Garibaldi järv

Whistlerist koju sõites oli täitsa selge, et esimesel võimalusel tuleb tagasi minna. Jätsime siis ühe päeva taastumiseks ning kutsusime Elise ja guatemalalased kooki sööma. Muide - Elis läheb varsti paariks nädalaks Eestisse ja tuleb täiesti tühja kohvriga siia tagasi, nii et kõik, kes te tahate meile pakke saata (ja te ju hirmsasti tahate), siis paluks endast märku anda!

Reedel vurasime siis guatemalalastega Whistleri suunas. Eelmisest korrast jäi ikka hingele, et kahest vingest matkast üks tegemata jäi, aga nüüd sai see viga parandatud.

Garibaldi oli väga kihvt, aga minu lemmikuks jäi siiski Joffre. Sealne rada oli vaheldusrikkam ja mis siin salata - lühem ju ka. Garibaldi rada oli õnneks üsna lai ja liikus muudkui vähehaaval ülespoole, minu jaoks polnud näiteks üldse raske, aga vaene George lubas juba esimesel kilomeetril suitsetamise maha jätta ja langes kohe depressiooni kui Sophia iga mõne aja tagant postilt ette luges kui palju veel kõndida tuleb. Esimesed 6 km olid täiesti igavad. Kõndisime 2 tundi järjest ilma, et ümbrus muutuks. Lihtsalt mets. Aga see-eest väga mõnus mets - lõhnas hästi ja pakkus päikese eest varju. Näha polnud muidugi mitte midagi, puud olid ees. Siis sai aga 6 km täis ja läks kohe huvitavamaks ka.

Me ei jõua ära kiita, et Toronto asemel end hoopis Vancouveris sisse seadsime. Arutasime matkates, et vot kui tore, et sellise elamuse saamiseks ei ole vaja isegi puhkust võtta - ühest vabast päevast täiesti piisab. 

Garibaldist siis veel: raja pikkus oli 6 + 2,5 km. Interneti väitel kulub selle läbimiseks 2-3 tundi, mis on sulaselge jama. Puhtalt kõndimisele tuleks arvestada 3,5 tundi (üks suund), meil kulus 2+2, sest viimaste kilomeetrite peal oli palju pildistamispause.

Järvesid oli kaks, esimene väiksem, teine hiigelsuur. Rada oli tehtud nii kavalalt, et väiksemale järvele tuli suurema juurde pääsemiseks peaaegu ring peale kõndida. Vaade oli muidugi super, mägijärvede värv on täiesti ebareaalselt türkiissinine.

George oli selleks ajaks täiesti kutu. Ilmselgelt oli tal ka liiga palav, sest teksapüksid ei läinud sügisese leitsakuga sugugi kokku. Tema kodumaal Guatemalas on hunnikute kaupa mürgiseid madusid, nii ei usalda ta siingi paljaste säärtega rajale minna. Kuid vaatamata sellele, et iga nurga peal olid hoiatused, mis soovitasid karusid mitte sööta, ei näinud me kedagi vöötoravast suuremat. Oravad olid hästi julged, tulid kohe saapa kõrvale uurima, kas külalised pähkleid tõid (ei toonud).

Siinsete matkaradade juures on silma jäänud, et mets on väga puhas, mingit prahti ei vedele maas. Paistab, et matkajad on kultuursed inimesed ja võtavad oma sodi kenasti koju kaasa. Ja wc-d on väga korralikud - neid leiab nii radade algusest kui lõpust, kõik lumivalge poti ja piisava hulga tualettpaberiga varustatud. 

Mõni hetk enne seda kui äravaevatud George surnult maha oleks kukkunud, hakkas lõpuks Garibaldi järv paistma. Selleks hetkeks olime kõndinud umbes 8 kilomeetrit ja igasuguse lootuse kaotanud, et kuhugi välja jõuame. Aga oli ikka vaeva väärt!

Telkimiseks on see koht ideaalne, olemas on nii piknikulauad kui majakesed, kus toitu hoida (välja ei tohi midagi jätta, sest kellele meeldiks kui karu ta grillvorstid nahka pistab). Inimesi oli väga vähe ja need, kelle sealt eest leidsime, olid ikka tõsised habetunud matkasellid, mitte sellised linnavurled nagu meie.

Ühega pidasime pikema jutuajamise maha, saime head nõu, millised rajad järgmiseks valida, kust telk osta ja millist varustust vaja läheb. Ja kuigi olime veidi mures, et magasime vist parima matkahooaja maha (sest kohalikud räägivad, et edasi ei tulegi muud kui katkematu sadu), teatas mees, et vastupidi - september ja oktoober on Whistleris matkamiseks parimad kuud, sest võrreldes suvega on õhk palju selgem ja putukaid pole üldse (suvel pidi ikka sääski ja kärbseid ka leiduma). Lisaks soovitas meile üht rada (Elfin Lakes), mis on tihedalt mustikapõõsaid täis, need pidavat sügisel punasekirjuks muutuma.

Lisaks andis hea matkasaidi, kust radade kohta infot saada, teine (natuke värvilisem) lehekülg on siin.