Võib-olla ma muidu ei olekski nii tige, aga kuskil kuu aega tagasi kaotas päevaprogrammi töötaja ühe mu klientidest ära. Hiljem muidugi selgus, et mitte lihtsalt ei kaotanud ära, vaid jättis teadlikult üksi, kuniks omi asju ajas. Te ei taha teada, mis asju! Ja te ei taha teada, kus! Selles loos on nii palju iiveldamapanevaid ja absurdseid momente, et ületab pika puuga isegi need õuduslood, mida ma turvakeskuses töötamise aegadel kuulma pidin. Klient leiti küll päeva lõpuks üles ja temaga oli kõik enam-vähem korras, aga töötaja osas ei jõua ma siiani ära imestada kui kuradima loll ikka annab olla.
Kõige selle tõttu olid mul kaks nädalat järjest peaaegu igal hommikul koosolekud, nii et vaba aega jäi ainult selleks, et vahepeal kodus magamas käia. Ühtlasi hakkas üha enam närvidele käima, et mu oma töötajad, kelle elu minu omaga võrreldes hulga lihtsam on, teatud asjades üle jala lasevad ja hiljem lihtsalt "sorry" ütlevad. Mul on üheksa alluvat, mis teeb keskmiselt 2-5 sorry't nädalas. Üks hoiab isiklikku skoori kohe eriti kõrgel ja lõpuks hakkas üle viskama, et iga asja sada korda üle pidin rääkima. Minu jaoks on see ju topelt töö!Ühel reedel jätsin kirja, et ta päevaprogrammi töötajale esmaspäeva hommikul ühe lause edasi ütleks. Kuna senine esmaspäevane töötaja oli arusaadavatel põhjustel ametist kõrvaldatud, polnud mul õrna aimugi, kes lapsele järele tuleb, nii et mul puudus võimalus talle ise helistada. Otse loomulikult unustas töötaja seda teha ja hiljem ütles lihtsalt sorry. Mina kehitasin õlgu, et juhtub ikka, lihtsalt nüüdsest hakkame kõiki sorry'sid kirjalikult vormistama. Järgnes draama kolmes vaatuses koos ämbritäie pisarate ja eesriide langemisega. Tema ei eksivat mitte kunagi, unustamine olevat inimlik, miks ma teda ometi vihkan kui tema mind kui oma tütart armastab ja kõige lõpuks, et sõnumite edastamine ei olevat üldse tema töö.
Fair enough. Pole sinu töö, siis pole. Ole nii kena ja helista mulle pühapäeva õhtul oma vahetust alustades, et näen, et oled palunud mul hommikul üks lause öelda, aga ma leian, et see pole minu töö. Okei. Ma korraldaks siis asjad teistmoodi. Aga kui sa unustad ja pärast hakkad jahuma, et see-pole-minu-töö, siis…
Koristamisega on sama lugu. Tähtsamad asjad on tabelis kirjas ja iga öötöötaja paneb märke, et tehtud. Aga mõnda asja pole vaja päris iga päev teha, ütlesin neile, et lihtsalt kontrollige ja juhul kui vaja, tehke ära (näiteks faksimasinalt tolmu pühkimine). Lõpuks kippus ikka nii olema, et kui ma nuppe vajutades juba näpud ära määrisin, tõin lapi ja tegin ise puhtaks. Kuigi minu töö on see kõige vähem. Nüüd määrasin igale öötöötajale ühe korruse, mille eest vastutada, mispeale tuli "mina-kunagi-ei-eksi"-töötajalt kohe pikk lugulaul sellest, kuidas 5 minutit lisatööd paneb kehaosad küljest ära kukkuma. Eriti käed. Tuletasin sõbralikult meelde, et ametlikult on meil endiselt tegemist ärkvel-öövahetusega. Mitte-ametlikult nurruvad nad muidugi pea 8 tundi sooja teki sees tududa (samal ajal täispalka teenides).
- - -
Aga positiivsetest asjadest siis ka! Kuna oleme Matt'iga mõlemad täiesti ületöötanud, otsustasime novembri lõpus nädalavahetusele mõned päevad juurde näpistada ja puhkama lennata. Kanadas elades on tore see, et kõik need kohad, mis vanasti maru kaugel olid, on nüüd nurga taga. Näiteks kõige lihtsam ja odavam on lennata Hawaii'le või Las Vegase'sse. Seekord otsustasime Vegase kasuks, sest lennuajad olid täiesti ideaalsed ja halloo - kolme tunniga kohal! Hotelliks valisime Pariisi ja loomulikult on Pariisis ka Eiffeli torn, hahaa. Tsirkust kogu raha eest!
Ja kuna Eesti reisi kuupäevad olin mõttes juba mitu nädalat tagasi välja valinud, hakkasin eile mõtlema, et tegelikult võiks need piletid kah ära osta! Emal on kevadel juubel ja kuna ma nagunii kolm aastat külla pole juhtunud, oleks ju kena läbi astuda... Hah, ma olen nii elevil!!! Saab vürtsikilu võikusid ja muud kodumaist. Ja kõiki kõvasti kallistada!
Päriselt ka, miks selliseid inimesi tööl hoitakse? Normaalseid ei ole kuskilt saada?
VastaKustutaMa ise ka vahel imestan…
KustutaAvastasin eile su blogi ja pole praeguseni väga palju muud peale lugemise teinud :D Sa kirjutad väga põnevalt. Tööjutud meeldivad mulle kohe eriti, kuna sa üsna minu erialal töötad.
VastaKustutaÜtlesin juba abikaasalegi , et mina tahan nüüd Kanadasse kolida :P Ta ainult ohkas :D
Aitäh!!! Koli siia, jah, Kanadas on väga tore :)
KustutaKoliks, aga see tundub kolme lapsega kole keeruline olevat. Mu hing ihkab juba ammu siit ära, aga ei oska selle unistuseni kuidagi pürgida.
KustutaMa olen igal juhul mehe oma juttudega nii kaugele ajanud, et isegi tema uuris sealse elu kohta.
Lastega on hoobilt keerulisem, jah. Isegi ilma lasteta on päris keeruline tegelikult, aga noh, vähemalt tehtav.
KustutaMa töötan ühes ettevõttes, kus leidub kindaid. Saime ühelt riigiasutuselt kirja, mis muuhulgas sisaldas küsimust, kui palju meil kindaid on. Ma vastasin, et 1599 (jah, lugesime üle). Selle peale sain täna küsimuse riigiametnikult, kas 1599 paari või 1599 tükki, st 799,5 paari. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja vastasin täiesti ametlikus kirjavahetuses sobimatut tooni kasutades, et 1599 paari, mis tähendab, et 1599 parema käe ja 1599 vasaku käe kinnast. Õnneks ei saanud ametnik irooniast aru ning vastuseks e-kirja, kus andmete eest tänati. Vot, kuhu meil siin maksuraha kulutatakse.
VastaKustutaKüsiti ju kinnaste ja mitte kindapaaride arvu.
KustutaAppi, miks teil nii palju kindaid on? :)
KustutaKaitsekindad, meditsiinilised kindad, politseiuurijate kindad, lihatöötlusettevõtte kindad...
VastaKustutaTegelikult aga tõepoolest, milleks selliseid irduvate kehaosadega (sh ka aju) persoone teil peetakse nagut sitta pilpa peal? Ja neitel jäeb veel õigust ülegi, nagu näha. Ma saan aru, et autist on imelik rohkemal või vähemal määral, aga töötaja paraku ei peaks tohtima endale lubada imelikkust üles näidata üle sellise määra, kus see juba kliendile eluohtlikuks muutub. Sest selle jaoks ta ju ongi, vähemalt teoreetiliselt, et säilitada tervet (ei saa isegi öelda talupoja)mõistust, kui kliendil katus sõidus on. Kas siis ei tehta mingit nägudekontrolli enne selliste töölevõtmist või tulevad need asjad hiljem välja?
Vaatasin mingit vene rikkurite saadet, kus daamid kurtsid, et ei leia kuidagi ontlikke koduabilisi-teenijaid. Ja nii, nagu nemad seda serveerisid, oli see ikka päris õudne tõesti. See selleks, üks ütles, et kui on kohustused, siis nende rikkumisel, elik hooletusel on esimesel neljal korral trahv, peale seda juba "adjöö, Sandri". Kuid on ju vahe, kas on paar sõrmejälge poleeritud laual või klient päev otsa "otstahvku" - ennast ja teisi ohustamas. Jummel küll, selline töötaja peaks sellise kuritahtlikkuse peale päevapealt lendama ilma edasikaebamise õiguseta. Raskendav asjaolu on, et juba enne on igasugu jamasid temaga. Elik parafraseerides Pearut: mis su sorry, va jobu, ka massab!
Siin on nii palju põhjuseid, kultuurilised eripärad näiteks. Või lihtsalt laiskus, aga see lööb alati hiljem välja, alguses on ju kõik hästi krapsakad. Ja öötöötajate puhul peab arvesse võtma, et mis kontingendi sa saad ametisse, kus pead koristama, öösel üleval olema ja aitama klientidel ennast pesta. Nii et ma püüan rahulik olla ja kõiki asjaolusid arvesse võtta, aga ilmselgelt jookseb kuskilt piir, onju.
KustutaTere, Anu!
VastaKustutaSattusin ka sinu blogisse puhtjuhuslikult vist laupäeval ja täna jõudsin lugemisega lõpuni. :) Tahan ka nüüd Kanadasse kolida, mul tuli kohe täitsa masendus peale, sest sain aru, kui õudne vahel Eesti võib olla ikka. Tahaks pehmemat talve ja soojemat suve. Ja punaseid lehti sügisel. Ja elada majas, kus on oma jõusaal ja bassein. Oeh :')
Siin on palju positiivseid asju, millest ma veel kirjutanud polegi vist. Näiteks kõik tenniseväljakud on tasuta ja neid on sõna otseses mõttes igal pool. Golfi mängida on odav ja mingit green card-i ei pea olema nagu Eestis (Eestis on golfindus üleüldse maru eksklusiivseks tehtud). Ja paljudes piirkondades on tänavatel raamatukapid, kuhu inimesed lihtsalt jätavad oma läbiloetud raamatuid ja sealt saavad järgmised siis võtta - ma kogu aeg "laenan" nendest ja paremad olen koju jätnud.
KustutaÜks asi, mis on Eestist üsna erinev, on see, et üüriturg on suht turvaline, väga levinud on airbnb, kus inimesed rendivad omaenda kodus mõnd tuba välja või siis paariks nädalaks terve korteri/maja kui ise puhkusele lähevad. Eestis ei julgeks elu sees midagi sellist teha.
Puu- ja juurviljade valik on kõikides poodides väga mitmekesine ja maasikad-vaarikad on aastaringne kaup, need ei kao kunagi letilt ära. Eestis sõin ma riisi haruharva, aga siin on nii suur asiaatide kogukond, et kõikvõimalikud riisisordid on olemas, täiesti normaalne on 5 kg kotiga osta (väiksed pakid on ka müügil muidugi). Ma olen oluliselt rohkem hakanud riisi sööma ja sealiha pole juba ammu proovinud. Ja üldse saab kõiki asju suurtes pakendites osta, sest siis on oluliselt odavam. Näiteks kilo mandleid korraga - lõpuks sööd ju nagunii ära.
Sellest. et autod ja tänavad on puhtad ja ükski koer ei haugu ega pole kuri, olen ma ilmselt juba bloginud.
Oot, sa lugesid kolme-nelja päevaga terve blogi läbi? Tihe nädalavahetus oli siis :) Loodan, et meeldis!
Haha, mina tahan küll teada, kus see töötaja oli ja mida ta tegi. Mul juba kujutlusvõime möllab täiega :) Aga naljakas, kui erinev on tööturu olukord Torontos ja Vancouveris. Teil tundub nagu tööd olevat rohkem pakkuda, kui töötajaid on saada. Sellest vast ka see jobude hoidmine ametipostil, kuhu nad ilmselgelt ei sobi? Torontos oli küll lugu vastupidine. No mina näiteks omal ajal saatsin reaalselt mustmiljon (ehk siis vähemalt paarsada) CV-d ja motivatsioonikirja, aga ei mingit tagasisidet. Noh, ega mul otsest vajadust kuskil ise tööandjate ukse taga nuruda ei olnud, kuna ma tegelikult leidsin küll töö kahe esimese nädalaga, aga lihtsalt suurusjärk see, et 200-300st kirjast vastati mul reaalselt 4le. Kahte kohta neist läksin tööle ka. Olles kõrgharidusega ning hea inglise ja prantsuse keele oskusega, siis see täitsa üllatas mind, et nii vähe tunti minu vastu huvi. Samas, kolleegide käest hiljem kuulsin, et see minu 2 nädalaga töö leidmine on siin lausa Guinnessi rekordit väärt. Tean inimesi (haritud, normaalsed jne), kes on tööd otsinud ka lausa aasta. Siit vist ka soovitus kõigile Kanadat avastama minna plaanivatele eestlastele, et Toronto pole kõige parem variant kui sul just väga spetsiifilist haridust ja kogemust pole (IT, pangandus, kindlustus, prantsuse keel). Mujal leiab palju kergemini tööd, väidetavalt pidavat isegi Montrealis ilma prantsuse keele oskuseta kergemini tööle saama kui Torontos :) No ja korteriturg Torontos ajab ka masendusse - kallis, eriti rangete üüritingimustega, rõvedate koduloomadega (satikad jne). Ja vahemaad on jube pikad, mis teeb sõprade ja kolleegidega suhtlemise raskeks - kes see ikka viitsib väga peale tööd linna jääda kui pärast tuleb veel 1,5h koju sõita? Kuid kõigest hoolimata läheks mina iga kell tagasi. Kohalikud sõbrad lubasid, et kui Harper saab võimult maha võetud siis lähevad viisatingimused ka leebemaks, nii et kes teab ;)
VastaKustutaMaris
Ma ka tahaks teada ;)
KustutaJah, ma tahaks ka teada :)
VastaKustutaMina ka! Mina ka! :D
KustutaMa võiks vabalt rääkida, et kirja ei saa panna, sest… noh, igaks juhuks. Tulge külla :)
KustutaMina laseks lahti sellised :) Aga teil see ilmselt nii lihtsalt ei käi, töö ka teistsuguse iseloomuga, ega ei ole kerge sinna häid inimesi leida, kes seda tööd hästi ja südamega teeks... Sinuga on neil vedanud :) Oleks sinusuguseid vaid rohkem.
VastaKustutaMina olen ka muidu üks neist, kelle kohusetunne on nii suur, et ei saa kuidagi aru, mis mõttes saab üle lasta ja mitte mõelda... No ei ole võimalik ju, nii ei tehta!
Ma olen hästi rahul sellega, et ma olen nii väikesekaliibriline juhataja - täpselt kaks alluvat ja nii hästi valitud, et tööl käimine on puhas rõõm. Kolme linna peale kokku on kolleege kuskil 15 ringis ja eks üldistel teemadel mingeid arusaamatusi aeg-ajalt ikka tekib, aga siin koha peal igapäevaselt majandame kolmekesi, nii et need üldised asjad ei kõiguta karvavõrdki :)
Ma olen aastate jooksul õppinud, et igaühel on omad veidrused ja vana asendamine uuega ei pruugi olukorda suurt paremaks muuta. Vanadel töötajatel on samuti omad plussid, nad tunnevad kliente, teavad nende kiikse ja enamasti saavad ikkagi oma tööga täitsa kenasti hakkama. Aga jah, ma olen nüüd natuke kriitilisema suuna võtnud ja lasen kõik vähegi olulisemad eksimused paberile panna, mis annab lõppkokkuvõttes kaks positiivset tulemust - esiteks hakkavad inimesed end rohkem jälgima, sest keegi ei taha, et nende eksimusest jälg maha jääks ja teiseks saab nende paberite abil inimesi lõpuks lahti lasta kui asi ikka toimima ei saa.
VastaKustutaKanadas on muide see värk ka, et töötajal on alati rohkem õigusi kui tööandjal. Tööandja peab väga ettevaatlik olema kui tahab kedagi pärast katseaega lahti lasta, sest neid on lihtne kohtusse kaevata kui millegi vastu eksivad.
Aga teine asi, mis on hästi oluline, on soovitused. Ilma eelmise tööandja soovituseta on praktiliselt võimatu tööd leida. Kui töötad aastaid samas kohas ja siis saad mingi totaalse sitaga hakkama (nagu näiteks see päevaprogrammi töötaja), on pahasti. Uus tööandja helistab alati vanale ja küsib rodu küsimusi (nt kuidas te kirjeldate tema käitumist probleemsetes situatsioonides, kuidas te kirjeldate… jne; küsimused varieeruvad alati natuke, aga viimane küsimus on alati sama: kas te võtaksite selle töötaja tagasi? Ja kui siiani tahtsid igati kena kanadalane olla, kes teiste kohta iial miskit halba ei ütle, on siinkohal viisakas variant lihtsalt eitavalt vastata ja igaüks teab, et järelikult oli siis mingi totaalne jama).
Mul on hulk küsimusi :)
VastaKustutaKolm aastat pole Eestis käinud - kas tunned koduigatsust ka? Kas tulete koos Mattiga?
Kuidas sul õnnestus nii hea töökoht (st alluvad ja värgid) saada?
Miks seda töötaja teemat ei saa lähemalt selgitada? :) Kasvõi läbi lillede...
Mulle tundub, et lihtsam oleks olemasolevad töötajad laiali saata ja siit Eestist kamp tegusaid ja asjalikke naisi asemele palgata...huvilisi oleks kindlasti hulgim :)
Kas plaanidki Kanadasse jääda või siiski Eestisse naasta?
Koduigatsust väga ei ole, aga nüüd, kus tean, et saan koju külla minna, on elevus suur! Matt lõpetab samal ajal kooli ja ta ei tea veel täpset graafikut, nii et võib juhtuda, et ühineb mingiks ajaks, aga võib-olla mitte. Matt tahab suvel Eestisse minna, võib-olla ma lähen siis hoopis temaga kaasa, eks näis. Nats naljakas oleks, et kõigepealt pole aastate kaupa käinud ja siis käin kohe kaks korda järjest, aga noh…
KustutaTöökoht oli alguses täitsa tavaline, olin support worker. Aga siis avas ettevõte uue maja ja pani minu maja juhtinud inimese uue maja juhatajaks ja kuna ta oli kogu aeg peakontorile kiitnud, kui tubli ja tore Anu on, pakuti mulle juhataja kohta. Pool aastat peale alustamist sain seega "oma" maja ja alluvad. Suures osas läbi juhuse nagu näed.
Seda päevaprogrammi töötaja juhtumit ei saa kirja panna, sest kuigi blogi on eestikeelne, ei saa kunagi välistada, et keegi ikkagi selle leiab ja tõlgib jne. Sel juhul oleks minust eriti ebaprofessionaalne detailidest rääkida ja tõenäoliselt tooks see mulle mingi jama kaela.
Eestlased on väga kohusetundlikud töötajad. Ma arvan, et see plaan toimiks väga hästi.
Plaanin Kanadasse jääda, jah. Mulle ikka väga-väga meeldib siin.
Vabandust aga mul oli päris naljakas seda kõike lugeda. Ilmselt reaalses elus on see frustreeriv aga oma viga, et nii humoorjalt kirjutad :D
VastaKustuta