Päevavargad

Täna on olnud hästi "sisukas" päev - mõlemal oli vaja üht-teist ära teha, aga ignoreerisime kõiki kohustusi ja logelesime niisama. Pärastlõunaks oli juba nii "palju" tegemist olnud - hunnik maasikaid söödud ja internetis surfatud - et olin kohe täitsa väsinud ja sättisin lõunaunele. Kuskil kolm tundi hiljem sain siis päevaga edasi minna... Kustav polnud samal ajal sugugi asjalikum, vaat et veel asjatum. Me oleme täielikud päevavargad!

Võtsin juba tuure üles, otsustasin oma to-do-list'i täitma hakata, et võiks mingigi linnukese kirja panna, aga siis saabus koju naabripoiss, kes sai paar päeva tagasi uue ja huvitava sõjamängu omanikuks; kohe läks suureks tulistamiseks ja "hahahaaa, you're dead!" hüüeteks, mis oli meile mõlemale sulaselgelt liig, niisiis otsustasime minna õhtusele jalutuskäigule (loe: kohvikusse).

Et hilist kohvi ja kooki kuidagi ratsionaliseerida, tuli loomulikult põhjus leiutada ja selle käigus avastasime, et tänasega on meie Kanada viisa täpselt poole peal - 6 kuud oldud, teine samapalju veel minna. Kuhu see aeg küll kadus?

Ilm on endiselt soe ja ilus. Tegelikult pidi terve nädal sadama, olin juba rõõmus, et saan lõpuks ometi oma uhiuued kummikud ära proovida, aga ei miskit. Istusime õhtul kohvi ja koogiga soojas õues ja kiitsime, et on väga tore september. NB: sääski endiselt pole, isegi see karvaste vurrudega isend, kes vannitoa peegli peal elas, on nüüd kadunud. Kustav arvas, et pani tiivad kokku ja heitis end sõprade puudumise tõttu aknast alla.

Ilm on olnud täiesti hämmastav, olen nüüd iga päev prognoose uurinud, et millal see jõle, vihmane ja külm talv siis algab? Kui täna (järjekordselt) teatasin, et järgmiseks nädalaks lubatakse ainult sadu, hakkas Kustav juba irooniliselt naerma. Ütles, et jajaa, kogu aeg lubatakse, aga ikka päike paistab - masendav! Haa, ma poleks iial arvanud, et kuulen kellegi suust, et see, kui ei saja, on masendav!

Oleme siin blogis Vancouverile nii kõvasti reklaami teinud, et üks sõpradest lendab peatselt meile järele. Tema jõuab muidugi kohale täpselt siis kui linn on hall ja pilves, iga päev kallab vihma ja kummikud muutuvad ainsateks mõeldavateks jalanõudeks, mida üleüldse vaja on. Ja mina blogin kogu aeg, et appi mis jumalast hüljatud õudne koht see Vancouver küll on, ärge jumala eest siia tulge! Teie saadate Eestist maalilisi lumepilte ja käite kelgutamas...

Tegelikult ei saa lume osas kurta, mägedes algab suusahooaeg juba novembris. Kui vihm ära tüütab, lähme sinna. Või Kariibidele peesitama. Veel parem.

Igatahes istusime kohvikus, Kustav sõi šokolaadikooki (nagu alati) ja mina hiigelsuurt kaneelirulli ning korraga turgatas, et võiks ju ise saiakesi küpsetada. On õige aeg minna nuumprogrammile, sest Kusti on Kanadas olles täiesti kogemata 10 kilo alla võtnud ja keskkooliaegsesse kaalu jõudnud. Läksime siis pärmi ostma, aga kuna jahu oli samuti otsakorral, otsustasime sedagi juurde võtta. Siin on ameerikalik süsteem - hulgi ostes on enamasti naeruväärselt odavam. Nii maksid 2 kilone ja 10 kilone pakk täpselt sama palju ja 5 kilone veidi rohkem. Kümme kilo jahu on ilmselgelt üüratu kogus, aga kuna väljamineku osas polnud vahet, võtsimegi siis kõige suurema. Nüüd hakkab iga päev pirukaid ja kaneelirulle saama, et pakk järelejäänud kuue kuuga tühjaks saaks.

Karastusjookide riiulilt võtsin esimese hooga kuuese paki Pepsit, aga siis nägin, et kaheteistkümnene oli sellest poole odavam! Ühekaupa ei müüdudki. No jällegi - pool aastat veel minna, küll kamba peale neist jagu saame.