad rahalised ressursid ja vägivalla puudumine. Lihtne, aga paraku jääb paljudes peredes ühest või teisest vajaka.

Eurostati põhjal on Eestis üksikvanemaga peresid kaks korda rohkem (28%) kui Euroopa keskmine näitaja (14%). Teate, kes nendes peredes puudub? Isa. Eestis on 7 üksikema kohta 1 üksikisa (ülejäänud Euroopas 5 üksikema kohta 1 üksikisa). 

Nii et konservatiivid võiksid rohkem auru panna sinna, et leida üles kõik need isad, kes oma laste kasvatamises ei osale ning motiveerida neid seda tegema, selle asemel, et hukka mõista neid, kes oma laste eest head hoolt kannavad...

-

Tulles tagasi selle juurde, et millises peres oleksite tahtnud kasvada - kui saaksid näiteks kolm tegurit valida ja ülejäänud loteriiks jätta, siis kas vanemate sugu mahuks nende kõige olulisemate sisse?

Et see, kas sul on armastav keskkond (või annavad vanemad peksa iga kord, kui iseenda emotsioonidega hakkama ei saa) - suva, jätame loteriiks, "vähemalt pole vanemad homod"??? 

Mulle endale oleks küll kõige olulisem see, et mind armastatakse, toetatakse mu tugevusi, aktsepteeritakse mind sellisena nagu olen. Et mind viiakse huvitavatesse kohtadesse ja ümbritsetakse toredate inimestega. Piisavad rahalised võimalused oleks ka mõnus lisa - et miski puudulike finantside taha kinni ei jääks; et mul oleks hobivarustus, et ma saaks mõnikord reisida - miks mitte?

Tahan lihtsalt öelda, et vanemate sugu oleks kõige selle kõrval niiiiii palju vähem oluline. Selle võiks ma vabalt loteriiks jätta. 

Paganama otsustusvõimetus

Kellakeeramine on üks igavene nuhtlus. Ma ise vist ei paneks suurt tähelegi, aga lapsed ärkavad nüüd tund aega varem ja see ei taha kuidagi üle minna. 

Kuna ma ei tea ühtegi inimest, kes kellakeeramist naudiks, guugeldasin, et kas on uuritud, kui paljud inimesed selle vastu on ning tuleb välja, et kuskil 70% ameeriklasi, 90% kanadalasi ja 85% eurooplasi pooldab, et võiks valida valgemad hommikud või valgemad õhtud ning sellele kindlaks jääda, selle asemel, et kaks korda aastas aega muuta.

Uurisin, et miks seda jama siis veel ära pole lõpetatud ja üks põhjustest olevat, et ei suudeta ära otsustada, kummale poole aeg jätta. No tule taevas appi! Euroopas võeti juba 2019 vastu seadus, et kellakeeramine lõpetatakse ära, aga viimased kuus aastat (ehk 12 korda!!!) on endiselt kella keeratud just sellepärast, et ei jõuta kokkuleppele, mis ajal valgust rohkem vaja on...

Teine argument on, et lennuliiklus ja rahvusvahelised ärisidemed sõltuvad kellaaegadest. Aga see on probleemiks ainult seni, kuni osad riigid vahetavad aega ja osad ei vaheta. Kuigi - kuidas see PRAEGU probleemiks ei ole? Kella ei keerata ju kõikjal samal ajal. Näiteks Eesti ja Kanada on nädala võrra nihkes nii kevadel kui sügisel...

Inimeste ööpäevase rütmiga pidavat paremini sobima see, et hommikud on valgemad. Valgemaid hommikuid pooldavad ka põhjapoolsed riigid, kus muidu toimuks hommikune tegevus üldse pilkases pimeduses, mis tekitab turvalisuse küsimuse (rohkem liiklusõnnetusi jne). Ainus jama on see, et suvehommikud on siis eriti varajaselt valged, aga... olete kuulnud sellisest leiutisest nagu pimendavad kardinad? 

Kui aknakatteid ikka üldse ei taha, võib ju ka valgemad õhtud valida. 

Mina ise näiteks eelistakski valgemaid õhtuid, sest kui hommikuti on pime, siis jumala eest, las olla! Mind üldse ei huvita, mis hommikuti toimub, hommikuti tegutsen ma ainult kohusetundest, mitte naudingust. Aga kui öeldaks, et valisime nüüd selle variandi, et hommikud on valgemad, mitte õhtud (ehk minu eelistuse vastu), siis minu meelest oleks see ikkagi toredam, kui iga jumala aasta kaks korda kella keerata.

Otsustaks siis äkki lihtsalt midagi ära? Tõmbaks loosi kasvõi. 

Mis teie arvate? Valgemad hommikud, valgemad õhtud või mul-jumala-suva-lihtsalt-ei-taha-kella-keerata?