Hiljuti avaldas üks portaal rea küsimusi, mida "iga tütar tahaks, et ema temalt küsiks". Minu ema pani selle rea paberile ja saatis kastitäie kommidega Kanada poole teele. Mõtlesin, et kirjutan siis juba blogisse, saavad teised emad ja tütred kah lugeda.
Kas sul on midagi südamel?
Ohh, nii palju asju! Esiteks see, kuidas mu elu on viimaste aastate jooksul täpselt pooleks jagunenud - pool on Eestis ja teine Kanadas. Lähedaste pärast on mure, et kuidas neil läheb ja kuidas hakkama saavad. Minul on ju seoses uude riiki kolimisega palju uut ja huvitavat juhtunud, aga nende elu oli juba ammu paigas ja põhiline, mis muutus, oli see, et tütar/tütretütar kolis ära ja tagasi ei tulnudki! Nad on väga toetavad olnud ja algusest peale öelnud, et ma elaks oma elu nii, et ise õnnelik oleksin ja et neid teeb rõõmsaks kui mul on hea. Aga noh, raske on ikkagi ka. Nii mul kui neil. Ja samas olen täiesti hullumas, sest elamisluba pole ikka veel ja mis-siis-kui… Sest Kanadas on täpselt teine pool mu hingest ja südamest ja siit äraminek ei tule üldse kõne alla!
Kas täna juhtus midagi?
Autistidega töötamine viib selle taseme, mis liigituks "juhtus midagi", nii kõrgele, et enamik ajast ei juhtu enam mitte midagi...
Kas miski on sind viimasel ajal nutma ajanud?
Vanaema kiri, mis lõppes lausega "Su pilt on mul laual ja mõtlen iga päev Sinu peale". Ma ei tea, mis juhtus, lihtsalt hoobilt hakkasid pisarad voolama. Järgmiseks ema kiri, millega ta need küsimusedki saatis. Seekord tuli juba natuke naer peale, et halloo Anu, võta ennast nüüd kokku! Ma pole tegelikult üldse nutja tüüp, aga kolm aastat on vist liiga pikk aeg, et üldse mitte külas käia.
Millest sa unistad?
Oma kodust ja perekonnast. Sellisest kodust, kuhu julgeks näiteks raamaturiiuli tekitada (raamatuid on maru tüütu kolida) ja koera-kassi-kanad võtta. Et oleks rahulik ja hea. Kui kodus on asjad hästi, on kõik muu köki-möki.
Kui saaksid ise valida, siis mida sa tahaksid üle kõige teha?
Koristada ja pesu pesta (ma ei tee nalja).
Mida ma peaksin rohkem tegema, et sa tunneksid, et sinust hoolitakse?
Midagi rohkemat ei saagi teha! (PS ma sain äsja emalt ja vanaemalt
kastitäie maiustusi)
Mis on su lemmiktoit?
Vürtsikilu võileib munaviiludega Tallinna Peenleival.
Mis sind õnnelikuks teeb?
Teadmine, et olen iseseisev ega sõltu kellestki. Vabaduse tunne!
Kas miski on sind viimasel ajal südamest naerma ajanud? Mis see oli?
- iga kord kui Matt ütleb "vurrud". Kahjuks ei luba ta seda lindistada.
- kui helistasin täna õhtul Ermole, et Mariid kätte saada ja ta kohe esimeses lauses mingi perversse nalja viskas.
Millised asjad muudavad sind vihaseks?
See, et mu öötöötajad pole suutnud ära õppida, et saiakontsikud võiks minema visata. Iga mõne päeva tagant on külmikus kilekott kahe kontsikuga, sõlm peal. Vahepeal proovisin, et ei viska neid ise ära. Siis oli peatselt kaks kontsikukotti kõrvuti. Ma ei tea, mis neil kodus toimub? Kui külmik lõpuks kontsikuid täis, ostetakse uus külmik?
Need inimesed, kes poes absoluutselt
iga asja kilekotti panevad! Ja kodus viskavad kõik 20 kilekotti külma rahuga ära. Ma ise pole just kõige eeskujulikum öko, aga kilekotte kasutan küll minimaalselt.
Kas sa tahaksid millestki rääkida? Millest?
Kogu aeg! Igasugu asjadest. Sellepärast ma blogin ka, et hullult palju on öelda ja arvata.
Kui saaksid ise valida, siis kuhu sa tahaksid üle kõige minna?
Tegelikult valisingi ise ja ostsin piletid Eestisse. Aga muidu mulle meeldib käia sellistes kohtades, kus on ilus helesinine vesi ja värsked puuviljad, mis pärinevad kõrvalkülast, mitte teiselt poolt maakera.
Mida sa kardad?
Neid kuuseoksi, mis mul osaliselt vannitoa ukse ees vaasis on. Olen juba kaks korda öösel pimedas neile otsa komistanud ja end poolsurnuks ehmatanud.
Milline on su kõige kallim mälestus?
See viimane kord kui lapsena oma tädimehe süles istusin ja suveplaane tegin. Järgmisel nädalal ta suri.
Esimesed koolipäevad - 1. september oli meie peres alati oluline päev, ma sain väikse kingi ja ema küpsetas kooki, mõnikord käisid külalised.
Sünnipäevahommikud - ema laulis ja tõi kandiku, mis oli täis lilli, komme ja kingitusi.
Pühapäevaõhtud - vann, piimasupp (sest me tulime pühapäeviti maalt ja hullult palju piima oli vaja ära kasutada), värskelt triigitud voodipesu.
Suved maal - lõputu õues müttamine, onnide ehitamine, naabripoistega parvetamine ja laut. See laudavärk oli täiesti ülekäte, nii tore oli seal! Mulle näiteks väga meeldivad sead! Üks siga oli suur sõps, teadis, et lähen alati harjaga aedikusse, viskas end mind nähes kohe külili, et sügamiseks valmis olla. Ja lehmad meeldivad ka, neil on hästi rahulik nägu ja ilusad suured silmad. Ja kanad, aah, kuaak!
Laupäevaõhtuti maal pärast sauna diivanil magamine. Ema ja vanaema vaatasid mingit Urmas Oti saadet ja iga jumala kord oli vaidlus, et kuule, ära säti ennast siia diivanile, mine maga oma toas (sest ema magas diivanil ja hull kamm oli mind hiljem sealt unisena eest ära saada). Ma ei tea miks, aga sel konarlikul vanal diivanil tuli Urmas Oti kõmina saatel alati maailma kõige magusam uni, nii et ma vandusin iga jumala laupäev, et ei jää magama ja tahan hoopis telekat vaadata.
Ja see kui vanaema kohupiimakorpe küpsetas! Kohupiim tehti loomulikult ise. Ma ei saanud aru, miks peab kohupiimaratta ümber sai olema ja närisin ainult kohupiima pealt ära (see tegevus ei sümpatiseerinud ülejäänud pereliikmetele absoluutselt mitte). Aga noh, ma olin ikkagi ainus laps ja esimesed 12 aastat ka ainus lapselaps, nii et päris palju andis oma tahtmist läbi suruda. Ma pean muidugi siinkohal mainima, et teisel lapselapsel, mu täditütrel, õnnestus see kõik
veel paremini. Kui minuga oli nii, et midagi peab ikka soolast ka sööma ja alles siis saab magusat, siis talle öeldi, et no hea küll, kui süüa ei taha, teeme hoopis kakaod ja kommikauss on siin!
Millele või kellele oled sa viimasel ajal kõige rohkem mõelnud?
Kui nüüd
päris viimast aega silmas pidada, siis Eesti sõpradele. Ma sain sünnipäevaks nii toredaid pikki kirju ja pilte! Hea tunne on teada, et nad pole mind unustanud ja ootavad kevadel külla. Ühed sõbrad saatsid täna hommikul pulmafotod - 1032 tükki! Ma oleks ka tahtnud seal olla, nii armas ja nendepärane pidu tundus olevat.
Eesti-Kanada dilemmale mõtlen iga päev. Millestki jään alati ilma, see on fakt. Kahes kohas korraga ei saa ju elada.
Millised asjad on sinu jaoks olulised?
Sisetunnet kuulata. Palju aastaid tagasi oli mu elus hetk, kus otsustasin, et mitte kellelgi teisel pole õigust öelda, kes ma olen või mida teen. Hakkasin senisest enam läbi mõtlema, mida tegelikult tahan ja püüdsin end ümbritseda inimestega, kelle seltskond meeldiv ja huvitav tundus. Sellest hetkest on kõik ainult ülesmäge liikunud ja iga tagasilöök millekski hea olnud või järgmise olulise asja juurde juhatanud. Kõlab klišeena, aga nii see on.
Kas sa tead, et ma armastan sind väga?
Jah, emme! Mina sind ka!
PS! Mul ei jäänud nüüd enam aega sulle meili saata, aga homme, eks!
