Sorri ämblikusõbrad, aga kui keegi niimoodi teki peal ringi jookseb, et müdinat on vannituppa kosta, ei jää muud üle kui ta maha lüüa. See on konkurentsitult suurim ämblik, keda elu jooksul kohanud olen… Öök! Palun öelge, et ma pole ainus, kes sellist elukat jäledaks peab?
Ausalt öeldes näeb see elukas lausa eluohtlik välja. Mina oleksin ta ka maha löönud (kui oleksin julgenud). ☺
VastaKustutaMa absoluutselt ei julgenud! Aga ta kõndis padjal ja siis tekil ja ma sain aru, et kui ma teda maha ei löö, jalutab ta mul hiljem näos. Huuuuu…
KustutaÕudne elukas, ma oleks vist õue kanade juurde kolinud :)
VastaKustutaVõib-olla peaks kanad mõneks ajaks tuppa kolima, nad ju söövad selliseid asju. Iseasi, kas noka vahelt sisse mahub...
KustutaJeeerum!
VastaKustutaMillinge hiiglane ka veel. Mina ületasin ennast eile ja võtsin paja käega pisitillukese ämbliku pihku (sic!), elust esimest korda, ja tundsin ennast väga õudselt :D Aga sellise juraka lahkumise järelgi on samas toas magades vist üsna kriipi...
Muide, millega Sa pilte teed? Lihtsalt nii hea detailsus :)
IPhone'ga :) Mul polegi muud pildimasinat, telefon ajab asja ära.
KustutaTean, et on olemas mingi apparaat, mille paned pistikusse ja see peletab ämblikud ja muud putukad ära.
VastaKustutaMul oli eile voodi kohal kaks priskemat ämblikku, kuulsin kuidas mööda seina üles krõbistasid. Ega siis midagi. tolmuimeja tööle ja eemaldasin nad sedaviisi. Mina neid maha lüüa ei julge.. :)
VastaKustutaTavaline koduämblik on suht ok, kui ta on kuskil kaugemas nurgas. Sööb aga peale sääski ja kärbseid ja kõik on häppid (peale sääskede ja kärbeste, aga kes neist küsib, onje). AGA. Minu arahnofoobia saigi vist alguse sellest, et nood lontrused ei püsinud enam laenurgas, vaid hakkasid justnimelt teki alla trügima. Ükskord jalutas seal üle sääre, teinekord tuli tormates mööda seina üles, hüppas tekile ja kihutas sama ajuga otsejoones teki alla. Võite arvata, et ma sama kiiresti teiselt poolt väljas olin. Ja kord pani samamoodi üle kõri, kui ma juba peaaegu hakkasin magama jääma. See võttis mu täiesti oimetuks ja tekitas sellise lämbumishoo, et ma kõõksusin ja värisesin oma pool tundi hingetult, näost sinine ja punane ning süda rütmist väljas. Ma EI KARDA ämblikke, aga ma ei taha neid ligemale kui pool meetrit!!! Ammugit mitte ihulikke kontakte nendega!
VastaKustutaJa kui see ülipikakoivaline (mitte koibik, aga tema palju kurjakuulutavam sugulane) ükskord minuga hambaid pestes tõtt vahtis ja ma teda nagu Gabriel Ivot või Ivo Gabrieli pidin mitu korda maha lööma ja ta lontrus ikka tagasi tuli - vaat sellised hetked ei toeta olemist kohe kopka eestki.
Maitia, aga kui sihandne "Röövel Ööbik" mulle tuppa satuks, ma satuks vist infarktieelses seisundis haiglasse. Kuskilt maalt lähevad ka minu loomaarmastuse ja taluvuse piirid. Ses suhtes olen sinuga nõus, et seokestega pole muud, kui "litakas kirja" ja... ükn!
Appi! See on mingi mutantämblik ju! Ma ei tea, kas putukamürk aitaks siinkohal? Ma oleks vist suht igat keemiat nõus proovima, et sellisest elukast lahti saada (ja garanteerida, et ta sõbrad tema asemel sisse ei koliks) :S Võta kass, meie oma sööb ka igasugu sitikaid - mu meelest päris kasulik.
VastaKustutaMaris
Meil tegelikult isegi on siin kass, aga see on nii peen isend, et sellise ämbliku peale jookseks ilmselt kiljudes uksest välja :)
KustutaSee ämblik näeb ikka tõsine monstrum välja. Mina poleks julgenud seal toas enam viibidagi..
VastaKustutaMul on ainult üks sõna: iuuuuuuuu
VastaKustutaAhjaa - kere ehituse järgi tundub, et tegemist on isasloomaga. Emasel peaks olema väike rindmik ja suur tagakeha (mis peab hulgaliselt tulevasi mune mahutama). Niiet Anu, passi peale, kuskil on ilmselt ka mamma.
VastaKustutaEiiiiiiiiiii… Palun ei!
KustutaJa kui on mamma, siis on veel lapsed kah, kes suve lõpuks sama suured kui mamma ja papa.
KustutaMul on ka Eestis suured ämblikud (majaämblikud?), koos väljasirutatud jalgadega sellised tikutopsi suurused ja kui kevadel satub aeg-ajalt mõni väga suur ette, siis suvel on kogu elamine neid täis. Ja ma kardan neid ka, kohutavalt. Õnneks pole mulle teadaolevalt ükski kunagi mu voodisse roninud :)
Kui suur ta siis on/oli? Mõõtkava ei ole kõrval :) 3 cm, 5 cm, 7 cm...
VastaKustutaNo kui praegu joonlauda vaatan, pakuks 5-6 cm.
KustutaOeh, kui 5-6, siis elab veel nii... kuidagi. Pildi järgi tundub, nagu oleks tegemist Kesk-Euroopa majaämblikuga, kes muidu on meie omaga suht sarnane, aga pea alustassi mõõtu. Ja neid pidada juba ka meitel olema, tulnud koos mööblikastide ja muude pakkidega. Kaua nad meie kliimas vastu peavad, ei oska muidugi ütelda. Isegi päris-lõunamaiseid mürgiämblikke on sedasi tulnud banaanide ja muuga.
VastaKustutaAga ka 6-sendine on paras jõletis, ja no selline mõjub ähvardavalt ka laenurgas, ammukski siis voodis. Tunnen sulle südamest kaasa, kuigi mina teda maha poleks löönud, vaid õue sokutanud. Aga eks see püüdmine oleks jälle omaette transvaal olnud - siuke elajaloom ju on intelligentne - mine ise purki kui tahad, te võite teda matta koos majaga, kui klassikuid tsiteerida. Ja kes garanteerib, et ta varsti kõpsti tagasi ei ole. Müdinal, nagu sa ütlesid. Võeh!
5-6 cm surnult? Elusana, koivad välja sirutatult, võis ta siis veel suurem olla/tunduda?
KustutaVäljasirutatult oleks kõvasti suurem, jah.
KustutaVana postitus küll juba, aga...issand, sa hoia ja keela, milline jubedik! Sellise peale teeks ma vist küll täistõrje, kui oma maja oleks. Võeh!
VastaKustuta