Talvevõlumaa

Lõpetasin eile öösel kell pool kaks blogimise (nagu midagi paremat poleks teha) ja viskasin korra pilgu Elise kirjale, kus ta teatas, et Eestis pidavat mustad jõulud tulema, ja küsis, kas Vancouver on sama depressing kui Eesti? Sophie oli juba vastanud, et "according to the weather channel tomorrow will snow" ja mina täiendasin sarkastiliselt, et "according to the weather channel it's also raining all the time". Mitte, et mulle vihm nii väga meeldiks, aga saate ju aru, et kui elad maailma vihmapealinnas ja ei mäleta, millal viimati sadas, siis on ikka natuke imelik? Detsembris on kolm korda sadanud. Kolme nädala peale! Praegu on vaade meie aknast selline:

Kui pilti tegin, ütlesin Kustavile, et mina ei saa küll aru, et detsember oleks. Ei-ei, ma ei kurda! Lakkamatust päikesepaistest ei ole võimalik tüdineda. Eriti kui Eesti sõbrad ütlevad, et mõnipäev neil ei lähegi valgeks. Meil peab kah mõni pluss olema selle kõrval, et jõuluks vanaema tehtud verivorste ei saa!

Muuseas, Kustav nentis suvel, et nojaa, praegu on küll tore, aga ma ei tea, kas mulle siin siis ka veel meeldib kui talvel kolm kuud järjest iga päev sajab... Aga palun - kolmest kuust on kaks läbi.

Ahjaa, Elisest rääkisin... Kirjutasin vastuse ära ja pugesin põhku. Hommikul teen silmad lahti ja mida ma näen:

Oot, mis sellest sai, et Vancouveris ei saja lund? Ei oskagi nüüd midagi muud soovida. Päike oli, lumi oli. Vihma polnud. Kõik on rahul.

Aga ei saa tähelepanuta jätta, et lumi võrdub siin katastroofiga, mille puhul elu seisma jääb. Isegi internet, millega meil kunagi varem probleeme pole olnud, oli täna hommikul kadunud. Kümme minutit pärast ärkamist helistas mulle öövahetuse töötaja, kes oli just koolibussilt kõne saanud, et halbade ilmastikuolude tõttu täna vedu ei toimu. Muidu on nii, et öövahetus saadab lapse kell üheksa kooli ja läheb ise minema, mina saabun alles ühest. Täna kui laps kooli ei pääsenud, oli kogu süsteem pea peal. 

Põhja-eurooplast, nagu mina seda olen, väike lumi ei heiduta, ütlesin, et andku mulle tunnike aega, lendan kohale. Kiire dušš, riided selga ja minek. Igavesti mõnus päev oli - kõigepealt ajasin teerajad puhtaks, siis käisime lapsega nurgapealses poes piima ja šokolaadi järel, tegime hommikusöögiks omletti ja sättisime end diivanile multikaid vaatama. Nagu oleks ise kah koolist vaba päeva saanud! 

Hiljem läksime jalutama, sest mul on kahtlus, et Vancouveri lumi on nagu Eesti talve valge hetk - et kui õigel ajal kohal pole, jääd ilma. Ma üldse ei imestaks kui homme oleks plats puhas ja päike väljas. Seega krabasin fotoka kaasa, sest muidu te ei usuks, et meil siin kah maa valgeks läheb. Ja lumemütsiga palmi pole te võib-olla varem näinudki (mina näiteks polnud)...

Nüüd on ühtlasi käes see aeg, mil inimesed päkapikumütsides ringi käivad. Õudne! Kes mütsi ei taha kanda, on pähe tõmmanud peavõru, kus jõuluteemaline lulla küljes tilbendab. Täna nägin kena noort naist, kel oli punase võru küljes kaks jõuluvana pead. Värvilisest papist, 6-7 cm kõrged. Vedru otsas! Paar päeva tagasi istus bussis vanem mammi, kel oli peavõru küljes vilkuv kuusepuu. Oma 10 cm kõrge. Taevas halasta, kes paneb omale kuuse lagipähe?

Ühtlasi - saage tuttavaks, Rudolph The Red Nosed Bus. Nina on, silmad on, sarved on ka. Põhjapõder mis põhjapõder! 

Eile oli peakontoris jõulupidu. Üks naljahammas uuris, et kas me Eestis jõule tähistame ja oli imestunud, et meie pühad on päev varem (Kanadas tähistatakse 25-ndal). Ja et meie Santa Claus ei tule kamina kaudu, meil on tänapäevane mudel, oskab ust kasutada. 

Kusjuures kuni detsembrini oli minu jaoks täielik müstika, et Kanadas on absoluutselt igas majas kamin. Paljudes korterites ka. Nüüd saan aru küll! Esiteks ei panda siin aknalauale sussi, vaid riputatakse kamina külge sokk; teiseks tuleb jõuluvana korstna kaudu - kel kaminat pole, selle jõulud on puhta tuksis!