30 mai, 2015

Tuberkuloosijutud

Kas teil on ka vahel neid hetki, et kohe algab juunikuu, aga korraga jääd mõtlema, et kuhu siis mai jäi... Juba sai läbi või?

Ja siis neid hetki, et vahel juhtuvad asjad mingis loogilises järjekorras - näiteks ükspäev küsis keegi, et mis arm mul vasakul õlavarrel on? Jäin mõtlema, et hmm… ma ei tea! Väga ähmaselt meenus, et mingi vaktsiin, mis tekitas punni, mis omakorda paranedes armi jättis. Mitte, et ma seda mäletaks, aga ema kunagi rääkis. Tuberkuloosivaktsiin äkki? Ei tea! Igal eestlasel on see arm käsivarrel ju?

Ja järgmisel päeval helistas tööandja, et nad on kogemata unustanud mul paluda tuberkuloositesti teha (see on sellistel ametikohtadel kohustuslik) ja palun sebigu ma nüüd vastav tõend. Kuna mul polnud õrna aimugi, kuhu selle jaoks minna, helistasin Matt'ile, kes muuhulgas teatas, et eestlasena on mulle tõenäoliselt juba lapsena tehtud BCG vaktsiin ja seetõttu on suur tõenäosus, et TB nahatest on nagunii positiivne ning tuleb teha IGRA test. Kanadas muideks ei vaktsineerita lapsi tuberkuloosi vastu, sest selle esinemissagedus on niivõrd madal.

Panin omale testimiseks aja ja igaks juhuks hoiatasin, et olen suure tõenäosusega vaktsineeritud. Telefonineiu küsis muidugi kohe, kas mul vastav tõend on ka olemas, mida mul otse loomulikult ei ole. 

Järgmisel laupäeval lähen testima, eks näis, mida nad minuga teevad. See on Kanada puhul väga tore, et siin saab ka nädalavahetusel arsti juures käia. Õhtuti muidugi ka, mõned walk-in kliinikud on kaheksani lahti. 

Walk-in on selline koht, kuhu võib igaüks sisse jalutada ja elavas järjekorras oodata, et arsti juurde pääseda. Perearstisüsteem on suht samasugune nagu Eestis, walk-in on lihtsalt sellele lisaks (ja ikka haigekassa poolt rahastatud muidugi).

Arstikabinetid on Kanadas kõvasti askeetlikumad kui Eestis (ma pean klientidega tihti arstide juures käima). Sellist luksust, et ruumis oleks kaks suurt lauda, ühe taga arst, teise taga õde, pole ma veel näinudki. Kabinetti, millel oleks aken, olen näinud ühel korral. Paljudel juhtudel võtab arst vastu kahes kabinetis korraga - abiline juhatab patsiendi ruumi, kus tuleb oodata, kuniks arst mujal omadega valmis saab. Siis astub arst sisse ja kohe algab sisuline töö. Kui mured lahendatud, astub arst välja ja sul on aega oma kotid-joped kokku koguda ja astuma hakata, samal ajal kui ta teises kabinetis on juba pooled järgmise patsiendi muredest kah ära kuulanud. Väga efektiivne! 

Tüüpiline kabinet näeb välja selline (aga olen ka poole väiksemaid näinud):


Retsepti jaoks pole siin mingit spetsiaalset vormi, see trükitakse täiesti tavalisele A4-le. Ja paljudel inimestel on "oma" apteek. Kui rohud hakkavad otsa saama, ei pea ise mitte midagi tegema - apteek helistab, et sul on ainult kuu aja varu veel jäänud, kas tahad retsepti pikendada? Kui tahad, helistab apteeker arstile ja arst faksib neile uue retsepti. 

Sellistes asutustes, kus näiteks minagi töötan, peavad kõik rohud olema pakendatud mullidesse. Eesti keeles pole head sõna, inglise keeles nimetatakse neid blister pack või bubble pack. Nii on manustamine lihtne ja selge ning kohe näha kui on rohud andmata jäänud või vale päeva mullist võetud.


Neile, kes peavad järjepidevalt rohtu võtma, saadetakse pakk soovi korral kulleriga koju. See süsteem toimib nagu kellavärk - meil tööl on nii, et kui lastel on viimane mullitäis rohtu jäänud, potsatab uus pakk läbi postipilu esikupõrandale. Kusjuures kojutoomise eest me midagi maksma ei pea, ka kõik rohud on riigi poolt rahastatud. Ahjaa, visiiditasu ei ole muidugi ka. 

-

Aga tuberkuloositeemadest veel - mis minu jaoks asja segaseks teeb, on see, et ma mäletan kooliajast tuberkuloosi nahatesti! Millegagi torgati ja tekkis punane laik, paar päeva hiljem käisime kõik oma laike kooliarstile ette näitamas. Mõnel oli suurem, mõnel väiksem. Aga juhul kui meid lapsena vaktsineeriti, miks oli vaja hiljem kontrollida? Ja kui nahatest on enamikel juhtudel vaktsiinile tundlik ja peaks igal juhul positiivse tulemuse andma, ei ole see ju enam üldse loogiline… Teab keegi kaasa rääkida? 

10 kommentaari:

  1. Heh, mina ka väikesena uurisin pikalt, et mis arm see ometi KÕIGIL õla peal on, peale minu, ja tundsin ennast alati niiiii eriisena, sest tõesti - kõigil eestlastel on see ju! :) Minu teada kah tuberkuloosivaktsiinist, ja huvitaval kombel ma kunagi ei arvanud, et peaksin armi puudumise tõttu millegi üle muretsema või nii.
    Aga tegelikult oli sellega minu meelest nii, et tuberkuloosi vaktsiin ei anna eluaegset immuunsust, koolilastel tehti kopsuproov selleks, et kontrollida kõigepealt, ega neil tuberkuloosi ei ole. Ja kui kopsuproov oli korras ega andnud kahtlaseid märke, siis tehti kohe uus vaktsiin. Mäletan ise elavalt just seda, kuidas me kooliarsti kabinetis kopsuproovi kontrollimise järjekorras seisime ja pinginaabriga arutasime, et kas cool'im oleks seda kratsida, et ta ikka punasem oleks, või pigem mingi nipiga võimalikult nähtamatuks saada :-D
    Mäletan, et ka täiskasvanud käisid mingi kontrollibussis, mis vuras asulast asulasse ja testis täiskasvanuid, et tuberkuloosile võimalikult vara jälile saada. Huvitav, et kui mu ema seal kontrollis käis, siis olin küll murest murtud, aga ise nii uhke, et minul "seda armi" ei olne :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, just - kopsuproov! Mõtlesin ja mõtlesin, et mis selle nimi oli, aga ei suutnud meenutada :)

      Kustuta
  2. Aa, seda tahtsin lisada, et Rootsis on ka see "mullide" süsteem, ehk siis eriti just pikaajalised retseptiravimid lastakse spetsiaalsetes "ravimidoosi" firmades valmis pakendada ja antakse klientidele kätte nii, et igapäevased annused on igaüks omaette pakendis, nimi, kuupäev ja vajadusel lausa kellaaeg pakikesele trükitud, nii ei ole mingit segadust, et kas rohi on õigel ajal võetud või mitte.
    Esmapilgul tundus see mulle kuidagi raiskamisena, nii palju pakkematerjali kulub, kuid tegelikult üsna innovatiivne ja mõistlik, "mõtlemisvaba" lahendus ju!

    VastaKustuta
  3. Minu teade on see õla peal olev arm hoopis rõugete vastasest vaktsiinist. Näebki välja nagu rõugearm.

    VastaKustuta
  4. Minu teada on ka (tuule)rõugearm. Tubproov oli hoopis kriips käe peal ja see ei tohtinud punaseks minna, aga mõned kratsisid ja aasid küüneviha sisse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Käe peale tehti hiljem testimiseks, aga vaktsiin käis ikka õlavarde.

      Kustuta
  5. Õla peal ikka tuberkuloosisüsti arm. See mis juba sünnitusmajas tehakse. Hiljem kontrollitakse kopuprooviga üke, kas on piisav kaitse ja kui pole, siis saab uue süsti õlga. See läheb mädanema, siis tekib sinna auk ja mäda voolab välja. Sellest jääbki see arm. Jubedat lihunikutööd ikka tehti nõuka ajal. Lihtsalt rikuti käsivarred ära ja kedagi ei huvitanud. Nüüd enam nii hull minu teada ei ole. Kas tehakse paremini või on vaktsiion parem. Või mõlemad. ☺

    VastaKustuta
  6. Anonüümne31/5/15 12:27

    Neid arme on meil ( olevalt vanusest) mitut liiki- vanematel on rõugearmid ka, neid on mõlema käe peal ja lausa kaks tavaliselt. Minul näiteks, kes ma olen 47 :). Hiljem sündinutel ( no nagu Anu jpt) on see arm seotud vaid tuberkuloosiga, kuna rõugeid peeti likvideerituks ja nende vastu enam ei vaktsineeritud. Rõugevaktsiini tehti ka mitmes etapis ja erinevas vanuses, esmane juba sünnitusmajas. Minu lastel, kes on 25 ja 27 on vaid tuberkuloosiarm.

    VastaKustuta
  7. Ma olen 84. väljalaskeaastaga ja minul on ka õlal tuberkuloosivaktsiini arm. Minu lapsed, sünd. 2009 ja 2013 omavad samasugust armi vasakul õlavarrel. Neile tehti peale sündi enne haiglast lahkumist vastavalt riiklikule kavale see süst ära. Süsti kohtale tekkis mõne aja möödudes väike mädase eritisega täidetud punn, mis paranedes mõnemillimeetrise armi jättis. Arm on vähe märgatav ja ma päris lihunikutööks seda ei kutsuks. Kosmeetiliselt koledamad on minust üks põlvkond vanematel inimesel esinevad rõugete pookimise armid samas piirkonnas. Kuigi kole vist nüüd selle kohta ka päris ütelda ei saaks.
    Kooliajast mäletan ka mina seda nn kopsuproovi, mida ei tohtinud märjaks teha, sest siis pidi see punaseks minema ja valepositiivse tulemuse andma. Gümnaasiumis (või oli see põhikooli viimases klassis?) tehti meile ka TB avastamiseks kopsu röntgenuuring. Mäletan, et suitsetajad kartsid seda hirmsasti, sest boonusena tavatses arst anda kommentaari ka selle kohta, kas lapsel on suitsetaja kopsud või mitte :)

    Eestis on ka täna TB testi asemel kasutusel see sama röntgendiagnoosimine. Med. ja lasteasutuste töötajate kohta ei tea rääkida, aga toidukäitlejatele on see küll kohustuslik. Minu tööandja juurest on aastate jooksul vist tuhanded toidukäitlejad röntgenit tegemas käinud ja tean ainult ühest positiivse diagnoosi juhtumist. See oli selles mõttes halenaljaks lugu, et kui tuleb vastus TB leiuga, siis arst pead tegema teavituse ka Terviseametisse või pagan teab kuhu. Sellest teavitusest sai aga teada ka politsei ning selgus, et lisaks TB oli see inimene kantud ka tagaotsitavate registrisse. Ei teagi, kuhu ta edasi saadeti, kas haiglasse või vangi. Tõenäoliselt vanglahaiglasse :)

    TB on minu teada ainus mitte vaimuhaigus, mille korral on Eestis lubatud sundravi rakendada. Äkki keegi teab täpsustada, on selliseid veel?

    VastaKustuta
  8. Anonüümne1/6/15 15:48

    Huvitav, käisin just enda õlavarred üle, aga mul puuduvad igasugused armid, ometi olen sündinud 1988, ehk siis tol ajal vist veel tehti seda vaktsiini? Ei tea, kas ma siis ei saanudki seda või?

    VastaKustuta